Читать книгу Northangeri klooster - Jane Austen - Страница 6

OLEME juba öelnud üht-teist Catherine Morlandi välimuse ja vaimuannete kohta ajal, mil ta oli astumas vastu kõigile neile ohtudele ja raskustele, mida kuus nädalat Bathis elamist endaga kaasa tooma pidid. Siiski tuleks kindluse mõttes ühtteist lisada, juhuks kui järgmised leheküljed ei peaks lugejale tema iseloomust küllaldaselt täpset pilti andma. Catherine oli hella südamega, rõõmsaloomuline ja avameelne; talle polnud omane ei teesklus ega ka upsakus; ta oli just vabanenud noortele tüdrukutele omasest kohmakusest ja häbelikkusest; tema välimus oli meeldiv ja parematel hetkedel võis teda ilusakski pidada; ja nagu enamik seitsmeteistkümneaastaseid naisolevusi, teadis ka tema nii vähe, et teda võis vabalt rumalaks nimetada.

Oleks loomulik eeldada, et lahkumistunni lähenedes haarab mrs Morlandi emasüdant ülim ärevus. Teda peaksid vaevama tuhanded eelaimused õnnetusest, mis tema armastatud Catherine’i selle kohutava lahusoleku ajal tabada võivad, ja ta peaks paar viimast koosveedetud päeva pisaratesse uppuma; ning loomulikult peaks mrs Morland elukogenud naisena viimasel vestlusel oma buduaaris jagama tütrele ülimalt olulisi ning kasulikke näpunäiteid. Ta ei peaks leidma rahu enne, kui on hoiatanud tütart aadlimeeste ja baronettide eest, kellel on kombeks viia noori daame üksildastesse maamajadesse. Kas võiks lahkumist teisiti ette kujutada? Ent mrs Morland teadis lordidest ja baronettidest nii vähe, et tal polnud aimugi, kui pahelised nad kõik on, ja seetõttu ei osanud ta kahtlustadagi, et nad võiksid tema tütart kuidagi ohustada. Mrs Morlandi hoiatused piirdusid meeldetuletustega: „Catherine, palun sind, hoolitse selle eest, et su kurk oleks korralikult soojas, kui sa õhtul ballisaalist tuled; ja ma soovin ka, et sa oma kulutuste üle mingitki arvet peaksid; siin on sulle selle tarvis märkmik.”

Sally, või õigemini Sarah (sest milline ennast suursuguste isikute kilda arvav noor daam poleks jõudnud kuueteistkümnendaks eluaastaks nii palju kui võimalik oma nime muuta?), pidi olude sunnil etendama oma õe südamesõbra ja usaldusaluse rolli. Ent nii hämmastav, kui see ka polnud, ei nõudnud ta ei seda, et Catherine talle iga päev kirjutaks, ega võtnud talt ka lubadust kirjeldada iga uue tuttava iseloomu ega anda üksikasjalikult edasi igat huvitavat vestlust, mis Bathis aset leida võib. Õigupoolest suhtusid Morlandid sellesse tähtsasse reisi nii mõistlikult ja rahulikult nagu tavalist elu elavad, tavalise tundemaailmaga inimesed ikka – nad ei paistnud sugugi tundvat kõiki neid peenekoelisi õrnu tundeid, mida kangelanna esimene lahusolek perekonnast ometi esile kutsuma peaks. Selle asemel et teatada tütrele piiramatust krediidivõimalusest pangas või vähemalt pista talle pihku sajanaelane rahatäht, andis isa Catherine’ile üksnes kümme gini ja kinnitas, et vajaduse korral saab tütar raha juurde.

Selliste vähelubavare tulevikuennete all jäeti hüvasti ja reis algas. Nagu eeldada võiski, kulges see rahulikult, sündmustevaeselt ja turvaliselt. Nende vastu ei tundnud huvi ei röövlid ega tormid ja ette ei tulnud ainsatki õnnelikku juhust, mille abil nad oleksid võinud tutvuda kangelasega. Mrs Allen kartis küll, et on oma puukingad võõrastemajja unustanud, ent tema hirm osutus õnneks alusetuks - ja see jäigi kogu reisi kõige täbaramaks vahejuhtumiks.

Nad jõudsid Bathi. Catherine’i südant täitsid rõõm ja elevus; tal oli väga palju vaadata nii linna silmatorkavalt kenas ümbruses kui ka hiljem tänavatel, mida mööda nad hotelli sõitsid. Ta oli selle reisi ette võtnud kindla kavatsusega õnnelik olla ning tundiski ennast juba õnnelikuna.

Peagi olid nad end Pulteney Streetil mugavas üürikorteris sisse seadnud.

Nüüd on saabunud sobiv hetk tutvustada mrs Allenit pisut lähemalt, andmaks lugejale võimaluse ära arvata, mil moel võib ta meie loo käiku kurvemaks muuta ning milline on tema roll kõigis vaest Catherine’i tabavates õnnetustes, mis neiule, nagu kord ja kohus, viimases köites osaks saavad ja ta meeleheitele viivad. Kas ilmutab mrs Allen ettevaatamatust, käitub vulgaarselt, muutub armukadedaks, varastab Catherine’i kirjad, hävitab tema reputatsiooni või viskab ta tänavale?

Mrs Allen esindas seda arvukat naisetüüpi, kes ei ärata muid tundeid peale imestuse selle üle, et maailmas on leidunud mees, kes on teda kosimise vääriliseks pidanud. Ta polnud ilus, tal polnud mingeid vaimuandeid, seltskondlikku lihvi ega häid kombeid. Kuidas küll kosis mõistlik, intelligentne mr Allen naise, kelle ainsateks voorusteks olid suursuguse daami hoiak ja mõttelage meelelaad ning kes oli vaikne, rahulik ja enamasti heas tujus. Mõnes mõttes oli ta ülimalt sobiv isik noore daami seltskonda viimiseks, kuna talle endale meeldis kõikjal käia ja kõike näha sama palju kui noortele neiudelegi. Rõivastumine oli tema kirg. Talle valmistas süütut rõõmu näha välja elegantne; ja nii ei saanudki meie kangelanna suurilmaellu sukelduda enne, kui oli kulutatud kolm või neli päeva selgitamaks välja, mida enamasti kantakse, ja tema saatjadaam oli endale muretsenud viimase moe järgi õmmeldud kleidi. Ka Catherine tegi mõned ostud ja kui kõik need asjad korda olid aetud, saabuski see tähtis õhtu, mil meie kangelanna viidi suurde ballisaali. Juuksed parima juuksuri poolt lõigatud ja soengusse sätitud, nägi ta hoolikalt rõivastatuna nii mrs Alleni kui ka tolle toatüdruku arvates välja täpselt selline, nagu peab. Sellest julgust saanud, lootis Catherine, et tal õnnestub pääseda kriitikast; mis imetlusse puutus, oleks see muidugi olnud ülimalt teretulnud, ent ta parem ei hakanud sellele lootma.

Mrs Allenil kulus rõivastumisele nii palju aega, et nad jõudsid ballisaali üsna hilja. Hooaeg oli haripunkti jõudnud, ruum rahvast täis ning daamidel õnnestus ennast vaid läbi häda sisse nihverdada. Mr Allen aga tõmbus kohe kaardimängutuppa ning jättis oma kaaslannad omapead tunglemist nautima. Mrs Allen tegi endale ukse ees tunglevate meeste seas nii kiiresti teed, kui ohutus lubas, muretsedes küll rohkem oma uue kleidi ohutuse kui protežee mugavuse pärast; ent Catherine püsis mrs Alleni kõrval ning hoidis tal nii kõvasti käest kinni, et kellelgi ei õnnestunud teda tunglemise käigus kaaslasest lahutada. Kuid tema suureks hämmastuseks ei jäänud rahvast vähemaks ka siis, kui nad saalis edasi liikusid; pigem vastupidi; tema oli aga kujutlenud, et kui nad kord juba uksest sisse pääsevad, on neil lihtne leida istekohti, kust oleks mugav tantsimist pealt vaadata. Kaugel sellest; ja ehkki neil õnnestus kestvate pingutuste järel saali ülaosasse pääseda, leidsid nad end ikka samast olukorrast: nad nägid vaid mõnede tantsivate daamide soenguid kaunistavaid kõrgeid sulgi. Ent nad liikusid edasi: silmapiiril oli midagi paremat; ja tänu rohketele jõupingutustele ning leidlikkusele jõudsid nad lõpuks viimase pingirea taha. Siin oli rahvast pisut vähem kui allpool, seetõttu avanes nüüd miss Morlandile hea ülevaade nii allpool olevast seltskannast kui ka ohtudest, mida nad läbinud olid. See oli suurepärane vaatepilt; ja esimest korda õhtu jooksul tekkis Catherine’il tunne, et ta viibib ballil: ta tahtis nii väga tantsida, ent saalis polnud ainsatki tuttavat. Mrs Allen tegi kõik, mis tema võimuses, öeldes iga natukese aja tagant ülima rahulikkusega: „Kullake, tahaksin, et sa saaksid tantsida; soovin, et sul õnnestuks partner leida.” Mõnda aega tundis tema noor sõber nende soovide pärast tänulikkust, kuid neid sõnu korrati väga sageli, kusjuures kasu polnud sellest kõige vähematki; Catherine tüdines viimaks ära ning lakkas mrs Allenit tänamast.

Siiski polnud neil võimalik oma raskelt kätte võidetud positsiooni kaua nautida. Peagi suundusid kõik teed jooma ja nemad pressisid end samuti saalist välja. Catherine tundis mõningast pettumust: ta oli väsinud sellest, et teda suruti pidevalt inimeste vastu, kelle näod talle suuremalt jaolt vähimatki huvi ei pakkunud ja kes olid talle täiesti võõrad, mistõttu tal polnud võimalik oma häirivat vangistust kergendada isegi mõne oma kaasvangiga paari sõna vahetamisega; teejoomissaali jõudes tundis ta veelgi suuremat kohmetust, kuna neil polnud võimalik ühegi seltskonnaga liituda, ühegi tuttava juurde minna ega ühegi härrasmehe abile loota. Mr Allen oli kuhugi kadunud; ja otsinud asjatult sobivamat kohta, olid nad lõpuks sunnitud istuma ühe laua äärde, kus suur seltskond oli ennast juba sisse seadnud, aga neil polnud seal midagi teha ja isegi rääkida said nad vaid teineteisega.

Niipea, kui nad maha istusid, avaldas mrs Allen heameelt selle üle, et tal oli õnnestunud oma kleiti nii hästi kaitsta. „Oleks olnud ju päris kohutav, kui see oleks katki rebitud, eks ole?” lausus ta. „See on nii õrnast musliinist. Pean ütlema, et ma pole kogu saalis samaväärset näinud.”

„Kui ebamugav see on,” sosistas Catherine, „et me siin kedagi ei tunne!” „Jah, mu kallis,” vastas mrs Allen ülitüünelt, „see on tõesti väga ebamugav.”

„Mida me tegema peaksime? Need daamid ja härrasmehed siin näivad imeks panevat, miks me ennast siin sisse seadsime; jääb mulje, nagu üritaksime oma seltskonda neile peale suruda.”

„Selline mulje jääb tõesti. See on ülimalt ebameeldiv. Soovin, et meil oleks siin palju tuttavaid.” „Mina jälle soovin, et meil oleks kas või mõni tuttav; siis oleks meil, kelle juurde minna.”

„Nii see on, kullake; ja kui me kedagi tunneksime, läheksime kohe tema juurde. Skinnerid olid eelmisel aastal siin; soovin, et nad ka nüüd siin oleksid.”

„Kas poleks õigem ära minna? Nõusid meile ju ei jätku.”

„Ei jätku jah. See on ülimalt ärritav! Aga minu arust oleks parem paigal püsida, sest sellises rahvahulgas võib hirmsasti räsida saada. Kullake, kuidas mu soeng välja näeb? Keegi lükkas mind ja mul on hirm, et ta rikkus mu soengu ära.”

„Ei, see on väga kena. Aga, kallis mrs Allen, kas te olete päris kindel, et te mitte kedagi ei tunne? Kedagi kõigi nende inimeste seast te ju lihtsalt peate tundma.”

„Vannun, et ei tunne kedagi; soovin, et see poleks nii. Soovin kogu südamest, et mul oleks siin palju tuttavaid, sest siis võiksin sulle partneri muretseda. Mind rõõmustaks väga, kui sa tantsida saaksid. On see vast kentsaka välimusega naisterahvas! Milline veider kleit tal seljas on! Kui vanamoodne! Sa vaata, milline see tagant on.”

Mõne aja pärast pakkus üks nende lauanaabritest neile teed; nad võtsid pakkumise tänuga vastu ning see tõi endaga kaasa tühise keskustelu härrasmehega, kes pakkumise tegi - see oli ka ainus kord kogu õhtu jooksul, kui keegi neid kõnetas, kuni viimaks mr Allen nad pärast tantsimise lõppemist üles leidis ja nendega liitus.

„Miss Morland,” ütles ta kohe, „loodan, et ball meeldis teile.” „Jah, üliväga,” vastas küsitu, üritades asjatult laia haigutust maha suruda.

„Soovin, et ta oleks tantsida saanud,” lausus mrs Allen. „Soovin, et meil oleks õnnestunud talle partner leida. Rääkisin just, kui rõõmus ma oleksin, kui Skinnerid oleksid eelmise talve asemel hoopis sel talvel siia tulnud; või kui Parryd oleksid tulnud, nagu nad korra mainisid, sest siis oleks ta võinud George Parryga tantsida. Mul on kahju, et tal partnerit polnud.”

„Küll mõnel teisel õhtul läheb paremini,” lohutas mr Allen.

Tantsimise lõppedes osa seltskonnast lahkus, mistõttu kohalejääjatel oli võimalik enamvähem probleemideta ringi jalutada; ja nüüd avanes meie kangelannal, kes siiani polnud kõnesoleva õhtu sündmustes just eriti väljapaistvat osa mänginud, võimalus ennast näidata ning imetlust äratada. Iga järgmine viis minutit tõi endaga kaasa uute inimeste lahkumise, mistõttu kohalolijatel oli suurem võimalus Catherine’i võlusid märgata. Nüüd nägid teda paljud noored mehed, kes enne tema lähedusse ei olnud juhtunud. Mitte ükski neist ei sattunud temast aga pöörasesse vaimustusse; saalisolijad ei pärinud üksteiselt innukal sosinal, kes ta on; ja keegi ei nimetanud teda jumalannaks. Siiski nägi Catherine veetlev välja, ja kui siinne seltskond oleks teda kolm aastat tagasi kohanud, oleksid nad teda nüüd erakordselt kauniks pidanud.

Ometi vaadati teda, ja isegi imetlusega; sest ta ise kuulis, kuidas kaks härrasmeest teda ilusaks tüdrukuks nimetasid. Need sõnad avaldasid mõistagi mõju: Catherine’i tagasihoidlik edevus sai rahuldatud ning õhtu muutus tema silmis nüüd hoopis meeldivamaks; ta oli neile kahele noormehele selle lihtsa kiituse eest tänulikum kui tõeline kangelanna viieteistkümnele sonetile, milles teda ülistatakse, ning tundis kandetooli istudes poolehoidu kogu maailma vastu ja oli ülimalt rahul endale osaks saanud avaliku tähelepanuga.