Читать книгу Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat - Jasmine Cresswell - Страница 6

Hetkeni, mil ta need sõnad ütles, polnud Chloe kindel, et räägib Liamile tõtt. Ta oli seda hetke tuhat korda ette kujutanud, aga paistis, et sellest hoolimata polnud ta suutnud Liami reaktsiooni õigesti ennustada. Liam ei karjunud ega vaielnud vastu, ta ei paistnud vihane olevat. Ta ei paistnud isegi üllatunud olevat. Kummalisel kombel ei reetnud tema ilme üldse mitte midagi. Chloe oli juba aprillis otsusele jõudnud, et Liam oli üks parima enesevalitsusega inimesi, keda ta kunagi oli kohanud, aga praegu oli tema rahulikkus häiriv. Mees kinnitas lihtsalt pilgu naisele, tema ilme muutus läbitungimatuks ning tema imelistest pähkelpruunidest silmadest kadusid kõik tunded.

„Sophie on teie tütar, proua Hamilton, on see nii?” Liami küsimus oli viisakas kuid jahe.

„Jah.”

„Kui vana Sophie on?”

Mehe jahedus viis Chloe’ räsitud närvid viimase piirini. „Ta on kolme ja poole aastane. Natuke vanem. Ta saab esimesel oktoobril neli.”

„Selge. Ma arvasingi, et ta on umbes selles vanuses.”

Liam avas kullaga graveeritud nahkkaantega kalendri ja lappas kiiresti lehti. Chloe oli emotsionaalselt liiga vapustatud, et mehe tegevuse vastu huvi tunda.

Ilmselt leidis Liam selle, mida ta otsis. Ta keeras kalendri laual ringi ning lükkas selle naise poole nii et too sai sissekandeid lugeda, ja osutas vasakpoolse lehe keskel olevale reale. Naise nimi – Chloe Hamilton (proua Jason Hamilton) – oli kirjas 14.00 kolmapäeval, sama aasta 5. aprillil.

Liam rääkis rahustavalt nagu hulluga või ülierutatud lapsega, kes on kohe jõulueelset jonnihoogu saamas. „Proua Hamilton, nagu te näete, kohtusime me esimest korda peaaegu täpselt kolm kuud tagasi. Täpsemalt selle aasta aprillis. Jättes kõrvale fakti, et meie vahel pole kunagi olnud mingit seksuaalset kontakti, saate te aru, miks ma olen üsna kindel, et olete oma lapse isaduse küsimuses eksinud. Sophie lihtsalt ei saa minu laps olla. Ta oli meie esimese kohtumise ajal juba kolmeaastane.”

Chloe soovis, et tal oleks käekotis elegantne nahkköites märkmik sissekandega õhtu kohal, millal nad tegelikult esimest korda kohtusid. Talle oleks tohutut rahuldust pakkunud see kotist välja tõmmata ja Liami üleoleva nina alla lükata.

Chloe oli aastaid mõelnud, kas Liam oli ta Sophie eostamise ööl ära tundnud. Aprillis, kui ta lahutuse asjus mehe juurde tuli, oli ta peaaegu kindel, et mees ei mäletanud nende eelmist kohtumist. Nüüd oli ta kahjuks kindel, et Liam ei mäletanud nende koosveedetud aega. Liam ei püüdnud lapse eostamise fakti eest kõrvale põigelda väites, et nad polnud vahekorras olnud; ta lihtsalt tuli vastu tema meelest vaimselt häiritud naisele. Ilmselt kartis mees, et naine hakkab suust vahtu välja ajama või teda klohmima, kui ta üllatust või viha välja näitab.

„Ma tean väga hästi, et kohtusime 5. aprillil, et arutada võimalust algatada minu ja Jasoni lahutus.” Chloe kordas nende kohtumise täpset kuupäeva, üritades kõlada nii mõistliku ja rahulikuna kui võimalik. „Aga see polnud meie esimene kohtumine. Me olime varem kohtunud. Täpsemalt öeldes kohtusime me neli aastat tagasi Grovelandide uusaastapeol.”

Liami ilme ei muutunud, aga naine tabas mehe pilgus kerge tundevirvenduse, enne kui ta tundetu maski uuesti näole manas. „Te väidate, et teie tütar eostati Grovelandide peol?”

„Ta eostati motellis Hampden Avenuel, aga me kohtusime Grovelandide majas Cherry Creekis. Kas te mäletate seda korda? Tol aastal korraldasid Grovelandid karnevali.”

Liami silmad tõmbusid pilukile ja tema põsesarnad lõid kergelt õhetama. Värv kadus tema näost peaaegu sama kiiresti, kui see oli sinna ilmunud. „Ma mäletan seda pidu,” tunnistas ta.

„Sina kandsid Ameerika Ühendriikide esimese peakohtuniku John Jay kostüümi.” Ja ta oli oma kaheksateistkümnenda sajandi härrasmehe sametmantli ja satsilise kaelasidemega naise peaaegu jalust rabanud.

Liam ei öelnud midagi.

„Mina tulin Kleopatra kostüümis,” lisas Chloe.

Liami pea nõksatas püsti, kuid tema nägu ei reetnud ikka veel midagi.

Ta mäletab, mõtles Chloe. Jumal tänatud. Naine tundis kergendust, et mees nende koosveedetud ajast midagigi mäletas, isegi kui see mälestus polnud tema hinge põletatud.

Liami võrgutustehnika sujuvust arvestades kahtlustas Chloe, et peaaegu võõraste naistega magamine kuulus mehe tavapärase käitumisstiili juurde. Naise seisukohast oli nende kohtumine ülimalt mälestusväärne mitte ainult sellepärast, et Liam oli fantastiline armatseja, ega isegi mitte selle kaaluka fakti pärast, et selle tagajärjeks oli Sohpie eostamine. See oli ka Chloe’ ainus abielurikkumine. Ehkki polnud mõtet seda mehele öelda. Liam poleks teda nagunii uskunud.

„Minu kostüüm selgitab, miks sa mind ära ei tundnud,” selgitas Chloe. „Ma olin tugevasti meigitud ja kandsin tumedat parukat. Peaaegu mitte keegi ei tundnud mind tol õhtul ära.”

„Proua Hamilton, öelge mulle üht asja.” Chloe oli kindel, et teietamine polnud mõeldud ametialase viisakuse, vaid solvanguna. „Kas te kavatsesitegi tol õhtul rasestuda või olin mina lihtsalt see õnnelik tõbras, kes juhtus kohal olema, kui teil tekkis tahtmine keppi saada?”

„Ma ei kavatsenud rasedaks jääda, vannun, et ei kavatsenud.” Headel päevadel oli Chloe peaaegu kindel, et see oli tõsi. Halbadel päevadel mõtles ta sellele, et vaid paar tundi enne peo algust oli ta teada saanud, et Jason oli viljatu. Vähe sellest, Jason oli oma viljatusest üle kahe aasta teadnud ega olnud naisele sellest rääkinud hirmust, et Chloe jätab ta maha. Aga Grovelandide peole oli Chloe läinud ebakindlas meeleolus, mis kõikus kusagil meeletu viha ja äärmise meeleheite vahel.

Ometi oli ta isegi sellises ohtlikus tujus kindlasti piisavalt nutikas, mõistmaks, et tema arvukate abieluprobleemide lahenduseks oli lahutus? Ta ei saanud ju küllalt rumal olla arvamaks, et võhivõõrast rasedaks jäämine oli tark või õige tegu.

„On väga ebatõenäoline, et te rasestusite tol öösel, kui me koos olime,” ütles Jason järsult. „Ma tean, et kasutasin kondoomi. Ma kasutan alati kondoomi.”

„Kondoomid pole lollikindlad. On umbes viieprotsendiline eksimisvõimalus.”

Liami pilk kohtus naise omaga. „Noh, põrgut, küll mul alles vedas.” Ta naeris lühidalt ja karmilt. „Üks võimalus kahekümnest ja sa väidad, et ma sain peavõidu?”

Chloe tõmbas ebakindalt hinge. „Ma olen täiesti kindel, et sa oled Sophie isa, aga me võime DNA-analüüsi teha, kui sa tahad sada protsenti veendunud olla. On küllalt laboratooriume, mis teevad analüüsi, ilma et tahaksid analüüsitavate nimesid teada.”

Liam kergitas kulmu. „Kelle identiteeti te üritate kaitsta, proua Hamilton? Minu või enda?”

„Kõigi,” ütles naine. „Eriti Sophie. Kui me üldse milleski ühel meelel oleme, siis kindlasti selles, et tema on selles kõiges täiesti süütu.”

„Mina tunnen end ka üsna süütult,” ütles Liam järsult. „Ma ei läinud peole plaaniga abielunaisega seksida. Pealegi tulin ma peolt ära teadmata, et olin seda teinud.”

„Mina ei plaaninud ka abielu rikkuda. Mul pole kombeks ringi aeleda.”

„Seda on raske uskuda. Proua Hamilton, te olite abielus, aga ütlesite mulle – enam kui ühe korra ja enam kui ühel viisil –, et olete vallaline.”

Chloe tegi vea ning üritas andestamatut õigustada. „Meil oli Jasoniga vahetult enne Grovelandide uusaastapeole minekut tüli. Me mõlemad ütlesime asju, mis tegid haiget ja kui ma sinuga kohtusin, olin hooletus tujus.”

Liami ilme jäi rahulikuks, kuid naine mõistis, et mehe viha veeres murdepunkti poole. „Kas mina olin teie tolleõhtune teraapia? Väike kõrvalehüpe kättemaksuks abikaasale?”

Närune tõde oli see, et tema flirt Liamiga oligi nii räpaselt ja andestamatult alanud. Chloe polnud lihtsalt kunagi kavatsenud lasta sel kergest flirdist kaugemale minna. „Sa räägid väga vagatsevalt,” ütles naine vaikselt. „Aga mulle meenub nagu, et sina lõid mulle külge, mitte vastupidi.”

See oli täiesti kohatu asi, mida öelda. Liam kummardus üle laua, käed nii kõvasti lauaservast kinni hoidmas, et sõrmenukid läikisid valgelt. Ilmselt tegi Liam seda sellepärast, et saada võitu kiusatusest talle virutada, mõtles Chloe virilalt.

„Te unustate ühe väikese asja,” ütles Liam kokkusurutud hammaste vahelt. „Mul oli täielik õigus teid seksima meelitada, sest mina ei olnud abielus! Mul polnud isegi kellegagi tõsist suhet. Teil, seevastu, oli abikaasa.”

„Ma tean, et ma talitasin valesti…”

„Valesti? Proua Hamilton, see oli siiski midagi enamat. Kas teil on juhtumisi meeles see tüütu osa abieluvandest, kus te lubasite truuks jääda ja rasketel aegadel vastu pidada? Nii palju kui mina mäletan, pole abielutseremoonias midagi selle kohta, et abielurikkumine on lubatud, kui abikaasad on enne peole minekut näägelnud.”

Tal oli täiesti õigus. Tema teol polnud mingit õigustust ja Chloe tundis, kuidas tema nägu mehele nende esimesel kohtumisel – ja pärast seda – räägitud valede pärast häbist kuumas. „Anna andeks. Mul on tõesti väga kahju. Välja arvatud see, et ma ei saa kahetseda seda, mis tol õhtul juhtus, sest selle tulemusena sain ma Sophie.”

„Mina kahjuks saan ja tunnengi kahetsust selle öö sündmuste pärast, proua Hamilton, just täpselt selle pärast, et teil on Sophie.”

„Kui sa oleksid temaga kohtunud, siis sa teaksid, et ta on kõige imelisem olevus…”

„Aga ma pole oma tütrega kohtunud ja selles asi ongi, eks ole?” Liam vaatas naist kõrvetava põlgusega. „Kas teie abikaasa teadis, et Sophie polnud tema laps? Kui nüüd järele mõelda, siis miks te nii kindel olete, et Jason pole tema isa”?

Nüüd polnud enam kuidagi võimalik Jasoni privaatsust kaitsta. „Minu abikaasa on… ta oli viljatu.”

„Kuidas te talle siis rasedust selgitasite?”

„Ta oli muidugi šokeeritud, kui ma talle rääkisin…”

„Proua Hamilton, teil on eriline anne asju tähtsusetuna näidata.”

Chloe jättis mehe pilke tähelepanuta ja rühkis visalt edasi. „Jason oli šokeeritud ja pahane, aga kui Sophie sündis, armus ta tüdrukusse. Sophie on… temast sai Jasoni tütar igas mõttes peale bioloogilise. Jason armastas teda sama palju kui mina.”

„Lahutusadvokaadina on mul raske seda uskuda. Minu kogemus viitab kaalukalt sellele, et meestel on raske on naise truudusetuse elavat tõestust aktsepteerida.”

„Raske uskuda või mitte, aga see on tõsi.” Kordki kogu tõde ja ei midagi muud. Jason jumaldas Sophiet ja oli tema olemasolu eest tänulik olnud.

„Juhul, kui te pole selle peale tulnud, siis politseinikel on teie abikaasa eeldatavalt andestavat suhtumist võimatult raske uskuda.” Liami hääl kõlas süngelt.

Chloe põrnitses teda ehmunult. „Miks peaks politsei teada saama, et Jason pole Sophie isa? Mis pagana seos on minu tütre bioloogilisel taustal Jasoni mõrvaga?”

Liam raputas naise naiivsuse tõttu kannatust kaotades pead. „Politsei peab juba varem teadma. Te seate endale lõksu, kui lasete neil endil selle informatsiooni jälile jõuda.”

„Miks nad peaksid seda teada saama?”

„Lahang võib Jasoni viljatuse olenevalt selle põhjusest kergesti paljastada. Või politseinikud võivad tema haigusloo välja nõuda ja nii teada saada. Uskuge mind, kui te vait olete ja tõde uurimise käigus välja tuleb, tõlgendab politsei teie vaikimist nõusolekuna, et Sophie isadus on inetu väike saladus. Nad eeldavad, et teie abikaasa oli raevus, kui avastas, et Sophie polnud tema bioloogiline tütar. Nad kujutavad ette, et tüdruk põhjustas teie ja Jasoni vahel kibedaid tülisid. Nad järeldavad, et tülid kuhjusid aastate jooksul ja pärast eriti metsikut vaidlust oli Jason surnuna teie elutoa põrandal ja mõrvarelv oli teie käes.”

Liam stsenaarium kõlas õõvastavalt usutavana. „Kas sina arvad, et see oli nii?” küsis Chloe. „Et ma tapsin oma abikaasa, sest me tülitsesime Sophie pärast?”

„Võimaliku stsenaariumina sobib see kõikide teadaolevate faktidega.” Jasoni hääles puuduv emotsioon muutis selle lause mingil moel süüdistuseks.

„Keegi, kes oli Jasonit Sophiega koos näinud, ei usuks midagi nii segast.”

„Aga politseinikud pole teie abikaasat koos Sophiega näinud,” märkis Liam vihaleajava rahuga. „Samuti mitte võimalikud vandemehed, kui teie asi kohtusse jõuab. Samas nähti teid Jasoni laiba kohale kummarduvat, mõrvarelv verises käes. Teie pärast võin ma ainult loota, et keegi ei kuulnud teid ja Jasonit eile õhtul tülitsemas?”

Mehe viimastes sõnades oli kindel küsimus. Veel üks inimene nende nimekirjas, kes olid juba kindlad, et ta oli oma abikaasa tapnud, mõtles Chloe väsinult. Ta langetas pilgu. Liam tõlgendab tema vaikimist muidugi mööndusena, et nad olid eile õhtul Jasoniga tülitsenud. Kahjuks oli see tõlgendus tõsi. Nende vaidlus puudutas Jasoni poliitilisi ambitsioone ja kuidas neid kõige paremini saavutada, kindlasti mitte Sophiet.

„Jason ei kahetsenud kunagi oma otsust Sophiet oma tütrena võtta,” ütles Chloe lõpuks. „Sophie oli meie mõlema jaoks rõõmuallikas. Ma ei saa sind selles kuidagi veenda, aga see on lihtne tõde.”

„Kas Jason teadis, et mina olin mees, kes tema naise rasestas?”

„Jah.”

„Ma ei usu teid. Miks ta minult kunagi aru ei pärinud? Miks ta ei nõudnud selgitust selle kohta, miks ma tema naisega magasin?”

Chloe vastas Liami pilkavale pilgule ning üle tema meeleheite libises vihavärelus. „Tõde on selles, et ta pidas meie tütre bioloogilise isa täpset identiteeti mõnevõrra ebaoluliseks. Niikaua kui sa tõde ei teadnud, polnud ta huvitatud sinult seletuse nõudmisest.”

Chloe’ torge tabas märki ja Liami suu tõmbus pingule. „Teie rasestajaks määratud mehena ei saa ma öelda, et oleksin teie abikaasa seisukohaga nõus. Mina pean fakti, et mul on laps, äärmiselt oluliseks ja ma olen maruvihane, et te seda minu eest varjasite.”

„Ma ei saanud sulle Sophiest rääkida,” ütles naine taibates, et oli peaaegu lootusetu, et Liam mõistaks, miks ta oli tundnud sundi vaikida. „Kui Jason oli valmis Sophiet oma tütrena tunnistama, tundsin, et võlgnen talle vastutulekuna vaikimise selles osas, kuidas tüdruk eostati.”

„Ja isegi õnnelik isa polnud väärt teadma?” Liami hääl väreles irooniast.

Naine raputas pead. „Isegi mitte sina. Võib-olla eriti mitte sina.”

„Te kindlasti piinlesite selle olukorra eetilisele küljele mõeldes.”

„Jah, piinlesin küll,” ütles Chloe Liami sarkasmist välja tegemata. „Eriti siis, kui otsustasin oma abielu lõpetada ja sinu käest lahutamiseks nõu küsida.”

„Räägime veidi sellest. Miks te valisite…” Sisetelefon helises ja Liam haaras toru. „Jah?”

Chloe ei kuulnud vastuvõtusekretäri sõnu, aga Liam vastas, et tuleb kohe.

Mees pani toru hargile. „Proua Hamilton, ma pean selle vestluse lõpetama. Minu klient on viisteist minutit oodanud…”

„Taeva pärast, lõpeta mu proua Hamiltoniks nimetamine!” nähvas Chloe. „Minu nimi, nagu sa väga hästi tead, on Chloe. Ma usun, et meie tutvus on nii intiimseks muutunud, et sul on lubatud seda kasutada!”

„Meie tutvuse juures pole midagi intiimset,” vastas mees vihaselt.

„Mida iganes.” Chloe kehitas õlgu, lasi need längu, olles liiga väsinud, et edasi võidelda. Ta tõusis, üritades oma endise uhkuse ja otsustavuse riismeid taastada. „Ma pean ära minema. See oli viga ja nagu sa mulle aina meelde tuletad, ootavad sind tähtsad kliendid.”

Chloe pöördus konditsioneeri jahedusest korraga värisedes minekule. Ta põimis käsivarred ümber keha, et külma peletada ning taipas, et kannab ikka veel närust T-särki, mille ta esimesena pihku haaras hommikul, kui politseiseersant ta ülemisele korrusele duši alla ja verest nõretavat hommikumantlit vahetama saatis. Ilmselt oli ta kodust lahkuma valmistudes nii endast väljas, et oli korralikud püksid jalga tõmmanud, kuid unustanud nendega sobiva siidist pluusi selga panna. Jumal küll, ta nägi ilmselt välja nagu poolearuline kodutu. Chloe tundis, kuidas piinlikkuselaine ta enda alla mattis.

Arvestades kõike juhtunut, oli hullumeelne sellepärast enesevalitsust kaotada, et tema riided kokku ei sobinud, aga teadmine, et ta kandis väljaveninud T-särki, oli viimaseks piisaks. Chloe vihkas seda, et politsei ülekuulamine oli ta nii rööpast välja viinud, et ta polnud suutnud end korralikult riidessegi panna. Teda ärritas tema enda soov, et ta igatses Liami heakskiitu, tunnustust või vähemalt nõusolekut. Miks ta mehe halvakspanust hoolis? Liam oli juhuslik spermadoonor, ei midagi enamat. Kuid kui naine oleks veidi elegantsem välja näinud, võib-olla oleks mees oma põlguse varjamisega natuke rohkem vaeva näinud. Pisarad ähvardasid purskuda, Chloe pilgutas neid alla surudes silmi, ning viimases hädas tuli uhkus talle appi. Ta ei kavatsenud enesehaletsusse langeda, vähemalt mitte Liami nähes, kes nii ilmselgelt polnud tema nutupeoga ühinemisest huvitatud.

Liam tuli oma laua tagant välja ning jäi Chloe’ ja ukse vahele seisma. Naine tundis kergendust, kui mees ei vihjanud millegagi sellele, et taipas, kui lähedal naine kokkuvarisemisele oli.

„Meil on vaja veel paljudest asjadest rääkida,” sõnas Liam. „Ma ei saa sulle praegu rohkem aega pühendada ja pärast lõunat pean ma kohtus olema. Kas sa saad kella neljaks siia tulla?”

Chloe lõi korraks kõhklema. „Kui politsei mind kinni ei võta, olen ma siin.”

„Mine kinno,” ütles Liam. „Vali mõni kenas perekeskses äärelinnas asuv kino. Kinod on suurepärased kohad politsei eest peitu pugemiseks.” Liam koputas kergelt vaheuksele, mida naine polnud varem märganud ning naisehääl vastas.

Mees avas ukse. „Tere, Helen, üks minu klient tuleb sealt läbi, kui sul midagi selle vastu pole.” Ta pöördus uuesti Chloe’ poole. „See uks viib minu juristi kabinetti. Kui sa siitkaudu välja lähed, saad kohe välisukse juurde minna. Ilmselt on parem, kui sa väldid vastuvõturuumi kaudu lahkumist. Ma arvan, et sina ja mu järgmine klient ilmselt tunnete teineteist.”

„Aitäh.” Chloe kõndis Heleni kabineti poole piisavalt tuimana, et mehe juhiseid küsimusi esitamata järgida.

„Chloe.”

Naine peatus ning keeras ringi, et mehe poole vaadata, tänulikuna selle väikese vastutuleku eest, et mees tema nime kasutas. „Jah?”

„Kus su… su tütar… praegu on?”

„Mu õde tuli talle täna varahommikul järele. Ta viis Sophie enda juurde Coniferi.”

„Kui kauaks sa saad… Sophie… sinna jätta?”

„Mis minu õesse puutub, siis igaveseks. Mis Sophiesse puutub – vähemalt magamaminekuni. Mu õel on endal kaks koolieelikut ja Sophiele meeldib tädilastega mängida.”

Liam noogutas naise vastust teadmiseks võttes kiiresti. „Siis ma ootan sind kella neljaks pärastlõunal siia tagasi. Ürita end vahepeal mitte kinni võtta lasta, eks ole?”