Читать книгу Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat - Jasmine Cresswell - Страница 5

Denver, Colorado, esmaspäev 7. august

Liam Raven heitis pilgu tema kõrval voodis magavale naisele ja üritas tema nime meelde tuletada. Talle meenus häguselt, et naisele meeldis lumelauaga sõita. Mees oli kindel, et naine õppis meditsiinõeks. Naise nime ta siiski meenutada ei suutnud.

Liami mobiil helises – see oli tema töönumber – ning päästis mehe liiga sügavale oma psüühika tumedatesse sügavikesse laskumast. Ta oli helina eest tänulik. Eneseanalüüs oleks tal kindlasti painajaid tekitanud, aga jumal tänatud: töö pakkus tavaliselt usaldusväärset tuimestust.

Liam libistas end voodist välja ja avas mobiiltelefoni klapi. Austusest endiselt magava Nimetu vastu ootas ta, kuni oli elutuppa jõudnud, ja vastas: „Liam Raven kuuleb.”

„Jumal tänatud, et teid kätte sain. Siin Chloe Hamilton.” Telefoni teises otsas asuv naine tõmbas kuuldavalt õhku kopsudesse, aga tema hääl oli ikka veel ebakindel. „Kas te mäletate mind? Käisin paar kuud tagasi teie juures. Palusin teilt abi lahutuse algatamise suhtes…”

„Ma mäletan teid väga hästi, proua Hamilton.” Isegi Liami Colorado rikastest ja kuulsatest koosnevat klientuuri arvestades oleks raske olnud unustada naist, kes oli suusaaladel neli olümpiamedalit võitnud ning abielus Denveri linnapeaga. Rääkimata sellest, et Chloe Hamiltonil oli sedasorti nõtke sportlik keha, mis kahtlemata tekitas tõsist iha igas elavas heteroseksuaalses mehes.

„Me arutasime, kuidas asjaajamist kohtuotsuse saavutamiseni konfidentsiaalsena hoida,” ütles Liam, andes Chloe’le teada, et tal oli nende eelmine kohtumine tõesti meeles. „Lõpuks otsustasite siiski oma tütre pärast abikaasa juurde jääda. Kuidas ma teid aidata saan, proua Hamilton?”

„Jason on surnud,” pahvatas naine allasurutud nuuksatuste vahepeal. „Ta on… mõrvatud.”

Denveri linnapea oli mõrvatud? Püha rist! Liam surus hüüatuse maha. „Tunnen teile kaotuse puhul sügavalt…”

„Mina olin see, kes ta leidis. Tulin alumisele korrusele ja ta lamas meie keldikorruse meediaruumi põrandal. Kõik kohad olid verd täis. Kõik seinad. Põrand. Jumal, see oli kohutav.” Chloe’ selgitus lagunes lühikesteks närvilisteks purseteks ja Liamile tundus, nagu oleksid naise hambad plagisenud.

„Verd oli nii palju.” Chloe’i hääl vaibus sosinaks. „Mu jumal, verd oli nii palju.”

Liam hakkas kärmelt rääkima. „Kas te olete politseisse teatanud? Arstile helistanud?” Arst võis Chloe’t aidata, isegi kui tema abikaasa heaks enam midagi teha ei saanud.

„Politsei arvab, et mina tapsin ta.” Hirmust kalgid sõnad paiskusid välja. „Ma olen kindel, et nad arreteerivad mu. Mul on kohe advokaati vaja. Ma ei saa lasta end vanglasse panna, isegi mitte paariks ööks. Sophie kaotas just… ta kaotas just oma isa. Ta ei saa minust ka ilma jääda. Ta lihtsalt ei saa.”

Sophie pidi Chloe’ tütre nimi olema. Liam polnud last kunagi näinud ega suutnud tema vanust meenutada. Eelkooliealine, mõtles mees. Kolmene või neljane? Ta jätkas kiiresti. „Kas politsei on praegu teie juures?”

„Ainult paar vormis politseinikku, kes kuriteokohta valvavad ja ajakirjanikke eemal hoiavad. Nad viisid…” Naine jäi vait ja alustas uuesti. „Nad viisid Jasoni surnukeha juba ära.”

„Proua Hamilton, mida te iganes teete, ärge politseile midagi rääkige. Mitte midagi, saite aru? Kui nad teie nime küsivad, peate selle ütlema, aga see on kõik. Pole tähtis, kui ohutud politseinike küsimused tunduvad, ärge vastake neile. Mõrvajuurdluses peetakse abikaasat ja ohvri lähisugulasi sageli kahtlusalusteks. Kui teil pole raudkindlat alibit…”

„Ma olin terve öö siin,” ütles Chloe. „See pidi juhtuma… Jason pidi tapetama, kui ma magasin.”

Naine magas – kui ta just meest ei tapnud, mõtles Liam küüniliselt, kuid hoidus igasugusest sarkasmist hääles. „Proua Hamilton, antud olukorras peate eeldama, et te olete peamine kahtlusalune. Selles pole võimude poolt midagi isiklikku. Lihtsalt rutiinne politseitöö juurdluse varases staadiumis.”

„Mulle tundusid nende kahtlused palju enamat kui rutiinsed.”

Nojah, ilmselt sellepärast, et kõik tõendid osutasid naisele, mõtles Liam. Ometi ei puutunud see asjasse. Süüdi või mitte, tema nõuanne Chloe Hamiltonile jäi samaks: hankigu kogenud kriminaalasjade advokaat ja ärgu öelgu sõnagi.

Liam rääkis reipal toonil. „Arvestades, et me räägime väga silmapaistva kodaniku mõrvast, saadab politseijaoskond üsna varsti ühe või rohkem oma vanemuurijatest teid küsitlema. Mida iganes need uurijad küsivad – isegi kui see on midagi nii lihtsat nagu kuupäev või kellaaeg – öelge neile, et peate enne vastamist oma advokaadiga nõu pidama. Saite aru?”

„Jah, ma saan aru. Aga see nõuanne on ilmselt hiljaks jäänud. Ma vastasin juba tuhandetele eilset ööd puudutavatele küsimustele.”

Liam raputas pead ja oigas hääletult. Teda hämmastas pidevalt, kuidas isegi elukogenud ja haritud inimesed ei suutnud kasutada oma õigust vahetult pärast kuritööd vaikida. Ta üritas naist sellest hoolimata rahustada. Praegu polnud sellest midagi kasu, kui Chloe’ stressi süvendada, öeldes talle, et ta oli põhjalikult puusse pannud.

„Ilmselt ei tekitanud see tõsist kahju.” Naise tütre pärast lootis Liam, et see polnud täiesti vale. Kui südamest tahta lapse elu ära rikkuda, ei teadnud Liam paremat moodust, kui lasta ühel lapsevanemal teine ära tappa. Lapsepõlv kinni istuva emaga ei kuulnud ka just ideaalsete kasvutingimuste juurde.

„Hoolitsege selle eest, et te rohkem enam ühelegi küsimusele ei vasta, enne kui juriidiline nõustaja teiega on, eks ole?”

„Hea küll. Saan aru.”

„On teil pliiats ja paber?”

„Ilmselt kuskil on.” Naise hääl hajus ja Liam kujutas ette, kuidas ta häguse pilguga toas ringi vaatas, ikka veel liiga sügavas šokis, et ümbritsevast vähegi selgesti aru saada. Liamit üllatas, kui selged olid tema mälupildid Chloe’st. Ilmselt oli naine talle neli kuud tagasi veel sügavama mulje jätnud, kui mees arvas.

„Siin kusagil peab pliiats olema,” pomises naine.

„Te peate kindlasti mingi kirjutusvahendi leidma. Ma ootan, kuni te otsite.”

Möödus terve minut, enne kui Chloe uuesti toru võttis. „Aitäh, et ootasite, härra Raven. Andke andeks. Ma ei ole tavaliselt nii korratu. Ma leidsin sulepea.”

„Kirjutage see telefoninumber ja kontori aadress üles. See on minu sõber Bill Shculler. Bill on silmapaistev kriminaalasjade kaitseadvokaat ja te peate talle helistama, enne kui politsei teid uuesti küsitlema hakkab.”

„Aga ma ei taha Bill Schullerit oma advokaadiks!” väitis Chloe vastu. „Ma tahan, et teie mind esindaksite. Sellepärast ma helistasingi. Härra Raven, palun, te peate mind aitama.”

„Ma aitangi teid. Usaldage mind selles asjas. Bill Schuller on parim kriminaalasjade advokaat Denveris…”

„Ei, teie olete. Seda ütlevad kõik. Te saavutasite Sherri Norquisti õigeksmõistmise, ehkki kõik spetsialistid ennustasid teie kaotust.”

Liami sisikond tõmbus Sherri nime kuuldes krampi ja ta vihastas enda peale, et reageeris nii enam kui kolme aasta tagusele juhtumile – ja naisele. Ta oli Sherri Norquisti suhtes täielik tola olnud. Ta laskis end mõrvarist litsi armuma meelitada. Aga noh, ikka juhtub. Oli aeg edasi liikuda. Jumal teab, et Sherri oli seda ilmselt ilma vähimagi süü- ja kahetsustundeta teinud.

Liam rääkis ametlikul toonil, olles harjunud oma välist käitumist ja tõelisi tundeid lahus hoidma. „Proua Hamilton, tänan komplimendi eest, aga ma pole seda ära teeninud. Asi on selles, et ma lihtsalt juhtusin paari oma varase juhtumiga palju kõmu tekitama. Ma pole mitmeid aastaid kriminaalasjade kaitseadvokaadina praktiseerinud. Nüüd tegelen ma ainult lahutustega.” Mis mitte ainult ei hoidnud teda eemal süüdimõistetud mõrvarite, narkodiilerite ja relvastatud röövlite maitsetust seltskonnast, vaid pakkus lisaväärtust võimaluse näol öelda mine persse! oma kahenaisepidajast isale iga kord, kui ta uue lahutusega tegelema hakkas, või vana juhtumi lõpetas. Liam mõistis, et lapse jaoks oli palju hullemaid asju teadmisest, et tema isal oli kaks naist ja kaks erinevat perekonda. Ja tema polnud tegelikult enam laps, kui ta oma isa teise perekonna kohta tõtt kuulis. Ometi oli tema põlgus isa vastu sügav; isegi fakt, et Ron Raven oli hiljuti tapetud, polnud tema viha leevendanud.

Liam koondas tähelepanu uuesti Chloe’le. „Te peate Bill Schullerile helistama, enne kui politsei teid küsitlema tuleb, proua Hamilton. Ja pidage meeles, et politsei ei tee nalja, kui nad teid hoiatavad, et kõike teie öeldut võidakse tõendina teie vastu kasutada. See on Billi kontori number. Helistage talle kohe, enne kui te midagi muud teete. See on oluline.” Liam luges numbri ette, kordas oma kaastundeavaldust Jason Hamiltoni surma puhul ja lõpetas kõne, enne kui Chloe jõudis vastuväiteid esitama hakata.

Just siis, kui ta vestluse Chloe’ga lõpetas, tuli Nimetu vannilinasse mähituna magamistoast välja. Ta paistis unine, kena ja kohutavalt noor. Jeesus, mis tal küll eile õhtul arus oli olnud, mõtles Liam süngelt.

„Oh, sa oled veel siin,” ütles naine kergendatult naeratades. „Ma kartsin, et sa oled juba läinud.”

„Ei, ma olen veel siin, aga olin minemas. Võtsin telefoni vastu ega tahtnud sind segada.” Liam vastas naise naeratusele kogu soojusega, mis tal õnnestus esile manada. Nimetu ei saanud olla vanem kui kahekümne ühene, mis tähendas, et ta oli mehest peaaegu viisteist aastat noorem. Tema ilmes oli veel säilinud veetlev vihje süütusele ning mees tundis teravat kahetsusetorget, et oli tüdruku naiivsust ära kasutanud. Liam oli aastatepikkuse kogemuse alusel välja töötanud külgelöömisfraasid, mis alati töötasid ja tüdruk oli nende kõikide õnge läinud. Tõsi küll, mees oli kohtunud temaga LoDo baaris, mis oli kurikuulus kui juhuseksi keskjaam. Aga isegi üheöösuhteks oli tüdruk väärt kedagi, kes oli suhete suhtes paganama palju vähem küüniline kui tema. Kolm kuud tagasi oleks mees tüdruku kindlasti kõrvale jätnud kui sobimatu, aga pärast isa surma mai alguses tundus, et pärast Sherri Norquisti fiaskot alles jäänud väike inimliku lahkuse varu mädanes sügaval Atlandi ookeani põhjas koos isa ja isa armukesega.

„Soovin, et saaksin jääda.” Liam suunas Nimetule ühe kahetseva naeratuse, mis viitas sellele, et kui tema töö oleks vähenõudlikum, veedaks ta ülejäänud päeva meelsasti tüdrukuga. Liam tahtis tüdrukule leebelt ära öelda. Või ehk tahtis ta end veenda, et polnud tüdrukuga magades täielik tõbras olnud.

Liam koputas oma mobiilile. „Anna andeks. Vastasin kontorist tehtud hädakõnele ja ma pean kohe ära minema. Tegemist on perekondliku hädaolukorraga, mis puudutab üht minu klienti ja ma pean kahjusid vähendama.”

„Kohe?” küsis Nimetu huuli prunti ajades. „Nii vara? Kell pole veel pool seitsegi!”

„Ma tean. Segane värk, eks ole? Ma vannun, advokaadid saavad rohkem väljakutseid kui arstid.”

„Aga sa oled lahutusasjade advokaat. Ma ei arvanud, et lahutusadvokaadid väljakutseid saavad.”

„Oh sa poiss, kuidas sa eksid.” Liam müksas tüdruku lõuga ja tundis end naeratust näole manades saja aasta vanusena. „Ma arvan vahel, et lahutusadvokaadid saavad rohkem väljakutseid kui keegi teine. Eriti esmaspäeva hommikuti. Nädalavahetused on lahkuminevatele paaridele rasked. Just siis puhkevad lahingud hooldusõiguse üle ja teinekord ei piirdu need lahingud sõnadega.”

„Mulle pole vaja sellest rääkida.” Nimetu pilk muutus nukraks. „Mu vanemad lahutasid, kui ma olin viisteist. Minu meelest oleksid nad oma lastele suure teene teinud, kui oleksid kümme aastat varem lahku läinud. Nad polnud füüsiliselt vägivaldsed, aga karjumine oli kohutav.”

„Ebaõnnestunud abielud on laste jaoks rasked nii siis, kui vanemad asja venitavad, kui ka siis, kui nad valu läbi raiuvad ja lahutuspaberid sisse annavad.” Liam ei tahtnud tõesti laskuda vestlusse probleemidest, mis seondusid paaridega, kes ei tahtnud tunnistada, et nende abielu oli läbi. See oli teema, mis puudutas liiga paljusid liiga lähedalt.

Liam läks magamistuppa ja mõtles, kas hoolduslahing Jasoni ja Chloe’i vahel oli linnapea mõrvale kaasa aidanud. Inimesed tapsid oma abikaasasid hooldusõiguse pärast peaaegu sama tihti kui raha pärast ja palju sagedamini kui truudusetuse pärast. Ta oli esimesel konsultatsioonil Chloe Hamiltoniga vaevalt viisteist minutit vestelnud, kui mõistis, et tütar oli naise elu keskpunkt. Chloe võis olla võimeline oma tütart kaitstes tapma, mõtles Liam, isegi kui selline tegu oleks tema jaoks muudes olukordades võimatu olnud.

Kui Chloe esimest korda tema juurde tuli, oli mehe professionaalne vaist hüüdnud, et käimas oli midagi enamat kui soov lahutada. Samuti oli paistnud, et naise otsuse taga linnapea juurde jääda oli midagi enamat kui ainult otsus ära leppida. Hoolimata pingutustest veenda Chloe’t end usaldama, oli naine jäänud kindlaks seisukohale, et tema oli meelt muutnud, ja soovis nüüd oma abielule veel üht võimalust anda. Liam polnud kindel, et ta naist uskus – ei siis ega nüüd. Tol ajal oli ta kahtlustanud, et Jason Hamilton kasutas mingit väljapressimistaktikat, et takistada naist abielu lahutamast. Kui linnapea oli ähvardanud nende tütre hooldusõiguse pärast võitlema hakata, võis Chloe otsustada emotsionaalse väljapressimise abikaasa kõrvaldamisega lõpetada.

Nimetu tuli Liami järel magamistuppa ja sundis meest tähelepanu uuesti endale pöörama. Naine nõjatus vastu uksepiita, rätik provokatiivselt maha libisemas ja jälgis, kuidas mees riietus. „Kas sa ei taha enne minekut duši all käia? Või vähemalt kohvi juua?”

Liam toppis särgi pükstesse ning tõmbas luku kinni, püüdes teeselda, et ei märganud Nimetu paljaid rindu. „Aitäh pakkumise eest, aga ma pean koju minema ja puhtad riided selga panema. Ma pean täna kohtus olema ja mu klient maksab rasket raha privileegi eest näha mind tärgeldatud särgi ja siidist lipsuga välja ilmumas.”

Nimetu üritas veel protestida, kuid mitte liiga veenvalt, nagu poleks ta Liami vabandusi küll uskunud, aga ei tahtnud liiga palju peale käia juhul, kui mees oleks öelnud midagi, mida ta kuulda ei tahtnud. Liamil õnnestus vähem kui viie minutiga naise korterist kaduda. Valetamine oleks lihtne olnud, aga viimane südametunnistuseraasuke sundis teda vaikima, nii et ta jättis Nimetu nukrana välisuksele seisma. Tõde, mõtles Liam virilalt, oli seksuaalsuhete osana tohutult üle hinnatud.

Kui ta auto juurde jõudis, oli tema sisikond kõvaks pingesõlmeks keerdunud. Liam pistis peotäie kõrvetiserohtu – tema tavaline hommikueine – suhu ja sõitis metsiku otsustavusega läbi juba tiheneva liikluse. Denver oli suurlinn, mis ärkas vara ja kell seitse oli hommikune tipp-tund juba ammu alanud.

Liam tundis kergendust sisenedes oma hiljuti ostetud rahustavalt rangesse korterisse, mille akendest avanes vaade Confluence Parkile. Liam oli valinud valged seinad, kivitahvlitega sillutatud põrandad ja läikiva moodsa mööbli kontrastina oma vanemate Wyomingi rantšo Flying W segipaisatud hubasele mugavusele.

Ta mõistis, et tema peaaegu kinnismõtteline iha korrastatud ümbruse järele peegeldas otseselt kaost tema siseelus. Teinekord kahtles Liam, kas ta jõuab kunagi selleni, et suudab valvsusest loobuda, ilma et riskiks kokkuvarisemisega. Hoolimata sisekujundusstiili psühholoogilistest põhjendustest oli tubades valitsev veatu kord ja läbimõeldud otstarbekus palsamiks tema hingele.

Liam viskas autovõtmed kroomist ja klaasist esikulaual seisvasse puust kaussi ja läks läbi suure magamistoa duši alla, tehes teel peatuse, et oma automaatvastaja sõnumeid kuulata. Vastajal oli neli sõnumit, kõik tööga seotud. Jumal tänatud, paistis, et ees ootas palavikuline töönädal. Just selline tihe töögraafik, nagu talle meeldis, mis ei jätnud mahti peatuda ega mõtiskleda.

Liam pani riietudes televiisori mängima ning leidis, et Jason Hamiltoni mõrv oli mitte ainult kõikide kohalike, vaid ka riiklike telejaamade põhiuudiseks. Ilmselt polnud see üllatav, arvestades, et Jason Hamilton oli suure linna pea, ja Chloe oli pärast 1998. aasta olümpiamänge mitu kuud Ameerika kullakese krooni kandnud. Jasoni surma tegi kõmuajakirjandusele veelgi isuäratavamaks fakt, et ta oli edukas miljonärist kinnisvaraarendaja ning tema isa oli Ühendriikide sõjaväekindral, kes oli ise samuti väiksemat sorti kuulsus, sest võitis Vietnami lahinguteenistuses ülesnäidatud vapruse eest aumedali. Jason Hamiltoni vägivaldne surm oli uudistemasinate ööpäevaringse neelu jaoks vastupandamatu segu jõukusest, kuulsusest ja mõistatusest. Ühelt kiirreportaažilt teisele klõpsides taipas Liam, et ilmselt palvetasid kõik kaabeltelevisioonijaamad selle eest, et Chloe’t liiga vara ei arreteeritaks, ning sellega nädalatepikkusi hullunud spekulatsioone kuritöö suhtes ei rikutaks.

Fakte oli mõrva kohta vähe, aga paistis, et Jasoni surnukeha leidis nende Park Hilli kodu keldrist Denveri aja järgi umbes pool neli hommikul tema naine. Surm saabus tõenäoliselt ühe või enama noahaava tagajärjel; uudistesaated olid selles osas segased. Chloe Hamilton oli üritanud abikaasat elustada. Uudistereporterid – areneva loo selles faasis diskreetselt neutraalsed – hoidusid oletustest selles suhtes, kas Chloe võis sündmuskohale jõuda pigem enne Jasoni surma kui pärast seda.

Uudistetoimetajad kompenseerisid mõrva puudutavate faktide puudumise rohkete taustalugudega. Nad tuletasid kõigile meelde, et Jason Hamilton oli olnud üks populaarsematest Denveri linnapeadest, kelle toetusnumbrid ulatusid pidevalt kaheksakümne protsendi lähedale. Tal oli isegi õnnestunud pärast eelmise aasta suurimat lumetormi linna kaugeimad tänavad lumest puhastada – saavutus, mis ületas enamiku tema eelkäijate võimed ning võitis talle valijate siira tänulikkuse.

Jasoni surma poliitiliste ja sotsiaalsete tagajärgede kommentaaride vahele näitasid uudised Chloe’ rekordilist kuldmedalisõitu. Ühendriikide jaoks oli see esimene kuldmedal sel alal ja pärast medalivõitu oli Chloe’le osaks saanud mitmekülgne meediatähelepanu, nii et filmimaterjalist puudust ei tulnud. Lähivõte Chloe’st – pisarais, kuid rõõmus – auhindamispjedestaalil, paistis sel hommikul uudistereporterite eriline lemmik olevat. Chloe oli vapustav naine ja tema särav naeratus jättis telepildis suurepärase mulje.

Olles pidanud maikuus pärast isa surma kaks nädalat maksimaalset meediatähelepanu taluma, tundis Liam Chloe’le kaasa. Arvestades väga tõenäolise võimalusega, et naine oli oma abikaasa tapnud, oli mehe kaastunne siiski mõõdukas. Mõrva puhul oli abikaasa alati esimene kahtlusalune ja Liami kogemus kriminaaladvokaadina polnud andnud talle põhjust statistikas kahelda. Ta uskus, et iga olümpial kuldmedali võitnu, kes oli otsustanud oma abikaasat korduvalt pussitada, oli valmis veidi negatiivset meediatähelepanu kannatama.

Hoolimata faktidest, hoolimata sellest, kas ta oli mõrvar või süütu kõrvalseisja, oleks Chloe’l mõistlik end ajakirjanduse raisakullide jätkuva rünnaku vastu kindlustada. Kui politsei neljakümne kaheksa tunni jooksul tema abikaasa mõrvarit kindlaks ei tee, tõuseb Chloe riikliku tähelepanu keskpunkti. See oli väga vilets koht, kui tähelepanu polnud positiivset laadi.

Õnneks ei pidanud Liam ühegi Jason Hamiltoni mõrvast tekkinud probleemiga tegelema. Liam heitis kõrvale ebamäärase kahetsusekihvatuse möödunud kriminaaladvokaadi karjääri pärast. Jah, ta oli kohtulahingu teravust ja survet nautinud ning hindas mälestust paarist süütust kliendist, kelle vabastamisele ta kaasa oli aidanud, aga praegune töö pakkus paremat sissetulekut, regulaarsemat tööaega ja palju vähem stressi. Ta peaks hull olema, et kaaluda tagasipöördumist tohutult pingelise töö juurde, mida kujutas endast kriminaalkurjategijate kaitsmine, eriti kui esimeseks uueks kliendiks oleks sel juhul Chloe Hamiltoni sugune kuulsus. See tekitaks just sellist avalikkuse tähelepanu, mida kellelgi tema perekonnast praegu vaja polnud.

Liam sõitis kontorisse ja arutas mõttes oma tänast ajakava. Esimene klient oli Heather Ladrow, kelle lahutust ühest Denveri kõige edukamast fondihaldurist ta oli aidanud viisteist kuud tagasi korraldada. Heather oli tänahommikust kohtumist kokku leppides viidanud, et rahaasjadega oli probleeme tekkinud.

Heather paistis palju vanem ja kulunum, kui Liam mäletas. Kui ta teada sai, mida naine läbi elama pidi, ei üllatanud meest tema räsitud välimus. Heatheri endine abikaasa, multimiljonär Pierce Ladrow, oli oma seadusega sätestatud kohustustest taganenud ning alimentide maksmise lõpetanud.

„Ärge muretsege,” kinnitas Liam Heatherile. „Me võtame kohtuorderi, mis sunnib teda kogu võlguoleva raha ära maksma. Palume kohtunikul rakendada viivist ja trahve. Kui ta ikka maksmast keeldub, võime lasta osa tema varadest arestida.”

„Oleks see ainult nii lihtne,” ütles Heather vihaselt oma käekoti rihma sikutades. „Aga ta on riigist lahkunud.”

Tema endine mees oli abiellunud prantslannaga ja Monacosse kolinud, selgitas Heather, ning pealekauba veel Prantsuse kodakondsuse võtnud. Mees oli oma ülejäänud varad Ühendriikides ära müünud ning paigutanud raha erinevatesse fondidesse kogu maailma pankades. Rahalises mõttes oli Pierce Ühendriikide võimude jaoks maamunalt kadunud. Peale selle oli ta Heatherile nende viimasel vestlusel öelnud, et enne kukub kuu taevast alla, kui ta lastele pennigi saadab.

Liam kuulas sünges vaikuses ega rõõmustanud informatsiooni üle, mida ta tundis kohustatud olevat edastama. „Ebameeldiv fakt on see, et teie endine abikaasa on väljaspool meie Ameerika tsiviilkohtute haardeulatust, proua Ladrow. Me võime võtta kohtuorderi, et arestida tema varad ükskõik kus Ühendriikides, aga teie jutu põhjal paistab selge, et tal pole selles riigis mingeid varasid, mille kallale minna.”

„Aga kuidas jääb kogu selle rahaga, mis Pierce’il Euroopas on? Ja Caymani saartel? Ja Bahamal? Ja veel Hong kongis!” Heather Ladrow’ põsed olid vihast leekivpunased. „Mu seast eksabikaasal on kakskümmend viis miljonit dollarit ja mina pean vaeva nägema, et oma pojale uusi tosse osta! Samal ajal pidi mu tütar balletitundidest loobuma, sest me ei saa neid endale lubada!”

„Ma saan aru, kui ebaõiglane see võib tunduda, aga ma ei näe ühtki võimalikku seaduslikku abivahendit…”

„Aga Pierce võlgneb mulle selle raha!”

„Jah, seda küll. Õigus on täielikult teie poolel. Seadus samuti. Probleem on selles, et keegi pole suuteline kohtu otsuseid ellu viima.”

„Mida ma siis tegema pean? Laskma Pierce’il võita? Neetud, ma ei lase sel tõpral võita!”

Liam surus ohke alla. Ladrow’d olid teineteise peale nii vihased, et nende lahutus oli verine lahing, mitte võimalus ebaõnnestunud abielu delikaatselt lõpetada. „Õnneks kuulub teile maja Cherry Creekis. Omand pole laenuga koormatud ja see on vähemalt kaks miljonit dollarit väärt.” Liam oli hoolimata Pierce Ladrow’ advokaadi metsikust vastuseisust nõudnud, et Heatheril oli majale tasuta ja ilma hüpoteegita õigus. Nüüd oli ta kahekordselt tänulik, et polnud leppinud vastaspoole advokaadi ettepanekuga, mis tagas Heatherile äärmiselt heldekäelised aastased maksed, kuid jättis kõik kapitalivarad Pierce’i kätte. Tagantjärele oli selge, miks Pierce oli nii varmalt nõus naisele palju suuremat elatusraha maksma, kui ükski kohus oleks määranud. Mees oli algusest peale kavatsenud neist nõudmistest taganeda ja välismaale pageda.

„Proua Ladrow, finantsnõustamine ei kuulu minu ametialasesse kompetentsi. Aga teie olukorras müüksin ma maja, ostaksin midagi väiksemat ja odavamat. Siis investeeriksin ülejäänud raha avatud investeerimisfondi. See tagaks enam kui piisava sissetuleku teie tütre tantsutundide ja poja tossude katmiseks.”

„Ma arvasin, et selles riigis on seadus tõbrastest isade vastu,” ütles Heather kibedalt.

„Ongi ja ma täidan igal juhul dokumendid härra Ladrow’ arreteerimiseks…”

„Kas see on võimalik?” küsis naine rõõmsamalt.

„Muidugi. Kui härra Ladrow Coloradosse tagasi tuleb, on tal valida, kas maksab võla ära või läheb vangi. Aga kuidas me selle orderi ellu viime, kui teie abikaasa ei pöördu riiki tagasi?”

„Kas me ei saa lasta Monaco politseil teda arreteerida?”

„Me võime proovida, aga pole peaaegu mingit võimalust, et meil see õnnestub. Monaco võimud ei hakka teie abikaasat arreteerima süüdistuse alusel, mille põhjuseks on vaidlustatud lahutuslepe, eriti kuna ta on nüüd Prantsuse kodanik.”

„Aga alimentide maksmata jätmine on kriminaalkuritegu, mitte lihtsalt tsiviilasi nagu lahutus.”

„Tõsi, aga see pole kriminaalkuritegu, mille pärast välisriigid oleksid valmis teda välja andma. Põhiline on see, et niikaua, kui teie endine abikaasa ja tema raha riigist välja jäävad, on ta leidnud tõhusa viisi Ameerika õigussüsteemile pikka nina näidata.”

„Ma vihkan teda.” Heather ütles need sõnad allasurutud vaenuga. „Ma tõesti vihkan teda.”

Liam ei reageerinud sellele märkusele. „Kas on mingi võimalus, et teie endine abikaasa jõuab otsusele, et igatseb oma laste järele? Paari kuu pärast võib ta otsustada, et on mõistlik raha ära maksta, et saada võimalus oma lapsi külastada.”

„Seda ei juhtu,” ütles naine süngelt. „Minu lapsed on adopteeritud. Nad on imetoredad noored inimesed ja mu elu valgus, aga Pierce’i vastu õiglane olles – ja jumal teab, et ma suren tema vastu õiglane olles –, ma pean tunnistama: ta kordas alati, et ei suudaks armastada lapsi, kes pole tema enda liha ja veri.” Heather naeratas kibedalt. „See paistab olevat ainus asi, mille kohta ta ei valetanud.”

„Mul on väga kahju. Olukord on teie ja laste jaoks kindlasti väga raske.”

Naine naeratas nukralt. „Ma oleksin pidanud teda kuulda võtma, eks? Hämmastav, kui lihtne on abielus olles mitte välja teha sellest, mida kaaslane teile ütleb. Tõsi on, et ma oleksin pidanud seda ette nägema, aga ma keeldusin Pierce’i sõnu tunnistamast. Tema ei tahtnud lapsi adopteerida. Mina käisin peale ja ta andis nii palju järele, et kirjutas dokumentidele alla, ja – siin me nüüd oleme.”

Me saame liiga vara vanaks ja liiga hilja targaks. See oli üks vanaema lemmikütlusi ja Liami töö tuletas selle tõesust peaaegu iga päev meelde. Liamile tundus, et abielupaaridel võttis eriti pikalt aega, et teineteise suhtes targaks saada. Mehe töö oli teda veennud – nagu oleks tal veel veenmist vaja läinud, et abielu oli kuradi hea võimalus sundida end ilma suremise vaevata põrgupiinu taluma. Tal polnud aimugi, miks muidu mõistlikud mehed ja naised end selle piina meelevalda andsid. Loomulikult mõistis Liam, et mitte kõik abielud ei mandunud selliseks vastikuks lõppmänguks nagu Pierce Ladrow oli oma naisele peale sundinud, aga Liami seisukohast jõudsid liiga paljud sellele siiski murettekitavalt lähedale.

Vastuvõturuumis töötav noor naine Jenny tuli sisse kohe, kui Heather Ladrow lahkus. „Chloe Hamilton ootab sinuga kokkusaamist.” Oli selge, et Jenny oli hommikusi uudiseid vaadanud. Ta rääkis summutatud toonil, pimestatuna Chloe’ kuulsusest ja teda ümbritsevast kuritööskandaalist. „Ta teab, et ta pole kohtumist kokku leppinud, aga ta väidab, et peab sinuga esimesel võimalusel kohtuma.”

„Ütle talle, et minu ajakavas pole täna hommikul ühtki vaba hetke.” Liamil polnud tuju võidelda Chloe Hamiltoni kummalise kinnisideega teda oma kaitsjaks palgata.

„Sul on enne järgmise kliendi tulekut peaaegu pool tundi aega,” märkis Jenny.

„Kui sa täna hommikul uudiseid vaatasid, siis sa tead, et proua Hamilton vajab kriminaalasjadele spetsialiseerunud kaitsjat,” sõnas Liam lühidalt.

„Sa loobusid alles paar aastat tagasi kriminaaljuhtumitest.”

Liam tõstis Jenny märkusest hämmeldunult pilgu. Naine oli poolteist aastat tema juures töötanud ega polnud varem millegagi mõista andnud, et on mehe karjääriga kursis.

„Sul on õigus,” ütles Liam jahedalt. „Ma olin kriminaaladvokaat. Proua Hamilton on minu palkamisega peaaegu kolm aastat hiljaks jäänud.”

„Hea küll, sina oled boss. Eks ma siis ütlen, et sa pole vaba… oih.” Jenny astus kõrvale, kui Chloe Liami kabinetti astus.

„Härra Raven, andke andeks, et ma sisse trügisin, aga ma olen meeleheitel.”

Chloe’ sõnades polnud põhjust kahelda. Ta ei meenutanud millegagi seda ennast valitsevat elegantset naist, kes aprilli alguses Liami kontoris käis. Naise käed värisesid silmanähtavalt, tema silmade all oli suured tumedad varjud, mida veelgi rõhutas tema nägu, mis oli kuldse päevituse all täiesti kahvatu. Riietus polnud enam sportlik, vaid juba vilets. Naine kandis väljaveninud laimirohelist T-särki, mis ei sobinud soliidse ilmega kehasse töödeldud beežide pükstega, ning tema juuksed olid hooletult musta juuksekummiga kokku seotud. Kummalisel kombel oli ta Liami meelest ikkagi köitev ning see tähelepanek ei parandanud mehe tuju sugugi. Sherri Norquist oli õpetanud talle kõike, mida tal oli vaja teada kaitseadvokaatide idiootsusest, kes võtsid endale seksuaalselt atraktiivseid kliente. Liam ei vajanud Chloe’lt järeleaitamiskursust rumaluses.

„Proua Hamilton, nagu ma teile täna hommikul juba teatasin, peaksite te Bill Schulleri juurde aja kinni panema. Võin teile kinnitada, et Bill annab suurepärast nõu.”

„Ma üritasin härra Schullerit palgata. See on võimatu. Ta püüab Alaska metsikus looduses kala. Keegi ei saa temaga enne ühendust, kui ta jõuab tagasi baaslaagrisse Alagnaki jõel ja see võtab vähemalt nelikümmend kaheksa tundi aega. Härra Raven, ma ei saa neljakümmet kaheksat tundi oodata. Mul on kohe advokaati vaja. Jalamaid.”

„Miks nii kiire?”

„Sest ma usun, et politsei arreteerib mind kohe, kui ma tagasi kas koju või linnapea residentsi lähen. Mu õde helistas mulle paar minutit tagasi. Politsei käis tema juures uurimas, kas ta teab, kus ma olen.”

Liam heitis naisele hindava pilgu. Kui Chloe’l õigus oli, vajas ta kahtlemata kohe juriidilist abi. „Ma annan teile viisteist minutit,” ütles mees, ehkki ta polnud kindel, miks ta selle järeleandmise tegi. Liam osutas toolile, et naine istet võtaks.

„Kas sa soovid, et ma märkmeid teen?” küsis Jenny abivalmilt.

Liam kallutas pea viltu. „Jah, aitäh.”

„Ei,” ütles Chloe järsult. „Härra Raven, ma eelistaksin teiega nelja silma all rääkida. Ei mingeid märkmeid.”

Jenny heitis Liamile küsiva pilgu ning mees kehitas õlgu ja andis naisele peanoogutusega loa lahkuda. Niipea, kui nad kahekesi jäid, võttis Chloe istet, ehkki ta toetus tooliservale nagu võiks ta vähimagi provotseerimise peale põgeneda.

„Rääkige, miks te arvate, et politsei teid arreteerib,” palus Liam. Kuna tal oli enne järgmist klienti vaid veidi aega, otsustas ta kohe asja juurde asuda.

Chloe käed värahtasid, kuid siis pigistas ta need rusikasse ja surus sülle nagu oma meeleheitlikku žesti häbenedes. „Neil on tunnistaja, kes väidab, et nägi mind Jasonit pussitamas.”

„Kes see tunnistaja on?”

„Sophie lapsehoidja.”

„Kas lapsehoidjal on teie vastu midagi?”

„Ma ei usu. Trudi on Soomest ja ta tuli siia, et oma inglise keelt parandada. Ta on usaldusväärne ja ta pole kunagi ilmutanud vähimatki märki sellest, et tal oleks minu vastu mingi vimm. Ta meeldib mulle ja ma arvasin, et mina meeldin talle. Või meeldisin tänase hommikuni. Nüüd ma julgen öelda, et ta peab mind südametuks mõrvariks.”

„Kas tal on õigus?” küsis Liam leebelt. „Kas te pussitasite oma abikaasat?”

Chloe vaatas Liamile silma sisse. „Ei, härra Raven, ma ei pussitanud Jasonit. Ma ei vigastanud teda mingis mõttes. Kui Trudi mind nägi, üritasin ma Jasoni särgi nööpe lahti teha, et tema vigastusi näha. Ma tean, et see oli hullumeelne tegu, aga kui näed oma armastatut vereloigus suremas, siis ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsed. Arvasin, et kui ma ainult noa välja saan ja haavale midagi peale panen, siis saan talle ehk esmaabi anda ja ta hakkab uuesti hingama.”

See selgitus kõlas Chloe Hamiltoni suguse targa naise suust naeruväärsena, eriti arvestades teadmistega, mis tal pärast aastatepikkust intensiivset sportlikku treeningut pidid inimkeha anatoomiast olema. Ometi ei tähendanud see, et tema lugu oli vale. Liami väljaõpe ja professionaalne vaist viitasid sellele, et Chloe oli kõige tõenäolisem mõrvar, aga mees teadis sedagi, kuidas süütud inimesed aeg-ajalt valel ajal valesse kohta sattusid – ja seda mitte ainult televisiooni krimisarjades.

Jenny vajutas sisetelefoni nupule. Liam võttis toru, et Chloe Jenny juttu ei kuuleks. „Liam, Terry Robbins on kohal.”

„Aitäh, Jenny. Ma tulen kohe.”

Liam heitis pilgu kellale. Terry Robbins oli kümme minutit varem kohale jõudnud, aga ta oli omaenese tähtsusest väga teadlik mees – sellist klienti polnud hea ootama jätta. Terryt ei saanud suunata ettevalmistavale kohtumisele Liami väga asjatundliku juristi Heleniga; mehe tähtsusemõõdik plahvataks õiglasest pahameelest väljavaate peale oma ebaõnnestunud abielu tühise juristiga arutada.

Liam hakkas laual olevasse märkmikku nimesid kirjutama. „Proua Hamilton, mul on kahju, aga mu järgmine klient on juba kohal.” Mees rebis lehe märkmikust välja ja ulatas naisele. „Need on teile. Minu arvates on need kuus parimat praegusel hetkel Denveri piirkonnas tegutsevat kriminaalasjadele spetsialiseerunud advokaati. Nagu ma varem märkisin, on Bill Schuller parim, aga igaüks neist kuuest on enam kui sobiv. Panin ka Robyn Johnsoni nime kirja. Ta on suurepärane, aga ta on peaaegu kuuskümmend, ja praegu töötab ta suurema osa ajast tasuta juba süüdimõistetute heaks.”

Chloe tõmbas nimekirja pooleks ja viskas tükid Liami lauale. „Ma ei taha Bill Schullerit ega suurepärast Robyn Johnsoni, kes ilmselt nagunii pole vaba. Ma ei taha ühtki neist advokaatidest. Ma tahan teid.”

Chloe hakkas tõesti juba kinnisidee küüsis vaevlevat inimest meenutama. Mis kuradi probleem tal ometi oli? Liam otsustas, et siin oli midagi, mis tal kahe silma vahele jäi.

„Proua Hamilton, ma olen hea advokaat, aga ma pole nii hea, ja see poleks praegu tõesti teie huvides, kui teie advokaadi kohtusaalikogemus on peaaegu kolm aastat roostetanud. Te peaksite anuma, et Robyn Johnson oma heategevusliku töö kõrvale paneks ja teie juhtumi võtaks, kui te suurepärast kaitset soovite. Miks te nii kangekaelselt mind palgata tahate?”

Chloe vaatas meest vaikides ja Liam oli kindel, et naine ei vasta. Siis kehitas Chloe kergelt õlgu nagu mõnd viimast mõttelist tõket ületades.

„Sest te olete Sophie isa,” ütles ta. „Ma arvasin, et see tekitab teis põhjendatud huvi mind vanglasse sattumise eest hoida.”