Читать книгу Kadunud. Ravenite triloogia I raamat - Jasmine Cresswell - Страница 7

2. mai, 2006. Thatch, Starki maakond, Wyoming

Starki maakonna šerif Harold J. Ford soovis kogu hingest olla kusagil mujal. Praegu tundnuks ta end suhteliselt hästi ükskõik kus, ainult mitte siin. Hoolimata kevadisest päikesepaistest ja õide puhkevatest põllulilledest, näis šerifile Flying W talu juurde viiva tuttava tee ümbrus sama kaunis kui Alaska külmunud tundra südatalvel. Paraku polnud eksinud lehmad või ülesöelnud traktor teda teel viivitama sundinud ning ta oli linnast siia jõudnud rekordajaga. Ellie Raveni majani polnud kilomeetritki, kuid šerifil polnud endiselt aimu, kuidas Elliele seda öelda.

Mees jättis ametimaasturi seisma, lasi kahel preeriakoeral üle rööpliku sissesõidutee sibada ning pööras ebaharilikult aeglaselt Flying W masinakuuri ette asfaldiplatsile.

Sealsamas karjamaal sõid rahulikult kaks sõjaväe moonahobust. Šerif vaatas neid kadedalt. Üks hobustest vaatas vastu, värske kevadine võrse suunurgas. Kõik näitas, et ta on endaga rahul. Neetult õnnelik hobune. Harry ohkas. Oli päevi, mil Starki maakonna šerif olla oli tõeliselt närune.

Tänu taevale toimetas Ellie köögis. Ilmselt seisis naine seljaga akna poole, sest ei tulnud Harryt uksele tervitama. Veel üks väike hingetõmbeviiv. Harry virutas rusikaga vihaselt roolile. Paraku ei aidanud sõrmenukkide verisekstagumine mõtlemisele kuidagi kaasa. Šerif hõõrus valutavaid käsi ning mõtles mitmele võimalikule sissejuhatusele, kuid andis siis pettunult alla. Milliste sõnadega küll peaks ta Elliele tema abikaasast rääkima? Kõik, mis Harryle pärast telefonikõnet Miami politseiga pähe oli tulnud, tundus solvav, üleolev või lihtsalt südametu.

Ellie tütar Megan tuli uksele, vilistas koeri ja Harryt nähes viipas talle. Šerif viipas vastu, võttis end kokku, tuli autost välja ja patsutas hajameelselt enda ümber tiirlevaid koeri.

Avastus, et Megan on kodus, oli mehele tõeline kergendus. Enne linnast lahkumist oli Harry helistanud Megani Jackson Hole’i korterisse, kuid sattunud automaatvastaja peale. Seejärel oli ta helistanud tollesse peenesse kuurorti, kus naine töötas. Sealt öeldi talle, et töögraafiku järgi ei tule Megan enne kolmapäeva tööle. Selles polnud midagi üllatavat. Praegu polnud turismihooaeg. Suusatada oli liiga hilja ja suvitada veel vara. Harry oli kartnud, et Megan läks Denverisse või Lake Citysse lühipuhkusele. Starki maakonnal polnud noorele vallalisele erilist meelelahutust pakkuda, kui tollele just ei meeldi parme lömastavaid lehmi vaadata. Kuid tänu taevale oli Megan siin ja šerif pidas seda jumala õnnistuseks. Vähemalt on Elliel tütar kõrval, kes ema pärast uudise teadasaamist toetab.

„Tere, Harry. Mis lahti?” tervitas Megan teda naeratades. Naine ei oodanud oma küsimusele vastust. Ta lükkas ukse puusaga lahti ja kupatas koerad majja. Vormikas, meeter kuuekümne sentimeetri pikkune naine pulbitses energiast ja kippus liiga kiiresti rääkima. „Millest see tuleb, et alati, kui ema šokolaadiglasuuriga kooke küpsetab, teavad kõik naabrid, et nüüd on paras aeg talle külla tulla.”

Harry ei naljatanud vastu nagu tavaliselt. „Olen siin ametiasjus, Megan. Kas ma võin sisse tulla?”

„Loomulikult.” Megan heitis šerifile pigem üllatunud kui mureliku pilgu ja kutsus meest viipega majja. „Ah et ametiasjus? Kas keegi on siinkandis jälle hunte näinud?”

„Yellowstone’i ümbruses on neid omajagu, kuid siin maakonnas pole neid nähtud. Oleksin kindlasti sellest kuulnud. Loodame, et too, keda Jerry Hotchkiss eelmisel nädalal märkas, oli üksik läbirändaja.” Harry taipas, et muliseb tühjast-tähjast ja surus hambad kokku. Ta võttis vormimütsi kaenla alla ja järgnes Meganile elutuppa. Ellie oli talle rääkinud, et ostis esmakordselt Interneti-poest diivani ja tugitoolid. Nagu näha, olid need pärast tema viimast külaskäiku tallu ära toodud. Keset tuba laiutas suur kullakarva sohva ning suure telliskamina ees, kus varem polnud midagi olnud, seisid reas vasekarva tugitoolid. Võib-olla seepärast tunduski tuttav tuba šerifile ühtäkki võõras.

„Kui asi pole huntides, siis milles?” Sel korral oli selge, et Megan ootab mehelt vastust. „Sa näid endast kuidagi väljas olevat, Harry.”

„Jah, olen küll. See pole mulle kerge. Tõtt-öelda tulin halbu uudiseid tooma.” Kuidagi teisiti ei saanud šerif seda öelda. „Palun kutsu ema siia.”

„Sa ajad mulle hirmu nahka, Harry.” Viimaks oli Megan valvas. Naine hingas närviliselt ja õõnsalt sisse. „Kas minu isaga juhtus midagi? Või vennaga?”

Naise säravrohelised silmad tumenesid halvast eelaimdusest. Šerif polnud seda eitanud. „Oh mu jumal! Juhtus õnnetus, eks? Kas Liamiga? Või isaga?”

„Midagi sinnapoole.” Enne kui Harry jõudis veel midagi öelda, lükkas Ellie kööki ja elutuba ühendava klappukse lahti. Harry tabas end mõttelt, et tänapäeval peaksid ehitajad kaaluma selliste uste paigaldamist kohtusaali. Ukse avamine annaks kohtuprotsessi algusest märku. Siis taipas aga mees, et ei saa terve pärastlõuna Elliet vältida, niisiis vaatas ta naisele vapralt otsa.

Elliel olid samasugused rohelised silmad nagu tütrel, ainult veidi suuremad. Naise pilk oli soe ja sõbralik. Kahtlemata oli tal šerifi nähes hea meel. „Tere, Harry. Mis teoksil? Ma ei lootnud sind sel nädalal näha.”

Šerif köhatas. „Tere, Ellie.” Ta ei küsinud, kuidas naisel läheb ega öelnud midagi ilma kohta. Ellie tabas viivitamata mehe tõsiduse ära. Naise naeratus kustus, nagu oleks keegi küünla ära puhunud.

Ellie käsi läks vaistlikult kõrile. „Harry, milles asi?”

„Mul on kahju, Ellie, aga ma pole siin sõbralikul külaskäigul. Lõpetasin vahetult enne siiasõitu pika telefonikõne Miami politseiseersandiga.”

„Miami?” Ellie kallutas ehmunult ja küsivalt pea küljele. „Just sinna Ron pühapäeva hommikul sõitis.”

„Jah, tean.” Käes oli hetk, kus edasilükkamine ei tulnud enam kõne alla. Harry ajas selja sirgu ja tegi end ametialase kohustusega õigustades südame kõvaks. Ta pidi teate edasi andma nagu Starki maakonna šerif, mitte nagu Ellie sõber, kes tundis teda kaheksandast klassist saati. Kindlasti ei tohtinud ta seda öelda nagu mees, kes on alati arvanud, et Ellie väärib Ron Ravenist paremat meest.

„Mul on kahju, Ellie, kuid seda pole võimalik leebemalt öelda. Seega räägin, nii nagu asi on. Miami politsei helistas mulle seepärast, et nende arvates on Roniga õnnetus juhtunud. Kõik tema hotellitoas viitab ägedale kaklusele.” Šerif hingas sügavalt sisse. „Tõtt-öelda arvavad politseinikud, et Ron on surnud.”

„Ei! See pole võimalik! Mitte isa!” protesteeris Megan vapustatult, Ellie aga vaikis. Kui välja arvata nimetissõrm, millega naine kiires ebakorrapärases rütmis kõrile koputas, oli ta liikumatu nagu kivikuju. Harry oli arvanud, et Ellie kaotab enesevalitsuse ja puhkeb nutma. See tähendanuks, et tal tuleb naist lohutada ja oli peaaegu kindel, et viimaks ütleb ta Elliele midagi lubamatut. Näiteks: „Loodan, et ta on surnud. Sul on ilma selle närukaelata parem.” Või „Oleksid pidanud minuga abielluma. See oleks meid mõlemat valest valikust säästnud.” Ellie ebaloomulik reageering aga oli kujutletust hullem.

Megan ei valitsenud end kaugeltki nii hästi kui ema. Ta põskedel jooksid pisarateojad. Ema jäikusest välja tegemata võttis tütar tal õlgade ümbert kaitsvalt kinni ja kõigutas teda hellalt edasi-tagasi. Ema ei protesteerinud, aga ei kallistanud ka vastu. Tõsiasi, et Ellie kõrval on tütar, kes teda lohutab, hoidis Harryt tagasi naise juurde jooksmast, teda embusse haaramast ja Roni aadressil solvanguid karjumast. Neetud! Ellie on hea naine – üks paremaid – ega pole järgnevat ära teeninud.

Erinevalt emast toibus Megan peagi ja esitas ilmselge küsimuse: „Mida sa sellega mõtled, et Miami politsei arvab, et isa on surnud? Kas nad siis seda kindlalt ei tea? Jumala eest, kuidas on võimalik olla kahevahel, kas inimene on elus või surnud?”

„Roni surnukeha pole leitud.” Harry parandas end, et jätta naistele siiski õhkõrn lootus, et Ron on veel elus. „Tahan öelda, et Miami politsei pole veel Roni leidnud, seepärast ei saa nad temaga juhtunus kindlad olla. Kindel on see, et Ron kadus oma hotellitoast. Politseinikud on üpris kindlad, et ta on kas raskelt vigastatud või surnud. Nad küsisid kõigist Florida kaguosa haiglatest, kuid sellenimelist haiget polnud üheski.”

Ellie hakkas viimaks rääkima. „Ron peatus Doral Beachi hotellis. Ta helistas mulle sealt pühapäeva õhtul.”

Harry süda jättis löögi vahele. „Mis kell see oli, Ellie?”

„Ma ei mäleta, mis ajal täpselt. Lugesin parajasti, kui telefon helises ega vaadanud kella. Kell võis olla kusagil üheksa ringis. Ron mainis, et kavatseb magama minna.”

„Selles on iva. Kui siin on kell üheksa, siis Miamis on see üksteist.” Harry pistis midagi mõtlemata käe taskusse, et pastakat võtta, kuid otsustas siis, et praegu pole sobiv aeg märkmeid teha.

„Kui ma Roniga telefonitsi rääkisin, oli temaga kõik korras,” ütles Ellie. „Olen kindel, et on praegugi.” Hoolimata naise hääletoonist söandas Harry talle vastu vaielda.

Šerif köhatas. Talle tundus, nagu oleks talle konn kurku kinni jäänud. „Peale sinu, Ellie, pole Miami politsei suutnud leida kedagi, kes Roniga pühapäeva õhtul pärast poolt üheksat sealse aja järgi oleks rääkinud.”

„Miks selle ümber lokku lüüakse?” Megani väike keha värises nördimusest. „Kui see polnud õnnetus ja surnukeha pole, miks siis Miami politsei arvab, et isa on surnud? Arvasin, et täiskasvanud võivad nädalaid kadunud olla, ilma et seadusesilm nende asukoha vastu huvi tunneks. Isa on kadunud vähem kui kolmkümmend kuus tundi. Miks politsei tavalisest asjast nii suure numbri teeb?”

Harryl polnud võimalik võika kuriteopaiga kirjeldamist vältida, niisiis andis ta endast parima, et naisi õrnalt ette valmistada. „Sinu isa registreeris end Doral Beachi hotelli pühapäeva õhtul umbes kell seitse. Numbritoast helistas ta toateenindusse ja tellis järgmiseks hommikuks poole seitsmeks hommikusöögi.”

„Seega eile hommikuks,” täpsustas Megan. „Esmaspäevaks, eks?”

„Täpselt nii.” Harry noogutas. „Samuti andis Ron hotelli parklateenistujale korralduse tuua tema rendiauto esmaspäeval kell veerand kaheksa ukse ette. Ta ütles tollele, et peab hiljemalt kell kaheksa lennujaamas olema, kui tahab kell pool üksteist väljuvale Mexico City lennukile jõuda. Tänapäeval võtab rahvusvaheliste lendude kõigi turvanõuete täitmine kohutavalt palju aega…”

„Kas isa ütles sulle, et kavatseb Mexico Citysse minna?” küsis Megan emalt, katkestades Harry piinava selgituse. „Sa ei öelnud mulle, et isa kavatseb välismaale minna.”

Ellie pilgutas silmi. „Mida? Ah jaa, Ron ütles, et tal on Mexico Citys mõned tähtsad ärikohtumised. Ta lootis oma asjad seal nelja-viie päevaga ühele poole saada. Kirjutasin tolle Mehhiko hotelli nime kuhugi üles…” Ellie laskis pilgul toas ringi käia, nagu loodaks ta, et paberilipik Roni hotelli nimega ilmub eikusagilt nähtavale.

„Kas isa ütles, millal ta koju tagasi jõuab?” küsis Megan.

Ellie sundis end silmanähtava pingutusega tütre jutule tähelepanu pöörama. „Ei, ta ei öelnud täpset aega. Ta ütles, et pärast reisi läheb ta Chicagost läbi, kohtub oma äripartneritega ja kannab ette läbirääkimiste tulemustest, kuid arvas, et on järgmise nädala lõpuks kodus tagasi. Ta lubas hiljem täpsustada. Ma ei oodanud eile, et ta mulle helistaks, sest teadsin, et ta reisib parajasti.”

Megan kibrutas segaduses laupa. „Miks pidi isa äriasjus Mehhikosse minema? Ta on alati öelnud, et Ameerika Ühendriikides on nii palju ärivõimalusi, et pole mingit vajadust välismaale sõita.”

„See oli jah midagi uut,” sõnas Ellie. „Ron otsis ühele oma kolledžisõbrale investeerimisvõimalust. Või midagi sinnapoole. Üksikasju ma ei tea.”

„Nagu alati,” pomises Megan. „Isa räägib oma tehingutest alati üldjoontes ja jätab ülejäänu teistele arvata.”

Vean kihla, et see tõbras andis neile oletusteks vabad käed, mõtles Harry vihaselt. Roni ettekääne, et ta läheb Chicagost sellepärast läbi, et äripartneriga nõu pidada, oli täielik jama. Eks tagantjärele ole kõik targad. Kui ainult siinsed inimesed varem teadnuks, mille peal see närukael tegelikult väljas on.

Ellie ei teinud tütre öeldust välja. Ta vaatas Harryt tühja pilguga, nagu vaataks endasse ja meenutaks midagi, mida ta teistega jagada ei kavatse. „Ootasingi, et Ron mulle iga minut helistab. Ilmselt muutis ta viimasel hetkel oma plaane. Seda tuleb vahel ette.” Ellie vakatas ja koputas endiselt nimetissõrmega kõrile.

Megan hammustas huulde. Silmanähtavalt surus naine endas maha kihu purustada ema lootus, et Ron iga minut helistab. „Kas isa jõudis Mexico City lennukile?” küsis ta. „Võib-olla on see segadus sellest tingitud? Võib-olla läks isa kaduma hoopis Mehhikos ja sealne politsei ei tea sellest midagi?”

Vaene laps näis nii neetult lootusrikas. Harry tammus stressi vähendamiseks jalalt jalale. Keegi kolmest polnud istunud, justkui takistanuks vapustus neid tavapäraseid liigutusi tegemast. „Kardan, et mitte. Florida politsei on kindel, et Ron pole riigist lahkunud. Rahvusvaheliste lendude reisijaid kontrollitakse kõikvõimalikul viisil ja politseinikud on kindlad, et su isa lahkujate hulgas polnud.”

„Võib-olla pidas teda miski Miamis kinni,” pakkus Megan uue võimaluse välja. „Või kutsuti ta pakilisele koosolekule kusagile mujale Ühendriikides.”

„See on vähetõenäoline. Las ma selgitan, miks Miami politseinikud on Roni pärast mures.” Harry ahmis õhku, mida ta nii hädasti vajas. „Juhtus järgmine. Toateenindaja tuli järgmisel hommikul pool seitse Ronile tellitud hommikusööki tooma, kuid keegi ei avanud ust. Viimaks palus mees ühel teenijal numbritoa ukse avada. Nad taipasid kohe, et midagi on juhtunud.”

„Miks?” küsis Megan.

„Juba esimesel pilgul oli näha, et toas on kakeldud,” ütles Harry, kes oli otsustanud, et naised peavad ebameeldivat tõde teadma. „Seinatelefoni toru oli hargilt maas ja purunenud, teler katki. Toas vedeles katkisi mööbliesemeid ja mitmes kohas, põhiliselt aga voodi lähedal, oli näha verd.”

„K-kas verd oli palju?” küsis Megan. Naise häälest oli vaenulikkus kadunud ja asendunud varjamatu hirmuga.

„Piisavalt palju, et hakata su isa turvalisuse pärast muretsema,” lausus Harry. Ta ei öelnud naistele, et kiiranalüüs näitas, et veri pärineb vähemalt kolmelt inimeselt. Politsei arvates kuulus kaks verenäidist ründajatele ja kaklus oli äge. Oli olemas ka teine võimalus, et ründajaid oli üks ja ohvreid kaks, see aga tõstatas häbistava võimaluse, et Ron Raven ei maganud üksi.

Kuna Harry ei tahtnud seda võimalust Roni naise ja tütrega arutada, kiirustas ta selgitustega edasi minema. „Veel enne, kui hotelli turvameeskond jõudis toa esialgset ülevaatust alustada, teatas parklateener, et Roni rendiauto on kadunud. Mees kartis, et auto on varastatud, sest selle võtmed olid endiselt tema käes, kuid autot ei leidnud ta kusagilt.”

„Miks arvati, et auto on varastatud?” küsis Megan. „Isal võis väga vabalt teine võtmekomplekt olla.”

„Aga ei olnud,” sõnas Harry ilmetult. „Miami politsei kontrollis autorendifirmast järele. Sealt anti sinu isale ainult üks võtmekomplekt. Pealegi on auto juba üles leitud. See oli jäetud umbes kümne miili kaugusel hotellist ookeani lähedal asuva restorani parkimisplatsile. Süütevõti oli ees. Võtmed olid läikima nühitud, nii et ühtki sõrmejälge ei leitud. Õigupoolest läikisid võtmed isegi nii, et jäi mulje, et need on tehtud millalgi viimase ööpäeva jooksul.”

„Auto pagasiruumis oli veel verd,” jätkas Harry, kui naised vaikisid. „Asitõendid osutavad üpris kindlalt, et seal oli olnud surnukeha.”

„Auto pagasiruumis?” küsis Megan vaevukuuldavalt. „Mu jumal!”

Harry pigistas põgusalt Megani kätt. „Tunnen kaasa, Megan.”

„Pole midagi.” Aga Megan oli silmanähtavalt endast väljas. Ta pidi enesevalitsuse säilitamiseks kõvasti pingutama. Naine vaatas Ellie poole. Ema oli näost lumivalge, kuid vastas tütre pilgule tontliku naeratusega.

Taibates, et tütar on mõneks ajaks vait jäänud, võttis Ellie end kokku, vaatas Harryle silma ja ütles trotslikult: „Ainuüksi see, et Roni rendiauto pagasiruumis on laipa veetud, ei tähenda, et tegu oli tema surnukehaga.”

„Tõsi,” ütles Harry üllatavalt vaoshoitult. Ta jättis ütlemata, et kui veri polnud Roni oma, on mees peagi peamine kahtlusalune.

„Autos võis olla ükskõik kelle veri,” tagus Ellie rauda edasi. „Miamis on narkomaania suur probleem, kas pole? Lugesin just eile ajalehest, et hoolimata valitsuse kulutatud miljonitest narkokullerite peatamiseks, tuuakse Lõuna-Ameerikast ikka kokaiini sisse. Me kõik teame, et Roni rendiauto pagasiruumi võis olla topitud ka mõni narkoparun.”

Harry ei vaevunud ütlema, et on väga vähe tõenäoline, et narkokullerid toppisid kellegi laiba Roni auto pagasiruumi just siis, kui mees kadus. „Miami uurijad saatsid verenäidised laborisse,” ütles ta diplomaatiliselt. „Vähemasti see on teada, et politseinikud pole kindlad, et hotellitoast ja pagasiruumist leitud veri kuulub ühele ja samale isikule. Aga loomulikult tehakse veel analüüse. Kahjuks on laboris alati palju tööd ja töötajaid napib, nii et vastuse saamiseks läheb aega isegi siis, kui Miami politseinikud laborit tagant kiirustavad.”

Megan oli tark naine. Tavalistes oludes oleks ta küsinud, kuidas kohtuekspertiisi laboris kavatsetakse kindlaks teha, kas veri kuulub ta isale või mitte, kui neil pole võrdlemiseks laipa ega elus inimest. Kuna tundus, et kumbki naine probleemi ära ei tabanud, otsustas Harry mõned tunnid oodata, enne kui mainib, et vajab DNA näidist kas Meganilt või tema vennalt Liamilt. Selle alusel saab labor peaaegu sajaprotsendilise täpsusega kindlaks teha, kas Miami hotellitoast leitud veri kuulub Ronile või mitte.

Harry läks viimaks Ellie juurde ja tegi, mida ta naise tuppaastumisest saati oli tahtnud teha – nimelt puudutas teda. Mees võttis naise käed ja silitas mõhnalise pöidlaga hellalt tema sõrmenukke. Elliel olid tillukesed käed ja šerifi süda tõmbus valust kokku.

Harry hingas sügavalt sisse. See kukkus häbistavalt värisev välja. „Mul on kahju, Ellie, kuid näib, et Roni asjad pole kiita. Olen sinuga aus. Miami politseinikud on kandnud ta kadunud isikute nimekirja, kuid mulle jäi nende jutust mulje, et nad otsivad tema laipa. Loota muidugi võib, aga Roni hotellitoa seiskorda arvestades on ta kas vigastatud või… surnud.”

Kui see neetud närukael aga peaks elus olema, ärgu oma nägu Starki maakonda enam näidaku või Harry tapab ta oma kätega.

Ellie ohkas lämbuva häälega ja hakkas lõpuks nutma. Naine tõmbas teksapükste tagataskust taskurätiku ja äigas näolt pisarad, kuid neid tuli üha juurde.

Megan, kelle enda silmad olid veekalkvel, püüdis ema lohutada. „Tule, istu siia,” ütles ta. „Ema, su käed on külmad. Kas tahad, teen kaminasse tule?”

„Ei, seda pole vaja,” lükkas Ellie ettepaneku otsustavalt tagasi. „Mul pole häda midagi, Megan. Ära sahmerda. Ma ei suuda praegu… taluda enda ümber sahmerdavaid inimesi.”

„Mis oleks, kui jätaksime su ema paariks minutiks üksi,” tegi Harry Meganile ettepaneku. Mees oli tänulik, et Ellie andis talle täiusliku võimaluse. Ta oli pead murdnud, mis kuradi valemiga lahutada naised niikauaks, et ta jõuaks Meganile ka ülejäänust rääkida.

Megan raputas pead. „Ma ei usu, et ema üksijätmine oleks hea mõte.”

„On küll,” käis Harry peale. „Arvatavasti tahab Ellie veidi teed. See lööb tal seest soojaks. Aita mul talle teed teha, Megan. Joon ise ainult kohvi ja oskan ainult hädapärast teepakikestega ümber käia.”

Harry teadis, et ajab taas mula, kuid ta oli nii meeleheitel, et haaras Meganil käest ja tiris teda köögi poole.

„Harry, ei! Mida ema ka ütleb, ei tohi teda praegu üksi…”

„Tule minuga kaasa,” sosistas Harry Meganile kõrva. Mehe hääl oli küll vaikne, kuid tema hääletoonist oli aru saada, et see pole palve, vaid käsk.

Megan sai viimaks aru, et Harryl on veelgi halbu sõnumeid edasi öelda ja ta loobus vastupanust. Vaevalt olid nad ohutult köögis, kui naine end ümber pööras.

„Milles asi?” küsis ta. „Mis see on, millest sa ema kuuldes rääkida ei tahtnud?” Megan neelatas. „Kas politseinikud kahtlustavad, et isal oli armuke? Kas seda sa tahtsidki mulle öelda?”

Megan oli õigel teel, kuid siiski räpasest tõest kaugel. Siit see tuleb, mõtles Harry. Neetud, käes on hetk rääkida ka ülejäänust.