Читать книгу Northangeri klooster - Jane Austen - Страница 7

IGA hommik tõi endaga kaasa kindlad kohustused; tuli käia mööda poode, imetleda mõnd uut kohta linnas ja minna ja paradeerida tund aega mineraalvee müügisaalis, vahtida kõiki, ehkki rääkida polnud võimalik mitte kellegagi. Laialdase tutvusringkonna omamine Bathis oli mrs Alleni jaoks endiselt esmatähtis, ning ta kordas seda soovi iga kord, kui uus hommik tõi endaga kaasa tõenduse, et ta ei tunne absoluutselt mitte kedagi.

Nad läksid väikesesse ballisaali; ja siin näitas saatus meie kangelannale lahkemat palet. Tseremooniameister tutvustas Catherine’i väga härrasmeheliku olekuga noormehega, kelle nimi oli Tilney. Ta oli ilmselt umbes kahekümne nelja või kahekümne viie aastane, üsna pikk, meeldiva näoilme, tarkade ja elavate silmadega ning teda oleks võinud pidada peaaegu ilusaks. Noormehe kombed olid laitmatud ning Catherine tundis, et tal on ülimalt vedanud. Tantsimise ajal ei jäänud neil rääkimiseks suurt aega; ent kui nad teelauda istusid, selgus, et mr Tilney on just nii meeldiv, nagu meie kangelanna oli eeldanud. Catherine uus tuttav rääkis ladusalt ja elavalt ning tema käitumine andis tunnistust kelmikast ja vaimukast meelelaadist, mis Catherine’ile huvi pakkus, ehkki ta ei saanud enamasti vestluskaalase naljadest aru. Lobisenud mõnda aega teemadel, mis olid seotud nende vahetu ümbrusega, pöördus noormees korraga Catherine’i poole: „Madam, ma pole siiani oma kohustusi teie tantsupartnerina just kuigi korralikult täitnud; ma pole küsinud, kui kaua te juba Bathis viibinud olete, kas olete siin ka varem käinud, kas olete külastanud suurt ballisaali, käinud teatris ja kontserdil ja kuidas teile siin üldiselt meeldib. Olen olnud kohutavalt hoolimatu; kas teil on nüüd võimalik mind kõigis neis küsimustes valgustada? Kui nii, siis hakkan kohe pihta.”

„Ärge tehke endale tüli, söör.”

„Kinnitan teile, madam, et teen seda hea meelega.” Ta manas näole teeseldud naeratuse ning küsis tehtult mahedal häälel ja pisut rumalal ilmel: „Kas olete juba kaua Bathis viibinud, madam?”

„Umbes nädala, söör,” vastas Catherine naeru tagasi hoides.

„Tõesti!” kõlas teeseldult üllatunud vastus.

„Miks see teid üllatab, söör?”

„Tõepoolest - miks?” lausus noormees oma endisel loomuliku! toonil. „Aga teie vastus peab ju minus mingeid tundeid esile kutsuma ja üllatust on kõige lihtsam teeselda; pealegi pole see antud juhul ebaloogilisem kui mõni teine emotsioon. Jätkame. Kas olete ka varem siin käinud, madam?”

„Mitte kunagi, söör.”

„Tõesti! Kas olete juba suurt ballisaali oma kohalolekuga austanud?”

„Jah, söör; käisin seal eelmisel esmaspäeval.”

„Kas teatris olete käinud?”

„Jah, söör; käisin teisipäevasel etendusel.”

„Kontserdil?”

„Jah, söör; kolmapäeval.”

„Ja kas teile üldiselt Bathis meeldib?”

„Jah; mulle meeldib siin väga.”

„Nüüd pean korra muigama ja siis võime jälle mõistlikud olla.” Catherine pööras pea ära, kuna ei suutnud otsustada, kas hakata naerma või mitte.

„Mul on juba selge, mida te minust arvate,” lausus mr Tilney kurblikult. „Te maalite minust homme oma päevikus üsna armetu pildi.”

„Oma päevikus!”

„Just nimelt; tean täpselt, mida te kirjutate: „Käisin reedel väikeses ballisaalis; kandsin siniste kantidega kirjut musliinkleiti ja lihtsaid musti kingi; nägin väga kena välja, kuid sellegipoolest tüütas mind üks veider poolearuline mees, kes sundis mind endaga tantsima ja ärritas mind oma rumala jutuga.””

„Mul ei tuleks mõttessegi midagi selletaolist kirjutada.”

„Kas ütlen, mida te peaksite minu kohta kirjutama?”

„Palun.”

„Tantsisin väga meeldiva noormehega, keda mulle tutvustas mr King; vestlesime pikalt; ta näib olevat ülimalt arukas; loodan temaga lähemalt tuttavaks saada. Madam, ma sooviksin, et te minust niiviisi kirjutaksite.”

„Aga mis siis, kui ma ei peagi päevikut?”

„Vahest ei istugi te siin ruumis ja mina ei istugi teie kõrval. Sama hästi võiks ka need faktid kahtluse alla seada. Ei pea päevikut! Kuidas te siis oma eemalviibivaid nõbusid ilma selleta oma siinse eluga kursis hoiate? Kuidas te suudate igapäevaste komplimentide ja viisakusavalduste vahel seoseid leida - ja seda tuleb ju teha! - , kui te neid igal õhtul päevikusse üles ei tähenda? Kuidas te ilma päeviku abita suudate meeles pidada ja kirjeldada, milliseid kleite olete kandnud, milline oli teatud hetkel teie näojume ja kuidas teie juuksed soengus püsisid? Kulla madam, ma tunnen noori daame paremini, kui see teile ehk meeldiks. Just nimelt tänu päevikupidamisele kirjutavadki daamid nii ladusaid kirju. Kõik teavad ju, et just daamid oskavad kirjutada võluvaid kirju. Osalt on see ehk looduse poolt nii seatud, aga mina olen kindel, et päeviku kirjutamine aitab olulisel määral kaasa.”

„Olen mõnikord mõelnud,” ütles Catherine kõhklevalt, „kas daamid ikka kirjutavadki nii palju paremaid kirju kui härrasmehed. Ma ei ütleks, et meie selles osas alati meestest üle oleme.”

„Minu kogemuste põhjal on naiste kirjutatud kirjad enamasti täiuslikud, kui mitte arvestada kolme viga.”

„Ja need oleksid?”

„Teema puudumine, kirjavahemärkide paigutamine täiesti suvalistesse kohtadesse ja sage grammatikareeglite eiramine.” „Miks ma küll üldse teie meelitusi tagasi tõrjuma vaevusin! Te pole meie kirjutamisoskusest sugugi heal arvamusel.”

„Minu meelest ei saa väita, et naised kirjutavad paremaid kirju kui mehed, nagu ei saa ka väita, et nad laulavad paremini duetti või joonistavad paremaid maastikupilte. Head maitset eeldavate oskuste valdajate seas on mehi ja naisi võrdselt.”

Mrs Alleni tulek katkestas nende vestluse. „Kulla Catherine,” palus ta, „ole nii hea ja võta see nööpnõel mu varrukast välja. Kardan, et see on juba augu jätnud. Sellest oleks väga kahju, sest see on üks mu lemmikkleite hoolimata sellest, et riie maksis ainult üheksa šillingit jard.”

„Ka mina oleksin sama hinna välja pakkunud, madam,” ütles mr Tilney musliini silmitsedes.

„Te siis taipate üht-teist musliinist, söör?”

„Tean sellest vägagi palju; ostan oma kaelasidemed alati ise ja mind peetakse suurepäraseks asjatundjaks; ja mu õde on mitmel korral minul endale kleidiriiet valida lasknud. Ostsin talle paari päeva eest riide ja kõik daamid, kes seda nägid, kinnitasid, et olen teinud ülimalt soodsa tehingu. Maksin vaid viis šillingit jardi eest, ehkki tegemist oli tõelise india musliiniga.”

Mrs Allen oli noormehe teadmistest päris rabatud. „Tavaliselt pööravad mehed sellistele asjadele nii vähe tähelepanu,” lausus ta. „Mr Allen küll minu kleitide vahel vahet ei tee. Küllap on teie õde õnnelik, et tal on selline vend nagu teie, söör.”

„Ma loodan seda, madam.”

„Ja mida te miss Morlandi kleidist arvate, söör?”

„See on väga ilus,” möönis mees kleiti tõsiselt silmitsedes, „aga selle pesemisega võib probleeme tekkida. Kardan, et see võib kergesti viledaks kuluda.” „Kuidas te küll võite,” naeris Catherine, „olla nii ...?” Ta oleks äärepealt öelnud „veider”.

„Olen teiega täiesti ühel meelel, söör,” nõustus mrs Allen.

„Ma muide ütlesin miss Morlandile täpselt seda sama, kui ta selle ostis.”

„Aga, madam, musliini saab alati ühel või teisel viisil ära kasutada; miss Morland saab sellest kleidist taskurätiku, või tanu või õlasalli. Musliin ei lähe kunagi raisku. Olen kuulnud oma õde seda ütlemas vähemalt nelikümmend korda, kui ta on pillamishoos ostnud rohkem kui tarvis või riide valesti lahti lõiganud.”

„Bath on meeldiv paik, söör; siin on nii palju häid poode. Maal on neist kahjuks puudus: Salisburys on muidugi väga häid poode, aga sinna on nii pikk maa; kaheksa miili on pikk tee. Mr Allen kinnitab, et sinna on üheksa miili, täpselt üheksa; aga mina olen kindel, mitte üle kaheksa; ja see on nii kurnav; tagasi jõudes olen surmväsinud. Siin tuleb ainult üle ukse astuda ja viie minutiga on soovitud asi käes.”

Mr Tilney oli küllalt viisakas tegema nägu, et mrs Alleni jutt huvitab teda; ja viimane jätkas musliinist heietamist seni, kuni saabus aeg taas tantsima minna. Nende vestlust kuulates haaras Catherine’i kartus, et mees naudib teiste nõrkusi natuke liiga palju. „Mille üle te nii sügavalt mõtlete?” päris mr Tilney, kui nad ballisaali tagasi suundusid. „Loodetavasti mitte oma tantsupartnerist, sest teie pearaputuse järgi otsustades pole tegemist just meeldivate mõtetega.”

Catherine punastas ning väitis: „Ma ei mõelnud mitte millelegi.” „Osav ja sügavmõtteline vastus; aga öelge parem otse, et te ei kavatse mulle oma mõtteid avaldada.”

„Olgu peale – ei kavatse jah.”

„Tänan, sest nüüd saavad meist head tuttavad, sest mul on nüüd õigus teid sellel teemal nöögata iga kord, kui kohtume, ja see on parim viis lähedaseks saada.”

Nad läksid uuesti tantsima; ja kui nad balli lõppedes lahku läksid, soovis vähemalt Catherine seda tutvust igal juhul jätkata. Pole teada, kas neiu sooja veini veega juues ja ennast magama sättides mõtles oma uuest tuttavast nii palju, et nägi teda hiljem unes, kuid ma loodan, et kui see ka juhtus, siis ainult kerges esimeses unes või äärmisel juhul hommikul otse enne ärkamist; sest kui on tõsi, et ükski noor daam ei tohiks armuda enne, kui härrasmees on talle armastust avaldanud^[1.], on kahtlemata ka täiesti sobimatu, kui noor daam näeb härrasmehest und enne, kui too on teda esimest korda unes näinud. Mr Allenile ei olnud ehk pähe tulnud endalt küsida, kas mr Tilney on küllalt hea, et Catherine’ist und näha või temasse armuda, ent pärast mõningaid järelepärimisi jõudis ta otsusele, et noormees on tema noorele hoolealusele täiesti sobiv tuttav – ta oli nimelt kohe asunud uurima, kes on Catherine’i tantsupartner ning talle oli kinnitatud, et mr Tilney on vaimulik ja pärit Gloucestershire’st, väga austusväärsest perekonnast.

1 Vt mr Richardsoni kiri, Rambler, nr 97, II köide [ ↵ ]