Читать книгу Täiuslikult ebatäiuslik - Jamie Raintree - Страница 6

Kuus nädalat varem...

Ma seisan naistekliiniku ees oleva terrassi äärel ja hoian kinni külmast metallreelingust. Vaatan, kuidas oranžid päikesekiired valguvad üle kesklinna kõrghoonete, Portlandi lakkamatu tipptunniliikluse ja puude, mis imevad endasse viimast talveniiskust. Mu valge kittel lebab metalltooli seljatoel ja jahe tuuleiil puudutab käsivarsi.

See on mu keskpäevane rituaal, kui esimene sats patsiente on üle vaadatud ja päevane sagin asendub haiguslugude täiendamisega. Ma pagen siia terrassile, üksildasse kohta, ja keskendun hetkele. Hingan sisse tegevusrohket vaikust ja teesklen korra päevas, et võin minna kuhugi, kus keegi ei tea mu nime, kus lihtne on lunastust leida ning tõde pole ka nii raskesti leitav.

Üks lind lendab üle mu pea, möödub mu all olevast parklast ja vaiksest väravatagusest tänavast. Mu pilk järgneb talle Willamette’i jõeni, laiale rahutu vee ribale, mis lõikab Portlandi kaheks. See piir ei tähenda linnu jaoks midagi, kuid mina arutlen sageli, miks ehitati linn maale, mis jääb alati lahutatuks. Pole tähtis, kui vee lähedale nad kontorihooneid rajavad või kui palju sildu pooli ühendab – need kaks poolt ei saa iial omavahel kokku. See linn ei saa kunagi tervikuks.

Kuid mina olen siin, kaheksandal korrusel, ning kui sulgen oma silmad ja pööran näo taeva poole, siis võin teeselda, et lendan sellest üle. Puutumatult.

„Dr Michels.“ Ma pööran end ringi ja näen Enriquet, meditsiiniõeinterni, nõjatumas vastu kliiniku avatud klaasust. Tema huumorimeel ja see, kuidas ta pruunid silmad naeratamisel kissi tõmbuvad, on teinud temast ühe mu lemmikõe.

„Kas oled järgmise sünnituse vastuvõtmiseks valmis?“ küsib ta, Puerto Rico aktsent täishäälikuid madaldamas.

„Muidugi,“ ütlen ma. Võtan kitli, torkan käed varrukatesse ja järgnen talle majja.

Päikesevalgus särab läbi kliiniku kõrgete klaasseinte ja helgib koridoridest vastu – see on mesitaru, mille terrassil on vaikne sumin, sees aga äge lärm. Pärast nelja residentuuriaastat ja üht aastat sünnitusarst-günekoloogina on see mu viies aasta siin kliinikus ja mind üllatab endiselt, kui palju patsiente me ühe päeva sisse mahutame.

Jõudnud koridori, ulatab Enrique mulle sünnitava ema kausta.

„Kaheksa sentimeetrit,“ ütleb ta. „Sünnitegevus on kestnud kuus tundi ja areneb ühtlases tempos.“

Ma lappan kiiresti proua Forresti kausta läbi, seejärel lasen lehtedel tagasi vajuda.

„Oled sa täna Vanessat näinud?“ küsin ma. Vanessa Lu on sünnitusosakonna juht ja naine, kelle e-kirjakastis on minu saatus. Vanessa nõustus mu esimese haiglapraktika juhendajaks olema, mis oli üks tosinast rõngast, millest olen pidanud läbi hüppama, et oma uurimistööks toetusraha saada. Koht, kus katseid läbi viia, on viimane pusletükk. Kui Vanessa saab laboriruumi jaoks raha, siis saan oma taotluse lõpule viia.

„Kas keegi üldse näeb dr Lud?“ küsib mees ja ma olen sunnitud naerma. See on tõsi, sest ehkki kõik teavad, et Vanessa ei lahku haiglast peaaegu kunagi, ei ole teda iial koridoris. Ta ilmub välja nagu eikusagilt, kui midagi on vaja, ja kaob siis sama kiiresti, kui on sinuga lõpetanud. „Õdede vahel käib kihlvedu, kes ta salaarmuke on.“

„Salaarmuke?“ ütlen ma läbi summutatud naeru.

Enrique kehitab õlgu, nagu tahaks küsida: „Aga miks mitte?“ Vanessa karmi pealispinna all on kaunis naine. Seda on nii mõnigi kord öeldud ka minu kohta.

„See selgitaks, miks ta kogu aeg peidus on.“ Ta tantsitab kelmikalt oma kulme.

Me jõuame sünnituse vastuvõtu osakonda ja Enrique vajutab kellanupule. Kui teisel pool asuv õde vastab, kõneleb mees midagi hispaania keeles. Uksed avanevad nagu võluväel. Meie patsient proua Forrest on voodil, jalad tugedel, pruunid juuksed ta ümber nagu vees hõljuval merineitsil. Tema kõrval seisev naine on ilmselgelt ta õde – neil mõlemal on tumedad tedretähnid ja kassilikult rohelised silmad. Ma naeratan kahele palatis olevale õele ja lähen proua Forresti juurde. Ta silmad on keskendumisest suletud, epiduraal kaotab küll ära suurema osa valust, ent kõike see päris valutuks ei tee. Ta keskendub sellele. Mediteerib. Ma panen oma käe õrnalt ta juustele, et teada anda, et olen siin.

„Kas härra Forrest on ikka veel lähetuses?“ küsin ma vaikselt naise õe käest.

„Kolm nädalat veel,“ vastab too.

Sõrmed võtavad kinni minu omadest ja ma vaatan alla, nähes, kuidas proua Forrest mulle pisarsilmil otsa vaatab. Ma pigistan ta kätt.

„Me saame sellega hakkama,“ ütlen ma.

Naine noogutab ja ma silitan veel kord ta juukseid, enne kui oma kohale lähen.

„Kuidas meil läheb?“ küsin ma ühelt õelt, kes proua Forresti olukorda jälgib.

„Kümme sentimeetrit,“ vastab õde. „Ta on valmis.“

Enrique tuleb operatsioonirüüga mu kõrvale ja ma võtan kitli seljast, et käed selle rüü varrukatesse torgata. Ta tõmbab mulle kummikindad kätte, samal ajal kui õed mu ümber askeldavad, pakkides lahti instrumente, sättides valgust ja valmistudes uueks eluks, mis sellesse ruumi saabub. Ma istun ja vaatan proua Forresti sünnituse edenemise üle. Kui sagimine lõppeb ja kõik on oma kohal, tõstan naeratades pilgu ja ütlen: „On aeg!“

Proua Forrest noogutab ja hakkab kõrvulukustava kriiskega pressima.

Tund aega hiljem, kui olen ilmale aidanud terve punapäise plikatirtsu, toob Enrique mulle tassitäie haigla kõige kangemat kohvi ja ma joon seda kiirabiukse taga, samal ajal kui tema suitsetab – see on meie väike võidutähistamine.

„Sa oled seal alati nii rahulik,“ sõnab Enrique mahvide vahel. „Rahulik. Kannatlik. Tasakaalukas,“ mõtiskleb ta peaaegu endamisi.

Neelan alla kohvisette ja viskan topsi lähedal asuvasse prügikasti.

„Ma pean seda olema,“ vastan ma. „Asjad lähevad untsu, kui sellega on seotud tunded. Ma järgin protseduuri, teen, mida vaja, ja kõigi elu on väljaspool ohtu.“ Õppisin residentuuri ajal paari arsti käe all, kes olid sünnitustoas hajevil, ning tajusin, et patsiendid ei usaldanud neid täielikult. Kui hakkasin ise sünnitusi vastu võtma, märkasin juba lühikese aja jooksul erinevusi kontakti saamises patsiendiga.

„Sõna otseses mõttes.“

Ma turtsatan naerust.

Hiljem kõnnin ma läbi koridori tagasi kliinikusse, näol võidurõõmus naeratus, olles joobnud järjekordsest edukast sünnituse vastuvõtmisest. Ma ei suuda ette kujutada, et sellest väsiksin.

Kui läbi uste kliinikusse sisenen, ootab mind Vanessa, hoides rinnal üht kausta. Mu hing jääb kinni nagu iga kord, kui ta viimasel ajal minuga nelja silma all rääkida tahab, ja ma arutlen, kas täna on see päev, mil avastan, et kõik, mille nimel olen töötanud, hakkab lõpuks vilja kandma.

„Kas saame rääkida?“ küsib ta.

Ma noogutan.

Kui Vanessa kabinetti siseneme, sulgeb ta minu järel ukse ja tuhiseb siis ümber oma kirjutuslaua. Ta istub oma tooli servale, kuid ei paku mulle istet. Ta on piisavalt lakooniline, et külalistele mõeldud toolid kasutuks muuta.

„Sa said sellega hakkama,“ ütleb ta. „Oled kliiniku graafikus.“

Ma tegin seda. Sain võimaluse lunastuseks.

Pärast pikka ootusärevat vaikust meenutan endale, et pean hingama. Ma katan oma suu käega, olemata kindel, millist emotsiooni väljendan. Ma ei tea isegi, mis tunne mind rinnust nukunäitleja kombel nöörist sikutab, nagu üritaks mind õigesse suunda juhatada. Mu paigale naelutatud jalad hoiavad mind maa peal.

„Päriselt?“ küsin ma, suutmata uskuda, et see juhtubki. Olen seda hetke nii kaua oodanud, kuid osa minust arvas alati, et seda päeva ei tulegi.

„Jah. Mul on kahe nädala pärast su lõplikku taotlust vaja, nii et saaksin selle üle vaadata, enne kui selle ära saadad.“

„Muidugi,“ ütlen ma, pidades peatset tähtaega ootamatuks, kuid on mul valikut? See on see, mida Vanessalt palusin, ja ma ei vea teda nüüd alt. Kui vaja, töötan ööd läbi.

Vanessa vaatab mulle oma aasialikke silmi kissitades otsa, nagu näeks, kuidas ma oma peas kliiniku, kabineti ja sünnitusosakonna töötunde kokku loen. Ta on umbes neljakümnendate aastate keskel, kuid ta näol pole ühtki kortsu, mis on heade geenide või siis nende nelja seina vahele sulgumise tulemus. Heidan pilgu kardinatele, mis on alati ette tõmmatud, blokeerides nii valgust kui maailma. Kui ma siin oma residentuuriga alustasin, arutlesin ikka, kuidas ta suudab nii palju päevi siin veeta. Nüüd, olles ise arst, mõistan seda täielikult.

„Dylan,“ ütleb ta, „see, mida sa teha üritad, on oluline. Ära seda unusta! Ma ei kirjuta alla ühelegi asjale, kui sellesse ei usu.“ Vanessa on veetnud piisavalt palju aega sünnitusabis, et olla omajagu raseduskomplikatsioone näinud, palju rohkem kui mina. Ta tahab nagu minagi tõestada, et vajame paremaid varase raseduse jälgimismeetodeid. Praegu ei tehta esimest ultraheliuuringut üldjuhul enne kaheksateistkümnendat rasedusnädalat. Ent sellel kaheksateistkümnel nädalal võib loote ja emaga palju eluohtlikku juhtuda. Palju peresid võib puruneda. Loodan oma uurimistööga tõestada, et esimene ultraheliuuring peaks toimuma juba kuuendal nädalal.

Ma hingan sügavalt sisse ja noogutan. Vanessa ei pea mulle ütlemagi, kui tähtis see töö on – olen tagajärgi ise näinud. „Jah. Ma loodan, et teate, kui tõsiselt ma seda võimalust võtan.“

Osakonnaülemana saab Vanessa igal aastal palju palveid, et juhendada arste, kellel on unistused meditsiinilise läbimurde tegemiseks. Ta ei saa neile kõigile jah öelda.

„Tean.“ Vanessa peaaegu naeratab, siis aga võtab telefoni, andes sellega märku, et võin lahkuda.

Ma sulgen enda järel ukse ja toetun siis sellele, sulgen oma silmad ja hingan sügavalt sisse.

On aeg, ütlen ma endale.

Kodu – kolmekümne minuti kaugusel linnast väljas olev minimalistlik maja suurte akende, metsavaate ja krundil vuliseva ojaga, kus minu voodipool kahetsusväärselt vähe kasutust leiab.

Ja Cooper.

Ma tunnen, kuidas jätan iga kord päeva selja taha, kui meie tänavale pööran, ehkki suuremal osal õhtutest ei jõua ma koju enne pimedat. Ma ei usu, et täna sealt erilist varjupaika leian, arvestades toetuse saamise avaldusega seotud paberivirna mu kõrvalistmel.

Kui meie ringikujulisele sissesõiduteele pööran, avastan, et kruusale on pargitud üks tuttav punane auto. Üks selle ratastest on kivil, mis ääristab sissesõidutee keskel olevat tühja peenart. Ma raputan pead, kuid rõõmustan, et Stephen on siin. Me oleme kolmekesi koos tähistanud igasuguseid verstaposte – karjääris ja ka muidu – alates hetkest, mil kohtasin teda ja Cooperit esimesel meditsiinikooli õppeaastal, peaaegu kümme aastat tagasi.

Avastan mehed tagahoovist, kus nad istuvad täkitud ja huulepulgapunastel puust aiatoolidel, mille jalad on kõrgeks kasvanud rohtu uppunud. Ma näen vaid nende kuklaid, kaht avatud õllepudeliga kätt ja nelja paljast päkka, mis on nende vahele asetatud jahutuskastile tõstetud. Puud pakuvad neile loojuva päikese eest varju, kuid püüavad kinni nende naeru nagu klaaspurki pistetud jaanimardikad.

„Tere!“ ütlen ma.

„Dylan!“ hüüab Stephen, ilma et end ringi pööraks, kuid tõstes tervituseks õlle.

Cooper pingutab, nii et näen üht ta sinist silma, muiet ja näole langenud juukseid. Mu süda jõnksatab. Ta mõjub mulle endiselt. Pärast nii pikka aega mõjub ta mulle ikka endiselt.

„Tere, kullake,“ sõnab mees. „Tule siia!“

Ma suman paljajalu läbi vihmast niiske rohu. Sellest on liiga kaua aega möödas, kui viimati üle hoovi mööda pragulist kivirada oja kõrval oleva puupingi juurde sammusin. Jahe õhk näpistab õhtu saabudes mu nahka.

Kui Cooperi juurde jõuan, tõmbab ta mu ühe tugeva käega oma sülle ning ma vajun ta tuttavasse kehanõgususse ja kölni vee lõhna. Tema soe käsi on viimase kuue kuu jooksul siiski võõramaks muutunud, sest olen üha rohkem uurimistöö toetusraha taotlemisele keskendunud. Tajun seda teravalt.

„Õlut?“ küsib ta. Ma raputan pead, kuid rüüpan tema omast. Ta toetab oma lõua mu õlale ja vaatab mind. See tabab mind ootamatult – selline intiimsus. Nagu oleks me sõnatult kokku leppinud, et selline intiimsus naaseb kunagi hiljem, kuid Cooperi tahtejõud ilmutab nõrkust.

„Uudist teate?“ ütlen ma, hääl argine, üritades näidata elevust. Või äkki on see klomp mu kurgus.

„Sa tegid seda,“ ütleb Cooper. Stephen kergitab kulme.

Ma noogutan. „Mu uurimistöö lisati kliiniku plaani. Mu koht on kindel, kui saan toetusraha.“

„Loomulikult saad,“ kinnitab Stephen kiiresti, nägu säramas. „Pagana pihta, Dylan! Palju õnne! Ma võtan selle terviseks.“

Ma naeran. „Aitäh! Aga ma ei tea, kui tähendusrikas see on. Sa jood ju kõige terviseks.“

„Ja selle terviseks joon ma ka!“ Ta pilgutab silma, tõstab toostiks pudeli ja võtab sõõmu.

Ma pöördun Cooperi poole, kõhus keerab samal ajal, kui ta vastust ootan.

„Mul on sinu pärast hea meel, Dylan,“ sõnab ta. Tema pehmed sõrmed libisevad läbi mu patsi kinnitatud juuste, aga ta ei vaata mulle otsa. „Ma teadsin, et saad sellega hakkama.“ Ta hääles on pinget. Ent ta suudleb mu laupa ja tõmbab mu endale lähemale.

„Aitäh,“ ütlen ma, ehkki pole selles veendunud. Nüüd, mil võimalus toetusraha saada on nii reaalne, muutub surve heastada kõik oma perele – Abbyle – peaaegu lämmatavaks. Ma olin lootnud, et Cooper ütleb, nagu oleks see järgmine suur verstapost meie ühises tulevikuunistuses. Et see on midagi head. Suurepärast. Oleksin pidanud teadma, et lootsin seda asjata.

Ma köhatan. „Mis toimub? Kas meenutate siin kunagisi hiilgeaegu?“

Kevadine õhk meenutab mulle õppimist lõpueksamiteks ja akna avamist väikeses korteris, mida Cooper ja mina linnas jagasime; seda, kuidas me kolmekesi rohkesti aega veetsime meie lemmikkohas Willamette’i jõe ääres ja kuidas me öö saabumiseni lõkketule ääres jõime. Rääkisime sellest, milline meie elu saab tulevikus olema, siis kui Stephenist saab nõutud neuroloog, Cooperist patsiendikeskse pediaatriapraksise kaasomanik ja mina olen avastanud saladuse, kuidas avastada raseduskomplikatsioonid veel enne, kui ema keha seda tunneb. See oli siis, kui kõik oli veel lihtne ja meil seisis terve elu ees.

Nüüd töötab Stephen neuroloogina haiglas, kus oma residentuuri lõpetasime – samas asutuses, kus mina. Cooper töötab praksises, mida armastab, ja saab iga päev kinnitust, milline imeline arst ta on. Ja mina... Minul on vaja toetusraha saamiseks pabereid täita.

Stephen naerab ja tõmbab sõrmedega läbi oma kahuste juuste. „Ilmselt küll. Ainult lõke on puudu.“

„Minu tagahoovi sa küll lõket ei tee,“ ütleb Cooper.

„Ehkki see võiks sellele hästi mõjuda,“ pomiseb Stephen pudelisse.

Cooper lööb Stepheni jalad jahutuskastilt maha, mis paneb nad mõlemad poisikeste kombel naerma. Nad on omavahel alati vennalikult kakelnud, isegi enne, kui asi ametlikuks sai. Cooper poleks saanud õnnelikum olla, kui ta parim sõber neli aastat tagasi ta noorema õega abiellus. Enne kui Stephen Meganisse armus, oli ta pöörane – naised, alkohol, adrenaliin. Ta meenutas mulle mind enne Cooperiga kohtumist – pealiskaudsed suhted meestega, keda vaevu tundsin, tõrges, vihane. Megan oli täpselt see, keda Stephen vajas. Täpselt nagu Cooper oli see, keda mina vajasin.

„Käituge hästi, lapsed! Kus Megan täna õhtul on?“ küsin ma. Kuna ta on algkooliõpetaja, saab ta poiste ohjeldamisega paremini hakkama.

Stephen kehitab õlgu. „Tal on tegemist.“ Ta joob oma õlle lõpuni.

„Ja minul samuti.“

„Kas sa ei võiks veidi kauemaks jääda?“ küsib Cooper vaikselt. „Et tähistada?“

„Ma soovin, et saaksin. Pean oma avalduse lõpuni tegema. Vanessa ootab seda.“

Cooper noogutab, kummardab lähemale ja suudleb mind aeglaselt, kuni mu reied värisema hakkavad. Sellest on nii kaua aega möödas, kui ta mind viimati niimoodi suudles.

„Mis sulle sisse on läinud?“ sosistan ma. Enne kui ta vastata jõuab, hakkab mu piipar vööl surisema ja Cooper tõmbub tagasi.

„Mul on...“

„Vaja üks sünnitus vastu võtta,“ ütleb ta minu eest. Ma noogutan. Ta ajab huuled mossi, seejärel ohkab. „Näeme siis, kui koju jõuad.“

„Nägudeni, doktor!“ ütleb Stephen, kui lahkumiseks tõusen. Ta pilgutab silma, nagu tahaks öelda, et kõik läheb hästi.

Ma jõuan koju pärast südaööd, kavatsedes enne voodisse minekut kabinetti hiilida ja paar tundi oma avaldusega tegeleda. Ent nähes meie toa aknast Cooperi voodi kõrval oleva lambi kuma, siis tean, et ta ootab mind.

Lähen tema juurde ja leian ta, lugemisprillid ees ja „Troonide mängu“ raamat avatuna rinnal. Ma peatun ukse vahel ja toetan oma pea vastu piita. Lambivalgus muudab Cooperi näo veelgi poisikeselikult nägusamaks, kui see võimalik on. Ta pole meie kohtumisest saati päevagi vananenud. Võimalik, et lastearstina töötamine hoiab teda südames noorena, kuid temas oli juba ennegi palju lapselikkust. Kui vastandid tõmbuvad, siis see meid ehk kokku viiski. Mina olin sunnitud liiga vara suureks kasvama.

„Kas kõik on korras?“ küsib ta.

Tema laubal on reetlik murekorts.

„Muidugi,“ vastan ma.

Cooper noogutab. Ta teab, et üritan lihtsalt ennast veenda. Ma lähen oma voodi poolele, samal ajal kui ta oma raamatu ja prillid ära paneb. Ronin ta kõrvale.

„Kuula.“ Ta laseb pea allapoole ja asetab käed oma huulte ette nagu ikka, kui tõsist jutuajamist alustab. Ohkan endamisi. „Ma tean, et sa oled praegu oma toetusraha saamisele keskendunud. Ja ma tean, et sa läbid neid faase, nii et üritan sulle ruumi anda. Sulle ei meeldi tunne, nagu oleksid nurka surutud, ja ma mõistan seda.“ Ta sirutab käe, tõmmates sõrmedega üle mu reie. „Lõpuks tuled sa alati minu juurde tagasi. Aga ma ei tea... Ilmselt loodan ma jätkuvalt, et saame ühel päeval sellest lükkamise ja tõmbamise teemast üle. Loodan ikka veel, et selle asemel, et mind rasketel aegadel eemale tõrjud, avad sa end hoopis ja lubad mul endale toeks olla. Sellest on üheksa aastat, kallis. Millal sa ometi mind usaldama hakkad?“

„Cooper, asi pole usaldamises. Ja sa oledki mulle toeks. Palju rohkem, kui sa aimad. Kui ma selle toetusraha saan...“

„Kui sa selle eksami ära teed. Kui sa kooli lõpetad. Kui sa oma interniajaga ühele poole saad.“ Ta katkestab mind lubadustega, mida olen talle andnud, asetades alati esikohale süütunde Abby pärast. Sest süütunnet Cooperile haiget tegemise pärast saab veel heastada. Cooper on siin. Abby aga mitte.

Ma sulgen oma silmad, üritades mehe sõnade eest peituda, minna oma mõtetes kusagile mujale.

Mõned minutid on kuulda vaid meie vaikset hingamist, kuid siis toetab Cooper pea oma käele. Ma pööran end vastumeelselt, et talle otsa vaadata. Aknast paistev kuuvalgus heidab ta tõsisele näole pikki varje.

„Ma tean, et sul on raske end inimestele avada, Dylan. Ma saan aru, et on asju, mida ma sinu juures ei mõista. Tõsiasi, et suudad mind pärast üheksat aastat ikka veel üllatada, on miski, mida sinu juures armastan. Aga ma olen sinu pärast mures. Pole hea asju enda sees hoida. Sa ei pea nii kõvasti üritama, et kõike oma kontrolli all hoida. Maailm ei ole üks suur operatsioonisaal.“

Tal on seda lihtne öelda. Ta elas nii toredat elu. Ta ei tea, mis tunne on, kui kõik sulle tuttav ja kallis su silme ees lõhki kistakse, nagu juhtus minu eluga ja terve meie perega pärast mu õe surma.

Ma rääkisin oma saladustest Abbyle, kuid pärast tema surma olen liiga hirmul selleks, et kellelegi oma toorest ja ebatäiuslikku olemust näidata. Olen kartnud maailma usaldada. Kuid Cooper ei mõista seda. Ta ei tea kõiki detaile selle kohta, mis juhtus tol ööl.

„Kas kavatsed oma vererõhuaparaadi välja võtta?“ küsin naljatades.

„Ma räägin tõsiselt, Dylan.“

„Ma tean. Anna andeks! Asi pole sinus. Sa ju tead seda, eks?“ küsin ma temalt. Ma panen oma käe ta põsele. „Sa ju tead, kui väga ma sind armastan?“

Mu sõnad näivad teda rahustavat rohkem, kui see mulle meelt mööda on, sest jääb mulje, nagu ta poleks seda teadnud.

Ma ju ütlen talle seda.

Või ei ütle?

Ma tunnen seda.

Ta võtab mu käe oma põselt ja hoiab seda oma rinnal südame kohal.

„Võib-olla on aeg veidi rohkem keskenduda meile,“ sõnab ta. Ma avan vastu vaidlemiseks suu, kuid ta jätkab, enne kui ma midagi öelda jõuan. „Ma tean, et sul on see toetusraha. Aga sa armastad mind. Ja mina armastan sind. Jumala eest, Dylan, kas sa siis ei mõista, kui väga sind armastan? Ma teeksin kõik, et sa õnnelik oleksid.“

Ma vaatan, kuidas mu sõrmed tekivolte siluvad, selle asemel et talle otsa vaadata või vastata.

„Mida ma teha saan?“ nõuab ta. Kui ma ei vasta, siis ta ohkab ja tasandab häält. „Kui sa selle toetuse saad, siis läheb sul tööl veel kiiremaks, mitte vastupidi.“

„Võib-olla saan ma haiglas mõned vahetused vähem teha,“ pakun ma lootusetult.

„Saad sa seda teha?“ küsib Cooper. „Ma ei pea silmas seda, kas nad seda võimaldavad. Ma mõtlen hoopis, et kas sina lased sel juhtuda?“

Ma sööstan talle lähemale ja surun oma näo ta rinnale, tundes, kuidas ta toetab oma lõua mu pealaele. Ta keha sulab mu all, sest ta usub, et sõnad jõudsid mulle kohale. Kuid vastutus, mida endas kannan, paikneb sügaval mu sees. Hetkekski ei tohi ma tõde silmist lasta.

„Ma armastan sind, Dylan. Tahan sind õnnelikuna näha ega ole kindel, kas sa oled seda enam.“

„Ma olen sinuga koos õnnelik,“ sosistan ma.

Selle peale ei ole tal midagi öelda.

Ma sulgen oma silmad ja loen ta südamelööke, varjates ta lähedusega oma tegelikke mõtteid.