Читать книгу Vihmasaatjad - Janka Lee Leis - Страница 8

Joonas põimis oma käed ta õblukese keha ümber ja surus end vastu naist. Mehe keha läbis õrnus ja imelik valu, mis tormas läbi ta rinna, alt ülespoole. Ta tunnetas soojust ja lõhna, mis hoovas Liisi kuklast.

„Ma tahan sind,” sosistas ta pisut kähiseva häälega ja keerutas Liisi punase juuksesalgu oma nimetissõrme ümber.

„Sa ei tee seda lihtsamaks, ega ju?” ütles Liis pisut nagu naljatlevalt ja samas süüdistavalt ning lisas siis isegi nagu nukralt: „Ma ei jäta neid kunagi ja see, mis minu või sinu püksiluku taga toimub, ei muuda midagi.”

Joonas ei vastanud, ainult mõtles, et täna esitatakse seda siis sedapidi. Liisile meeldis rääkida, aga Joonase arvates polnud sõnu vaja. Ta tahtis Liisi. Tahtis näha Liisi naudingust väändunud nägu, kuulda ta oigeid. „Kurat võtku, Liis tahab seda ju ise ka. Lihtsamaks teha – ise ta ajas kõik nii keeruliseks,” mõtles ta.

Liis ei olnud Joonase restart, et korrata noorusaega. Liis oli küll kümme aastat noorem kui Joonas, kuid see oleks võinud olla ka teistpidi. Liis oli lihtsalt see tüüp, kes teda alati võlus. Mõnel hetkel näis, et lisaks füüsilisele sobivusele olid nad üksteist ka vaimselt vajama hakanud. See tegi kõik valuliseks ja rikkus ära selle, mis alguses oli ilus, lihtne ja praktiline. Alguses sai kumbki teiselt seda, millest ta füüsiliselt puudust tundis. Aga Liis oli see, kes pidi rääkima, helistama, küsima, kirjutama – Joonase endale omaseks tegema. Nii omaseks, et nüüd pidi ta juba rääkima mehe ja laste mahajätmisest.

Nad seisid vaikselt, Joonase keha oli rahunenud ja Liis kõpsis telefoniekraanile mingit sõnumit.

* * *

„No tule sisse, mida sa ootad… Kurat, ta on mind kindlasti ära blokkinud – nüüd istub ja ootab jumal teab mida,” mõtles Joonas süngelt. Ta nihutas end puldini, et DVD-mängijas plaati vahetada, ja ajas pool tassi kohvi diivanile. „Ah, kuradi kurat,” krigistas ta läbi hammaste ja virutas puldi teisele diivanile, kust see kolksuga maha põrkas. „Tore on. Nüüd võiks veel kohvitassi vastu laelampi virutada,” mõtles ta ja loivas kööki paberirulli järele.

„Suitsu tahaks.”

Läpakast kostis kõll – keegi logis sisse. Joonas kiirustas vaatama… ei, Liis oli ikka „väljas”.

„Mida ta minust tahab? Mida ma pean tegema? Ta manipuleerib minuga, tahab mind mingil, ainult temale teadaoleval viisil käituma panna. Kõigepealt ta sulab mu käes nagu vaha, mõistab ilma sõnadeta, isegi nagu hoolib. Räägib muusikast, raamatutest. Mulle isegi näis, et seekord on füüsiline nauding võimalik koos vaimse ühtesulamise, õrnuse ja tarkusega. Ma olin õnnelik nagu poisike ja kõik oli ilus sinnamaani, kuni talle pool aastat pärast seda, kui ta oli minuga regulaarselt seksinud, meenus, et ta on abielus. Nüüd on talle siis kohale jõudnud, et asi on liiga tõsine ja et ta ei jäta oma peret mitte kunagi. Nagu ma ootaksin tema lahutust, siia sissekolimist, abielu, kasulapsi või mida iganes. Ta ütles mulle: „Sa ei tee seda lihtsamaks.” Ma olen selle nii lihtsa hoidnud, kui olen suutnud – sõnu valinud või vaikinud. Elu on õpetanud mind seda tegema isegi pärast jumalikku seksi.”

Joonas oli seda mõeldes end diivanile krõnksu tõmmanud. Ta pilk püsis kiivalt diivanilaual sahiseval läpakal. Tavaliselt oli Liis sel kellaajal temaga juba mõne sõna vahetanud, ettevaatlikult ja vaid neile teadaolevaid sõnu kasutades kohtumise kokku leppinud. Nende õhtused kirjutamised olid alati lõbusad. Joonas oli talle poolnaljaga koogiretsepte, naistepesu veebipoodide linke saatnud ja muidu naljakaid naiselikke teemasid arendanud. Liisi Messengeris esines Joonas Jannena, kes Liisi mehe teada oli Liisi uus sõbranna joogatrennist.

„Ilmselt hakkan ma lolliks minema. Täna õhtul ma igatahes siia läpakat passima ei jää. Lähen ja lõbutsen mõne libuga Lasnamäe trepikojas,” mõtles ta mõrult ja püüdis endale brändit suhu kallata, ilma et peaks istuli tõusma. Keha surises ja üks mõte tungis kõikide teiste mõtete vahelt läbi: „Suitsu tahaks.”

„Kell on juba kaheksa. Ta ei tulegi või?”

Siiski – kõll – Liis logis sisse.

„Rahu – ma isegi ei märganud seda. Mind ei ole tegelikult siin. Ma olen köögis ja lõikan varbaküüsi või masturbeerin vannitoas või magan või loen vetsus.”

Liis kuulas muusikat. Tema staatusesõnum Messengeris vaheldus regulaarselt, iga poplaulu järel: The Police „Can’t Stand Losing You”, Lykke Li „Possibility”, U2 „Electrical Storm”, Morrissey „The More You Ignore Me, The Closer I Get”.

„Mis kuradi valik see on? DJ Liis. Tahab ta mulle nende lauludega midagi öelda?” Joonas põrnitses ekraani edasi. Liis ei kirjutanud ja Joonase staatus oli nüüd juba „eemal”.

„Aitab. Mängi edasi oma diskorimängu, armas proua. Kena õhtut.”

Joonas haaras esikust poolmantli, kontrollis, et kõik vajalik oleks taskus, ja astus uksest välja.

Õues oli hämar, päike oli vajunud kesklinna tornide taha. Õhk tundus külm ja kuiv. Kõik oli pisut tolmune ja määrdunud. Aeg-ajalt tõstis tuul libeduse tõrjumiseks tänavale visatud liiva ja tolmu keeristena kõrgele inimeste peade kohale, et see siis hetk hiljem hooga neile näkku paisata. Joonas kiskus krae üles ja suundus lähima ajaleheputka poole.

„Üks helesinine LM palun ja üks tulemasin ka.”

Ta tõmbas üle poole aasta esimesed kõhvid. „Mõnus… väga mõnus,” mõtles ta peaaegu valjusti. Jälle kord oli sõltuvus ja nauding ta pea uimaseks teinud. „Esimesed kõhvid on eriti mõnusad,” mõtles ta. „Ma võin alati jälle maha jätta,” ütles ta oma pahandavale sisehäälele või sellele, kes aeg-ajalt üritas dialoogi astuda ja kellele pidi midagi usutavat ja rahustavat ütlema.

Putka taga oli üks üsna ilus tüdruk samuti suitsu ette pannud. Ootas vist bussi. Joonas ei olnud jõudnud veel mõelda, mida edasi teha. Igatahes ei tahtnud ta tagasi minna ja seda neetud läpakaekraani vahtida. Ta astus suitsetava tüdruku juurde ja küsis lihtsalt: „Mis sa teed täna õhtul? Tahaksid sa minuga välja minna?”

Tüdruk vahtis teda nagu pidalitõbist ja ütles põlglikult muiates: „Ei, onuke, ma olen muide alaealine.”

Joonas ei jäänud seda küsimust tütarlapsega pikemalt arutama. „Neetud,” pobises ta omaette ja marssis minema. „Nüüd ma ahistan juba alaealisi.”

Ta pani ette järgmise suitsu ja valis Atsi numbri.

Ats oli vana klassivend, kes lahutas aasta tagasi ja oli alati mõnus kaaslane, kes ei küsinud kunagi midagi isiklikku. Ta võib-olla isegi ei teadnud, kellena Joonas töötas ja kas ta on üksik, lastetu või aasta isa. Ats ei rääkinud ka enda elust kunagi. Seda, et ta eelmisel aastal lahutas, rääkis keegi klassi kokkutulekul. Ilmselt sai see keegi seda teada selgeltnägemise teel või oli Atsi naise tuttav.

Atsiga võis lõpmatuseni rääkida jalgpallist, korvpallist, hokist, tennisest – üldse peaaegu kõigest, mis seostus spordiga. Naiste teema võttis Ats kõneks ainult seoses naissportlaste ja Eesti Televisiooni ainsa naissoost spordikommentaatoriga. Joonas ei olnud spordifanaatik, kuid oli kosutav mitte rääkida ja mitte mõelda elust. Kord oli Ats talle öelnud: „Kui iluuisutamine ja võimlemine välja jätta, on spordis kõik loogiline, lihtne ja üsna aus. Ja kui ei olegi aus, siis kõik vähemalt teavad, et see nii on. Reeglid on paigas, aega mõõdetakse täpselt ja kõik teavad või vähemalt peaksid teadma, kuidas see mäng käib.”

„Võib-olla sellepärast Ats räägibki nii meelsasti spordist, et ta saab sellest aru. Ja ei mingisugust süva-psühhoanalüüsi. Eluterve ellusuhtumine,” mõtles Joonas ja vajutas telefoni kutsuma.

„Ats kuuleb,” ütles Ats ja ta hääl kajas vastu, nagu istuks ta vetsus või kirikus.

„Mina, Joonas. Mis teed täna õhtul? Kõrtsi ei taha minna?”

„Võib ikka,” vastas Ats naerdes.

„Ma tulen su maja juurest kuskil veerand tunni pärast taksoga läbi.”

„Teeme nii,” kõlas kolksatuse ja vee tõmbamise heli taustal.

* * *

„Miks ta helistab seal ukse taga?” mõtles Joonas uniselt.

Ta tuikus püsti, haaras oma hommikumantli ja koperdas ukse poole. Peas tuksus ja ta ei mäletanud eriti, kuidas ta koju oli jõudnud. Ta kobas võtit ja tõmbas ukse lahti, ilma et oleks vaevunud uksesilmast vaatama, kes see ärataja oli.

Liis.

Ta jahedusest õhetavate põskedega nägu vaatas tähelepanelikult Joonase poole ja ta pomises: „Anna andeks... ajasin su üles… Ma lihtsalt tahtsin korraks möödaminnes läbi tulla.”

Joonas tuli ukseavast hääletult eest ära ja toetas seljaga vastu esikuseina.

„Liis…” ja see kõlas peaaegu nagu oie.

„Ma lähen kohe ära, kui ma sind segan. Joonas, me võiksime rääkida… Ma ei tahtnud sind äratada.”

Joonas ei teadnud, kas ta suudab hetkel midagi rääkida. Ta libistas kätega läbi juuste ja ütles: „Oota üks hetk, ma joon lonksu vett.” Ta astus vannituppa, kuses, loputas suuveega suud, vaatas oma väsinud ja kottis silmi ning neelas haisva klooriveega ühe peavalutableti.

Liis oli saapad jalast ära võtnud ja vaatas aknast välja. Ta seisis seal, õrn ja habras, ning Joonas, kes teda selja tagant hääletult vaatas, tundis, et ta tõesti vajab seda naist. Ta astus Liisi juurde, pani käed ümber ta piha ja hoidis teda oma haardes nagu last. Laeng, mis Liisi keha läbistas, surus ta pea kuklasse ja pani ta vaikselt niutsuma. Joonas libistas käed ta siidpluusi alla ja kattis naise rinnad oma pihkudega, tõmbas seejärel ühe käega seeliku üles ja kiskus stringid maha. Liis kummardus ja ta pehmed punased juuksed hõljusid Joonase hingamise rütmis ümber ta pea. Nende kehad sobisid, need olid nagu loodud üksteist hellitama ja Joonas teadis, kuidas naist õnnelikuks teha. Tema keha teadis, kuidas seda teha ja naised armastasid teda selle pärast. Harva, kui nad tema koore alla pääsesid. Liis oli natuke pääsenud.

„Joonas,” sosistas ta, nagu meenutamaks endale, kellega ta koos on.

„Joonas.”

Siis lamasid nad vaibal, sealsamas akna ees ja Liis naeratas.

„Joonas, ma võin ju armastada kahte meest ühekorraga.”

„Või siis mitte kumbagi,” vastas Joonas ja vaikis, nagu selle võimaluse üle järele mõeldes. „Ma ei tea. Mina olen armastanud ainult ühte korraga.”

See oli esimene kord, kui ta Liisiga koos olles selle sõna välja ütles. Läbi meelekohtade kaikuva tuikamise meenus talle Liisi veider eemalehoidmine ja vaikimine. Ta mõtles, et tegelikult ta ju ei teagi, mida temalt oodatakse ja millises rollis teda edaspidi näha soovitakse.

„Ma tean, et see ei ole aus ei sinu ega ka Tomi vastu. Ma ei suuda valida... Ei suuda otsustada ja loobuda. Iga päev, kui ma sinust eemal olen, teeb mulle lausa füüsiliselt haiget. Ma muutun armukadedaks, närviliseks. Mu keha vajab sind… Täna, kui ma tulin – ma arvasin, et sul on siin mingi naine.”

Ta vaatas Joonasele otsa ja jätkas: „Anna mulle andeks, mul ei ole mingit õigust armukade olla.”

Tuikamise kurdistava heli saatel oli Liisi jutt nagu taustamuusika. Joonas muljus sõrmedega meelekohti.

„Ma tahan sind,” ütles Liis ja suudles teda.

„Ta tahab mind,” salvestas aju ja Joonas muigas kõveralt: „Nümfomaan.”

Ta käsi rändas Liisi kõhnadel, kuid lihaselistel marmorreitel. Viimased riided lendasid kaares eemale.

Valge sametjas nahk.

Soe hingeõhk teineteise suus.

Liisi kassilik nõtkus ja suletud silmad.

Hägustuv aeg ja ruum. Tappidest lahti, nagu vana tool, mis ühel päeval laguneb.

Joonase aju taastus tasapisi sellest keerisest nagu hoo kaotanud vurrkann.

„Ma pean minema,” ütles Liis. „Ma ütlesin kodus, et lähen poodi. Ma olen liiga kauaks jäänud.” Ta naudingust hägune pilk otsis Joonase silmi.

Joonas suudles teda.

Liis läks vannituppa ja lodistas seal. Tuli siis paljalt tagasi ja hakkas aeglaselt riietuma. Joonas jälgis teda ja kadus siis omakorda vannituppa.

Liisi kontsad klõpsusid mööda põrandat ja ta hüüdis: „Joonas, ma lähen! Suhtleme.”

„Suhtleme,” pobises Joonas.

Välisuks prantsatas kinni.