Читать книгу Salamise sõdurid - Javier Cercas - Страница 7

Javier Cercase „Salamise sõdurid“ (Soldados de Salamina, 2001) kõneleb suurtest teemadest: kangelaseks olemisest ja mitteolemisest, tõe võimalikkusest ja võimatusest, mäletamisest, elutahtest, elurõõmust. Dokumentaalset materjali ja fiktsiooni põimides käsitleb autor Hispaania kodusõda ja selle kaugeid kajasid kuuskümmend aastat hiljem ning kuigi loo mõistmiseks ei ole tingimata tarvis sõja käigu ega selle eel- ja järellooga lähemalt tuttav olla, pakume enne lugema asumist siiski lihtsustatult mõned Hispaania XX sajandi ajaloo põhipunktid, et aidata lugejal hõlpsamini järje peale saada. Lühimärkmed romaanis esinevate ajalooliste isikute kohta leiab raamatu lõpust.

14. aprillil 1931, pärast monarhistlike parteide lüüasaamist valimistel, kuulutati Hispaanias välja Teine vabariik. Järgnenud periood oli aga rahutu ja kaugel üksmeelest; esimeste aastate vasakpoolse valitsuse läbi viidud reforme asus järgmine, paremvalitsus, tagasi pöörama; ägedaimaks vastasseisuks oli 1934. aasta üldstreik ehk nn oktoobrirevolutsioon, mille parempoolne valitsus sõjaväe abiga maha surus. 1936. aasta valimiste tulemus näitaski ühiskonna pooldumist napi eduga võitnud liberaalsete vasakpoolsete ning konservatiivsete vaadetega natsionalistide vahel.

Viimaste leeri kuulus ka paar aastat varem asutatud üsna tühise tähtsusega fašistlik Falangi partei (Falange), mille liidriks oli endise diktaatori Miguel Primo de Rivera poeg José Antonio. Falang töötas välja oma sümboolikaarsenali, millest Franco hiljem oma režiimi tarbeks palju üle võttis: XV sajandil Hispaania ühendanud katoliiklikult kuningapaarilt laenatud ike ja nooled, Saksa ja Itaalia fašistidest inspireeritud sinised särgid, parteihümn „Cara al sol“ („Näoga päikese poole“), loosung „¡Arriba España!“ („Üles, Hispaania!“).

Falangi sümboolika ja ideoloogia kujundamisel oli teiste seas üheks oluliseks figuuriks José Antonio lähedane sõber luuletaja ja ka proosakirjanik Rafael Sánchez Mazas, kes kodusõja lõpul ime läbi mahalaskmiselt eluga pääses ning hiljem Franco valitsuses mõnda aega ministriks oli. Tema lugu ongi selle romaani üheks teljeks.

17. juulil 1936 – samal ajal, kui Barcelonas oli Berliini olümpia vastase protestiüritusena algamas rahvaolümpia – toimus Hispaania Maroko territooriumil sõjaväeline riigipöördekatse, mis vallandas kodusõja. Selle keerulist käiku lähemalt puudutamata olgu vaid nimetatud, et Madriid ja Barcelona jäid vabariiklaste kätte, mässuliste keskuseks kujunes aga Burgose linn Põhja-Hispaanias. Mõlemad vaenupooled said tuge välisriikidelt – ühed Itaalialt ja Saksamaalt, teised Nõukogude Liidult. Ülestõusnute käsutuses olid muu hulgas ka Maroko regulaarväelased (araablastest palgasõdurid), kes olid kardetud oma metsikuse poolest. Kummaski leeris tekkis sisevastuolusid: vabariiklaste seas anarhistide, kommunistide ja sotsialistide vahel, ülestõusnute hulgas nn vanade sinisärklaste (camisas viejas) ehk Falangi algliikmete ja uute sinisärklaste (camisas nuevas) ehk hiljem liitunute vahel.

Barcelona langes mässuliste kätte 1939. aasta jaanuaris, Madriid märtsi lõpus ning 1. aprillil 1939 kuulutas kindral Franco kodusõja lõppenuks. Franco režiim püsis kuni diktaatori surmani 1975. aastal, seejärel algas üleminekuaeg. Demokratiseerunud Hispaania kuulutas välja amnestia kõikidele poliitvangidele ja sõlmis unustuskokkuleppe, millega kodusõjaaegsed ja -järgsed kuritööd said tabuteemaks. Sõjahaavad jäid aastakümneiks lahti rääkimata…

Mis puutub siia aga 480. aastal eKr Salamise saare lähistel toimunud lahing? Salamise merelahing oli Kreeka-Pärsia sõdade üks pöördepunkte, mille Kreeka linnriikide ühendatud väed vaenlase suurele ülekaalule vaatamata võitsid, ja on väidetud, et pärslaste võit tähendanuks lääne tsivilisatsiooni lõppu. Mil moel elustuvad Salamise sõdurid XX sajandi ajaloosündmustes, selle üle saame juba raamatut lugedes kaasa mõtelda.

Tõlkija