Читать книгу Käitumusliku investeerimise taskuraamat. Kuidas mitte olla iseenda suurim vaenlane - James Montier - Страница 4

See raamat on teist, kes te ise olete enda suurim vaenlane

Kuidas oleks võimalik kirjutada raamatut teist? Üsna suure tõenäosusega ei ole me kunagi kohtunud. Rääkimata sellest, et ma võiksin tunda teid piisavalt hästi, et teile raamat kirjutada. Vastus on tegelikult lihtne: olete inimene (juhul kui see raamat ei tõuse lausa planeetidevaheliseks müügihitiks, mis on ilmselt kinnitus minu liigsest entusiasmist) ja inimestena on meil kõigil kalduvus langeda mõtlemisvigade lõksudesse. See kehtib elus nii investeerimise kui ka ükskõik millise teise teekonna puhul. Ben Graham (väärtusinvesteerimise isa) läks isegi nii kaugele, et ütles: „On ju investori põhiprobleem – ja lausa tema suurim vaenlane – tõenäoliselt tema ise.“1

Tõendeid investoreid kahjustava käitumise kohta võib leida iga-aastastest Dalbari uurimustest, mis mõõdavad investorite tegelikku tulu, mitte mõne passiivse indeksiga nagu S&P 500 väljendatud tulu. Ühtlasi vaadeldakse, mil määral üritavad investorid ajastada oma turule sisenemisi ja väljumisi (lisaks muudele aspektidele). Tulemused ei ole eriti ilusad. Viimase 20 aasta jooksul on S&P 500 tootlus olnud igal aastal veidi üle kaheksa protsendi. Aktiivsete fondide haldurid on võtnud sellest ära ühe protsendi või kaks, seega võiks tunduda ahvatlev arvata, et investeerimisfondide üksikisikutest investorid on teeninud 6–7%. Paraku on investeerimisfondi investorid suutnud kärpida oma tootluse napi 1,9 protsendini aastas. See on selle tulemus, et nad on ostnud ja müünud sageli kõige halvemal võimalikul ajahetkel. Paistab, et Ben Grahamil ongi õigus – me oleme tõepoolest iseenda kõige suuremad vaenlased.

Hea uudis on, et see ei pea sugugi nii olema. Me võime õppida langetama paremaid otsuseid – see ei ole lihtne, kuid see on võimalik. „Käitumusliku investeerimise taskuraamat“ viib meid juhendatud teekonnale investorite maailmas enimlevinud käitumuslike väljakutsete ja mõtlemisvigade rajale ning pakub välja strateegiaid nende kaasasündinud kalduvuste kõrvaldamiseks. Sel teekonnal vaatame, kuidas mõned maailma parimad investorid on takerdunud investeerimistulu vähendavate käitumuslike vigade lõksu. Seega loodan, et teil on võimalik õppida nende kogemustest, jätkata suurepärase tulu teenimist ja saada harvem kahjumeid.

Kõige tähtsam õppetund

Käitumuslikku psühholoogiat õpetades näen ikka ja jälle, kuidas kuulajad tunnevad ära need mõtlemisvead, millest ma räägin. Paraku märkavad nad pigem teiste vigu, mitte enda omi. Ikka on nii, et käitumuslikku kallutatust illustreerib keegi kaupleja Bill või portfellihaldur Pete, mitte meie ise. Me kõik paistame olevat kallutatuse osas pimedad.

Näiteks paluti rühmal ameeriklastel hinnata, kui tihti teeb keskmine ameeriklane teatud mõtlemisvigu ja kui sageli nad sedasama viga ise teevad.2 Väga selgelt ilmnes inimeste pimedus isikliku kallutatuse osas. Uurimuses osalejad arvasid nimelt, et keskmine ameeriklane teeb mõtlemisvigu alati rohkem kui nemad ise.

Tegelikult näitavad kolme või nelja kümnendi jooksul kogutud pikaajalised andmed, et aeg-ajalt satub meie kõigi teele mõttelisi komistuskive. Sestap on kõige tähtsam õppetund, mida loodan kõigiga jagada, selline: siin raamatus jutuks tulevad käitumuslikud kallutatused ja vead puudutavad meid kõiki.

Miks me nende käitumuslike kallutatuste all kannatame? Vastus peitub tõsiasjas, et meie aju on evolutsiooni käigus muutunud, nii nagu on muutunud ka kõik muu meie olemasoluga seotu. Kuid ei tasu unustada, et evolutsioon on väga aeglane, seega on meie aju arenenud hästi välja selleks keskkonnaks, kus elasime 150 000 aastat tagasi (Aafrika savann), kuid oli üsna puudulikult ettevalmistatud 300 aastat tagasi toimunud tööstusrevolutsiooniks ning on ilmselt veelgi kehvemini kohandunud meie praeguse infoajastuga.

Raamatu „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“3 autor Douglas Adams on öelnud: „Paljud olid üha kindlamal arvamusel, et nad kõik olid teinud puu otsast allatulekuga suure vea. Ja mõned ütlesid, et isegi puud olid olnud vale käik, sest keegi poleks kunagi pidanud ookeanist lahkuma.“ Puude otsast allatulek (või ookeanist lahkumine) võis küll olla meie esimene eksimus, kuid kindlasti ei olnud see viimane.

Star Treki jõud

Parim meetod meie aju töötamise mõistmiseks on psühholoogide arvates kujutlemine, et meie peas eksisteerib kaks erinevat süsteemi. Star Treki fännidele võivad need kaks süsteemi meenutada dr McCoyd ja Spocki. McCoy oli läbi ja lõhki inimlik: ta laskis end pidevalt oma emotsioonidel juhtida. Spock aga (poolenisti inimene, poolenisti Vulcani rassist) pidas õigemaks suruda oma emotsioonid alla ja lähtuda otsuseid tehes loogikast. Juhuks, kui olete ainus inimene siin planeedil, kes ei ole kunagi kuulnud midagi Star Trekist: Vulcani rass oli humanoidne liik, kes oli tuntud oma püüdluste poolest elada äärmiselt mõistusepärast ja loogikast juhitud elu, kus emotsioonidel kohta ei olnud.

McCoy osa meie ajust, mida kutsume X-süsteemiks, on oma põhiolemuselt emotsionaalne lähenemine otsuste langetamisele. X-süsteem on tegelikult n-ö vaikimisi valik, mis tähendab, et kõigepealt liigubki kogu teave töötlemiseks X-süsteemi. See on automaatne ja sundimatu protsess. X-süsteemi otsused tuginevad näiteks sarnasusele, tuttavlikkusele ja (ajalisele) lähedusele. Need otseteed ajus võimaldavad X-süsteemil tegeleda samaaegselt väga suurte infomahtudega. Selle tagajärjel on X-süsteem kiire ja räpakas „rahuldav“ süsteem, mis üritab anda umbkaudu õigeid (aga mitte täpselt õigeid) vastuseid. Uskumaks, et midagi peab paika, piisab X-süsteemile vaid soovimisest, et see nii oleks.

Meie aju Spocki osa, mida võib kutsuda C-süsteemiks, on teabe töötlemise palju loogilisem osa. Selle süsteemi käikulaskmiseks on aga vaja teadlikku pingutust. C-süsteem üritab järgida probleemide lahendamisel deduktiivset, loogilist lähenemisviisi. Kuid C-süsteem suudab korraga tegeleda vaid ühe sammuga korraga (nagu iga teinegi loogiline protsess), seega on see aeglane ja järjestikune teabe töötlemise viis. Selleks, et C-süsteem jääks uskuma millegi paikapidamisse, on vaja tõendeid ja loogikat.

Loomulikult arvame kõik seda siin lugedes, et oleme Spockid. Tegelikult käitab X-süsteem palju suuremat osa meie tegevustest, kui endale tunnistada tahaksime. Väga sageli kipume usaldama oma esialgset emotsiooni ja käivitame C-süsteemi oma otsuse kontrollimiseks ainult aeg-ajalt. Näiteks varvast vastu kivi või pead vastu laetala lüües (minu kodus juhtub viimast tihti) kirume elutut asja, ehkki see ei saanud õnnetuse vältimiseks mitte midagi teha!

Ajuteadlased on tuvastanud, et X-süsteemiga ühendatud osad ajus on evolutsioonilises mõttes palju vanemad kui C-süsteemiga ühendatud osad. See tähendab, et inimesel arenes kõigepealt välja vajadus emotsioonide ja alles siis vajadus loogika järele. See võib kõlada kummaliselt, kuid ma toon ühe näite, mis mu mõtet selgitab. Kujutlegem, et panen teie ette klaasakvaariumi, mille sees on suur madu. Ma palun, et te nõjatuks ettepoole ja keskenduks maole. Kui madu end püsti ajab, hüppate eemale (ka siis, kui te ei karda madusid).

Põhjus on X-süsteemi reaktsioon, mis tahab inimest kaitsta. Hetkel, mil madu end liigutas, sai aju signaali. Signaal saadeti mööda kahte erinevat teed – võime neid nimetada näiteks alumiseks ja ülemiseks teeks. Alumine tee on osa X-süsteemist ning sealt läheb info otse aju mandeltuumadesse (hirmu ja ohuga seotud aju osad). Mandeltuumad reageerivad väga kiiresti ja sunnivad keha eemale hüppama.

Teine osa signaalist (mis liigub mööda ülemist teed) saadab teabe suure ringiga C-süsteemi, sellesse aju ossa, mis töötleb teavet palju teadlikumalt, hinnates võimalikku ohtu. C-süsteem juhib tähelepanu tõigale, et mao ja teie vahel on kiht klaasi. Kuid selleks ajaks olete juba reageerinud. Ellujäämisinstinkti mõttes on valepositiivne reaktsioon parem kui valenegatiivne. Emotsioonid on loodud loogikat üle trumpama.

Niisiis: kas olete Spock või McCoy?

Loomulikult kasutame kõik eri ajal mõlemaid süsteeme. Uurimused kinnitavad, et tugevalt kahjustada saanud X-süsteemiga inimesed ei suuda üldse otsuseid langetada. Nad lõpetavad sellega, et veedavad kogu päeva voodis ja mõtisklevad erinevate võimaluste üle, suutmata tegelikult ühtegi tegevust ellu viia.

Seevastu investeerimise vaatenurgast on meil rohkem kasu C-süsteemist. Õnneks on meil võimalik testida, kui lihtsalt on võimalik X-süsteemist mööda minna. Yale’i ülikooli teadlane Shane Frederick, kes on varem töötanud MITis (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut), töötas välja lihtsa kolme küsimusega testi, mis mõõdab C-süsteemi võimet kontrollida X-süsteemi väljundit ning mis on selles osas informatiivsem kui ükskõik milline IQ-test või mõni muu test.4 Seda kolme küsimusega testi nimetatakse kognitiivse reflektsiooni testiks (CRT).

Alljärgnevalt kolm küsimust:

1. Pesapallikurikas ja pall maksavad kokku ühe dollari ja 10 senti. Kurikas on ühe dollari võrra kallim kui pall. Kui palju pall maksab?

2. Viiel masinal kulub viis minutit viie vidina valmistamiseks. Kui palju aega kuluks sajal masinal saja vidina tegemiseks?

3. Järvel on vesiroosilehtedega kaetud ala. Selle pindala kahekordistub iga päevaga. Kogu järve katmiseks vesiroosilehtedega kuluks 48 päeva. Kui kaua aega kuluks poole järve katmiseks vesiroosilehtedega?

Igale neist küsimustest on olemas pealtnäha ilmselge, kuid paraku vale vastus, ning pealtnäha mitte nii ilmselge, kuid õige vastus. Küsimuse number 1 puhul kaldub kiire ja räpane süsteem pakkuma vastuseks kümmet senti. Kuid veidike loogilist mõtlemist ja selgub, et õige vastus on tegelikult viis senti.

1 kurikas + 1 pall = 1 dollar 10 senti

1 kurikas – 1 pall = 1 dollar

2 kurikat = 2 dollarit 10 senti

1 kurikas = 1 dollar 5 senti

Seega: 1 pall = 5 senti

Teises küsimuses ütleb kõhutunne sageli sada minutit. Ent vähese mõtlemise järel mõistame, et kui viiel masinal kulub viie vidina tootmiseks viis minutit, siis on tulemus tegelikult üks vidin ühe masina kohta viie minuti jooksul. Seega kulub sajal masinal saja vidina tegemiseks viis minutit.

Lõpuks, kolmanda küsimuse puhul on kõige levinum vale vastus poolitada 48 ja öelda, et poole järve katmiseks kulub 24 päeva. Kui aga arvestada, et vesiroosilehtedega kaetud ala kahekordistub iga päevaga ning et päev enne järve täielikku kattumist oli kaetud pool järvest, on õige vastus 47 päeva.

Aga ärge muretsege, kui te kõigile või ühele neist küsimustest valesti vastasite – te pole sugugi ainuke. Tegelikult avastas Frederick pärast 3500 inimese testimist, et kõigest 17% neist suutis vastata õigesti kõigile kolmele küsimusele. Ning 33% vastas kõigile valesti! Kõige paremini said hakkama MITi tudengid: 48% neist vastas kõigile küsimustele õigesti. Ent isegi see on alla poole maailma ühtedest parimatest tudengitest. Olen lasknud teha seda testi 600 professionaalsel investoril (fondihalduril, maakleril ja analüütikul) ning neist vaid 40% vastas kõigile kolmele küsimusele õigesti, samas kui 10% ei saanud ühtki õiget vastust.

Mida võib siit välja lugeda? Nimelt seda, et inimesed on altid langetama otsuseid X-süsteemi kasutades ega kontrolli sageli otsuseid loogilisema C-süsteemiga. Olen täheldanud, et Fredericki testile õigesti vastatud küsimuste arv on korrelatsioonis inimese üldise haavatavusega teiste arvukate käitumuslike kallutatuste suhtes, nagu näiteks kaotusekartus, konservatiivsus või läbematus. Inimesed, kes ei vasta ühelegi küsimusele õigesti, näivad kannatavat nende kallutatuste all rohkem kui need, kes kõigile kolmele küsimusele õigesti vastavad.

Juhul, kui lugeja vastas kõigile kolmele küsimusele õigesti ja kavatseb selle raamatu nüüd kõrvale panna, hoiatan siiski, et kaks väga tähtsat käitumuslikku kallutatust on kognitiivse reflektsiooni testile immuunsed. Ükskõik kui hästi test ka sooritatud saab, puutub inimene üsna tõenäoliselt ikkagi kokku mitme erilise mõtlemisvigade lõksuga – nimelt ülearuse optimismi, ülearuse enesekindluse ja kinnituskalduvusega. Neist tuleb lähemalt juttu edaspidi.

Kontrollimatu X

Millal pöördume abi otsides enim X-süsteemi poole? Psühholoogid5 on seda küsimust uurinud ja nimetanud järgmised tingimused, mille puhul X-süsteemi kasutamise tõenäosus suureneb:

• kui probleem on halvasti struktureeritud ja keeruline;

• kui teave on puudulik, ebaselge või muutuv;

• kui eesmärgid on halvasti sõnastatud, muutuvad või üksteisele vasturääkivad;

• kui pinge on kõrge, kas ajalise piirangu tõttu ja/või seepärast, et kaalul on väga palju;

• kui otsus tuleb langetada koostöös teistega.

Ma ei oska öelda, kuidas on lood teiega, kuid pea iga otsus, mille mina olen pidanud langetama ja millel vähegi tähtsust, on olnud seotud mõne eelnimetatud tingimusega. Päris kindlasti aga iseloomustavad need tingimused paljusid otsuseid, millega seisame silmitsi investeerimisel.

Maailma üks parimaid investoreid Warren Buffett ütles kord, et investor peab õppima kontrollima oma X-süsteemi. „Edu investeerimisel ei ole vastastikuses seoses inimese IQ-ga, juhul kui see on juba üle 100. Kui inimene on juba tavapäraselt intelligentne, siis on vaja piisavalt iseloomu, et teistele inimestele investeerimisel hädasid kaela toovaid tunge kontrollida.“

Ent enne kui järeldame, et oleme lahendanud kõik oma käitumuslikud vead, peaksime mõistma, et enesekontroll (võime talitseda oma tunge) on nagu lihas – kasutamise järel tuleb seda taas laadida. Paremaks arusaamiseks mõelge järgnevale eksperimendile6:

Teil palutakse enne eksperimenti kolm tundi mitte süüa (eksperimendi aeg on seatud niimoodi, et peate loobuma lõunasöögist). Kohale jõudes jagatakse katses osalejad kolme rühma.

Esimene rühm viiakse ruumi, kus hõljub värskelt küpsetatud šokolaadiküpsiste lõhn. Ruumis on kaks kandikut: ühel on värsked küpsised, teisel redised. Rühma liikmetele öeldakse, et nad võivad süüa nii palju rediseid, kui nad iganes soovivad, kuid mitte küpsiseid. Teine rühm on rohkem õnnega koos. Ka neid ootab ruumis kaks kandikut, mõlemal samad toidud, kuid neil lubatakse küpsiseid süüa. Kolmanda rühma ruumis toitu ei ole.

Kümne minuti pärast viiakse kõigi rühmade liikmed järgmisse ruumi, kus nad peavad sooritama testi. See on sedalaadi keeruline test, kus punktiiri järgi tuleb joonistada kujund, kuid seda pliiatsit paberilt tõstmata ja ühtegi joont teistkordselt üle joonistamata.

Kuidas kõigi kolme rühma liikmeil teie arvates läks? Need, kes olid sunnitud saama üle oma kiusatusest süüa värskelt küpsetatud küpsiseid ja pidid leppima redistega, katkestasid katse teiste rühmadega võrreldes poole kiiremini; lisaks üritasid nad poole vähem probleeme lahendada! Nende tahtejõud oli vähenenud, ja seda kõigest küpsiste söömise kiusatusega võitlemise tõttu.

Tulemused viitavad, et ainult tahtejõule lootma jäämine võib osutuda petlikuks. Ahvatlevate šokolaadiküpsiste söömisest loobumine võib viia halbade investeerimisotsuste tegemiseni. Seega ei piisa käitumuslike kallutatuste vastustamiseks ainuüksi tahtejõust.

Või nagu on öelnud Warren Buffett: „Investeerimine on lihtne, kuid mitte kerge.“ See tähendab, et iseenesest peaks olema üsna lihtne mõista, kuidas investeerimine tõhusalt toimib: inimene ostab vara selle tegelikust väärtusest odavamalt ja müüb, kui selle hind on võrdne või üle oma õiglase väärtuse. Paraku kipuvad meie kallutatud käitumuslikud otsused takistama meid tegutsemast nii, nagu peaksime. Seth Karman kirjutab:

Kui kogu riik hakkaks analüütikuteks, õpiks pähe Benjamin Grahami „Intelligentse investori“ ja käiks korrapäraselt Warren Buffetti iga-aastastel aktsionäride koosolekutel, tunneks suur osa inimestest ikkagi vastupandamatut huvi aktsiate esmapakkumiste, impulsiivsete strateegiate ja investeerimistrendide vastu. Inimesed tunneksid endiselt kiusatust tegeleda päevakauplemisega ning teha aktsiagraafikute tehnilisi analüüse. Terve armee analüütikuid reageeriks endiselt üle. Seega, isegi kõige parema koolituse saanud investorid teeksid neidsamu vigu, mida investorid alati on teinud ning ikka selsamal vääramatul põhjusel – nad ei saa sinna midagi parata.

Alternatiiv on juurutada investeerimisel paremat käitumist. Järgnevates peatükkides toon esile mõned kõige destruktiivsemad käitumuslikud kallutatused ja kõige levinumad mõtlemisvead, mida olen professionaalsetel investoritel täheldanud. Annan nõu, kuidas sedalaadi mõtlemisvigu ära tunda ja selgitan neid vigu põhjustavaid psühholoogilisi tegureid. Seejärel annan nõu, kuidas oma portfelli ja tulu selliste vigade hävitava mõju eest kaitsta. Näitan, kuidas nii mõnigi maailma tuntuim investor on üritanud juurutada investeerimisprotsesse, mis võimaldavad käitumuslike eksimuste minimeerimist.

Nii et keerake aga ette uus lehekülg ja alustame teekonnaga teie mõttemaailma. Esimene peatus: emotsioonid ja hetke ajel tehtavad otsused!