Читать книгу Kliimapettus - James Delingpole - Страница 5

„Viimasel kümnel kuni kaheteistkümnel sajandil, mille kohta meil on olemas mingid tõendusmaterjalid, on inimesed eeldatavasti nautinud aeg-ajalt ette tulnud pikemaid soojaperioode; mõni neist tuhande aasta jooksul ettetulnud perioodidest võis olla jääajajärgselt kõige soojem aeg.”

Professor H. H. Lamb

„Climate, History and the Modern World”

(„Kliima, ajalugu ja tänapäeva maailm”), 1982.^[16.]

Oli üks järjekordne masendav novembrikuu hommik, ma istusin oma laua taga ja mõtisklesin, mida kirjutada järgmiseks oma Telegraphi blogisse, mida olin pidanud üsna edukalt viimased kaheksa kuud. Ja mulle kukkus sülle lugu „Climategate”, mis mitte ainult ei muutnud minu elu igaveseks, vaid üsna suure tõenäosusega aitab päästa Lääne tsivilisatsiooni suurimast ohust, mida seni nähtud.

See juhtus nii:

„Kui omate aktsiaid ükskõik millises alternatiivenergia ettevõttes, siis püüdke neist KOHE lahti saada. Inimtekkelise globaalse soojenemise (Anthropogenic Global Warming, AGW,

aka ManBearPig) müüdi tagamaad on ootamatult, brutaalselt ja üsna nauditavalt paljastatud pärast seda, kui üks häkker murdis sisse East Anglia Ülikooli Kliimauuringute Keskuse (Climatic Research Unit, CRU) arvutitesse ning laskis Internetis liikvele 61 megabaiti konfidentsiaalseid faile.^[17.] (Vaata ka: Watts Up With That^[18.])

Kui loete läbi mõned neist failidest – kokku 1079 e-kirja ja 72 dokumenti, saab teile selgeks, miks Kliimauuringute Keskuse eksperdid oleksid need meelsamini jätnud salajaseks. Andrew Bolti sõnul võiks see skandaal olla vabalt suurim moodsa teaduse skandaal.^[19.] Need tõenduseks esitatud e-kirjad, mis on eeldatavasti kirjutatud mõningate prominentsemate inimtekkelise globaalse soojenemise teooriat levitavate teadlaste poolt, sisaldavad järgmist:

vandenõu, kokkuleppeline kliima soojenemise andmetega liialdamine, ebamugava informatsiooni arvatav illegaalne hävitamine, organiseeritud vastupanu avalikustamisele, andmetega manipuleerimine, vigade omaksvõtt isiklikul tasandil avalikes väidetes ja veel palju muud.

Ühes avalikustatud e-kirjas tuntakse isegi veidi kahjurõõmu John L. Daly surma üle 2004. aastal (kes oli üks esimesi kliimamuutuste skeptikuid, Still Waiting For Greenhous kodulehe looja):

„Kummalisel kombel on see hea uudis.”^[20.]

Kuid ehk kõige vapustavam paljastus, mida võiks võrrelda Telegraphi avalikustatud parlamendiliikmete kuluhüvitiste skandaaliga, on soojenemise-teadlaste manipuleerimine või tõendusmaterjali võltsimine oma teooriate kinnitamiseks.^[21.]

Järgnevalt mõned näited.^[22.]

Tõendusmaterjalidega manipuleerimine:^[23.]

„Lõpetasin just Mike’i looduse triki, lisades kahanemise varjamiseks tegelikud temperatuurid viimase 20 aasta (alates 1981. aastast) iga seeria temperatuuridele (alates 1981) ja alates 1961. aastast Keithi omadele.”

Kahtlused, kas maakeral ikka tõesti toimub soojenemine:

„On selge, et me ei saa hetkel kurta soojuse vähesuse üle ja see on omamoodi naljakas. CERES-i andmed, mis avaldati väljaandes Bulletin of the American Meteorological Society 2009. a augusti lisas 2008. aasta kohta, näitavad, et soojenemine peaks jätkuma; kuid need andmed on kahtlusteta valed. Meie jälgimissüsteem on ebaadekvaatne.”

Tõendusmaterjalidega manipuleerimine:

„Mike, kas sa saaksid kustutada kõik Keith reAR4 e-kirjad? Keith teeb sama. Ta ei ole hetkel tööl, väike perekondlik kriis. Kas sa saaksid kirjutada ka Gene’ile ja paluda tal sama teha? Mul ei ole tema uut meiliaadressi. Me palume Casparil samuti tegutseda.”

Prominentsete kliimaskeptikute vastu suunatud vägivallamõtted:^[24.]

„Järgmine kord kui ma näen Pat Michaelsit mõnel teaduskoosolekul, hakkavad mul ilmselt rusikad sügelema. Kohe väga.”

Katsed varjata ebamugavat tõde keskaja soojaperioodi (Medieval Warm Period, MWP) kohta:^[25.]

„... Phil ja mina esitasime hiljuti kirjutise, kus kasutasime umbes tosinat sellesse kategooriasse sobivat NH rekordit ja mitmeid, mis on saadaval ligi kahe tuhande aasta kohta; ma arvan, et ma kasutan pigem 2000 aastast ajavahemikku tavapärase 1000 asemel, see sobib ka hästi Pecki mainituga varasema memo kohta, et oleks kena üritada „hoida” MWP aktuaalsena, ehkki meil ei ole veel nii pika aja taguseid poolkerade keskmisi andmeid teada...”

Kõige laiduväärsemad on aga ilmselt pikad kirjavahetused, kus arutatakse, kuidas oleks kõige paremini võimalik kõrvaldada eriarvamusel olevaid teadlasi eelretsenseerimise protsessist.^[26.] Teiste sõnadega, kuidas luua selline teaduslik olukord, milles kõik inimtekkelise globaalse soojenemise osas eriarvamusele jäävad teadlased oleksid tembeldatud veidrikeks ja nende arvamus ei omaks mingit autoriteeti.

„Oli ohtlik kritiseerida skeptikuid selle eest, et nad ei avalda artikleid nn eelretsenseerivates ajakirjades. Sellele leiti lahendus – võeti üle ajakiri! Ja mida sellest arvata? Minu meelest tuleks lõpetada Climate Researchi pidamine seaduslikuks eelretsenseeritavaks ajakirjaks.

Ehk peaksime me julgustama oma kliimauurimisega tegelevaid kolleege lõpetama sellesse ajakirja artiklite saatmise või sellele viitamise. Me peaksime kaaluma ka seda, mida me räägime või mida ootame oma mõistlikemailt kolleegidelt, kes praegu on seal toimetuses... Mida teised sellest arvavad?”

„Ma saadan ajakirjale kirja ja teatan, et ei soovi koostööd jätkata enne, kui nad vabanevad pahandustekitavast toimetajast.” „Sellel ajakirjal on mitu toimetajat. Kuid kõige selle eest on vastutav vaid teada-tuntud skeptik Uus-Meremaalt. Minevikus on ta lasknud läbi mõned Michaelsi ja Gray asjad. Ma rääkisin sellest Hans von Storchiga, aga ei jõudnud kusagile. Veel üks asi, mida tuleb Nice’is arutada!”

Hadley Kliimauuringute Keskusel on selles mõttes klassi. Septembris, kui kirjutasin loo „Kuidas globaalse soojenemise tööstus põhineb ülisuurel valel”,^[27.] paljastati Kliimauuringute Keskuse uurijate tegevus andmete ilustamisel, et toetada oma valeväidet, justkui oleks üleilmne temperatuur tõusnud 20. sajandi lõpus kõrgemale kui kunagi varem 1000 aasta jooksul. Kliimauuringute Keskus oli ka see organisatsioon, mis vastupidiselt rahvusvahelises teadlaste kogukonnas aktsepteeritud tavadele varjas aastaid uurijate eest andmeid, mida nad pidasid oma ürituse jaoks kasutuks. See on oluline info, kuna Kliimauuringute Keskus, mis loodi 1990 Met Office’i [sic!]^[28.] poolt, on riigi rahastamisel olev asutus, mis peaks olema eksimatu eeskuju. Nende HadCRUT-i aruanne on üks neljast ametlikust allikast, mille globaalse temperatuuri andmeid on IPCC kasutanud.

Oma kirjutise pealkirjas esitasin küsimuse, kas tegu pole ehk inimtekkelise globaalse soojenemise kirstunaelaga. Loomulikult oli tegemist soovmõtlemisega. Kopenhaageni järelkajana võib peavoolu meedias lugeda lõputult hüsteerilisi (ja grotesksete liialdustega) lugusid. Ja me näeme veelgi mürgisemaid ökofašistide kampaaniaid, nagu näiteks see keskkonnaaktivistide grupi Plane Stupid uus naeruväärne reklaamikampaania, kus näidatakse arvutigraafika abil konstrueeritult, kuidas taevast kukuvad jääkarud ja hukkuvad, kuna niisugune asi võiks justkui juhtuda, kui me lendame lennukiga.

Maakera kliima on praegu jahenemas; valijad toetavad üha vastumeelsemalt öko-poliitikat, mis viib üha rängemate regulatsioonide, kõrgemate maksude ja kodukuludeni; tõus on pöördumas Al Gore’i inimtekkelise globaalse soojenemise vastu. Niinimetatud skeptiline seisukoht on nüüd, tänu taevale, muutunud enamuse seisukohaks.

Kahjuks on käia veel pikk-pikk tee, enne kui avalikkuse meeleolu (ja teaduslik tõde) ka meie poliitikute tegudes peegelduma hakkab. Inimtekkeline globaalne soojenemine hõlmab endas liiga palju seaduslikult kaitstud kapitalimahutusi; ja ilma ägeda võitluseta alla andmiseks on kaotada liiga palju, olgu selleks siis kas reputatsioon või raha.

Kõigele vaatamata, ja hoolimata sellest, et peavoolumeedia püüab teemat igati vältida, levib Kliimauuringute Keskuse skandaal Internetis nagu metsatulekahju; kogu see närune lugu on karm löök inimtekkelise globaalse soojenemise lobistide usaldusväärsuse pihta ja suure tõenäosusega nad sellest enam ei kosu.

Lugesin seda lugu esmalt Anthony Wattsi kodulehelt – Watts Up With That? (WUWT).^[29.] Selle pealkiri kõlas „Kuum uudislugu – väidetavalt on häkitud Hadley Kliimauuringute Keskuse arvutitesse; avalikustatud on sadu faile.” Originaallooga tutvumine tekitab segu põnevusest, imestusest, ettevaatusest ja hirmutundest, nii nagu ka tol hetkel kõigi skeptikute hulgas. „Vau! Muud ei oskagi praegu öelda!” oli üks esimesi kommentaare. „Olge ettevaatlikud. Häkkerite avalikustatud failides võib leiduda igasugust ebameeldivat kraami, viirustest ja ussidest kuni niisama mõttetu rämpsuni,” kõlab järgmine.

Mõned järgmised lugejad on juba ka avastanud peagi kurikuulsaks muutuva Mike’i looduse triki ja „peida kahanemist” e-kirjad. „Püha müristus, kas see ei ole siin mitte tegemist suitseva püssiga [sic!]?” kirjutab veel üks. „Suitseva püssiga? Minu meelest ikka rohkem nagu lõõskava relvalaoga!” kõlab vastuseks.

Veel mõned kommentaarid. Keegi küsib üsna meelitavalt:

„Kujutlege, mida Delingpole sellega teha saab.”

Ei ole vaja enam ette kujutada. Delingpole teeb põnevusest püksid täis. Samas on ta ka pisut murelik. Kui peaks tulema välja, et kogu see värk on narritemp, kas ei ole sellel siis õiguslikke tagajärgi – nagu näiteks laimamisel? (Briti seadused on laimamise osas palju karmimad kui USA seadused.) Teisest küljest on aga tegemist looga, mida tuleb kibekiiresti levitada. Blogimine on veelgi ajatundlikum kui trükiajakirjandus. Ja päris kindlasti ei oleks kuigi hea mõte lasta ettevõtte juristil sinu lugu mitu tundi uurida, samal ajal kui konkurendid sinust ette jõuavad. Kui jääd teiseks, ei viita Drudge enam sinule.

Lõpuks otsustasin, nagu te võisite lugeda minu blogi väljavõtetest eespool (ja mis on ära toodud ülima täpsusega, isegi vead on parandamata), kasutada klassikalist ajakirjaniku trikki. Ma jätsin välja kõik nimed, et keegi ei saaks väita, nagu oleks kedagi isiklikult laimatud, ma kasutasin mitmeid kordi sõna „väidetavalt”, ilmestades seda mõninga taustainformatsiooniga, arvamustega teistest allikatest ja isiklike vaadetega. Et voila. Laadisin üles – ehkki ma siis seda veel ei teadnud – oma karjääri kõige suurema ja tähtsama loo.

Ehkki ma olin esimene ajakirjanik, kes „Climategate’i” nimetusega välja tuli, tuleb siiski tagasihoidlikult tunnistada, et ma ei olnud esimene isik. See au jääb ühele Bulldusti-nimelisele kommenteerijale WUWT-is, kes kirjutas: „Hmm millalgi nimetati seda ClimateGate’iks”. Mul ei olnud vaja teha muud, kui haarata tema visatud pall ja pista jooksu. Tagantjärele tundub Mark Steyn’i „Warmergate” tunduvalt parem, aga kahjuks jäi see liiga hiljaks ega tõmmanud endale enam piisavalt vajalikku tähelepanu. Seda seepärast, et juba paari tunni jooksul korjas mu loo üles Matt Drudge. Ja kui lugu jõuab Drudge’ini, siis ei peata seda enam miski. Climategate hakkas viirusena levima.

Viiruseks muutumine on midagi sellist, millest iga blogikirjutaja unistab. See oli juhtunud mõni kuu varem Daniel Hannaniga, ühe teise Telegraphi blogijaga.^[30.]

Kui te juhuslikult ei kuulu nende enam kui kahe miljoni inimese hulka, kes on näinud YouTube’i videot aastast 2009, kus Hannan hekseldab Euroopa Parlamendi ees peaminister Gordon Browni, siis olgu teadmiseks, et Daniel Hannan oli sagedane külaline Foxi telekanali uudistes Obama-Care’i debati ajal, kus ta selgitas, kui ohtlik on selline valitsuse juhitud tervishoiu süsteem nagu on Inglismaal. Ja siis juhtus minuga samasugune asi.

Minu blogi külastuste arv muudkui kasvas ja mõne päeva jooksul oli mul juba 1,5 miljonit külastajat – seda on ilmselt rohkem kui kogu minu karjääri jooksul kirjutatud blogisisestuste ja trükiartiklite lugejate arv kokku. Climategate oli vahepeal jõudnud üleilmsesse sõnavarasse. Nädala lõpuks oli seda guugeldatud 30 miljonit korda ja seega oli tegemist nädala uudistest kõige populaarsema otsingusõnaga.

Kuulates mõnede inimeste juttu, jääb mulje nagu ei omaks Climategate mingit tähtsust. Vaid mõni päev pärast loo avalikustamist kommenteeris Elizabeth May,^[31.] Kanada roheliste partei juht, seda nii:

„Kuidas küll julgeb maailma ajakirjandus langeda ignorantidest propagandistide seatud lõksu kõiki [e-kirju] lugemata?”

Professor Myles Allen Oxfordi Ülikoolist:^[32.]

„Võtke näiteks see nn trikk, kus instrumentaalsete vaatluste ja puuringide andmed on kombineeritud ühte graafikusse viimaste kümnendite temperatuuride „kahanemise peitmiseks” ja mida on nimetatud puuringide andmete naiivseks tõlgendamiseks. Korrates seda fraasi näitena sellest, kuidas „teadlased manipuleerivad andmetega”, teavad ajakirjanikud suurepäraselt, et kõne all olev kahanemine toetub puuringide kaudsetele andmetele, mida on kirjanduses juba aastaid dokumenteeritud ja et „trikk” ei tähenda „pettust”.”

Professor Kerry Emanuel Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist:^[33.]

„Meil on siin tegemist tuhandete e-kirjadega, mis kõik viitavad teadlaste raskele tööle ja sellele, kuidas nad püüavad saada aru tõenditest, millega nad silmitsi seisavad. Nende hulgas võib leida mõne üksiku kirja, mõne üksiku rea, milles avaldub mõne üksiku teadlase inimlik eksimus... Teaduse seisukohalt ei tähenda see midagi.”

Tõsine RealClimate’i tegelane Steve Easterbrook:^[34.]

„Kui kõrvaltvaatajale ehk tundub, nagu oleks tegemist mingi teadlaste seltskonnaga, kes püüab õõnestada teadusliku tõe kullastandardit, siis tegelikult on tegu teadlastega, kes ergutavad üksteist tegema paremat tööd, ja me kõik teame, et see on keeruline ning lärmakas protsess.”

Fred Pearce,^[35.] keskkonnaalaste teemadega tegelev Briti ajakirjanik, kirjutab The Guardianis:

„Paljud skeptikute poolt laialdaselt levitatud väited e-kirjades leiduva kohta on silmnähtavalt alusetud. Ei ole olemas mingit vandenõu temperatuuride langemise varjamiseks. Ega ka selle kohta, et viited soojenemise puudumisele andmetes on pilajutt; ammugi ei ole toimunud mingeid katseid andmete muutmiseks.”

Pearce jätkab teemaga oma artiklis „How the ’Climategate’ scandal is bogus and based on climate skeptics’ lies”^[36.] („Kuidas Climategate’i skandaal on võlts ja põhineb vaid skeptikute valedel”), alapealkirjaga „E-kirjade väljavõtetel põhinevad väited on selgelt valed – puuduvad igasugused ilmsed tõendid varjatud andmetega manipuleerimise kohta”: „Sisuliselt kõik meedias toimuv, aga ka poliitiline diskussioon kliimamuutusi puudutavate häkitud e-kirjade üle, põhineb vaid üksikutel lõikudel, mida professionaalsed skeptikud on avaldanud oma blogides. Enamjaolt on need kontekstist välja rebitud ja niimoodi väänatud, et nende tähendus on võrreldes algsega täielikult muutunud... Kui need ajakirjanikud oleksid lugenud mainitud lõikudest kasvõi natukenegi rohkem, oleksid nad mõistnud, et suuremalt jaolt on neile ette söödetud valesid.” Teiste sõnadega: „Liigume edasi, siin ei ole enam midagi vaadata.” Teemegi siis nii, eks. Võtame sõnast soojenemise pooldajaid ja nende kaasakaagutajaid peavoolu meedias. Lõppude lõpuks ei ole paljudel meist isegi mitte doktorikraadi. Kust peaksimegi meie teadma, et kui teadlane kasutab sõna „trikk”, siis ei mõtle ta selle all tegelikult „pettust”, vaid hoopis, et see on „üldtunnustatud praktika, mida kasutab ülemaailmne teadlaste kogukond, et, hmm, täiendada olemasolevaid andmeid ja muuta need – kuidas nüüd öeldagi – veelgi laitmatumalt täpsemaks kui need olid enne”?

Või kui teadlane ütleb: „peida kahanemist”, siis ei mõtle ta sellega mitte „peitmist” selles tähenduses nagu „varjama” või „võltsima”, vaid hoopis tähenduses „hyd se deoclina”, anglosaksi druiidi fraas, mida teaduse tipp-ešelon kasutab endiselt kõnekeelse väljendina tähenduses „koondage filtreeritud analüüs kõigiti korrektselt, kuid selliselt, et ükski mitte-teadlasest või võhikust loll ei saaks midagi aru.”

Või...

Nojah. Tegin vaid nalja. See on sellisel tasemel vabanduste väljamõtlemine nagu „koer sõi mu kodutöö ära.”

Kohe selgitan miks.

Esimese asjana tuleks endale teadvustada, et Climategate’i kirjavahetus ei ole pärit algajate laboriassistentide sulest, samuti pole tegemist mingi teisejärgulise uurimislaboriga kusagil maailma lõpus.

East Anglia Ülikooli Kliimauuringute Keskus, kust need ekirjad lekitati, on ilmselt ainus ja kõige olulisem kliimauuringutega tegelev asutus maailmas. Kirjadega seotud teadlased on tähtsaimad teadlased, kes informeerivad IPCC-d. Nemad isiklikult on vastutavad mitme vägagi alarmeeriva ennustuse eest IPCC neljas hindamisaruandes, samuti on nende valduses teaduslikud andmed, mille põhjal need ennustused tehti. Kui võtta nii, et IPCC aruanded peaksid esindama – kasutades Barack Obama väljendit – inimtekkelist globaalset soojenemist puudutava teadusliku mõtlemise kullastandardit, siis tunduvad Climategate’i teadlased vägagi omapäraste tegelastena.

Ja just sellepärast saigi Cliamtegate’ist niivõrd pöördelise tähtsusega skandaal. Teaduslikult väljendudes võiks seda võrrelda politsei tegevusega, kes lihtsa vihje peale komistab korraga Fu Manchu, Rappija Jacki, Bostoni kägistaja ja Charles Mansoni otsa, kes kõik on kogunenud ühe laua äärde kokku, juures täielikud süütõendid, ja kes kõik räägivad oma toimepandud ning plaanitavatest kuritegudest. Siiani oli puudu veel vaid suitsev püstol...

E-kirjades jäävad silma kahe juhtiva kliimateadlase nimed, ühe ameeriklase ja ühe inglase: Michael Mann ja Phil Jones. Professor Phil Jones ei olnud enne Climategate’i väljaspool oma teadusringkonda kuigi tuntud; ta oli (ja on) East Anglia Ülikooli Kliimauuringute Keskuse juht. Professor Michael Mann Pennsylvania Osariigi Ülikoolist oli juba varem legend, seda tänu imelisele, erilisele, dramaatilisele ja ülemaailmset tunnustust leidnud hokikepi-graafiku leiutamisele.

Peale nende kahe juhtfiguuri on selle draama sitketeks tegelasteks veel Keith Briffa, uurija, kes on tegelnud süvitsi ka mõningate peagi ülimalt vastuoluliseks muutunud puuringide andmetega; professor Tom Wigley, üks Al Gore’i teadusnõunikest; ja Ben Santer, noor tuulepea juba tõestatud rajarekordiga, kes viis inimtekkelise globaalse soojenemise hirmu kaugemale, kui paljud teised vastutustundlikud teadlased oleksid sündsaks pidanud.

Kahjuks ei tule kirjades ette Al Gore’i, samuti mitte IPCC juhi Rajendra Pachauri nime ja James Hanseni nimi esineb vaid põgusalt. Kuid kui need erandid välja arvata, oleks raske leida inimtekkelise globaalse soojenemise tööstuse südamest esinduslikumat teadlaste valikut. Seda seepärast, et tegemist on omavahel tihedalt seotud inimestega, kellele sobib suurpäraselt ühise süsteemi mängimine selleks, et aidata üksteisel ronida üles mööda kliimateadlaste hierarhia õlist posti.

Selline käsi peseb kätt lähenemine tuleb kõige paremini välja kahe peategelase vahelisest kirjavahetusest, mis sai alguse 4. detsembril 2007.^[37.] Mann pakub välja, et esitab Jonesi kandidatuuri mõnele Ameerika Geofüüsika Ühingu (American Geophysical Union, AGU) auhinnale ja küsib, millist auhinda Jonesile saada meeldiks. Jones vastab talle, saabki selle auhinna ja seepeale soovib Mann saada vastuteenet. Mann Jonesile 4. detsembril 2007: „Muuseas, tahaksin sind endiselt esitada mõnele AGU auhinnale ja mulle on vihjatud, et Ewingi medal ei oleks see päris õige. Anna mulle teada, kas oleks äkki mõni konkreetne variant, mida võiksin sinu heaks uurida....” Jones Mannile, sama kuupäev: „Mis puutub AGUsse – mõni Fellowship’i oma sobiks kenasti.” Mann Jonesile, sama kuupäev: „Ma uurin kohe AGU Fellowship’i auhindade olukorda.” Mann Jones’ile 2. juunil 2008: „Tere Phil! Kõik laabub kenasti. Ma olen saanud viis äärmiselt positiivset soovituskirja, et toetada sinu kandidatuuri AGU Fellowship’i nomineerimiseks (saladuskatte all: Ben Santer, Tom Karl, Jean Jouzel ja Lonnie Thompson on kõik oma nõusoleku andnud, praegu ootan vastust veel paarilt inimeselt, kokku peab olema maksimaalselt kuus soovituskirja, pluss minu kui kandidaadi esitaja kiri).” Ja 2009. aasta jaanuaris saabki Jones suurepärase uudise, et – üllatus-üllatus! – talle on antud AGU Fellowship’i auhind. Neli kuud hiljem on Manni meelest möödunud piisavalt pikk aeg, et ta võiks Jonesilt nii muuseas üht-teist küsida.^[38.] Mann Jones’ile 16. mail 2009: „Hoopis teisel teemal. Mõtlesin, et kas sina ei saaks, näiteks koos mõne teisega, mind nüüd sel aastal vastutasuks kandidaadiks esitada ;). Ma uurisin natuke AGU praegust Fellowship’i nimekirja ja paistab, et sellesse on pääsenud päris paljud (näiteks Kurt Cuffey, Amy Clement ja mitmed teised), kes ei ole karjääriredelil sugugi nii kõrgel kui mina, seega arvan, et oleksin üsna tugev kandidaat. Loomulikult ei soovi ma sulle kuidagi survet avaldada, kuid kui arvad, et oleksid nõus organiseerima, oleksin muidugi väga tänulik. Ehk õnnestuks sul veenda Ray’d või Malcolmi asja ajama? Tähtaeg on sel aastal ilmselt jälle 1. juuli.”

See kõik on muidugi äärmiselt põnev, kuid niimoodi liialdades mängivad nad vaenlasele trumbid kätte. Pealegi, nagu on näidanud nende edasine kaitsetaktika (vaata tsitaate eespool), soovivad Climategate’i teadlased kõige enam, et neid peetaks täiesti normaalseteks, toredateks tüüpideks; nagu enamikele meist, meeldib ka neile pisut sarkastiliselt aasida, vahel pisut riskida ja nad on oma sõbra abistamiseks valmis rikkuma reegleid. Nende ainus tõeline kuritegu oli väike eksimus, mis lekkis avalikkuse ette e-kirjade kaudu, mis oleksid pidanud jääma erakirjadeks.

Ei ole mingi kokkusattumus, et paanikatekitajad viitavad Climategate’ist rääkides „häkitud” või „varastatud” e-kirjadele, mitte „lekitatud” kirjadele. Selline sõnakasutus vihjab sellele, et paljastatud teadlased ei ole mitte niivõrd kuriteo kordasaatjad kui kuriteo ohvrid. Sel samal põhjusel ei ole mõtet lähtuda sellistest e-kirjadest nagu näiteks see, kus Phil Jones tunneb õelat kahjurõõmu skeptikust John L. Daly ootamatu surma üle („Kummalisel kombel on see hea uudis!”).^[39.] Või nagu näiteks kiri 9. oktoobrist 2009, kus Ben Santer kirjutab Phil Jones’ile ühe tuntud skeptiku kohta:^[40.] „Phil, mul on tõesti kahju, et pead kogu selle kraami läbi töötama. Järgmine kord kui ma näen Pat Michaelsit mõnel teaduskoosolekul, hakkavad mul ilmselt rusikad sügelema. Kohe väga.”

Neid lõike on lõbus tsiteerida, sellepärast ma olen seda ka teinud. Kuid ärgem loogem endale illusiooni, et neil on mingitki seost Climategate’i poolt paljastatud skandaali tõeliste tagamaadega, mis on peamiselt seotud privilegeeritud ja ülimalt mõjuvõimsate teadlaste teadusprotsessi korrumpeerumisega. Tegemist on teadlastega, kelle palga ja rahastamise maksame kinni meie ning kelle tegevus võib väga tõsiselt ja kahjulikult mõjutada meie kõikide elusid.

Climategate ongi sõna otseses mõttes nn teadusliku meetodi süstemaatiline ärakasutamine. Loomulikult on Climategate’i väljavabandajad, nagu näiteks Steve Easterbrook, näinud palju vaeva meie rajalt kõrvale juhtimisega. Nad väidavad, et teadus on nii elitaarne ja tavapärasest elust nii kauge valdkond, et lihtsurelikud ei või mitte kuidagi mõista seda peent, müstilist valitute maailma eelretsenseeritavate artiklite ja imetabaste arvutimudelitega. „Ärge vaevake oma väikesi kauneid peakesi niivõrd keeruliste asjadega,” kõlab nende sõnum. „See kõik võib näida pisut kahtlane, kuid see on nii ainult seepärast, et te ei mõista, mismoodi teadus toimib.”

Tegemist on täieliku jamaga. Teadlaste kogukonnas on aastaid rakendatud üldaktsepteeritud käitumisnorme, mis tuginevad äärmiselt lihtsatele ja ka võhikule arusaadavatele põhimõtetele. Siia hulka kuuluvad ka jäikus (järgitakse seda, mida katsete tulemused näitavad, mitte seda, mida teadlane tahaks, et need näitaksid); avatus (oma uurimustulemuste jagamine teiste teadlastega, et ka teised saaksid neile hinnangu anda ning neist tulemustest edaspidi lähtuda) ning ausus (tõe rääkimine, mitte asjade välja mõtlemine ja piinlike e-kirjade või andmete hävitamine ja sedasorti asjad). Teadusliku meetodi keskmes on selline asi nagu eelretsenseerimine. See on etalon, mille järgi otsustatakse uute teadusuuringute üle. Kui teadlased suhtuvad konkreetsesse uurimusse tõsiselt, siis saab selleteemaline artikkel ilmumiseks loa mõnes akadeemilises ajakirjas näiteks nagu Nature või Science.

Eelretsenseerimine ei ole ideaalne süsteem. 20. sajandi alguses, teaduse kuldsel ajastul, ei peetud seda isegi vajalikuks: keegi ei eelretsenseerinud Watsonit ja Cricki ega ka Einsteini. Kuid praeguses raskesti mõistetavas ja killustunud maailmas, kus erinevad teadusharud muutuvad üha keerulisemaks ja spetsiifilisemaks, on eelretsenseerimine muutunud üleüldiselt aktsepteeritud meetodiks, mille järgi eristatakse kvaliteetset teadust jamateadusest. Ja kliimateaduse kogukonnas rohkem kui kusagil mujal. Climategate’i puhul oli üks peamisi vahendeid, mida nn omavahel kokkuleppel olevad teadlased kasutasid eriarvamusel olevate teadlaste vastu, just see, et inimtekkelise globaalse soojenemise teooriat kritiseerivad artiklid ei olnud eelretsenseeritud ja olid seetõttu automaatselt kehtetud. Phil Jones kirjutab ühes oma e-kirjas:^[41.]