Читать книгу Kadunud. Ravenite triloogia I raamat - Jasmine Cresswell - Страница 8

2. mai, 2006. Illinois, Chicago, Widermere, Järvekalda tee

Seersant Franklin Chomsky oli töötanud Chicago politseis kakskümmend kaks aastat – piisavalt kaua, et talle anti ainult haruharva käsk teha politsei musta tööd. Viimati oli ta surmateate edastanud üle kuue aasta tagasi. See surmateade oli aga eriti tähtis ning sellega olid seotud nii prominentsed inimesed, et nende sõrmenipsust piisanuks tema vallandamiseks.

„Vajan inimest, kes asja ära ei vussiks,” oli kapten öelnud. „Sina sobid, Frank, niisiis hakka aga astuma. Võta jalad kõhu alt välja, et jõuaksid Windemere’i enne võttegrupi saabumist.”

„Seega on Miami politsei kindel, et mees on surnud?”

„Kas surnud või raskelt vigastatud. Vigastatuna oleks ta selle aja peale juba mõnda haiglasse pöördunud või politseipatrull ta verisena mõnelt kõrvaltänavalt leidnud. Tema hotellitoas oli kuradi palju verd. Seda arvestades on Miami politseinikud üpris kindlad, et mees on surnud, aga kui tahad, võid naisele lootuse alles jätta.”

„Räägin talle nii, nagu asi on. Palju verd. Segipekstud hotellituba. Reisikotid toas. Surnukeha pole. Tõenäosus Ron Ravenit elusalt leida pole eriti suur.”

„Jah, see klapib. Ära ainult unusta, et alati on võimalus, et Ron Raveni tappis tema enda naine. Jumal näeb, et tal on mõrvamotiiv. Kontrolli tema pühapäevaõhtust alibit.”

Frank vahetas tänavariided politseivormi vastu ja läks käsku täitma. Nüüd seisis ta Windemere’i kaksiktorni juures. See oli linna üks nooblimaid elumaju. Maja ülemistelt korrustelt avaneb järvele suurepärane vaade, mõtles Frank, parkides täpselt kahe parkimist keelava liiklusmärgi vahele. Arvatavasti maksab ühe magamistoaga korter esimesel korrusel miljon ja katusekorter viis miljonit taala, mõtles mees. Pole ime, kui kapten ei tahtnud, et mõni kollanokk asja ära vussib.

Frank läks fuajee vastasseinas laua taga istuva turvamehe juurde ja näitas talle oma ametimärki. Mehel oli seljas tressidega vorm, mis oli nagu filmist „Printsessi päevikud” maha viksitud.

„Soovin kohtuda proua Avery Raveniga,” ütles Frank. „Olen siin ametiasjus. Mis number korteris ta elab?”

„Proua Raveni residents on läänetorni kahekümne teisel korrusel.” Vingus näoga turvamees ei vaevunud pilku tõstma. Silmanähtavalt polnud mees eriti rõõmus, et mingi alamat sorti politseinik saastab tema fuajeed ning nõuab pääsu pühapaika.

„Hüva. Kuidas ma läänetorni ja proua Raveni residentsi pääsen?”

„Paremat kätt on lift. Teen selle lukust lahti, et saaksite ülakorrusele sõita.” Turvamehe näol oli seda tähtsat ülestunnistust tehes valulik ilme.

Frank vaatas mehe nimesilti. „Tänan, Steve.” Tal oli tulnud tegemist teha paljudes värvitoonides ja varjundites inimliku alatusega, nii et ennast täis virila näo ja halva hingeõhuga turvamees ärritas teda ainult veidi. „Sa ei öelnud mulle aga proua Raveni korterinumbrit. Pean seda teadma.”

„Numbrit polegi,” teatas turvamees. „Läänetorni lift viib otse katusekorterisse. Uksed avanevad proua Raveni residentsi vestibüüli.”

Frank oli teleris ja kinos eralifte näinud, kuid polnud isiklikult ühegi sellisega sõitnud. Sellest tõotas talle tulla mitmeti uudne kogemus. Kuni tänaseni polnud Frank midagi kuulnud Ron Ravenist ega Raveni Ettevõtetest, kuid kapten oli öelnud, et tegu on eduka ettevõttega, mis annab Illinoisi osariigile tonnide viisi maksudollareid. Otsustades mehe uhke elamise järgi, oli kaptenil õigus. Sellest majast voolavate kinnisvaramaksude eest maksti vähemalt poolele tosinale võmmile palka.

Frank noogutas turvamehele hüvastijätuks ja läks üle läikiva põranda kullatud äärisega alkoovis asuva lifti poole. Seintel ja lagedel olevast kullakogusest piisaks keskmise kiriku kaunistamiseks, mõtles Frank. Kuigi mees seda tunnistada ei tahtnud, avaldas nähtu talle muljet. Liftinuppu polnud – selle asemel oli lukuauk, kuid tänu turvamehele avanesid läänetorni lifti uksed hetk pärast seda, kui Frank oli nende ette seisnud.

„Teatan proua Ravenile teie tulekust,” ütles Steve. „Kas võin talle öelda teie tuleku põhjuse?”

„Ei. Öelge lihtsalt, et olen siin ametiasjus.” Kuigi see ennasttäis orikas polnud Franki välja vihastanud, ei tahtnud Frank Avery Ravenit alandada, rääkides tema eraasjust turvamehele. Siiski polnud tema võimuses naise privaatsust igavesti tagada. Praeguseks on keegi Miami politseist niikuinii juba lobisenud. Nii mahlakat mõrva polnud olnud juba vähemalt aasta. See oli hoopis teine tera kui labane tapmine – suurepärane lugu ablastele kõmulehte raisakullidele ja kaabeltelevisiooni uudistereporteritele. Franki hinnangul oli Ravenitel kõigest paar tundi rahulikku aega, enne kui üleriigiline meedia nende loost pasundama hakkab.

Pereväärtusi reklaamivate vestlussaadete külalistel avaneb võimalus teiste kulul kannuseid teenida, mõtles Frank küüniliselt. Mis puutub kaabeltelevisiooni uudistesaadetesse, siis peaksid toimetajad suutma vähemalt nädalajagu seda lugu lüpsta ning hoida moraalijüngrite nördimusavaldustega reitingud kõrged, eriti kui Florida politsei laipa ei leia. See on vesi vandenõuteooriate sepitsejate veskile. Kindlasti ilmuvad nad lagedale teooriatega, et tegelikult on Ron Raven elus või oli segatud valitsuse mingisse hämarasse tehingusse ning kui ta sellest avalikult rääkida lubas, koksas CIA või FBI ta vaikselt maha. Frank juurdles, miks vasakpoolsed on alati vandenõuteooriates, parempoolsed moraalinormides kinni. Võib küll loota, et kas või kord juhtub midagi, mis sunnib neid oma vaateid muutma ja seisukohti ümber hindama, kuid tundub, et see aeg ei tule kunagi.

Frank astus lifti ja vajutas nupule. Lifti uksed sulgusid tagasihoidliku sahinaga. Tore, mõtles Frank tumedas peeglis oma vormiriietuses peegelpilti vaadates. Isegi lift on kujundatud nii, et elanikud endast hästi arvaksid. Mõeldes, et peagi võib Avery Raven leida end koduta ja rahata, oli Frankil temast kahju. Mees lootis, et tegelikkuses on proua Raven tõeline tulehark, nii et ta ei pea naisele kaasa tundma.

Kui Frank kahekümne teisel korrusel liftist välja astus, võttis teda vastu pikk, sale, heledate juuste ja siniste silmadega naine, kelle rinnad olid jumala helde meeldetuletus inimkonnale, millisena ta naise rinda algselt oli kavandanud või parimate ilukirurgide kätetöö.

Hetkeks jäi Frank sõnatuks. Kurat võtaks, tema ees seisis seksikaim naine, keda ta peale ajakirjade ihusilmaga oli näinud. Naine oli kõige rohkem kolmekümneaastane, ilmselt aga noorem. Mitmel põhjusel polnud Frank arvestanud tõsiasjaga, et Avery Raven võib olla kahekümnendates eluaastates.

Franki suhu tõusis mõru maitse ja mees neelatas. Nähtavasti oli viiekümne kuue aastasel Ron Ravenil kolmkümmend aastat noorem naine, see aga ei mõjutanud vähimalgi määral seda, mille pärast ta siia oli tulnud.

Vastumeelsust välja näitamata võttis Frank vormimütsi peast ja pani selle kaenla alla. „Kas proua Raven? Mina olen seersant Franklin Chomsky Chicago politseiprefektuurist. Kardetavasti toon teile härra Raveni kohta halbu sõnumeid.”

Noore naise viisakas naeratus kustus. „Milles asi?” Naine pigistas käesolevat ajakirja. Gourmet Today, fikseeris Franki aju mehhaaniliselt. „Kas isaga juhtus midagi? Kas ta sattus avariisse?”

Isa. Loomulikult! See hunnitu iludus oli Ron Raveni tütar, mitte hällist napsatud trofeenaisuke. Jeerum, olen politseitööd nii kaua teinud, et minu arvamus kaasinimestest on isegi madalam, kui arvasin, mõtles Frank.

Ta ei vastanud naise küsimusele. „Kas ma võin sisse tulla, preili Raven? See on vist teie nimi?”

„Jah, minu nimi on Kate Raven.”

„Kas teie ema on kodus, preili Raven? Kui on, pean temaga rääkima.”

„Mu ema jõudis paari minuti eest koju.” Kate tahtis politseinikku edasi paluda, kuid peatus äkki. „Üks hetk. Näidake palun oma ametimärki.”

Frank näitas talle oma töötõendit. Naine luges selle hoolikalt läbi, astus kõrvale ja lasi mehe mööda. „Palun oodake siin, kuni ema kutsun.”

Frank noogutas, et sai käsust aru. Kate juhatas politseiniku mehe arvates ametlikku elutuppa. See oli tohutu võlvlae, sammaste ja marmorpõrandaga ruum. Nišid vihjasid, et tagapool on teisigi ruume. Toas oli tiibklaver, raamaturiiulid ja hulganisti antiikmööblit, aga ikka oli seal ruumi küllalt, et kaks-kolmkümmend külalist saaksid vabalt ringi liikuda, kartmata mõnd hinnalist nipsasjakest maha ajada. Nagu Frank oli arvanud, olid toa maast laeni aknad Michigani järve poole ja neist avanev vaade oli isegi hunnitum, kui mees oli kujutlenud.

Nii elab teine ühiskonnapool, mõtles Frank rohkem lõbusalt kui kadedalt. Mis temasse puutub, siis oleks ta kogu selle peenikeste kõverate jalgadega antiikkola vahetanud lameekraaniga teleri ja sohva vastu, kuhu võib midagi kartmata pikali visata ja mugavalt pallimatši vaadata. Muidugi kuuluks komplekti ka laud, kuhu võib julgelt õllepurgi panna, karmata, et see rikub viiesaja-aastase lakikihi.

Seersant kuulis lähenevaid samme. Tulijaid oli kaks. Mees pööras järvevaatele selja ja keskendus eesootavale. Nähtavale tuli Kate Raven, tema järel sama pikk ja kaunis, alla neljakümneaastane naine. See pidi olema Avery Fairfax Raven. Kuna Kate oli Avery tütar, pidi naine ilmselgelt olema vanem, kui tema välimuse järgi võis arvata. Ta pidi olema vähemalt neljakümnendate eluaastate lõpus, kuid ta oli tõesti hästi säilinud. Nagu Frank oma ametis oli sageli täheldanud, kehtis see rikaste puhul peaaegu alati.

Kahtlemata oli Avery olnud nooruses samasugune kaunitar kui ta tütar. Naine oli praegugi veel ilus. Tal olid helepruunid juuksed, ümarad põsed, sensuaalsed täidlased huuled ja kortsudeta laup. Tal olid kas suurepärased geenid või hoidsid Botoxi-süstid ja kollageen teda õilmitsemas. Proual oli seljas kreemikas siidpluus, jalas kehasse töödeldud šokolaadpruunid kottpüksid ja kaelas pärlikee. Ilmselt oli see tema arusaam. Vaevalt, et minu naine ka oma matustel nii üles löödud on, mõtles Frank virilalt.

„Uurija?” Avery Ravenil oli vaikne, laulev, vaevumärgatava lõunaosariikide aktsendiga hääl. Kõik naise välimuses ja käitumises oli aristokraatlik. Pikk habras naine jäi mehest paari meetri kaugusel seisma. Kui Frank poleks nii kaua politseinik olnud, jäänuks tal märkamata, et proua surub käte värisemise vältimiseks neid tugevasti kokku.

„Mina olen Avery Raven,” ütles ta. „Mu tütar ütles, et tahtsite minuga rääkida, härra Chomsky.”

Franki ei üllatanud, et proua tema nime mäletab. Telesaadetes ja filmides märkasid rikkad harva lihtsurelikke. Isiklike kogemuste põhjal võis mees aga öelda, et mida haritum ja suursugusem inimene oli, seda tõenäolisemalt suutis ta isiklikke üksikasju meelde jätta. Nende aju info salvestamise täpsus oli võrreldav Franki arvutiga selle parematel päevadel.

„Palun tülitamise pärast vabandust, kuid kardetavasti on mul teile halbu sõnumeid.” Polnud mingit mõtet asja ümber keerutada.

Avery nägu läks kraadi võrra heledamaks. Peale selle ei osutanud naise valvelolekule miski. „Kate ütles, et teil on infot mu… abikaasa kohta.”

„Asi on Ronald Howatch Ravenis,” kinnitas Frank. „Härra Raveni Illinoisi loal oli see tema koduseks aadressiks märgitud.” Mehe Wyomingi loal oli loomulikult kirjas midagi muud, kuid Avery ei märganud vaevumärgatavat rõhuasetust. Seda muidugi eeldusel, et ta Ron Ravenist tõtt ei tea, mis oli aga vähetõenäoline. Frank polnud unustanud kapteni hoiatust, et naisel oli Ron Raveni tapmiseks motiiv, kuid ta oli valmis oma paraadvormi mütsi ära sööma, kui naine on mõrvar.

„Jah, see on Roni kodu,” ütles Avery, reetes esimest korda kärsitust. „Mis temaga juhtus? Miks te siin olete?”

„Pean teile kahjuks teatama, proua, et Miami politsei arvates võis härra Raveniga õnnetus juhtuda. Ta läks oma hotellitoast kaduma ning kõik märgid näitavad, et seal toimus verine kaklus.”

„Verine?” küsis Kate. „Kas te tahate öelda, et isa on… surnud?”

„Võimalik, preili. Tunnen kaasa.”

„Oh mu jumal, ei! Ta ei saa surnud olla! Ema, kas sa mitte temaga eile õhtul ei rääkinud?”

„Ei, eile õhtul mitte.” Tütre küsimusele vastates põrnitses Avery otse enda ette. „Me rääkisime pühapäeval. Ron helistas kohe, kui oli Miamisse jõudnud, sest teadis, et lähen sõbrannaga õhtust sööma.” Avery vaikis ja vaatas järvele. Naise klassikalisest veatust profiilist polnud võimalik välja lugeda, mida ta tunneb.

Frank pöördus Kate’i poole. „Miami politsei andmetel kuuldi teie isast viimast korda pühapäeva õhtul kell pool üheksa.”

Avery ei öelnud selle peale midagi. Naise nägu oli nagu läbitungimatu mask. Seevastu Kate polnud nii täiuslikult omandanud kõrgklassi oskust oma tundeid varjata. Ta kahvatas, punastas juuksejuurteni ja puhkes nutma.

„Mu isa pidi eile hommikul Mexico Citysse lendama ja lennuki allakukkumisest pole ühtki teadet. Ta on ilmselt Mehhikos…”

„Ma ei mõelnud seda,” ütles Frank vaikselt, kuid kindlalt. Mõlemale naisele on parem, kui ta neile valelootust ei anna. „Miami politsei on üpris kindel, et härra Raven ei jõudnud lennukile. Tundub, et mis teie isaga ka juhtus, see juhtus Ühendriikides.”

Avery Raven pööras pilgu järvelt. „Kuidas te saate nii kindel olla, et teda polnud lennukis?”

„Miami politsei ja siseriiklik julgeolek teevad koostööd, proua. Tänapäeval on reisikontroll range ning ametivõimud on kindlad, et viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul ei läinud härra Raven ühelegi Miamist väljuvale lennukile.”

Kate tahtis uuesti protestima hakata, kuid Frank rääkis naistele lühidalt segipekstud hotellitoast, otsingutest kohalikest haiglatest ja kurjakuulutavatest verejälgedest, mis osutasid, et Ron Raveni hotellitoas oli valatud vähemalt kolme inimese verd. Mees lõpetas jutustuse tiheda liiklusega Coral Gables’is Sinise Laguuni väikelaevade sadama lähistele restorani parklasse jäetud rendiautost.

„Mis selles nii tähelepanuväärset on?” küsis Kate. Naise hääl oli vaenulik, kuid Frank sai temast aru. Kate püüdis hirmu ja leina maha suruda, keeldudes tunnustamast ametlikku selgitust isa kadumisele.

„Miami politsei usub, et teie isa ründaja võis surnukeha ookeani visata, preili. See oleks väga käepärane, sest vaevalt, et laip kunagi leitakse. Sadamas on ankrus nelikümmend kaheksa paati. Mõned neist on kas eile hilisõhtul või täna varahommikul sadamast lahkunud. On väga tõenäoline, et keegi sadamas nägi midagi.”

„Seda muidugi juhul, kui mu isa tõepoolest merele viidi,” rõhutas Kate. „Aga mis siis, kui ta sadama lähedalegi ei läinud? Mis siis, kui rendiauto on jäetud sinna ainult politseinike valejälgedele juhtimiseks?”

„Sel juhul saame sellest ajapikku teada. Praegu aga kontrollivad uurijad kõiki olemasolevaid seoseid teie isa ja sadamas seisvate paadiomanike vahel. Nad peavad ka kindlaks tegema, kas mõni paat võeti eile õhtul ilma omaniku loata…”

„Kui omanik luba ei andnud, pole võimalik mingit moodi kindlaks teha, kes merele sõitis ning see ei vii teid sammugi edasi,” segas Kate vahele.

Frankile avaldas naise loogiline mõtlemine muljet. Nähtavasti oli Kate Raven üks neist vähestest, kes säilitas kaine mõistuse ka stressiolukorras. „Teid üllatab, mida kogenud uurija võib esialgsete niidiotste põhjal avastada. Näiteks on sadamas ja parklas, kuhu rendiauto oli jäetud, turvakaamerad ning politsei vaatab praegu nende salvestusi läbi. Sellest võib palju kasu olla. Kahjuks pole aga politseinikud võlurid, kes paugupealt juhtumi lahendaksid. Miami uurijad peavad järgima iga niidiotsa lõpuni. Kogupildi kokkupanekuks läheb aega, kuid ükskord jõuavad nad ka selleni.”

Või ka mitte. Polnud mõtet naistele öelda, et hoolimata kõigist korravalvurite pingutustest jääb üsna palju mõrva- ja kadumisjuhtumeid lahendamata.

„Võib-olla mu isa rööviti,” pakkus Kate. Tundus, et naine on valmis leppima kõigega peale selle, et ta isa on surnud.

„Võimalik, preili. Kuid inimröövlid nõuavad varsti pärast seda lunaraha. Nagu ma aru saan, pole teile ühtki sellist nõuet esitatud.”

Kate raputas vastumeelselt pead. „Ei. Keegi pole helistanud. Meil polnud aimugi, et isa on…. kadunud.”

Avery hingas kuuldavalt sisse ja surus nuukse maha – esimene märk sellest, et naine on rööpast väljas. „Palun vabandage mind. Jätan teid paariks minutiks omavahele.” Naine pööras ringi ja seadis sammud suunda, kust ta enne oli tulnud.

Kate järgnes emale, öeldes Frankile üle õla. „Ma ei saa praegu ema üksi jätta, aga palun ärge veel lahkuge. Mul on veel küsimusi.”

„Ma ootan, preili.” Te ei tea veel pooli asjugi.

„Tänan.” Kate’i silmi tõusid pisarad. Suutmata nuttu tagasi hoida, viipas naine koridori poole, kuhu ta ema hetk tagasi oli kadunud. „Jumal küll, ma ei tea, kuidas ta selle üle elab, kui isa peaks tõesti surnud olema. Isa on kogu ta elu.” Kate pööras järsult ringi ja kiirustas emale järele.

Just seda ma kuulda ei tahtnud, mõtles luksuslikus elutoas ringi tammuv Frank nukralt. Mees kahtlustas, et Kate’il ja Averyl on lihtsam leppida Ron Raveni surmaga kui tõdemusega, et too närukael oli neid alatult petnud. Nüüd, kus ta kahe naisega silmast silma oli kohtunud, tundis Frank neile siiralt kaasa. Ei saa öelda, et seersant järgmist veerandtundi pikisilmi oodanud oleks. Tal olnuks kergem, kui Avery Raven oleks osutunud tulehargiks, nagu ta oli lootnud. Selle asemel näis too olevat igati stiilne naine ning oli ära teeninud palju parema mehe kui tolle sitavarese, kellega ta oli abiellunud. Ka tema tütar tundus olevat kena inimene. Ta oli niisama tark kui ilus – põrgulik kombinatsioon, eriti kui arvestada, et ta polnud iial puudust tundnud.

Lapsuke oli rikas praeguseni, parandas Frank ennast. Võib-olla saab ta uuesti rikkaks, kui pärusvarakohus on oma otsuse teinud. Ainult et selleks võib kuluda pool elu, kui vastaspoole advokaadid hakkavad kohtus kinnisvara nimel võitlema. Ron Raveni surma ümbritsevas segaduses oli siiski kaks kindlat asjaolu: ta oli oma perekondi petnud ning tema varade kuulumise üle otsustamine teeb mitmed seaduseteenrid rikkaks.

Frank käis toas veel kolm-neli minutit ringi. Kui naised varsti ei tule, läheb ta neid otsima. Täna õhtul oli Bullside ja Detroiti Pistonsi finaalmäng ning Frank kavatses seda pojaga vaatama minna. Pealegi pani selles ülepakutud elutoas tegevusetult tammumine mehe end alaväärsena tundma. Loodetavasti naaseb Kate ilma emata. Frank eelistas halbadest uudistest tütrele rääkida ja lasta tollel need emale edastada.

Kui Kate paari minuti pärast üksi tuli, hingas seersant kergendatult. „Ma polnud kindel, et olete veel siin,” ütles naine. Ta sõjakus oli kadunud ja asendunud silmanähtavalt hapra enesevalitsusega.

„Ma ei saanud lahkuda, preili. Pean teile veel mõnest tähtsast asjast rääkima.”

„Palun vabandust, et lasin teil ootama. Mu ema on… Nagu arvata võite, oleme me mõlemad endast väljas. Ema tuleb veidi aja pärast. Kas saaksite mulle anda oma telefoninumbri, et saaksime teile helistada, kui meil peaks hiljem mõni küsimus tekkima? Mu ema… Me kumbki ei mõtle praegu eriti selgelt.”

„Siin on mu visiitkaart.” Frank ulatas valmispandud kaardi Kate’ile. Arvatavasti tekib naisel rohkem küsimusi, kui ta arvatagi oskab, mõtles seersant nukralt.

„Tänan.” Kate pistis visiitkaarti teksapükste taskusse. Erinevalt emast oli ta riides nagu tavakodanik, mitte nagu valmistuks pärastlõunaseks teejoomiseks esimese leediga. „Öelge ausalt, uurija, kui suur on tõenäosus, et politsei leiab mu isa elusalt?”

„Mitte eriti suur,” lausus Frank. „Asi on selles, et kui teie isa elab, võib tema hotellitoa olukorra põhjal arvata, et ta on raskelt vigastatud. Kus ta aga on? Miks ta hädaabisse ei helistanud? Kui ta oleks olnud teadvusetu, miks pole ükski haigla teatanud tuvastamata patsiendist?”

Kate noogutas, tunnistades vastumeelselt, et Franki jutus on loogikat. „Kui aga oletada, et isa on surnud, kuidas mõrvarid siis tema surnukehast vabanesid?”

„Nagu ma varem ütlesin, viskasid nad laiba tõenäoliselt ookeani.”

„Ei, ma ei mõelnud seda. Pidasin silmas laiba märkamatut hotellist väljatoimetamist.”

Frank ei näinud tõe rääkimises midagi halba. „Kui Miami politseinikud hotelli läbi otsisid, leidsid nad ühe teeninduslifti juurest pesukäru. Riidekotilt leiti verejälgi, mis sobivad teie isa hotellitoast leitud vereplekkidega. Politseinikud arvavad, et mõrvarid sõidutasid teie isa pesukärus maa-alusesse parklasse.”

„Nad toppisid isa laiba kanvaast pesukotti?” Kate’il jäi hing kinni. Naise suunurgad hakkasid tukslema. „See on nagu mingis kehvas filmis.”

Frank võinuks märkida, et mõrvarid vaatavad samu filme ja telesaateid ning tavaliselt ei tule nad millegi originaalse ja loomingulisega välja. Selle asemel vastas seersant leebelt: „See võib küll vanamoeline tunduda, kuid toimib. Paraku ei pööra hotellikülastajad pesukäru lükkavale koristajale erilist tähelepanu.”