Читать книгу Kliimapettus - James Delingpole - Страница 4

Otsides uut, meid ühendavat vaenlast, tulime lagedale mõttega, et keskkonnareostus, globaalse soojenemise oht, veevarude kahanemine, näljahäda ja muu sarnane, võiks selleks hästi sobida... Kuid kõik need ohud on põhjustanud inimene ise...

Seega on tegelik vaenlane – inimene ise.

Rooma Klubi, 1991^[1.]

Kujutlege, et kõik, mida te teate keskkonnast, on vale.

Kujutlege, et me soovime globaalset soojenemist, mitte ei karda seda.

Kujutlege, et orgaaniline toit, säästev areng, biokütused ja Maailma Looduse Fond (World Wildlife Fund, WWF) on maakerale ja selle elanikele palju kahjulikumad kui geneetiliselt muundatud (GM-)toit, tööstus, nafta ning USA nafta- ja gaasikorporatsioon ExxonMobil.

Kujutlege, et teie süsiniku jalajälje suurus ei oma mitte kõige vähematki tähendust ja et te võite osta endale nii palju Hummereid kui soovite. Või koguda enda arvele nii palju läbisõidetud õhumiile kui ise tahate, ilma et peaksite tundma end kuidagi süüdi keskkonna saastamise pärast.

Kujutlege, et süsinikdioksiid on meie sõber. Kujutlege, et maailma jubedaim massimõrvar on naine, kes viib läbi kemikaalide- ja putukatõrjevastaseid kampaaniaid ja et maailma tõeline päästja on mees, kes säästis GM-vilja ja moodsa põllumajandustehnika abil sadu miljoneid inimesi näljasurmast.

Kujutlege, et osakesega selle raha eest, mida kulutatakse võitlusele nn kliimamuutusega, saaksime tagada selle, et ükski laps ei jääks nälga ega oleks alatoidetud ja et iga maakera elanik saaks juua puhast vett.

Kujutlege, et ülerahvastus on vaid illusoorne probleem.

Kujutlege, et fossiilkütused on ime, mida võime nautida, mitte needus.

Kujutlege, et võime unustada muretsemise nn kahanevate ressursside pärast.

Kujutlege, et jääkarude, jääliustike, korallrahude, vihmametsade, Vaikse ookeani saarte ja jääkilpidega on kõik korras.

Kujutlege, et majanduskasv ei hävita sugugi maailma, vaid teeb sellest puhtama, tervema, õnnelikuma ja avatuma koha. Kujutlege...

Ma arvan, et nüüdseks olete juba taibanud, et kavatsen teile öelda, et kõike eelpoolmainitut ei ole sugugi vaja ette kujutada, vaid et see on juba niigi tõsi.

Kindlasti on mõned ootusärevuses lugejad juba ka turri tõmbunud, nende skeptitsisminäidik on tõusnud maksimumini, nende aju sünapsid on saatnud välja sadu hoiatussignaale ja nende peade kohale on tekkinud suur mõttemull, kuhu on kirjutatud suurte tähtedega (ja ehk ka neoonpunaselt vilkuvate lambipirnide vahele):

„MIKS ME PEAKSIME SIND USKUMA?”

Kuid sellest pole midagi, sest ma olen sellega harjunud. See näitab lihtsalt, kuidas nii paljud meist on õpetatud selliselt suhtuma inimestesse, kes ei usu naftatootmise tippu või katastroofilisse inimtekkelisse globaalsesse soojenemisse või taaskasutamisse, või „säästlikkusse” või orgaanilisse toitu või süsiniku jalajälge – või ükskõik millisesse teise keskkondliku religiooni kesksetest tõekspidamistest.

Me ei ütle: „Ahhaa, seal on üks inimene, kellel on põnev ja teistsugune arusaam. Huvitav, miks ta nii mõtleb ja milliste tõenditega ta oma mõtteid kinnitab?”

Me ütleme: „See inimene on õel. Ilmselt rahastab teda Big Oil, nagu enamikke skeptikuid. Ta räägib nii ainult seetõttu, et tahab panna meid oma juttu uskuma ja ilmselt on ta ka liiga isekas, et muuta oma elustiili. Ja pealegi, mida paganat ta üldse millestki teab? Ta ei ole ju kliimateadlane...”

Seega, enne kui ma sukeldun sügavamale kliimamuutuste ja rohelise ideoloogia misantroopiasse, pean ma õigeks anda mõned pidepunktid selle kohta, miks minu sõnu võib usaldada.

Tegelikult ei peaks see olema vajalik. Mõistuspärases maailmas toimuks otsustamine inimese argumentide üle sõltuvalt nende väärtusest, mitte selle järgi, kas keegi tundub olevat tore inimene või hirmus kvalifitseeritud või et ta toetab poliitkorrektselt vähemusi. Kahjuks ei ela me aga mõistuspärases maailmas. Me elame hoopis maailmas, kus ollakse nn poliitilise identsuse ori ja siin on sageli olulisem see, kes sa oled ja kust sa tuled, kui see, mis sul tegelikult öelda on.

Kui palju kordi olete te näinud mõnes poliitilist debatti kajastavas telesaates, kuulnud raadiost või lugenud mõnest toimetajale saadetud kirjast, et keegi on liigitanud end „mustanahaliseks naiseks...”, „gei-meheks...”, „kellekski, kes on olnud viisteist aastat ratastoolis...”? Juhul kui loetletud omadused on nimetatule täpselt asjakohased, siis on loomulikult kõik korras. Kuid sageli rikub niisugune moodne identsusega mängiv ja valdav mõttesuund debati kvaliteedi, selle asemel et seda parandada.

Tuletage meelde Florida sõjaveterani Lee Bidgood jr-i, kellega mul oli diskussussioon kirja üle, mille ta kirjutas Newsweekile ja kus ta ütles:

„Globaalse soojenemise skeptikute ja eitajate propaganda meenutab mulle 1944. aastat, kui ma sõjaväeohvitserina nägin elavaid luukeresid triibulistes pidžaamades. Natside koonduslaagrite õuduslood muutusid korraga tõelisuseks. On arusaamatu, kuidas võivad intelligentsed inimesed korda saata selliseid jõledusi. Ajalugu on jäädvustanud Joseph Goebbelsi propaganda efektiivsuse. Ma loodan, et Al Gore ja teised suudavad olla üle praegusest teadusevastasest propagandast.”^[2.]

Või lühidalt öeldes: globaalne soojenemine on tõsi, kuna mina olin holokausti tunnistajaks; kliimamuutuste eitajad on sama halvad nagu natsid. Seda kirja esimest korda lugedes arvasin, et tegu on võltsinguga. Ma tunnen mitmeid Teise maailmasõja veterane, kes kõik on tagasihoidlikud sellid, ega võrdleks iial oma kogemusi (millest nad räägivad väga vastumeelselt) niivõrd tendentsliku poliitilise vaatepunktiga.

Kuid kui paljud inimesed, kes lugesid seda kirja Newsweekis jagasid minu skeptitsismi? Kardan, et need vähesed, kes jagasid, olid kindlas vähemuses ja suurem osa mõtles alateadlikult: „Vaene vanamees. Ta võitles oma kodumaa eest ja oli tunnistajaks 20. sajandi suurimale kuriteole. Me peame kindlasti arvestama tema arvamusega kliimamuutuste kohta...”

Selle identsusekeskse teemaga poliitilises debatis on üks veelgi suurem probleem.

Nimelt eeldab see, et diskussioonist võib turvaliselt jätta kõrvale inimesed, kes ei kuulu nn õigesse privilegeeritute gruppi – olgu see siis kultuuriline vähemus või nn erialaeksperdid – ja seda lihtsalt selle põhjal, kes nad on ja mida nad esindavad.

Sama võtet kasutati ka Michael Manni nn hokikepi kriitikute ja paljastajate vaigistamiseks. Hokikepi-graafik^[3.] oli – ja on teatud määral siiani – keskne sammas, millele toetub väide katastroofilisest ja ennenägematust inimese põhjustatud globaalsest soojenemisest. Te olete näinud hokikepi-graafiku versiooni Al Gore’i filmis „An Inconvenient Truth” („Ebamugav tõde”). Tegemist on graafikuga, mis näitab, kuidas globaalne temperatuur on viimase tuhande aasta jooksul muutunud.

Aastast 1000 kuni 20. sajandi lõpuni on graafik enam-vähem ühel tasapinnal. Ja siis äkki, graafiku viimases osas, liigub joon otse üles – nagu hokikepi laba. Nominaalväärtuses tähendab see seda, et: „Mitte ühelgi teisel tänapäeva inimkonna ajaloo perioodil ei ole olnud globaalne soojenemine nii intensiivne ja nii äkiline. Me kõik peaksime olema väga hirmul ja tegutsema kohe, kuna see on peaaegu täiesti kindlalt tekkinud inimese põhjustatud süsihappegaasi tagajärjel.”

Või vähemalt selliselt otsustas Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) neid tulemusi oma kolmandas hinnangu aruandes (AR3) tõlgendada^[4.]. Manni hokikepile oli antud nn poliitikategijate kokkuvõttes (ehk tekstis, mida teised loevad) tähtsaim positsioon, seda korrati kogu raportis lausa viiel korral ja fooniks avaldas meedia hiiglasliku ja ülepaisutatud graafiku kujutise. Ka keskkonnakaitsega tegelevad lobigrupid andsid tuld. Raportit tsiteeriti ÜRO 1997. aasta Kyōto kliimakohtumisel (kust pärineb ka kurikuulus kasvuhoonegaaside vähendamise leping) ja Kanadas sai iga perekond oma postkasti voldiku,^[5.] milles väideti, et maakeral toimub ajalooliselt ennekuulmatu ja ennenägematu kliimasoojenemine (st et nii tõlgendati hokikepi-graafikut).

Kõik on ju kena ja uhke, välja arvatud see, et hokikepp oli vigane ja seega kasutamiskõlbmatu. Graafik oli koostatud puurõngaste andmete põhjal, kuid graafiku hirmutav ülespoole tõusev ots oli üheainsa puu andmete ületähtsustamise tulemus, nimelt igimänni andmete, mida on korduvalt nimetatud 20. sajandi kliimamuutuste uurimisel ebausaldusväärseks indikaatoriks. Graafiku kuju oli tuletatud nende kahtlaste andmete põhjal statistilise jamamasinaga, mis oleks muutnud kõik andmed igal ajal hokikepiks. Andrew Montford, raamatu „The Hockey Stick Illusion” („Hokikepi illusioon”) autor, selgitab:

„See tähendab, et polnud üldse oluline, milliseid andmeid Manni algoritmis kasutada, oli vaja vaid ühte andmete kogumit, millel oli hokikepi kuju, ja seeläbi, olenemata teiste andmekogumite tulemustest, oli juba üsna suur võimalus, et graafik tuleb hokikepikujuline. Algoritm oli rängalt hokikepi kasuks kallutatud. Väga osavalt olid kõrvale jäetud kõik muud andmed, mis olid hokikepi leiuga vastuolus või lükkasid selle ümber.”^[6.]

Kaks kanadalast, Steve McIntyre ja Ross McKitrick, kellest kumbki pole professionaalne kliimateadlane, paljastasid selle pettuse.

Manni äärmiselt põlglik vastus hokikepi-graafiku kriitikutele, mille ta pani üles RealClimate’i kodulehele, mille loojad olid tema sõbrad ja kolleegid („The Hockey Team” nagu nad end nimetavad), kõlas nii:

„Valesid väiteid viidetega vigadele Mann et al. (1998) rekonstruktsioonis, võib leida ka alusetutes süüdistustes, mida on teinud kaks isikut, McIntyre ja McKitrick (McIntyre töötab kaevandustööstuses ja McKitrick on majandusteadlane). Valed väited on kõigepealt artiklis... mis on avaldatud mitte-teaduslikus (sotsiaalteaduslikus) ajakirjas Energy and Environment.”^[7.]

Mann kasutab samasugust taktikat oma kirjas Hollandi teadusajakirjanikule Marcel Crokile:

„Ma loodan, et Te ei ole võtnud tõsiselt ühtegi nn müüti hokikepi-graafiku kohta, mida on levitanud ignorandid, paremäärmuslased ja fossiilkütuseäri poolt palgatud valeinfo levitajad... Ma pean alustama oma kirja rõhutamisega, et McIntyre’i ja McKitrickit ei peeta teadusringkondades tõsiseltvõetavateks teadlasteks. Samuti ei ole teadlased...”^[8.]

Sõnaga „teadlane” vehitakse nina all nagu oleks tegemist vaieldamatu ja täieliku autoriteediga, lisaks paranoiline manamine „paremäärmuslastest” ja „fossiilkütuseäri poolt palgatud valeinfo levitajatest”, ning veel ühe teadusajakirja põlu all panemine, kuna see ei sobitu paanikatekitajate konsensusega, on kaval plaan, mis kerkib järgnevatel lehekülgedel ikka ja jälle esile. Soovitan sellega harjuda, sest see on vajalik mõistmaks nii korruptsiooni ja kuritarvitamist, mis paljastati Climategate’i e-kirjades, kui ka vigu, mida on tehtud inimtekkelise globaalse soojenemise juhtumi puhul. Mõelge sellele: kui teadlastel nagu Michael Mann on olemas täiesti kindlad ja ümberlükkamatud tõendid oma teooria kinnitamiseks, siis miks ei astu nad oma kriitikute väidetavatele vigadele vastu sisuliste argumentidega? Miks peavad nad selle asemel loopima vastu pori ja viitama nn autoriteetide argumentidele? Miks muudavad nad selle kõik isiklikuks?

See ei tähenda, et silmas on peetud teid, kallis lugeja. Ma olen täiesti teadlik, et nii mõnigi teist on siiralt inimtekkelise globaalse soojenemise usku.

Kohe raamatu alguses ei soovi ma päris kindlasti väita, et lugeja on kergeusklik ja rumal. Ma lihtsalt arvan, et teile on tehtud kenake ajupesu, ja isegi kõige targematele inimestele on võimalik teha ajupesu või panna neid toetama vale võistkonda. Mõelge kasvõi vaestele Bernie Madof (vähemasti on nad praeguseks jäänud hulga vaesemaks).

Te ehk mõtlete, mismoodi on teile tehtud ajupesu?

Kui ma ei oleks sellel poolel, kus ma olen, esitaksin endale sama küsimuse. Lõppude lõpuks ei ole ma ei meteoroloog ega klimatoloog ega geoloog ega astrofüüsik, ega üldse mitte mingi teadlane. Nagu kirjutab tõsiusku soojenemise pooldaja Jo Abbess (BSc) südamlikult oma blogis, on minu ainus kvalifikatsioon tagasihoidlik magistrikraad inglise keeles ja kirjanduses Oxfordi Ülikoolist. Ja ometi on minul, humanitaaria teaduskraadiga inimesel, hulljulgus seada kahtluse alla tuhandete või ehk isegi miljonite doktorikraadiga teadlaste väited, mis räägivad täiesti kindlalt, et inimtekkeline globaalne soojenemine on olemas ja kui me kohe midagi ette ei võta, siis tapab see meid kõiki.

Häid vastuseid on mitmeid, ja üks neist koosneb vaid kahest sõnast.

Ei, mitte see vastus.

Ma pean silmas:

„Loogem seoseid – Only Connect.”

Need sõnad pärinevad E. M. Forsteri romaanist „Howards End”. Ma ei ole küll väga suur Forsteri fänn, aga mulle meeldib see tsitaat. See jääb hästi meelde ja selles on palju tõtt. Aastaid enne seda, kui James Cameron leiutas südamlik-nunnu, tervendava ja sädeleva puu moodi asja „Avataris”, ja aastaid enne seda, kui James Lovelock esitas Gaia teooria, mõistis Forster, et mida lähemalt ja ettevaatlikumalt maailma vaadata, seda enam oskad sa hinnata seda imelist sidet, millega absoluutselt kõik on omavahel seotud.

Vastastikused seosed, mida ma selles raamatus uurin, on inimtekkelise globaalse soojenemise ja üldise vasakliberaalse ideoloogia vahelised seosed, need ulatuvad natside rohelisest poliitikast Antonio Gramsci kultuurilise marksismi kaudu Barack Obama keskkonnaalase seadusandluse ja Greenpeace’i kihutustööni välja. Ja sellise asja mõistmiseks ei ole päris tõsiselt vaja teaduskraadi. Vaja on vaid maailmas natuke lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja osata lugeda. Ja küsimusi esitada.

Olen sageli mõelnud, kuidas ma tuleksin toime näiteks olukorraga, kui ma ühel vihmasel hommikul läheksin välja kohvi järele ja tagasi tulles avastaksin, et keegi tundmatu mõrvar on lasknud maha kõik mu kolleegid. Olen jõudnud otsusele, et tuleksin toime päris kenasti. Miks? Seda samal põhjusel nagu tunnistab üks CIA agent filmis „Three Days of the Condor” („Kondori kolm päeva”), kui temalt küsiti, kuidas on Robert Redfordi mängitud karakter ilma spetsiaalse treeninguta õppinud selgeks kõik need kavalad põiklevad liigutused:

„Ta loeb.”

Minu inglise keele professor Mr Conrad tavatses iga semestri alguses jagada meile kätte lehed, millel oli kirjas eelseisva semestri loengute plaan. „Ma pean teile selle plaani andma,” ütles ta põlglikult. „Kuid milleks minna loengusse, kui saab lugeda kriitikat? Ja milleks lugeda kriitikat, kui saab lugeda teksti?”

19- või 20-aastasele inimesele on see ilmselt peaaegu kõige põnevam asi, mida keegi võib öelda, kui ehk välja arvata: „Kas tuleksite pärast mu kabinetti kohvile?” Sinu professor, mees kelle tarkust ja intellekti sa austad üle kõige, tõeline Oxfordi esindaja, ütleb oma bakalaureusetudengitele, et tegelikult on täiesti okei loengutes mitte käia. Ei ole isegi vaja uurida tüütuid kriitikaõpikuid (mida sinu sõbrad teistes ülikoolides on pidanud lugema).

Professor tahab vaid, et tudengid loeksid raamatuid, mida sel semestril läbi võetakse ja formuleeriksid oma hinnangu. Oma isikliku hinnangu. Ja see ongi asja iva. Professor tahab iseseisvat mõtlemist, läbimõeldud analüüsi ja isiklikku nägemust. See on päris keeruline ülesanne, kui arvestada seda, et kuni selle hetkeni on sinu senine haridus koosnenud peamiselt lusikaga toitmisest ja alla neelamisest. Isegi parimates ülikoolides ei ole minu kirjeldatud õpetamismeetod enam eriti elujõuline, mis on alafinantseerimise, ülerahvastuse ja antielitarismi ning hariduse devalveerumise masendava trendi tagajärg.

Seda trendi on laiemalt lahanud oma raamatus „The Closing of the American Mind” („Ameerika mõistuse sulgumine”) Allan Bloom.^[9.] Ja see tähendab kahjuks seda, et isegi meie eeldatav nn intellektuaalne eliit ei suuda oma mõtlemises olla väle ja iseseisev, ehkki kunagi oli see korraliku hariduse loomulik tagajärg.

Inimesed mitte ainult ei tea liiga vähe; nad võtavad ka liiga kergekäeliselt üle eeldatavate ekspertide arvamused, kes teesklevad, nagu oleks neil olemas vastused kõigele.

Sellist kahetsusväärset langust võime täheldada isegi niisuguste institutsioonide juures nagu Londoni Kuninglik Selts (asutatud 1660). Nende moto kõlab uhkelt Nullius in verba, ehk „Ära usu kellegi sõnu”, mis ei ole paraku küll kuidagi kooskõlas kergekäelisusega, millega selts on nii täielikult läinud kaasa inimtekkelise globaalse soojenemise trendiga, kaalumata pikemalt, kas selle aluseks olevad teadusuuringud seda ka kinnitavad.

Laiemalt vaadelduna võib seda võtta kui ilmselgelt vigast teooriat, ometi on kliimamuutuse väidetav oht suutnud tungida nii sügavale meie kultuuri, et seda ei sea kahtluse alla isegi targad teaduskraadiga inimesed nagu näiteks Jo Abbess. Anti-elitarismi ajastuga on ikka üsna kummalised lood – peaaegu mitte keegi ei anna kellelegi millegi osas järele, kuid inimtekkelise globaalse soojenemise meem ei oleks mitte iial levinud nii laialt ja nii kiiresti, kui ei oleks eksisteerinud masside tahtetut alistumist hämmastavalt väikese grupi ideele.

Ma tahaksin pareerida roheliste poolt levitatud kuvandit, et inimesed, kes ei usu kliimamuutustesse või inimese põhjustatud globaalsesse soojenemisse, on paremäärmuslastest loodusevihkajad ja nii sõltuvuses oma kallist linnaelustiilist ning süsinikku väljapaiskavatest surmavatest autodest, et nad lihtsalt keelduvad (isekuse ja eluviisi valiku tõttu) kuulamast igasuguseid põhjendusi.

Nimetatud kirjeldusel on üsna vähe sarnasust ükskõik millise tõelise kliimarealistiga, keda mina olen kohanud ja kellest enamik teeb selle mängu kaasa, sest nad armastavad loodust liiga palju, mitte liiga vähe. Mis neid aga kõige enam häirib, nagu ka mind, on õudust tekitav käitumine, mis on omane rohelistele liikumistele meie maakeral selle nn päästmise sildi all.

Vihmametsi hävitatakse ja inimesed nälgivad biokütuste eelistamise poliitika tagajärjel. Tuuleparkide tõttu hävitatakse ürgset loodust ja maakohti. Looduse nautimise asemel peame ennast tundma süüdlastena.

Mina usun, et inimesed on kõige õnnelikumad siis, kui nad on vabad, ja et maailmas ei ole ühtegi probleemi, mida statistikud ei suudaks oma n-ö heade kavatsustega „paremaks”, vaid hoopis halvemaks muuta.

Kõik sai alguse Briti endise peaministri Tony Blairi saabumisega. Suured rahvamassid kogu maal, isegi kohtades, kus traditsiooniliselt on alati hääletatud tooride poolt, olid Blairi uuest ajastust vaimustuses. Tegemist oli mingi imelise valemiga, mida nimetati kolmandaks teeks ja mis kujutas endast justkui ideaalset sünteesi parempoolsest majanduslikust vabadusest ja vasakpoolsest sotsiaalsest õiglusest. Siin ei ole ju tõepoolest midagi sellist, mis ei oleks saanud meeldida.

Suurbritannia oli jälle lahe. Isegi selline autoriteet nagu ajakiri Vanity Fair ütles meile seda oma „Cool Britannia” väljaandes.^[10.] Downing Streetile saabusid popstaarid, et moodustada Blairi õukond. Igaüks kogu maal sai endale nüüd lubada iPodi, mobiiltelefoni, 50-tollist lameekraaniga telerit ja vähemalt kolme puhkusereisi aastas kohtadesse, millest nad ei olnud varem kuulnudki, näiteks nagu Riia, Ljubljana ja Plovdiv – nii imeliselt odavad; seda kõike tänu suurepärastele odavlennufirmadele EasyJet ja Ryan Air.

Noh, see tähendab peaaegu igaüks. Olles üks neist õnnetutest, kes ei töötanud Londoni finantssektoris, ei olnud jurist ega valitsuse loodud bürokraatia priiskaval palgal, tundub ka tagantjärgi üsna kummaline, et mul õnnestus Blairi „noorte riigis” ellu jääda. Nädalavahetuse ajalehed olid täis artikleid, kus väideti, et meil ei ole kunagi läinud nii hästi, et me oleme nüüdseks saavutanud niivõrd absurdse ülekülluse, et on meil kõigil on tõesti saabunud aeg korrigeerida oma elustiili: vahetada materiaalne välja hingelise vastu, piirata kulutusi ja kolida jõeäärsetesse majakestesse. Me peaksime toituma orgaaniliselt kasvatatud juurviljadest ja humaanselt kasvatatud ja hukatud sigade peekonist, samal ajal kui meie kaunid blondid lapsed, kes näevad välja nagu Bodeni kataloogi modellid, hullavad mudas (nii nagu nad tegid seda enne kui antibiootikumid ja tööstusrevolutsioon selle terve ja loomuliku elustiili hävitas).

Ma lugesin neid artikleid ja mõtlesin: „Jah. See sobib mulle. Ainult et alles siis, kui mul õnnestub ka tegelikkuses saavutada nii piisavalt mugav elustiil, et ma hakkan järele mõtlema; siis suudan ka mina kulusid kokku hoida, muutun hingeliseks ja sigadesõbralikuks. Senikaua aga on mul eluasemelaen maksta ja lapsed toita ja töökoht, mida tühise raha eest orjata. Niipea kui liigne küllus saabub, annan sellest kohe teada...”

Kuid rohkem kui vaesena, hakkasin ma tundma end rahutuna. Tundsin, et selle näilise külluse taga oli midagi mäda.

Aga mis? Majandus ilmselt mitte. Majandus oli nii heas seisus, et see pidi kestma ilmselt igavesti. Inglismaal oli aga päris kindlasti midagi muutumas. Ja seda niisuguse kiirusega, et see maa, mille osas olin Margaret Thatcheri ajal olnud nii rahulik, oli nüüd täielikult kadunud. Kultuuri, traditsioonide, reservide, hierarhia, arukuse ja stoilisuse asemel, tänu millele olime võitnud Teise maailmasõja – ja ka Falklandi sõja – valitses nüüd ohjeldamatu, üliemotsionaalsetest vingujatest koosnev rahvas, kellel oli äärmiselt terav nina selle osas, mida meie valitsus peaks meie heaks tegema, kuid äärmiselt piiratud ideed selles osas, mida me ise saaksime oma maale pakkuda.

Blairiga olime astunud uude hullumeelse poliitilise korrektsuse ajastusse. Cheltenhamis keelati aednikel istutada puude alla võõrasemasid, sest juuri täis pinnases varitses oht nikastada oma randmeid. BBC andis oma töötajate tarbeks välja „Ukse turvalise kasutamise instruktsiooni”, sest üks naine oli jäänud Birminghami BBC-s jalgapidi ukse vahele. Tewkesburys Gloucestershire’is keelati vanurite toitlustamisega tegeleva Meals-on-Wheels teeninduses pabersalvrätikute kasutamine, sest kardeti, et pensionärid ja puudega inimesed võivad nende kätte lämbuda.

Ühesõnaga – nii nagu luukered filmis „Jason and the Argonauts” („Iason ja argonaudid“), ehkki palju inetumad ja raskemini võidetavad – kargas terve bürokraatide ja tähtsusetute ametnike armee ei tea kust kutsumata esile, olles valmis haldama ning korraldama viimse detailini meie eraelu. See armee tahtis kontrollida, kui palju me joome, millist toitu me võime süüa, milliseid nalju me tohime rääkida, millal (ja millal mitte) me tohime oma kodude juures panna välja riigilipu, ja loomulikult tahtsid nad kontrollida meie süsiniku jalajälge. Et võimudel oleks lihtsam meie järele nuhkida ja meid iga väiksemagi eksimuse eest trahvida, seati meie tänavatele üles piilukaamerad, meie teedele kiiruskaamerad ja meie prügikastidesse mikrokiibid – mis me kõik olime muidugi ise kinni maksnud.

Kolmeteistkümne võimuloleku aastaga õnnestus uuel leiboristide valitsusel luua üle 3000 uue seadusrikkumise.^[11.] Neist ligi poolte eest oli ette nähtud vanglakaristus, näiteks: litsentsi puudumine kirikukontserdi läbiviimiseks, avalikus kohas suitsetamine, hallorava müümine, litsentseerimata kala transiidikaubandus või tervishoiu- ja ohutusinspektorile mitte allumine.

Mis pagana jama see küll oli? Ja veelgi enam – kuidas oli küll võimalik, et tüübid sellest kõigest ka puhtalt välja tulid? Mis hullumeelses, pahupidi maailmas me küll elasime? Maailmas, kus õelad, kontrollifriikidest pessimistlikud vasakpoolsed olid „head”, samas kui neid, kes uskusid üksikisiku suuremasse vabadusse, peeti saatana saadikuteks?

Püüdes leida vastuseid neile küsimustele, sattusin esmakordselt kokku itaallasest marksisti Antonio Gramsciga.^[12.] Tegemist oli mehega – ümmarguste prillide ja naljaka boheemlase soenguga –, kelle kirjutised 1920.–1930. aastatel viisid kultuuridevahelise sõja mõisteni. Gramsci väitis, et vasakpoolsete ja parempoolsete vahelises suures ideoloogilises võitluses ei oma tavapoliitikas toimuv kuigi suurt tähtsust. Poliitilised parteid võivad tulla ja minna, aga kui õnnestub haarata kogu ühiskonna hing ja mõistus, siis on sõda igaveseks võidetud. Nii alustasid Gramsci vasakpoolsed jüngrid oma nn pikka marssi institutsioonides. Nad vallutasid koolid, ülikoolid, meedia, kunsti; nad tungisid kõikjale, mille kaudu nad said mõjutada laiemat ühiskonda (st meid kõiki) ja arusaama maailmast.

Mõelge, kui paljudes ülikoolides üle kogu maakera jälgitakse siiani Prantsuse filosoofide nagu Foucault’ või Derrida ideid, kes eitades autoriteete, hierarhiat ja empirismi õõnestavad sellega pea kõiki Lääne vaimsete traditsioonide väärtusi (ühes edasises peatükis näeme, et sellest masendavast trendist ei jäänud puutumata isegi teaduslik ratsionalism).

Mõelge, kui palju on raamatuid, teatrilavastusi, filme, ajalehti või dokumentaalsarju, milles räägitakse sellest, kui halb on kapitalism, kui ahned on ärimehed, kui ülbe on USA, et Lääs peaks õppima olema rohkem Ida moodi, et terrorism on meie enda süü, inimkond on kurjast, ja muidugi, et parempoolsed inimesed on halvemad kui vasakpoolsed inimesed.

Me elame kultuuriruumis, kus väärtused on pea täielikult defineeritud vasakliberaalide poolt. Ja ehkki need väärtused on muutunud nii valdavaks ja mõjutavad kõike, meie keelekasutusest kuni selleni, kuidas me mõtleme, me ikkagi isegi ei märka neid.

Kes kontrollib keelt, kontrollib ka kultuuri. Kes kontrollib kultuuri, võidab poliitilise vaidluse. George Orwell mõistis seda juba aastaid tagasi. Oma lisas raamatule „1984” selgitas ta, et ketserlike mõtete allasurumiseks on üks efektiivsemaid meetodeid mittesoovitatavate sõnade elimineerimine või nende tähenduse muutmine. Ta tõi näiteks sõna „vaba”. Sõna eksisteeris uues keelekasutuses edasi, kuid ainult tähenduses „see põld on umbrohust vaba” või „koer on ketist vaba”, kadunud oli vana tähendus „poliitiliselt vaba” või „intellektuaalselt vaba”.^[13.]

Just samamoodi juhtus Blairi Inglismaal. Vabadus, endises vabaduse riigis, muutus nüüd „riigi poolt administreeritud õiguspäraseks teenuseks”, näiteks nagu „vabadus kasutada tervishoiuteenuseid”, „vabadus olla diskrimineerimata”. Ja veel terve hulk asju. Ajakirjanik ja Euroopa Parlamendi liige Dan Hannan jälgis lähemalt tendentse, kuidas kunagised neutraalsed sõnad nagu „diskrimineerimine”, „mitmekesisus”, „kogukond”, „kasum”, „avalik”, „eliit” ja „konkurents” muutusid vasakliberaalide hindamissüsteemis nii rüvetatud sõnadeks, et nende esialgne tähendus sisuliselt kadus.^[14.]

Orwell kirjutas: „Uudiskeel loodi mõtteulatuse vähendamiseks, mitte laiendamiseks...”

See on väga kaudne ja ilustatud ütlus põhjuste kohta, miks ma hakkasin inimtekkelise globaalse soojenemise teooriat umbusaldama – ma nimelt tundsin selles ära tuttava sotsiaalpoliitilise mustri: valitsuse kasu saamine pettuse läbi.

Mõnikord, nagu juba ülalpool mainitud, saavutati see vaevumärgatava keelenihkega. Mõnikord saavutati see laiaulatusliku hüsteeria õhutamisega, nagu näiteks 1980. aastate alguse AIDS-i hirm, salmonellahirm 1980. aastate lõpus, hullulehmatõve ehk BSE hirm ja millenniumi hirm. Nagu märgivad Christopher Booker ja Richard North oma suurepärases raamatus „Scared to Death” („Surmani hirmunud”), on kõik need hirmulood peaaegu identse kujunemislooga.^[15.] Iga juhtumi puhul avastasid potentsiaalse ohu teadlased, järgnes meediakära salakokkulepe teadlastega, kes ei tundnud lisatähelepanu ja võimaliku finantseerimise lootuses mingit vastumeelsust. Siis võttis probleemiga tegelemise tohutute kuludega üle ebakompetentselt ja mõttetult valitsus, et näidata, kui usinalt nad tegelevad oma valijate hirmudega. Seejärel – ehkki seda osa meedia enam nii hoolega ei kajastanud – jõuti millalgi veendumusele, et oht ei olnudki nii suur kui esialgu arvati ja et tegelikult raisati sellele ilmselt üsna mõttetult raha. Ükski teadlane või poliitik ei tunnistaks seda muidugi kunagi avalikkuse ees, vaid eelistas jääda selle juurde, et neid õigustab nn ennetava tegevuse põhimõte ja pole oluline, kas afääri juures osutus miski ka õigeks või valeks.

Jah, aga kust ma ikkagi tean, et globaalne soojenemine, või kliimamuutused, kuidas iganes teile paremini meeldib, ei ole erand, mis kinnitab reeglit? Lõppude lõpuks ei pea ju teadlased eksima ka seekord ainult seetõttu, et nad eksisid AIDS-i ja salmonella ja hullulehmatõve ja millenniumi hüsteeria ning hiljuti veel ka SARS-i, linnugripi ning seagripi osas, on ju nii?

Ei pea tõesti. Võib-olla on kliimamuutuste paanikatekitajatel õigus: meie planeet on tõesti kõrbemise äärel, see kõik on inimese süü ja minusugused skeptikud peavad ühel päeval oma eksimust tunnistama. Kuid samas on ka võimalik, et David Icke’il on õigus, kui ta ütleb, et kuningannat piisavalt kõvasti juustest kiskudes langeb tema inimnäo mask, paljastub tema õudne roheline roomajapea ja ühtlasi ka tema kuulumine kurja valitsejarassi hulka, mida nimetatakse Babüloonia vennaskonnaks. Ja on võimalik, et film „Independence Day” („Iseseisvuspäev”) osutub samuti tõeks ning doktor Whol on õigus, et universum on pungil kurje tulnukaliike, kes kõik tahavad okupeerida Maad. Lisaks on võimalik, et see raamat, mida te enda meelest praegu loete, on teie ettekujutuse vili ja et tegelikult te olete üks äärmiselt intelligentne part, kes ainult arvab, et ta on inimene tänu spetsiaalsetele kõverpeeglitele ja aju muundavatele kiirtele, mida kasutab prussakarahvas, kes kasvatas teid lõbu pärast möödunud nädalal kookonis.

Ja just see ongi kogu selle katastroofilise inimtekkelise soojenemise debati juures kõige suurem probleem. Poliitikud, aktivistidest teadlased ja propagandistid on meid haneks tõmmanud ja pannud meid uskuma, et võtmeküsimus kõlab: „On see võimatu?” (millele on vastuseks „ei”) – ehkki palju paslikum oleks küsida: „On see tõenäoline?”

Seepärast ei olegi üldse oluline, kes ma olen, kui palju ma tean teadusest, kas ma teen seda kõike raha pärast või esindan ma kellegi huve või olen ma lihtsalt pühendunud ja siiras. Mul ei ole mingit kohustust tõestada, kas nn kliimamuutus on inimeste tekitatud eelseisev katastroof. Seda põhjusel, et vastupidist tõestada ei ole võimalik.

Mida ma aga teha saan, ja kindlasti ka teha kavatsen, on tõestada teile ainsaid asju, mida selles inimkonna ajaloo suurima rumaluse ja mõttetu raiskamise loos tõestada on vaja. Inimesed, kes räägivad teile, et inimtekkeline globaalne soojenemine on praktiliselt kindel asi, on üks valetajate, petjate ja sohitegijate kamp. Teie makse tõstetakse, teie vabadusi piiratakse ja teie raha laristatakse mingi nn kriisiga tegelemiseks, mis on nii ületamatult ebatõenäoline ja mida tõeliste ja objektiivse teaduse andmetega sisuliselt tõestatud ei ole, et sama hästi võib seda pidada ka olematuks.