Читать книгу Käsk tappa - James Dashner - Страница 5

Teresa vaatas oma parimat sõpra ja mõtles, mis tunne võib olla teda unustada.

See näis võimatu, kuigi ta oli nüüdseks näinud pühkija paigaldamist juba tosinkonnale poisile enne Thomast. Helepruunid juuksed, läbistav pilk ja pidevalt mõtisklev ilme – kuidas saaks see poiss talle kunagi võõras olla? Kuidas nad saaksid olla samas ruumis, viskamata nalja mõne lõhna või lähedusse jääva segaduses logardi üle? Kuidas ta saaks seista poisi ees ja mitte haarata kinni võimalusest telepaatiliselt suhelda?

Võimatu.

Ent ometi, vaid päeva kaugusel.

Tema jaoks. Thomase jaoks oli küsimus minutites. Ta lebas operatsioonilaual, silmad suletud, rind tõusmas ja langemas rahulikest, ühtlastest hingetõmmetest. Seljas Glade’is nõutud vorm, lühikesed püksid ja T-särk, nägi ta välja nagu pilk minevikku – üks tavaline poiss, kes tukastab pärast pikka päeva tavalises koolis, enne kui päikeseplahvatused ja haigus tegid maailma kõike muud kui tavaliseks. Enne kui surm ja häving muutsid hädavajalikuks laste röövimise – ühes mälestustega – ja nende saatmise niivõrd hirmuäratavasse kohta nagu labürint. Enne kui inimaju ei tuntud veel lõpualana, mida on vaja teaduse ja meditsiini nimel jälgida ja uurida.

Arst ja õde olid Thomase ette valmistanud ja langetasid nüüd maski poisi näole. Kostis klõpsatusi, sisinat ja piikse. Teresa vaatas pealt, kuidas metall, juhtmed ja plasttorud liuglesid üle Thomase naha otse poisi kõrvakanalitesse, nägi, kuidas Thomase käed võpatasid vaistlikult ta külgedel. Küllap tundis poiss mingil tasandil rohtudest hoolimata valu, kuid talle ei jäänud see meelde. Masin alustas oma tööd, napsates kujutluspilte Thomase mälust. Kustutades tema ema, isa, kogu elu. Kustutades Teresa.

Osa tüdrukust teadis, et see peaks talle viha tegema. Tekitama tahtmise kisendada, karjuda ja aitamisest keelduda. Kuid suurem osa temast oli sama kindel nagu kaljud ümber maja. Jah, Teresa veendumus oli niivõrd sügav, et tüdruk teadis – ta tunneb seda ka pärast homset, kui talle tehakse täpselt samamoodi. Tema ja Thomas tõestasid oma pühendumust, lastes teha endaga sama, mida oli teistelt palutud. Ja kui nad ka surevad, siis olgu nii. MOOLOK leiab ravimi, miljonid elud päästetakse ja elu on ühel päeval taas normaalne. Teresa teadis seda sügaval sisimas, täpselt nagu ta teadis, et inimesed vananevad ja lehed varisevad sügisel puult.

Thomas hingas katkendlikult sisse, tõi kuuldavale kerge oiatuse, liigutas end. Teresa mõtles üheks hirmsaks hetkeks, et poiss võib ärgata, agooniast täielikus hüsteerias – riistapuud tema peas tegid ajuga kes teab mida. Aga seejärel Thomas rahunes ja naasis ühtlase, kerge hingamise juurde. Klõpsatused ja susin ei lakanud, tema parima sõbra mälestused kadumas nagu kaja.

Nad olid ametlikult hüvasti jätnud ja sõnad homme näeme kõlasid ikka veel tüdruku peas. Mingil põhjusel oli see teda tõeliselt puudutanud, kui Thomas nii ütles, teinud poisi ettevõtmise selle võrra sürrealistlikumaks ja kurvaks. Nad näevad tõesti homme, kuid Teresa on siis koomas ja Thomasel pole aimugi, kellega on tegu – kui välja arvata tunne, et võib-olla paistab tüdruk tuttavlik. Homme. Pärast kõike seda, mida nad olid läbi elanud – kogu hirm, treenimine, planeerimine –, jõudis kätte lõpp. Seda, mida tehti Albyle, Newtile, Minhole ja kõikidele ülejäänutele, tehakse nüüd ka nendega. Tagasiteed polnud.

Kuid rahu oli Teresas nagu uimasti. Ta tundis rahu, need lohutavad tunded painajatest ja tölpidest ajendatud hirmu vaos hoidmas. MOOLOKil polnud muud valikut. Tema ja Thomas – neil polnud muud valikut. Kuidas ta saakski mõista hukka mõne vähese ohverdamist, et päästa paljusid? Kuidas keegi saaks? Tüdrukul ei jäänud aega kaastundeks, kurvastuseks või soovideks. Oli, nagu oli; mis tehtud, see tehtud; mis tuleb, ... see tuleb.

Tagasiteed polnud. Teresa ja Thomas olid aidanud luua labürinti; samal ajal oli tüdruk näinud kõvasti vaeva, et ehitada üles sein, mis hoiaks tema emotsioone vaos.

Sel hetkel triivisid mõtted mujale, näisid hõljuvat aegluubis, kui ta ootas, et Thomase protseduuriga ühele poole saadaks. Viimaks vajutas arst ekraanil nuppe ning piiksud, susinad ja klõpsatused võtsid kiiruse üles. Thomase keha võpatas veidi, kui torud ja juhtmed sissetungimiskohalt eemale vonklesid ja maski sisse taandusid. Poiss muutus taas liikumatuks ja mask lülitus välja, helid ja liikumine lakkasid. Õde küünitas lähemale ja tõstis maski Thomasel näolt. Poisi nahk oli punane ja puutekohtadelt jooneline, ta silmad olid ikka veel kinni.

Hetkeks hakkas Teresa kurbust vaos hoidev sein pragunema. Kui Thomas sealsamas ärkaks, ei mäletaks ta tüdrukut. Teresa tundis hirmu – peaaegu paanikat – teadmisest, et nad kohtuvad peagi Glade’is ega tunne teineteist. See oli rusuv mõte, mis tuletas elavalt meelde, miks tüdruk oli selle seina üleüldse püstitanud. Nagu müürsepp, kes asetab tellise kõvastuva segu peale, sulges Teresa prao. Korralikult ja kõvasti.

Tagasiteed polnud.

Kaks turvameest tulid appi Thomast liigutama. Nad tõstsid ta voodilt, hiivasid üles, nagu oleks poiss põhku täis topitud. Üks hoidis teadvuseta poissi kätest, teine jalgadest ja nad panid ta kanderaamile. Teresa poole pilkugi heitmata läksid nad operatsioonisaali ukse suunas. Kõik teadsid, kuhu Thomas viidi. Arst ja õde asusid koristama – nende töö oli tehtud. Teresa noogutas mõlemale, kuigi nad ei vaadanud tema poolegi, ja järgnes siis meestele koridori.

Teresa suutis vaevu vaadata Thomase poole, kui nad pikalt läbi MOOLOKi peakontori koridoride ja liftide rändasid. Sein oli taas nõrgenenud. Thomas oli nii kahvatu, nägu higipärlitega kaetud. Justkui ta oleks mingil tasandil ärkvel, võitleks uimasti vastu, oleks teadlik kõigest sellest hirmsast, mis ootas silmapiiri taga. Tüdruku südamele tegi selle nägemine valu. Ja teda hirmutas teadmine, et ta on järgmine. Nõme sein. Mis vahet sel oli? See võetakse tal niikuinii ühes mälestustega ära.

Nad jõudsid labürindi alla keldrikorrusele ja kõndisid läbi laoruumi, kus oli ridamisi riiulite kaupa välujatele mõeldud varusid. Seal oli pime ja jahe ning Teresa tundis käsivartel külmavärinaid. Ta võdistas õlgu ja hõõrus neid. Thomas vappus ja raples kanderaamil, kui see betoonpõranda konarusi tabas, hirmunud ilme läbi magava näo rahulikkuse tungimas.

Nad jõudsid liftišahti, kus puhkas suur metallkuup.

Karp.

See asus Glade’ist vaid mõni korrus allpool, kuid välujatega manipuleeriti, et nad arvaksid, nagu oleks teekond võimatult pikk ja vaevarikas. See kõik pidi stimuleerima emotsioone ja ajumustreid, kimbatusest segaduse ja täieliku õõvastuseni. Täiuslik algus neile, kes kaardistavad Thomase lõpuala. Teresa teadis, et teda ootab ees järgmisel päeval sama retk, kirjake pihku surutud. Aga tema on vähemalt koomas ega pea tajuma poolt tundi liikuvas pimeduses. Thomas ärkab karbis, täielikus üksinduses.

Kaks meest kärutasid Thomase karbi kõrvale. Kostis hirmus kriiksatus, kui metall betooni kündis ja üks meestest suure treppredeli kuubi kõrvale lohistas. Möödus paar vaevarikast hetke, kui nad ühiselt astmeist üles ronisid, tassides Thomast. Teresa oleks võinud aidata, kuid keeldus, olles piisavalt põikpäine, et lihtsalt seista ja pealt vaadata, hoida pragusid seinas veel nii kaua koos kui võimalik.

Ähkimise ja paari vandesõna saatel hiivasid mehed Thomase ülemisele äärele. Poisi keha jäi sedasi, et tema suletud silmad vaatasid veel viimast korda Teresa poole. Kuigi tüdruk teadis, et Thomas ei kuule, rääkis ta poisiga mõtte jõul.

Me teeme õigesti, Thomas. Näeme teisel pool.

Mehed küünitasid üle ääre ja lasksid Thomast kättpidi allapoole nii kaugele, kui ulatusid; ülejäänud tee lasid nad tal kukkuda. Teresa kuulis mütsatust, kui poisi keha varises karbi külmale metallpõrandale. Tema parim sõber.

Teresa pööras ringi ja kõndis minema. Selja tagant kostis metalli hõõrdumise häält, seejärel vali, kajav mürin, kui karbi uksed kinni vajusid. Määrates Thomase saatuse, olgu see milline tahes.