Читать книгу Feng shui ja bagua: teadmiste ja töö iseendaga feng shui - Janno Seeder - Страница 2

Miks me koolis õpime? Kas kohusetundest või vajadusest ja uudishimust? Tundub, et õpime koolis pigem kohusetundest ajendatuna. Tõepoolest, väike laps, kes oma kooliteed alustab, ei tunne veel vastutust oma elu eest, sealjuures ka õppimise eest. Tema eest vastutavad vanemad, täisealised inimesed. Hea õpetus peaks viima meid põnevasse eneseotsingu ja – avastamise maailma. Kuid kas kaasaegne õpetamisviis viib meid eneseotsingule ja seoste loomise oskusele või hoopis masinlikule faktitundmisele?

Kuni koolini domineerib lapsel alateadvus. Õpetamine kui süstemaatiline tegevus, mis suunab meie mõtlemisvõimet, arendab eelkõige meie teadvust. Instinktid ununevad, kadudes uinuvasse olekusse, kuid seevastu saame me teadlikuks infotihedast faktidemaailmast. Öeldakse, et inimene on kõige targem siis, kui ta lõpetab gümnaasiumi – täpsemalt, tal on sel hetkel kõige laiapõhjalisem haridus, hiljem valib ta endale meelepärase eriala, suuna. Kui aga eneseotsing ja – avastamine on unarusse jäänud, siis lähtutakse eriala valikul pigem massipsühhoosist, mis on moes, mis toob rohkem raha sisse jne. Kui aga noor inimene teab, mis teda tõeliselt huvitab, kuhu on suunatud tema kirg, siis valib ta endale materiaalsetele tagatistele mõtlemata südamelähedase ja võimetekohase eriala kogu eluks.

Täiskasvanuks saades võtab inimene oma elu eest vastutuse, loodetavasti. Tänapäeval me arvame, et oleme seda teinud, kuid kui inimeste otsuseid ja tegevusi kõrvalt jälgida, siis tekib paratamatult küsimus, kas nad teavad, mida vastutus tähendab? Kas nad teavad, mis on nende sisemine kirg, mis on nende vajadus ja mis on nende tee? Kas nad tunnevad oma võimekust ja oma eneseväljenduse viisi, kas nad märkavad oma eluteel võimalusi ja hoiatusi – või kõnnivad sel teel, silmad kinni?

Enese tundmaõppimise ja arendamise teekond ei ole sirge, veatu ja alati lõbus. Me vajame oma kogemustepagasi ja tunnetuse tajumiseks takistusi, õppetunde, ka ebaõnnestumisi. See kõik kuulub elu juurde.

Võimalusi, kuidas ennast leida, täiendada ja oma tunnetust arendada on palju – neid kõiki ei pea elus omal nahal kogema. Inimene, kes on pilgu enda sisse pööranud, tunneb kergesti ära, missugune suund on tema jaoks õige, missugune enesearendamise viis sobib just talle. Selleks et ennast leida, ei pea me kõik koos lõkke ümber seenedrooge jooma ja üheskoos oksendama, need teed ei pea olema nii ekstreemsed ja massipsühhoosist mõjutatud. Eneseotsingu teekond ei ole seotud moega, vaid sisemise vajadusega ennast leida, oma elu muuta ja oma rada käia. Kui meil on kõik hästi, kui me elame rahulolus ja õnnetundes ning meie elus on nii paremaid päevi kui ka halvemaid päevi – siis see ongi meie tee ja meie elu. Pole vaja jälgida, mida naaber teeb, võib-olla on tema oma rajalt eksinud. Usaldagem oma sisetunnet, sisehäält ja liikugem selle järgi.

Iseenda tundmaõppimist ja arendamist võib võrrelda mäkke ronimisega. Harjutamist on soovitatav alustada väiksemalt künkalt või mäelt ning kogemuste, eneseusu ja tarkuste lisandumisel tasub minna vallutama juba suuremaid mägesid. See teekond ei ole kerge, kuid mida kõrgemale ronime, seda põnevam on. Edasi pürgides avastame uusi võimalusi ja uusi võimeid. Me saame sõbraks huvipakkuva isikuga, iseendaga. Jah, nii mõnigi kord arvatakse, et tegemist on liiga ohtliku teekonnaga. Loomulikult, kelle eluteel poleks konarusi. Kuid tark ja uudishimulik inimene teeb omad järeldused. Keda meist ei huvitaks, miks ma olen just siin ja praegu? Mis on minu elutöö (eluülesanne)? Töö iseendaga tähendabki oma sisemise võimu avastamist, kasutusele võtmist ja arendamist. Mäkke tõusul ei tasu kiirustada, olge enda vastu leebe ja andke endale aega, valmistage teekond hoolega ette, kontrollige abivahendeid, tehke soojendusharjutusi, korrake õpitut ja varem kogetut ning liikuge meetodil kaks sammu edasi ja üks samm tagasi. Mõnikord võib ka pikemaid peatusi teha, sest inimene on võimas energiakogum, kes vajab selginemiseks ja millegi teadvustamiseks aega.

Enne teekonna alustamist tuleb vaigistada oma mässav meel. On oluline, et inimene ise suudab oma mõtteid ja tundeid kontrollida, mitte ei lohise neil sabas. Suudab olla teadlik oma mõtetest ja tunnetest, olla enda vastu aus. Tihti tundub meile, et me ei ole veel valmis sellele teele astuma, sest see hirmutab. Kuid hirm kaob kohe, kui astuda üle stardijoone.

Kui küsida esimesse klassi mineva lapse käest, kas ta tahab kooli minna, siis peaaegu kõik vastavad kirglikult „jah”. Oma esimest koolipäeva mäletatakse aastakümneid hiljemgi, sest väike laps on avatud, ta pole ennast veel ära hirmutada lasknud. Temas on olemas suur usk headusesse, toredasse teekonda ja õnnelikku lõppu. Seetõttu tunneb ta endas pakatavat kirge, põnevust ja suurt seesmist jõudu, et astuda täiesti uude maailma. Meie eesmärk on tuua see tunne tänasesse päeva ning astuda sama tundega iseenda avastamise teele. Me oleme kaitstud, see teekond on vabastav ja võimalusterohke. Meil on õigus vigu teha, me ei pea olema täiuslikud, see on meie tee.

Sel teel alistume raja kulgemisele, vaatame, mis jääb meie kõrvale, ette ja taha, tervitame muutusi, uusi teadmisi ning kasutame neid. Polegi ju nii hirmus? Vanasse äraõpitud kogemusse, oma õnnestumisse ei ole mõtet kiinduda. See oli lihtsalt selline päev. Mõnel teisel hetkel on teine energia ja teine võimalus.

Oluline on hoopis see, et sel teekonnal õpime tundma üht väga põnevat ja usaldust väärivat isikut – iseennast. Sel teekonnal kohtume oma kõige parema sõbra ja kaaslasega – oma kõrgema Minaga. See teekond on väärtuslik ja me oleme seda väärt. Lubage siis seda endale!

Me järgime väljastpoolt pakutud mudeleid, ütleme lapsele – õpi hästi, siis saad hea ametikoha, siis sa oled keegi. Väike laps on juba keegi oma sünnihetkest alates. Miks lükkame kellekski või millekski saamise tulevikku? Aga praegu? Meie vastutus on suunata laps eneseavastamise teele, et temas tekiks sisemine kirg ja vajadus millegi järele. Meie ülesanne on aidata noorel inimesel luua oma põhiväärtusi, vundamenti, millele elus toetuda, ja siis tunneb ta ise ära oma tee, oma suuna, oma nägemuse.

Mõõdetud, ühetaolise ja passiivse informatsiooni tuupimise asemel tuleb püstitada positiivne, kasvava individuaalse rõõmu ideaal. Kui diplomid ja hinded kord tühistatakse või neid nende tegeliku väärtuse kohaselt kohtlema hakatakse, muutub teadmisjanu positiivseks, sest õpilane on vähemalt sunnitud eneselt küsima, miks ta üldse õpib. Praegu on see küsimus õpilase jaoks juba ette ära vastatud, sest tema teadvuses ei ole kahtlust: ta õpib selleks, et esimeselt kursuselt teisele jõuda, ja teisel kursusel õpib selleks, et kolmandale saada. Kõik sellised kõrvalised kaalutlused tuleks kõrvale heita, sest teadmiste omandamine ei ole kellegi muu kui ainult inimese enese asi.

(Lin Yutang, „Elamise tähtsus”)

Rahvatarkus ütleb, et teadmiste ja tarkuse vahele ei saa võrdusmärki panna. Tõepoolest, teadmisi on meie ümber ja meie sees palju, kuid millal see tarkuseks saab? Vanasõna annab teada, et tarkuse ema on kogemus. Ütleb ju ka vaimne energiaõpetus, et ainult ideest ei piisa. Õhk on ideid täis, need tuleb praktikasse viia, iseendal läbi tunnetada ja nii tekib sellest tulemus, millel on väärtus. Teine vanasõna annab teada, et tarkus on rohkem väärt kui pärlid. Kui teadmistele on lisatud jõud ja kirg, siis muutuvad need hindamatuks tarkuseks. Raamatutarkusi on terve maailm täis, aga need üksi jäävad pelgalt infojadadeks.

Samas on oht, et inimene jääb oma tarkusesse (pigem teadmisesse) kinni. Tänapäeval jätavad inimesed tihti oma elu elamata, kuna nad teavad liiga palju, kuidas ei saa, kuidas võib ebaõnnestuda, ja seda eelkõige teiste kogemustest johtuvalt. Õnnis on see, kes kasutab iga päev oma teadmisi, kes on muutnud välised teadmised sisemiseks tarkuseks – seda võib näha juba kaugelt, sest selline inimene kiirgab. Tal on, mida jagada.

Sarja eelviimases raamatus heidame pilgu feng shui bagua teadmiste ja töö iseendaga tsoonile. Mida see endas sisaldab? Kuidas seda analüüsida? Kuidas kulgeda eneseavastamise teel? Kas sinna üldse minna? Mida see meile annab? Kuhu me jõuame? Nii nagu eelmiste raamatute puhul, võtame appi kolm energiatasandit, samuti ruumi, värvid, vormid, tegevused ja võimsa loova mõttejõu.

Tõde ilma armastuseta on vale. Nii lihtne on iseendale ja teistele valetada, kuid valetamine annab teada, et me ei armasta, austa ega usalda iseennast. Miks oleme enda vastu nii karmid? Lugupidamist ja armastust iseenda vastu ei ole kunagi hilja õppida.

Mõnusat iseenda avastamist!