Читать книгу Vihmasaatjad - Janka Lee Leis - Страница 10

„Püüd keskenduda vaid eelarve tasakaalule on viinud tähelepanu eemale põhiküsimuselt: kuidas saab riik praegu panustada Eesti pikaajalisse arengusse? Räägitakse küll ametnike arvu vähendamisest, omavalitsuste haldussuutmatusest ja sellest, et Euroopa Liidu raha jääb kasutamata, ent samal ajal ei keskenduta sellele, missugused valikud on Eestile olulised kümne või kahekümne aasta pärast.”

Joonas vajutas diktofoni hetkeks kinni, et köögist õlut tuua. Ta võttis paar külma lonksu ja lülitas diktofoni uuesti sisse. „Kuhu ma jäingi,” mõtles ta valjusti ja jätkas: „Nii… Eesti tööhõive on koondunud majandusharudesse, milles pole võimalik tootlikkust ja selle kaudu lisaväärtust tõsta. Vajame haritud spetsialiste, sest jätkusuutliku ja teadusmahuka Eesti suurim probleem on ikka veel doktorikraadiga inimeste vähesus. Me peame arvestama Eesti riigi geograafilist positsiooni. Meie ümber on riigid, kus kõrgharidust pakutakse tasuta ja kus pööratakse rohkem tähelepanu noortele teadlastele sobiva keskkonna loomisele.”

Diktofoniga töötamine sobis talle – tema seisis või kõndis ja mõtted voogasid vabalt. Täpselt nagu loengus, oma üliõpilaste ees, liikus ta ka loengumaterjale ja artikleid koostades pidevalt ringi. Tema loomulik nõtke olek ja kerge läikega, kehasse töödeldud ülikond panid nii mõnegi naisüliõpilase talle järele õhkama. Ta oli klassikaliselt ilus mees. See kõlab ehk natuke nilbelt – ilus mees, aga Rauli heledad juuksed, tugev lõug, sirge nina ja pisut kurvad ning keskendunult jälgivad sinised silmad avaldasid mõju või siis vähemalt muljet. Kui ta märkas teesklust või ärakasutamist, kõverdusid ta huuled pisut põlglikult ja tema siniste silmade pilk võis olla jäiselt külm. Ta oli vanuses, kus läbielatud emotsioonid on juba salvestunud miimikakortsudes. Kurrud Joonase silmanurkades vihjasid naerule ja naeratustele. Teda teraselt jälgivale inimesele oleks see tundunud veidra vastuoluna, sest ta naeratas harva ja ei naernud enda naljade üle. Tema eakaaslastest õllesõprade kõhud kumerdusid juba üle püksivärvli, aga Joonast oli aeg hoidnud. Ta oli ennast ise hoidnud ning mitte naisolevuste, vaid ikka rohkem enesetunde pärast. Ta tegi regulaarselt metsajooksu, suusatas ja sõitis jalgrattaga.

Joonas seisatas akna juures ja vaatas välja. Terve nädala oli peaaegu vahetpidamata sadanud ja ta tundis vajadust minna merele, lasta koos isaga võrgud või mõrrad sisse ning hommikul varavalges tõmmata need koos jälle välja. Või niisama loksuda ja õngitseda. Elu oli viimastel kuudel kiskunud ebameeldivaks ja kiireks. Eve punutud võrk oli kasvanud millekski, kus oli üha vähem ruumi hingata. Ka Liisist ei saanud ta enam aru. Naiste kalduvus kõike nii neetult keeruliseks ajada häiris teda viimasel ajal eriti teravalt. Lihtsus, läbipaistvus, loogika – kõik oli kuskile kadunud. Ta pidi iga lause tagant otsima topelttähendust ja varjatud tagamõtet.

Eve, kes juhtis nende instituuti, oli peaaegu Joonase-vanune, kuigi tema puupakuga sarnanev, ilma igasuguste naiselike kumerusteta keha lubas arvata, et ta võiks olla üle viiekümne. Ta liikus pisut ühte jalga luugates kabinetist ja auditooriumist teise. Ta maskina siledat, täiskuusarnast nägu raamisid pikad lambalokid ja ta naeratas sageli. Naeratus pidi olema sõbralikkuse väljendus, kuid Joonas tundis seda naeratust nähes vahel hoopis kõhedust. Nii lihtsalt ja loomulikult suunas see aher lehm kõike omas rööpas. Ta ei säranud tarkade väljaütlemistega, selleks olid tal Joonas, Karl ja Raili. Otsustamishetkedel või sisuliste arutelude käigus hoidus ta tagaplaanile, samas oli ta suurepärane muljemeister ning teostas eeskujulikult tsensuuri. Mida võis ja mida mitte – see oli tema valdkond. Joonas tajus Eve annet mõista igaühe meeleolu ja suunata seda talle vajalikult kui midagi hoomamatut ja hirmutavat. Ta ei pidanud ennast heaks inimesetundjaks ja nii suurt vastuolu välise naeratava sõbralikkuse ning ebameeldivustunde vahel, mida see naine viimasel ajal tekitas, ei olnud ta veel kunagi tundnud. Kui keegi sõpradest oleks palunud tal Evet iseloomustada, oleks ta öelnud midagi sellist: „Eve kasutab meile meeldimiseks meelitusi, pakub soodustusi, teeb kingitusi ja külvab meid üle hella tähelepanuga. Ta on oma eesmärkide saavutamisel äärmiselt tõhus, kuid see kõik tuleb teiste arvelt ja tema enda võimu suurendamiseks. Igast tema alluvate valest käigust võib hargnema hakata lugu, mis lõppeb vabatahtliku töölt lahkumisega. Ta ei korralda mingeid näotusi või otseütlemisi. Ei. Lihtsalt ignoreerimine, objektile ebasobiva maine kujundamine süütute lausetega, ilmajätmine ja ärakasutamine, kuni eesmärgi saavutamiseni.”

Joonas teadis ja oli seda ka ise tunda saanud.

Halvim juhtus Kariniga, kes säras isegi Karlist heledamalt. Karin, kes oli töökas, tark, intuitiivne, püüdlik, läks lihtsalt ära. Joonas arvas tagantjärele, et Eve märkas dekaani ja tegelikult ka oma lemmiku Joonase tähelepanuavaldusi Karinile ning küllap tundis, et tema jääb varju. Pärast seda kärbiti Karini palka, talle ei antud enam infot tema enda teemade kohta, rahapuudust põhjenduseks tuues keelati just tema lähetused – sõita sai Eve ise ja talle kasulik sisering. Kolm kuud ootas Karin asjatult, et tema imelikult plinkima hakanud kuvar välja vahetataks, ja tõi viimaks kodust oma isikliku. See kõik oli veel kuidagi talutav. Raskemini mõjus Eve mainekujundusprogramm. See algas ettevaatlikult ja märkamatult. „Kas sulle ei tundu, et Karin on mõnikord kummaline?” ütles Eve ühel pärastlõunal Joonasele. „Kummaline? Ei, miks? Ma ei näe temas midagi kummalist,” vastas Joonas täielikus hämmingus. „Noh, sa ei ole teda jälginud ja ei anna endale aru,” ütles Eve kaastundlikult naeratades. Edaspidi kleebiti Karinile sosinal külge mingeid veidraid omadusi, mida tal ei olnud, ja sõnu, mida ta kunagi polnud öelnud.

Joonas, kes varem Kariniga pidevalt koostööd tegi, oli hõivatud teise projektiga ega märganud õigel ajal seda, mis toimus. Pealegi oli ta „informeeritute” ringist väljas. Karin sai vihjeid mujalt ning tundis ja tajus seda muudatust väga valuliselt, hakkas eraldi hoidma ega suhelnud enam peaaegu kellegagi. Näis, et teda ei huvita enam miski peale töö, kuid pool aastat hiljem võttis ta ennast töölt lahti. Ei teinud lahkumispidu ega surunud kellelgi hüvastijätuks kätt, lihtsalt läks ära.

Joonas võttis paar lonksu õlut ja püüdis mõtteid artiklile koondada. See neetud artikkel tuli väga valel ajal. Ta oli ülekoormatud ja väsinud. Pealegi telliti see tegelikult Evelt. Joonas oleks tahtnud ridade vahele kirjutada midagi, mis Evele märkamata jääb, aga mida taibukam lugeja sealt leida võiks. Teda ennast ka vihastas, et ta viimasel ajal nagu poisike pidevalt midagi haub inimese vastu, kellest sõltus vähemalt töökollektiivis suures osas tema käekäik.

„Kuhu ma jäingi... Meie ühiseks sihiks on saanud liituda järjest rohkemate üleilmsete tähtsate organisatsioonidega. Maksame neile üle jõu käivat andamit, aga eesmärk saada nende liikmeks enne teisi Baltimaid ja koguni enne Põhjamaid peab saama täidetud. Nagu viieaastane ütleb, et tahab saada kosmonaudiks, nii kinnitatakse meilegi, et meie riigi suurim püüd on jõuda viieteistkümne aastaga viie jõukama hulka. Väikese ja suurtest mõjutatud riigi pime püüd olla ja kuuluda ei vii eesmärgini, kui unustatakse peamine faktor – inimesed – lapsed, noored, keskealised, vanad. See ei vii eesmärgini, kui puudub tegevusplaan, mida need noored, keskealised ja vanad senisest erinevalt tegema hakkavad.”

„Njah... selle tõmbab ta muidugi maha. Paneks kuidagi nii – kas stabiilsus on parem kui edasiliikumine? Kui on ainult ümarad ja katteta lubadused ning puudub loogiline tegevuskava, saab ju lihtsamalt päeva õhtusse ja valitsemisaja läbi. Kellele on vaja ebameeldivusi? Hariduskulutuste kärpimisel kasvatame noorte õppima asumist väliskõrgkoolidesse ja ühtlasi ka nende noorte arvu, kes kunagi enam Eestisse tagasi pöördu. Probleem laheneb justkui iseenesest, sest kui pole inimest, pole probleemi…”

„… Ma ei tea, mis mul täna viga on? Sellisel kujul see niikuinii läbi ei lähe. Vähem kriitikat, vähem mõtteid, rohkem lootust süstivaid loosungeid ja positiivsust – jälgi biiti, Joonake.”