Читать книгу Minu süda ja teised mustad augud - Jasmine Warga - Страница 2

Jäänud on 26 päeva

Muusikal, eriti klassikalisel muusikal, eriti Mozarti reekviemil, re-minooris missal, on kineetiline energia. Kui küllalt terane olla, võib kuulda, kuidas viiulipoognad keelte kohal värelevad, valmis noote sütitama. Neid liikvele ajama. Ja kui noodid kord lendu tõusevad, põrkavad nad üksteisega kokku. Pilluvad sädemeid. Plahvatavad.

Mõtlen palju sellele, mis tunne on surra. Millise kõlaga on surm? Kas ma plahvatan nagu need noodid, toon kuuldavale oma viimased valukarjed ning vaikin seejärel igaveseks? Või muutun hoopis vaevu märgatavaks undamiseks, mille kõrv püüab kinni vaid siis, kui pingsalt kuulata.

Ja kui ma juba niigi suremisest ei fantaseeriks, hakkaksin Tuckeri Turunduskontseptsioonide telefonikeskuses töötamise tõttu nagunii surmale mõtlema. Nende õnneks ei saa neid selle eest vastutusele võtta, sest mul on eelsoodumus olemas.

Tuckeri Turunduskontseptsioonid on telemarketingi firma, mis asub piki kõnnitee äärt kulgeva räpase ostukeskuse keldrikorrusel, ning mina olen nende ainus töötaja, kes Rooma langemise ajal veel sündinud ei olnud. Arvukad hallid plastlauad, mis tõenäoliselt osteti Costcost hulgi, on üksteise kõrvale ritta seatud ning igal töötajal on oma telefon ja arvuti. Siin lõhnab kõrbenud kohviga segatud kõdu järele.

Praegu on meil käsil ühe uurimuse tegemine Paradiisi Puhkuste jaoks. Firma tahab teada, mida inimesed rohkem hindavad – toidu ja joogi kvaliteeti või hotellitubade kvaliteeti. Valin nimekirjast järgmise numbri: proua Elena George’i, kes elab Mulberry tänaval.

„Halloo?” vastab telefonile kriipiv hääl.

„Tere, proua George! Minu nimi on Aysel ja ma helistan Tuckeri Turunduskontseptsioonidest Paradiisi Puhkuste nimel. Kas teil on pisut aega, et vastata paarile küsimusele?” Mul puudub enamiku kaastöötajate laulev kõnemaneer. Ma pole just TTK säravaim töötaja.

„Ma ju ütlesin teile, et te sellele numbrile enam ei helistaks,” lausub proua George ja paneb toru ära.

Te võite küll põgeneda, kuid te ei saa peitu pugeda, proua George. Teen oma kõnelogisse märkuse. Paistab, et proua ei ole huvitatud puhkuseosaku soetamise võimalusest, et veeta kaks nädalat Hawaiil. Kahju küll, Paradiisi Puhkused.

Rohkem kui üks kõne järjest on minu jaoks liig mis liig, seepärast pööran näo arvuti poole. Minu töö ainus boonus on piiramatu tasuta internetiühendus. Teen brauseri ikoonil topeltklõpsu ja login veel kord Sujuva Väljapääsu veebilehele, mis on parasjagu minu lemmikleht.

„Aysel!” nähvab minu järelevaataja härra Palmer, hääldades mu nime valesti nagu alati. Mu nimi on Aa-zell, mitte Ai-sel, aga tal ükspuha. „Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa lõpetaksid arvutis kolamise?” Ta viipab mu kõnelogi poole. „Sul on veel päris palju numbreid järel.”

Härra Palmer on üks neist, kelle elu võiks olla hoopis teistsugune, kui ta läheks kordki mõne teise juuksuri juurde. Praegu on tal potisoeng, selline, mida tavaliselt kohtab pigem kiitsakatel kuuenda klassi poistel. Tahaksin talle öelda, et siilisoeng võiks ta lõuajoone esile tõsta, ent ilmselt on ta proua Palmeriga üsna õnnelik ja tal pole enda tuunimisega kiiret. Eip, härra Palmeril pole mingit keskeakriisi.

Ma ei tahaks seda küll tunnistada, aga ma olen härra Palmeri peale natuke kade. Teda saab vähemalt korda teha, kui ta tahab, et ta korda tehtaks. Paar korda kääridega klips-klõps, ja ongi tuttuus mees valmis. Mind ei saa enam miski korda teha.

„Mis on?” küsib härra Palmer, kui märkab, et ma teda vahin.

„Teil on ilusad juuksed.” Keerutan end toolil. Ma arvan, et valetasin, mu tööl on kaks boonust: tasuta internetiühendus ja võimalus istuda pöörleval toolil.

„Ah?” urahtab ta.

„Teil on ilusad juuksed,” kordan ma. „Kas te pole mõnikord mingi teise soengu peale mõelnud?”

„Tead, ma riskisin sinu töölevõtmisega niigi.” Ta viibutab oma kortsus sõrme mu nina all. „Kõik ütlesid mulle, et sinuga tuleb jama. Sinu…” Ta jätab lause pooleli ja vaatab mujale.

Sinu isa pärast, lõpetan mõttes tema lause. Tunnen, kuidas mu suu täitub metalse hapu maitsega, mida olen õppinud tundma kui alanduse maitset. Minu elu võib jagada selgelt kaheks: enne minu isa sattumist õhtustesse uudistesse ja pärast seda. Hetkeks luban endale kujutluspilti sellest, kuidas meie vestlus kõlaks juhul, kui minu isa ei oleks minu isa. Tõenäoliselt ei räägiks härra Palmer minuga siis nagu hulkuva krantsiga, kes ta prügikasti rüüstab. Mulle tundub, et siis oleks ta taktitundelisem, aga nüüd ei raiska enam keegi minu peale oma taktitunnet. Ent seepeale kargab mulle pähe mõte, mida üritan uuesti peast välja visata. Sisimas ei tunneks sa end sugugi teisiti.

Püüan seda mõtet meelest pühkida ja lasen pea norgu. „Palun vabandust, härra Palmer! Kohe asun tööle.”

Härra Palmer ei lausu sõnagi, vaid tõstab pilgu kolme hiiglasliku läikiva loosungi poole, mis alles hiljuti kontori tagaseina riputati. Kõigil kolmel ilutseb Brian Jackson ühes või teises poosis – käed risti rinnal, käed võidukalt üles tõstetud, käed kiirendades külgedele surutud. Tema nahk on fototöötlusprogrammiga täiuslikuks muudetud, kuid tema tuhkblonde juukseid ja helesiniseid silmi ei ole sugugi vajadust muuta. Ja kuna ma olen temast kooli koridoris mitu korda möödunud, tean ma, et ta säärelihased ongi nii suured. Kõikide hiiglaslike loosungite alumises servas seisab punaste trükitähtedega kiri „KENTUCKY OSARIIGIST LANGSTONIST VÕRSUNUD OLÜMPIALOOTUS”.

Loosung ei maini poole sõnagagi esimest Langstonist võrsunud poissi, kes peaaegu olümpiale pääses. Aga seda pole tarviski. Vaatan, kuidas härra Palmer loosungit silmitseb, ja tean, et ta mõtleb sellest poisist – esimesest poisist. Peaaegu kõik, kes näevad Brian Jacksoni higist laupa ja lihaselisi sääri, mõtlevad paratamatult Briani vanemale vennale Timothy Jacksonile. Ning kõik, kes näevad loosungit ja seejärel mind, mõtlevad kindlasti Timothy Jacksonile.

Lõpuks rebib härra Palmer pilgu plakatilt ja pöördub taas minu poole. Ehkki ta ei suuda mulle silma vaadata. Kurku puhtaks köhatades jõllitab ta üle mu pea. „Kuule, Aysel. Võib-olla oleks parem, kui sa homme tööle ei tuleks. Võta õige vaba päev.”

Surun küünarnukid vastu lauda ja soovin, et võiksin halli plastiga ühte sulada, seguneda polümeeride tundetusse massi. Tunnen, kuidas mu nahk saab keharaskuse all muljuda, ning ümisen vaikselt Bachi tokaata ja fuuga d-molli. Mu mõtted täituvad raskete tumedate orelihelidega ja ma kujutlen, kuidas oreliklahvidest moodustub redel, mis viib tühja vaiksesse kohta. Kohta, mis asub eemal TTK-st, eemal härra Palmerist, eemal kõigist ja kõigest.

Paistab, et härra Palmer tõlgendab minu vaikimist ekslikult segadusena, mitte sügava ja täieliku alandusena. Ta sirutab käed enda ette välja ja pöörab peopesad ülespoole, nagu oleks äsja käsi pesnud. Enamikul inimestel tekib minu juuresolekul just selline tunne – soov käed puhtaks pesta. „Sa oled ehk kursis, et homme helistame inimestele Langstoni linna nimel ja püüame suurendada laupäeval Brian Jacksoni auks toimuva kogunemise osalejate arvu.” Härra Palmeri hääl värahtab ja ta vaatab vilksamisi tagasi loosungi poole, otsekui võiks Brian Jacksoni keskendunud atleetlik näoilme aidata tal julgust kokku võtta ja jätkata.

Briani võluvägi näib siiski härra Palmerile mõjuvat, sest ta saab oma hääle tagasi. „Brian tuleb nädalavahetuseks treeninglaagrist koju ja linn soovib, et kõik teda soojalt vastu võtaksid. Ma tean küll, et sa tahaksid väga aidata, aga ma kardan, et mõned kliendid ei tunne end mugavalt, kui sina neid kogunemisele kutsud, sest, noh, sest sinu isa ja…” Ta tasandab häält ja räägib edasi, ent kogeleb ja kokutab seejuures nii, et ma ei saa hästi aru, mida ta ütleb. See on midagi vabanduse, selgituse ja süüdistuse vahepealset.

Proovin naeru tagasi hoida. Selle asemel et keskenduda asjaolule, et ma ei sobi isegi telefonimüüjaks, võtan sihikule hoopis härra Palmeri sõnavaliku „klient”. Ma arvan, et inimesed, keda me päevast päeva ahistame, ei pea end mitte klientideks, vaid pigem ohvriteks. Ja oma isa pärast oskan ma väga hästi tekitada inimestes tunde, nagu võiksid nad saada järgmiseks ohvriks.

Pabinas ja näost punane, läheb härra Palmer minu laua juurest minema ning hakkab teistes vahekäikudes ringi kõndima. Ta palub Mariel lõpetada nätsu närimise ja anub Tonyt, et too hoiduks hamburgeri rasva määrimisest tervele klaviatuurile.

Kui härra Palmer jõuab ohutusse kaugusesse, avan uuesti Sujuva Väljapääsu lehekülje. Kõige lihtsamalt öeldes on Sujuva Väljapääsu veebileht neile, kes tahavad surra. On veel tonnide kaupa teisi lehekülgi. Mõned on teistest edevamad, mõned on suunatud kitsamale ringile, kes eelistavad kindlat suremisviisi, näiteks lämbumist, või teatud tüüpi inimestele, näiteks masenduses vigastatud sportlastele või muule sedasorti pasale. Ma ei ole veel leidnud lehte, mis oleks pühendatud psühhootiliste kriminaalide soovimatutele tütardele, seepärast on minu leheküljeks praegu Sujuv Väljapääs.

Sujuva Väljapääsu veebileht on lihtne, ilma ühegi nõmeda ja tobeda HTML-i värgita. See on mustvalge. Stiilne. Kui üks enesetappudele pühendatud veebileht saab üldse stiilne olla. Seal on teadetetahvlid ja foorumid, mida ma peamiselt uuringi. Viimasel ajal on mind hakanud tõsiselt huvitama rubriik „Enesetapukaaslased”.

Enesetappude puhul ei tule enamik inimesi selle pealegi, et häda võib seisneda asjaolus, et inimesel on tõeliselt raske lõpuni endale kindlaks jääda. Tean-tean. Inimesed halisevad kogu aeg, kuidas enesetapp on argade pääsetee. Ja arvatavasti ongi – selles mõttes, et ma annan alla, alistun. Põgenen oma tuleviku musta augu eest, ennetan kasvamist inimeseks, kelleks mul on hirm saada. Aga fakt, et tegemist on argpüksliku teoga, ei tähenda veel, et see on lihtne.

Tegelikult valmistab mulle muret see, et mu enesealalhoiuinstinkt võib olla liiga kõrge. Nagu peaksid minu depressioonis vaim ja vägagi elus keha omavahel pidevat võitlust. Muretsen sellepärast, et mu keha võidab mingi äkilise impulsi ajel viimasel minutil ja ma lõpetan ainult pooliku teoga.

Kõige rohkem hirmutab mind luhtunud katse. Ma ei taha mingil juhul lõpetada ratastoolis, süüa peenestatud toitu ning elada ööpäev läbi mõne ülbe medõe valve all, kelle üsna kehvasti varjatud kinnisidee on mõni niru tõsielusaadete kanal.

Ja sellepärast olengi ma viimasel ajal enesetapukaaslaste rubriigil silma peal hoidnud. Arvatavasti käib see nii, et leitakse enda kõrvale mõni teine hale kuju, kes elab kusagil lähedal ja kellega koos oma viimsed plaanid tehakse. See on kui kaaslase surve all tehtud enesetapp, ja nagu ma aru saan, on see pagana efektiivne. Pange mind kirja.

Lasen pilgu mõnest postitusest üle. Ükski neist ei sobi mulle väga hästi. Postitajad kas elavad liiga kaugel (Miks tahavad nii paljud California elanikud oma ajud sodiks lasta? Kas ookeani lähedal elamine ei peaks neid hoopis õnnelikuks tegema?) või kuuluvad valesse demograafilisse rühma (ma ei tahaks tõesti sattuda mõne abieluprobleemide küüsis vaevleva täiskasvanuga ühte patta – stressavad kodused emad-autojuhid pole minu jaoks).

Mõtlen, et koostaks oma kuulutuse, aga ma ei teagi, mida ma selles ütleksin. Pealegi ei tundu miski kurvem, kui sirutada käsi välja, püüda kaaslast otsida ja korvi saada. Vaatan üle õla ja näen, et härra Palmer on paari rea kaugusel. Ta masseerib Tina Barti õlgu. Ta masseerib alati Tina Barti õlgu. Võib-olla polegi ta proua Palmeriga nii õnnelik, kui ma arvasin.

Härra Palmer tabab mind teda vahtimast ning vangutab pead. Teen talle vilksamisi oma kõige armsama lõusta, võtan telefonitoru ja valin kõnelogist järgmise numbri: Samuel Porteri, kes elab Galveston Lane’il.

Kuulan telefonist tuttavat kutsuvat tooni, kui kuulen arvutist piiksu. Pagan. Ma unustan kogu aeg hääle maha võtta.

Minu kõrval töötav keskealine naine Laura, kes kasutab oma kollaka jume kohta liiga erksat huulepulka, kergitab mind vaadates kulmu.

Kehitan õlgu. „Tarkvara teeb ilmselt uuendusi,” vormin teda vaadates huultega.

Laura pööritab selle peale silmi. Paistab, et ta on inimplämadetektor.

Härra Samuel Porter ei võta vastu. Ju ta siis ei ihalda piña colada’t. Panen telefonitoru hargile ja klõpsan tagasi Sujuva Väljapääsu lehele. Paistab, et see piiksus sellepärast, et keegi postitas enesetapukaaslaste foorumisse uue sõnumi. Selle pealkiri on „7. aprill”. Avan sõnumi.

Tunnistan, et pidasin seda millalgi rumalaks. Enda tapmise mõte on selles, et saaksin igavesti üksinda olla, seepärast ei ole ma kunagi aru saanud, miks ma peaksin tahtma seda kellegagi koos teha. Aga olen nüüd meelt muutnud. Ma pabistan, et löön viimasel minutil põnnama või midagi. Lisaks veel mõned teised asjad, aga nendest ma siin parem ei räägiks.

Mul on ainult mõned tingimused. Esiteks, ma ei taha teha seda kellegagi, kellel on lapsed. Selline pask oleks minu jaoks liiga ränk. Teiseks, see keegi tohi elada minust rohkem kui tunnise sõidu kaugusel. Ma mõistan, et see võib olla keeruline, sest ma elan väga üksildases kohas, aga praegu jään ma selle tingimuse juurde. Ja kolmandaks, me peame tegema seda 7. aprillil. See kuupäev ei kuulu läbirääkimisele. Täpsema informatsiooni saamiseks saatke mulle sõnum.

KülmunudRobot

Vaatan KülmunudRoboti statistikat ning püüan tema kasutajanime arvustamisest hoiduda. Ent – KülmunudRobot, päriselt ka või? Ma saan aru, et siin on kõik natuke, olgu peale, üsna emotsionaalsed, aga siiski. Kuhu jääb väärikus?

Tuleb välja, et KülmunudRobot on poiss. Ta on seitsmeteistkümneaastane, nii et minust ainult aasta vanem. See sobib. Oo, ja ta on Kentucky osariigist Willisest – umbes viieteistkümne minuti kauguselt.

Minust käib jõnks läbi ja mulle meenub ähmaselt, et selline ongi elevustunne. KülmunudRoboti ajastus on ideaalne. Esimest korda elus mul ehk veab. See ei saa olla muud kui universumi märguanne – kui veab ainult sel hetkel, kui plaanitsed enesetappu, on kahtlemata aeg minna.

Loen veel kord sõnumit. 7. aprill sobib mulle. Täna on 12. märts, suudan äkki veel ühe kuu või umbes nii kaua vastu pidada, ehkki viimasel ajal tundub iga järgmine päev terve igavikuna.

„Aysel,” ütleb härra Palmer taas.

„Mis on?” küsin talle vaevu tähelepanu pöörates.

Härra Palmer jääb mu selja taga seisma ja koputab minu arvuti ekraanile. Püüan lehekülje alumisele ribale klõpsata. „Tead, mul ükskõik, mida sa vabal ajal teed, aga ära tööl sellega tegele. Said aru?” Tema hääl vajub lössi nagu vana diivanipadi. Mul oleks härra Palmerist kahju, kui minus oleks säilinud pisutki kaastunnet kellegi teise jaoks peale iseenda.

Oletan huupi, et härra Palmer ei ole Sujuva Väljapääsu leheküljega tuttav. Arvatavasti mõtleb ta, et ma vaatan mõnda heavy metal’i fännilehte või midagi sarnast. Härra Palmeril pole aimugi, et mulle meeldib vaikne instrumentaalmuusika. Kas tema vanemad ei õpetanud talle, et ei maksa stereotüüpe uskuda? See, et ma olen taltsutamatute lokkidega kuueteistaastane tüdruk, kes kannab päevast päeva tumedatriibulisi särke, ei tähenda veel, et ma ei võiks osata hinnata ilusat viiulisoolot või ladusat klaverikontserti.

Kui härra Palmer lõpuks kaugemale läheb, kuulen, kuidas Laura õhku ahmib. „Mis on?” küsin ma.

„Kas sul kodus internetti ei ole või?” pärib ta kulmu kortsutades. Ta rüüpab tasuta kohvi ja tema plastkruusi servale jääb plahvatanud marjade karva jõleda huulepulga jälg.

„Kas sul kodus kohvimasinat ei ole või?”

Laura kehitab õlgu, ja just siis, kui ma arvan, et meie vestlus on lõppenud, ütleb ta: „Töö ei ole kohtingukaaslaste otsimise paik. Tee seda oma vabast ajast. Muidu tood veel meile kõigile jama kaela.”

„Õige.” Vaatan alla klaviatuurile. Ei ole mingit mõtet hakata Laurale selgitama, et ma ei otsi kohtingukaaslast, vähemalt mitte sedasorti kaaslast.

Vahin ainiti F- ja G-klahvi vahele kinni jäänud juustuküpsiste puru ning otsustan korraga – ma kirjutan KülmunudRobotile vastu.

Meil on temaga kohting: 7. aprillil.