Читать книгу Käsk tappa - James Dashner - Страница 8

„Mul pole olnud täiuslikku päeva sellest peale, kui sain kuusteist,” ütles Trina, murdes leheküljel nurga ja tõstes raamatu enese kõrvale. „Kolm päeva hiljem põgenesime sinuga juba elu eest läbi tunneli, kus oli palavam kui päikesel.”

„Toredad ajad,” naljatles Mark, seades end mugavamalt sisse. Ta toetus sama rahnu vastu, ristas jalad enese ees. „Toredad ajad.”

Trina heitis talle külje peale pilgu. „Minu sünnipäev või päikeseplahvatused?”

„Ei kumbki. Sulle meeldis sinu sünnipäeval see idikas John Stidham. Mäletad?”

Tüdruku näole sigines süüdlaslik ilme. „Mhmh ... Tundub, nagu oleks sellest kolm tuhat aastat möödas.”

„Selleks oli vaja pool maailma minema pühkida, et sa mind viimaks märkaksid.” Mark naeratas, kuid see ei tundunud siiras. Tõde oli omajagu masendav, et selle üle isegi nalja heita, ja tume pilv sigines poisi meeltesse. „Vahetame teemat.”

„Kahe käega poolt.” Tüdruk sulges silmad ja toetas pea kivile. „Ma ei taha sellele enam sekunditki mõelda.”

Mark noogutas, kuigi tüdruk seda ei näinud. Poiss oli kaotanud korraga vähimagi soovi rääkida ja tema plaanid täiuslikust päevast kadusid ühes ojaveega. Mälestused. Nad ei lasknud teda kunagi lahti, isegi mitte pooleks tunniks. Nad pidid alati tagasi tulema, kogu õudusega.

„Kõik korras?” küsis Trina. Ta sirutas käe välja ja võttis poisil käest kinni, kuid Mark tõmbas peo eemale, teades, et see on üleni higine.

„Jep, pole midagi. Tahaksin lihtsalt, et saaksime elada ühe päeva, ilma et miski viiks meid tagasi. Saaksin siin olla vägagi õnnelik, kui me suudaksime lihtsalt unustada. Elu läheb paremaks. Me peame sel lihtsalt ... minna laskma!” Ta vaat et karjus viimast lauset, kuigi ei teadnud isegi, millele tema viha oli suunatud. Ta lihtsalt vihkas seda kõike oma peas. Kujutluspilte. Hääli. Lõhnu.

„Küll laseme, Mark. Küll laseme.” Tüdruk sirutas taas käe ja seekord võttis poiss selle vastu.

„Parem lähme tagasi.” Mark tegi alati nii. Kui mälestused tulid, asus ta toimetama. Toimeta, tööta, ära kasuta oma aju. See oli ainus, mis toimis. „Ma olen kindel, et Alecil ja Lanal on meile mingi nelikümmend tööülesannet anda.”

„Mis tuleb täna ära teha,” lisas Trina. „Täna! Või saabub maailma lõpp!”

Ta naeratas ja see aitas olukorda rõõmsamaks teha. Vähemalt pisutki.

„Saad oma igavat raamatut hiljem lugeda.” Mark ajas end püsti, tõmmates tüdruku samuti üles. Nad asusid mägiteele, suundudes hädapärase küla poole, mida nad nimetasid koduks.

Kõigepealt tundis Mark lõhnu. Nii oli alati, kui tee viis kesksarasse. Kõdunev võsa, liha küpsetamine, männivaik. Kõige taustaks põlemise lehk, mis iseloomustas maailma pärast päikeseplahvatusi. Mitte just kõige meeldivam, pigem painav.

Mark ja Trina möödusid nende asunduse kõveratest ja pealtnäha kokkuklopsitud hoonetest. Enamik selle laagriosa hooneid püstitati esimestel kuudel, enne kui nad leidsid inimesi, kes olid olnud arhitektid ja ehitajad ning lasid neil töö üle võtta. Hütid, mis olid tehtud puutüvedest, mudast, männiokste kimpudest. Akende jaoks tühimikud ja kummalise kujuga ukseavad. Osas kohtades polnud muud, kui augud maapinnas, alumine osa kilest äärega, mõned puulipid kokku seotud, et pakkuda vihma korral katet. See oli midagi sootuks erinevat kõrguvatest pilvelõhkujatest ja betoonmaastikust, kus ta üles kasvas.

Alec tervitas Marki ja Trinat ühmatusega, kui nad kesksara puitstruktuuri kõverast ukselävest üle astusid. Enne, kui nad jõudsid teregi öelda, marssis Lana hoogsalt nende juurde. Turske alati kõvasti krunni seotud mustade juustega naine oli armeeõde ja Alecist noorem, kuid vanem kui Marki vanemad – tema ja Alec olid koos, kui Mark nendega New Yorgi all tunnelites kohtus. Sel ajal töötasid nad mõlemad kaitseministeeriumis. Alec oli Lana ülemus; nad olid tol päeval teel mingisugusele kohtumisele. Enne kui kõik muutus.

„Ja kus teie kaks olite?” küsis Lana, peatudes vaid sentimeetreid Marki näost kaugemal. „Pidime juba koidikul alustama, suunduma oru lõunapoolsesse otsa ja otsima järgmist kohta, kuhu võiksime hargneda. Veel mõni nädal niisugust ülerahvastatust ja ma muutun tõredaks.”

„Tere hommikust,” vastas Mark. „Paistad täna särtsu täis olevat.”

Naine naeratas; Mark teadis, et ta seda teeb. „Ma kohe kaldun tõesti mõnikord tegutsema, kas pole? Kuigi minul on palju rohkem mänguruumi, enne kui muutun sama pahuraks nagu Alec.”

„Seeru? Jep, sul on õigus.”

Just nagu märguande peale kostis vana karu suust mühatus.

„Vabandust, et hilinesime,” sõnas Trina. „Ma mõtlesin juba uhke ettekäände välja, aga ausus on kõige õigem. Mark juhatas mind ülesvoolu ja me ... teate isegi.”

Marki oli noil päevil raske üllatada, veelgi enam punastama panna, kuid Trina suutis seda mõlemat. Ta ei saanud sõna suust ja Lana pööritas silmi.

„Oh, palun säästa mind.” Lana lehvitas ja lisas: „Nii, nüüd ruttu hommikusöök, kui te pole veel jõudnud, kodinad kokku ja minek. Tahan nädala pärast tagasi olla.”

Nädal metsikus looduses, näha uusi asju, saada värskemat õhku ... see kõlas Marki jaoks hästi, tõstis meele taas välja august, kuhu see ennist kukkunud oli. Ta vandus, et üritab matkamise ajal mõtetega olevikus püsida ja lihtsalt retke nautida.

„Kas Darnelli ja Konna olete näinud?” küsis Trina. „Ja Mistyt?”

„Neid kolme tola?” küsis Alec, millele järgnes naerupahvak. See mees pidas küll kõige veidramaid asju naljakaks. „Vähemalt oli neil meie plaan meeles. Nad on juba söönud ja läksid asju pakkima. Peaksid iga hetk tagasi olema.”

Kui Mark ja Trina olid pannkookide ja põdravorstiga poole peale jõudnud, kuulsid nad oma kolme ülejäänud sõbra tuttavaid hääli, kellega nad New Yorgi tunnelites kohtusid.

„Võta need peast!” kostis vinguv hääl, enne kui uksele ilmus üks teismeline poiss, aluspüksid üle pruunide juuste tõmmatud nagu müts. Darnell. Mark uskus, et see poiss polnud veel kunagi oma elus midagi tõsiselt võtnud. Isegi kui päike üritas teda aasta tagasi elusast peast ära küpsetada, oli tal alati mõni nali varuks.

„Aga see meeldib mulle!” ütles poiss sarasse sisenedes. „Aitab juukseid paigal hoida ja kaitseb ilma eest. Kaks ühe hinnaga!”

Tema taga astus uksest sisse üks tüdruk, pikk, kõhn, pikkade punaste juustega, vaid pisut noorem kui Mark. Nad kutsusid teda Mistyks, kuigi ta ei öelnud neile kunagi, kas see oli tema pärisnimi. Ta vaatas Darnelli pooleldi vastikusega, pooleldi lõbustatult. Konn – lühike ja töntsakas, nagu tema hüüdnimigi vihjas – tormas sisse, trügis tüdrukust mööda ja rapsas alukate poole Darnelli peas.

„Anna need siia!” hüüdis ta küünitamise ajal hüpeldes. Ta oli kõige lühem üheksateistkümnene, keda Mark kunagi näinud, kuid jäme nagu tammepuu – ainult musklid, sooned ja veenid. See andis teistele millegipärast alust arvata, et teda võib narrida, kuigi nad kõik teadsid, et poiss võiks nad tahtmise korral vaeseomaks peksta. Kuid Konnale meeldis olla tähelepanu keskmes. Ja Darnellile meeldis olla tobe ja tüütu.

„Miks sa peaksid üldse tahtma neid ilgeid asju endale pähe?” küsis Misty. „Sa ju saad ise ka aru, kus need käinud on, eks? Katnud Konna alumist piirkonda?”

„Hea tähelepanek,” vastas Darnell, manades näole teeseldud vastikuse. Konnal õnnestus viimaks tal aluspüksid peast kahmata. „Halb otsus.” Darnell kehitas õlgu. „Tol hetkel tundus naljakas.”

Konn toppis tagasisaadud varandust seljakotti. „Noh, mina naeran igatahes viimasena. Ma pole neid tegelasi vähemalt kaks nädalat pesnud.”

Ta tõi kuuldavale naeru, hääle, mis manas Markile silme ette kujutluspildi lihatüki eest võitlevast koerast. Mil iganes Konn sedasi naerma hakkas, ei suutnud keegi temaga samas ruumis viibijatest tagasi hoida ja jää sulas. Mark ei saanud ikka veel aru, kas ta naeris nalja või Konnast väljuvate helide üle. Nii või naa olid sellised hetked haruldased ja naerda oli hea, täpselt nagu ka näha Trina nägu särama löömas.

Isegi Alec ja Lana itsitasid ja Mark mõtles, et võib-olla tuleb sellest siiski täiuslik päev.

Aga nende naeru katkestas kummaline heli. Miski, mida Mark polnud üle aasta kuulnud ega arvanud, et seda veel kunagi kuuleb.

Mootorite hääl taevas.