Читать книгу Ingel - Jason Calacanis - Страница 7

1. peatükk

Selle raamatu pidanuks kirjutama keegi teine

Sel raamatul on üksainus eesmärk: õpetada teile, kuidas 21. sajandil tohutuid varandusi luuakse.

See ei ole mingi süsteem ega saladus ja sestap ei kavatse ma seda suureks puhuda nagu mingit mõttetut eneseabiraamatut, mis teil juba olemas on.

Ma räägin lihtsalt ära, kuidas üks Brooklynist pärit (enne seda, kui Brooklyn popiks sai) alla keskmiste hinnetega üliõpilane end tehnoloogiatööstusse sisse uuristas, kuidas tal seitse korda vedas (ja veab edasi) ning kuidas ta kümneid miljoneid dollareid teenis.

Enamik arvab, et mul lihtsalt veab, mõne arvates olen ma läbi ja lõhki petis ning käputäis leiab, et ma olen suurepärane haipija. Minu arust pole aga õigus neist mitte ühelgi – hoopis neil kõigil korraga.

Seepärast ongi see kõige parem äriraamat läbi aegade. Seda ei peaks kirjutama mina, aga näe, ometigi läks nii. Ma olen autsaider, kes sai jala ukse vahele, ning ma räägin teile ära, kuidas see õnnestus.

Kuidas ma nii kaugele jõudsin, on mulle samasugune šokk kui kõigile teistelegi. See on üks äraütlemata põnev lugu: haiglaõe ja kõrtsmiku poeg näeb pealt, kuidas ta pere kõigest ilma jääb, kui täies mundris föderaalagendid tormavad pumppüssidega sisse nagu filmides ja võtavad ta isa baari enda valdusse. Täis tahtmist midagi tõestada, läheb ta üle silla Manhattanile ning siirdub lõpuks Ameerika Ühendriikide läänerannikule varandust kokku ajama.

Ameerika unelm

Ameerika unelm on endistviisi alles, seda ei levitata lihtsalt enam nii laialdaselt.

Möödunud sajandil läksid meie vanemad ja vanavanemad tehastesse ja kontoritesse tööle ning rügasid seal, nagu jaksasid. Nüüd aga on robotid, kes kunagi ei maga ja end ise eksponentsiaalselt täiendavad, hakanud neid töökohti ära võtma. Meie, inimesed, kõigi oma tüütute füsioloogiliste ja emotsionaalsete vajadustega, ei suuda sellega sammu pidada.

Suurem osa teist on omadega pees.

Siin te ometi olete ning sestap ilmselgelt valmis õppima. Mina aga saan teie võimalusi märkimisväärselt parandada, kui teete, mida vaja.

Maailma juhtimist võtavad vähehaaval üle nood vähesed mõjuvõimsad ja nutikad inimesed, kes oskavad noid roboteid ehitada või siis välja töötada tarkvara ja selliseid tahvelarvuteid, millest te seda siin loete. Ärge aga lugemist pooleli jätke, sest ma näitan teile, kuidas igaüks võib illuminaatide, diginaatide ja rahanaatidega ühe laua taha jõuda ning ehk ka sellest saja-aastasest buumist kasu lõigata.

Jajah, mul on oma eduvalem just nagu kõigil teistel äriraamatuil, mille olete endale ostnud, kuid minu ja nende valemitel on tähtis erinevus: minu oma vaatab tulevikku.

Kõik teised raamatud – ja mõni neist on väga hea – püüavad selgeks teha, kuidas inimesed teenisid raha kinnisvaraäris, sest nad valdasid tehingute sõlmimise kunsti või võtsid pardale õiged inimesed (ja viskasid valed üle parda), kuid need on praeguseks üldiselt kõigest ajalooürikud.

Viimase kümne aastaga on maailm muutunud rohkem kui viimase kümne aastakümnega.

See pole pelgalt vaimukas lause, mida konverentsi lõppsõnas või õhtusöögilauas pillata. See on vaieldamatu tõsiasi.

Kõik need muutused, mis on Interneti, mobiiltelefonide, robootika, sensorite ja bioloogia vallas meie silme all toimunud, on täiesti hämmastavad mitte üksnes tavalistele inimestele, vaid ka neis valdkonnis töötavatele asjatundjatele – ning tempo aina kasvab.

Ma võiksin siin arengu kiiruse tõestuseks ära tuua nimekirja rabavatest tehnoloogilistest läbimurretest, kuid mulle meeldiks pigem, et see raamat peaks ajaproovile vastu, ning ausalt öelda oleksid sellised näited nagu inimesele males pähe tegev arvuti, ainsagi palgalise autorita loodud entsüklopeedia, lennukeid juhtivad arvutid, ilma roolita autod ja robotite abil peetavad sõjad nii igapäevased, et ulmel on juba keeruline ulmeliseks jääda.

Tean seda, sest eelmisse viidekümnesse kuuma asja investeerinud tippinvestorid helistavad mulle ja uurivad, mis järgmine kuum asi olla võib. Mu sõrm on äri- ja tehnoloogiamaailma tuleviku pulsil.

Minu kui ingelinvestori asi on kirjutada välja tšekk, kui mitte keegi teine teisse ei usu – ning see on maailma kõige põnevam kihlvedu.

Ma saan igal nädalal kokku kümnete hulludest mõtetest pakatavate unistajatega, kes tahavad mult raha, nõu ja ligipääsu mu visiitkaardikogule – peamiselt muidugi raha.

Sageli olen ma „esimene raha“, esimene investor, kes on valmis proovima õnne mõne Uberi- või Thumbtacki-suguse ettevõttega, kui nad on väärt ainult neli või viis miljonit dollarit ja peaaegu kõik on neile eitavalt vastanud.

Investeerisin tänavu 750 000 dollarit ettevõttesse, mis toodab robotkohvikut nimega Cafe X. See kõrvaldab Starbucksi ärimudeli kaks kõige kulukamat komponenti: kinnisvara ja inimesed.

Kui selle ettevõtte asutajad meilisid mulle video, mis kujutas proto­tüüpi ühes Hongkongi ülikoolis tegutsemas, vastasin neile: „Kas see on nali?“

Nad vastasid: „Ei, see pole mingi nali.“ Ma kutsusin nad oma inkubaa­toris­se, kus me täiustasime toodet kolm kuud ja aitasime neil müügikõnet kirjutada. Seejärel tutvustasin neid oma rikastele, mõjuvõimsatele ning pahatihti ka paadunud mänguritest ja eneseimetlejatest sõpradele, kes rahastasid ettevõtet miljonite dollaritega.

Kui Cafe X läheb edukalt käima, langetame late hinna (taas) kahele dollarile, valmistame seda iga kord täiuslikult (arvuti ei unusta kunagi, kui palju vahtu te soovisite) ning lühendame ooteaja enam kui viielt minutilt vähem kui kolmekümnele sekundile (masinad teavad, kus teie nutitelefon asub, ning hakkavad valmistama teile kohvi, kui te olete pooleteise minuti kaugusel).

Starbucksi asemel igal teeristil on kvartali iga maja fuajees Cafe X-i masin.

Need robotid pole avatud neliteist tundi päevas, vaid teenindavad meid ööpäev läbi.

Cafe X ja muud idufirmad elimineerivad ka miljoneid töökohti, kus inimesed saavad palka selle eest, et seisavad leti taga, kordavad teie järel teie seitset tähtsat juhtnööri, kuidas teile hommikust keele­kastet valmistada, ning masturbeerivad siis kaks minutit piimavahustiga.

Mis saab tööst ja raha teenimisest?

Kui te nüüd arvate, et ma olen hirmus ja röövellik vabaturukoletis, on teil õigus, kuid üksnes pooleldi – ma olen ka humanist ning minu arvates on meie lastel oma ajaga parematki peale hakata.

Mida kiiremini me vabaneme vähe tasustatud ja rutiinsetest lihttöödest, seda kiiremini saab meie liik hakata tegutsema tähtsamate probleemidega, nagu kestlikkus, teistele planeetidele rändamine ning ehk ka viimase paarikümne, meie seast kõige nõrgemaid mõrvava, vägistava ja muul moel maha suruva diktaatori ja despoodi kukutami­ne.

Muidugi võib olla, et mul pole õigus.

Kui me kõigist neist töökohtadest vabaneme, võib käivituda ammu unustatud Occupy Wall Street – tühikargamise ülemaailmne versioon, kus kari taibukaid, kuid organiseerimatuid hipisid ja millenniumilapsi trampis jalgu ja hüüdis: „Aitab! Enne, kui midagi ei muutu, ei lähe me siit kuhugi!“

Kuni muidugi majandus tõusuteele pööras, nemad endale tasuta söögiga lahedad töökohad ja UberPoolist isiklikud autojuhid leidsid ning seejärel mõistsid, et tegelikult on asjad üldiselt kuradi hästi ja neil pole enam tarvis Michael Bloombergi majale tormi joosta ega Goldman Sachsi fuajees haisemas käia.

Mina arvan täiesti siiralt, et meil on umbes 70protsendise tõe­näosusega võimalik see hiiglaslik muutuste pundar lahti harutada ilma tänavail täieulatuslikku revolutsiooni alustamata, nagu see juhtus Kreekas või Egiptuses või üldse kõikjal, kus noorte tööpuudus ületab 20 protsenti.

Ma ei investeeri sellesse tulevikku aga selleks, et istuda vandli­tornis ja irvitada inimeste üle, kelle töökohad ära kaovad. Ma investeerin sellesse tulevikku seepärast, et see on vältimatu, ning arvan, et saan niimoodi hoogu anda alusepanijatele ja novaatoritele, kes on sõnumitoojad, mitte kõrilõikajad. Mõistagi on mul plaanis nende revolutsioonidega hea hulk raha kokku ajada, kuid kavatsen ka uhkusega tagasi vaadata, teades, et mina aitasin tagant lükata muutusi, mis parandasid meie planeeti.

Maatriksi haardest putku

Kui te seda siin loete, siis palju õnne! Te valisite punase tableti1 ning olete teinud esimese sammu teel, mille lõpus on rusuv tõde: teie eluajal pööratakse maailm veel kaks või kolm korda pea peale.

Töödeilma lõpp ei ole enam kaugel ning ma ei räägi üksnes oma kohvirobotist. Kaob ka enamik heaks karjääriks peetud valgekraede töid, sealhulgas näiteks juristi, arsti, õpetaja, raamatupidaja, piloodi, ajakirjaniku ning – nüüd see tuleb – tarkvarainseneri amet.

Just. Ehkki praegu on tarkvarainseneri amet arvatavasti maailma parim, investeerisin just äsja ettevõttesse, mis loodab tarkvarainseneri töö elimineerida. Teie saate lihtsalt toksida lahtrisse „Tee mulle rakendus, mis teeb X, Y ja Z“ ning see pritsib teile välja teie isikliku „Sisesta-see-teenus-mis-praegu-imeb-Uberi“.

Kui teil pole seda sissejuhatust lugedes paanikahoogu veel peale tulnud, ütlen, milline on järgmine projekt, mida ma kavatsen rahastada. See on tehisintellektiga robot, mis uurib inimesi ja ehitab uusi roboteid.

Ma pole seda veel leidnud, kuid tõenäoliselt selleks ajaks leian, kui te selle raamatuga ühele poole saate. Madu hakkab omaenda saba sööma.

Siis, kui see juhtub, on väga tõenäoline, et iga inimene peab iseenda eest väljas olema.

Muide, paljud rikkad on selleks tulevikuks juba valmistunud ning ostnud saari või tohutuid valdusi sellistes kõrvalistes kohtades nagu Wyomingis või Uus-Meremaal (ilma naljata), mis on täiesti ise seisvad: töötavad päikeseenergiaga, magestavad vett, on kindlustatud ja relvastatud.

Täpselt nii – maailmalõpuks valmistuvad ka miljardärid, mitte üksnes külahullud.

Tulekul on täiuslik torm mustadest luikedest ning see raamat õpetab teid mitte üksnes seda üle elama, vaid ka lõpuni selle turjal püsima.

1 Punane tablett, sinine tablett – valik, mille mässuliste juht Morpheus andis peategelasele Neole 1999. aasta filmis „Maatriks“. Punane tablett sümboliseerib reaalsust: ebakindlat tulevikku, ränki tõdesid ja vabadust; sinine tablett aga elu illusioonis ehk mugavat, kuid tajumata orjust. (Toimetaja märkus.)