Читать книгу Täiuslikult ebatäiuslik - Jamie Raintree - Страница 5

On asju, mida ei saa kunagi andeks anda.

See mõte läbib välguna mu selgroogu. Vihm müdistab mu pea kohal samas rütmis südamelöökidega, samal ajal kui istun söögilaua taga, mille ostsin koos mehega, keda armastan, majas, mida oleme viimased kaks aastat jaganud.

Või ikkagi saab? küsin ma endalt, vaadates teda pilguga, nagu oleks see mul viimane võimalus.

Cooper.

Ühel põlvel.

Ta siniste silmade pilk pinev, ootamas mu vastust.

Need kangekaelsed blondid juuksesalgud laubale langenud.

„Dylan?“ küsib ta.

Ma raputan pead – mitte vastuseks, vaid selguse saamiseks. See saabub.

Me ei saa alustada abielu, mis põhineb saladustel.

„Ma ei saa sulle vastata,“ sosistan ma häälel, mis ei kuulu mulle. Ta kulm vajub kortsu, olemata kindel, kas ta kuulis mind õigesti. Ma ei saa siia jääda ja vaadata, kuidas mõistmine ta näole sigineb. Ta ei saa sundida mind sellesse liitu astuma. Ma panen rõhutatult kahvli lauale ja üritan oma sõrmed Cooperi haardest vabastada. „Anna andeks! Ma armastan sind, aga ma ei saa seda teha.“

Ta ei lase minust lahti. Tõsiasi, et ta teab, et minult ta soovitud vastust ei kuule, kuid ei taha sellegipoolest mu lahkumist, päästab mu huulilt valla nuuksatuse.

„Cooper!“ hüüan ma, kuid tõmban end vabaks, tõusen püsti ja kõnnin läbi elutoa. Ma avan välisukse ja astun tagasi vaatamata paljajalu vihma kätte.

Torm mõjub jahmatavalt, tekitades minus elus olemise tunnet rohkem kui iial varem. Ma ei tea, mille poole sammun või mille eest põgenen, tunnen vaid märga maapinda oma taldade all, mis hoiab mind püsti ja sunnib edasi liikuma. Ma hingan kiiresti ja kevadine õhk on nii värske, et iga kord, kui välja hingan, tekib mu näo ette aurupilv. Ruttan edasi, vihm ja pisarad mu põskedel segunemas. Ma jõuan tee äärde ja vaatan, kuidas see mõlemalt poolt mu silmapiirilt kaob ning taipan, et seisan eikusagil, mul pole kuhugi minna ega mitte kellegi poole pöörduda.

Mu juuksed kleepuvad näole, pori riietele.

Ilma et keegi mind kuuleks, küsin endalt, mida ma teen ja kuidas siia jõudsin. Kas mul pole olemas kõik, mida peaksin tahtma?

Ilma et keegi märkaks, arutlen ma, kas raiskan elu, mida Abby ei saanudki elada.