Читать книгу Salamise sõdurid - Javier Cercas - Страница 8

See oli 1994. aasta suvel, nüüd juba rohkem kui kuus aastat tagasi, kui ma esimest korda kuulsin Rafael Sánchez Mazase mahalaskmisest. Minu elus oli hiljaaegu juhtunud kolm asja: esiteks suri mu isa, teiseks jättis naine mu maha, kolmandaks jätsin oma kirjanikukarjääri. Valetan. Tegelikult neist kolmest esimesed kaks on õiged, vägagi õiged, kolmas mitte. Tegelikult ei olnud mu kirjanikukarjäär kunagi tõeliselt tuult tiibadesse saanudki, nii et mul olnuks raske seda jätta. Õigem oleks öelda, et jätsin selle, olles vaevalt alustanud. Olin 1989. aastal avaldanud oma esimese romaani; nii nagu kaks aastat varem ilmunud jutukogu, võeti seegi raamat vastu ilmse ükskõiksusega, kuid edevus ja ühe tollase sõbra ülistav arvustus veensid mind ühisjõul, et minust võib saada romaanikirjanik ja et kirjanikuks saamiseks on kõige õigem jätta töö ajalehetoimetuses ja pühenduda täielikult kirjutamisele. Selle elumuutuse tulemuseks oli viis aastat majanduslikku, füüsilist ja metafüüsilist ängi, kolm lõpetamata romaani ja õudne depressioon, mis surus mind kaheks kuuks tugitooli televiisori ette. Kui naisel sai kõrini arvete maksmisest – kaasa arvatud mu isa matuste oma – ja vaatamisest, kuidas ma väljalülitatud televiisori ees nutan, läks ta kodust minema niipea, kui ma taastuma hakkasin, ja mulle ei jäänud muud lahendust, kui unustada alatiseks kirjanduslikud ambitsioonid ja paluda end ajalehte tagasi võtta.

Olin just saanud neljakümneaastaseks, aga õnneks – kas sellepärast, et ma ei ole hea kirjanik, aga ka mitte halb ajakirjanik, või tõenäolisemalt sellepärast, et ajalehes polnud kedagi, kes oleks seda tööd teha tahtnud nii niru palga eest nagu minu oma – võeti mind vastu. Mind määrati kultuuritoimetusse, kuhu määratakse inimesed, keda ei osata kuhugi määrata. Esialgu sunniti mind – küll väljaütlemata, kuid ilmselge eesmärgiga karistada minu ebalojaalsust, sest mõnede ajakirjanike jaoks on kolleeg, kes hülgab ajakirjanduse, et minna üle romaanižanrile, peaaegu reetur – tegema kõike peale peatoimetajale nurgabaarist kohvi toomise ja ainult mõni üksik kolleeg ei visanud minu kulul sarkastilist või iroonilist nalja. Küllap aeg leevendas mu truudusetust: varsti hakkasin koostama nupukesi, kirjutama artikleid, tegema intervjuusid. Ja nii intervjueerisin 1994. aasta juulis Rafael Sánchez Ferlosiot, kes pidas parajasti ülikoolis loengukursust. Ma teadsin, et Ferlosio on äärmiselt tõrges ajakirjanikega rääkima, aga tänu ühele sõbrale (õigemini selle sõbra sõbrannale, kes oli korraldanud Ferlosio peatumise meie linnas) õnnestus mul saada ta nõusse minuga veidike vestlema. Sest seda intervjuuks nimetada oleks liig; kui ta seda oli, siis oli ta ka kõige veidram, mille ma elus teinud olen. Alustuseks ilmus Ferlosio Bistroti terrassile sõprade, õpilaste, austajate ja kintsukaapijate pilvest ümbritsetuna; see asjaolu koos lohaka rõivastuse ja füüsisega, milles oma päritolu häbeneva Hispaania aristokraadi väljanägemine oli hargnematult põimunud vana idamaise sõdalase omaga – võimas pea, tuhkjate triipudega sagris juuksed; karm, kõhn ja raske nägu, juudinina ja habetunud põsed –, panid teadmatu kõrvaltvaataja arvama, et tegemist on jüngreist ümbritsetud usuguruga. Aga lisaks keeldus Ferlosio kategooriliselt vastamast ainsalegi küsimusele, mis ma talle esitasin, väites, et on oma raamatutes andnud parimad vastused, milleks ta on võimeline. See ei tähenda, et ta poleks tahtnud minuga rääkida – vastupidi: ta justkui oleks soovinud ümber lükata oma tõreda mehe kuulsust (või polnudki sellel ehk alust), oli äärmiselt südamlik ja õhtu möödus juttu puhudes kiiresti. Probleem seisnes selles, et kui mina oma intervjuud päästa püüdes küsisin (ütleme näiteks) karakterite ja kangelaste erinevuse kohta kirjanduses, õnnestus temal vastata arutlusega (ütleme näiteks) Pärsia laevade Salamise lahingus lüüasaamise põhjuste üle; kui aga mina püüdsin välja pinnida arvamust (ütleme näiteks) Ameerika vallutamise viiesajanda aastapäeva tähistamise kohta, andis tema, rikkalike žestide ja üksikasjadega illustreerides vastuse (ütleme näiteks) höövli õigest käsitsemisest. See oli kurnav vägikaikavedu ja alles õhtu viimase õlle juures jutustas Ferlosio oma isa mahalaskmise loo – loo, mis on mind kaks viimast aastat painanud. Ma ei mäleta, kes või kuidas Rafael Sánchez Mazase nimega lagedale tuli (võib-olla oli see keegi Ferlosio sõpradest, võib-olla Ferlosio ise). Mäletan, et Ferlosio rääkis:

„Mahalaskmine toimus siinsamas lähedal, Collelli kloostri juures.“ Ta vaatas mulle otsa. „Kas te olete seal kunagi käinud? Mina ka mitte, aga ma tean, et see asub Banyolese lähedal. See oli sõja lõpul. 18. juuli sündmused olid teda tabanud Madriidis ja ta pidi varjule minema Tšiili saatkonda, kus ta viibis rohkem kui aasta. Kolmekümne seitsmenda lõpu poole põgenes ta saatkonnast ja lahkus veoautosse peidetuna Madriidist, ilmselt eesmärgiga Prantsusmaale jõuda. Aga Barcelonas võeti ta kinni ja kui Franco väed linna jõudsid, viidi piiri lähistele Collelli. Seal toimus mahalaskmine. See oli massihukkamine, tõenäoliselt kaootiline, sest sõda oli juba kaotatud ja vabariiklased põgenesid ülepeakaela üle Püreneede, nii et ma ei usu, et nad teadsid, et tulistasid üht Falangi asutajat, pealegi veel José Antonio Primo de Rivera isiklikku sõpra. Isa hoidis kodus alles kasukat ja pükse, mida ta mahalaskmise ajal kandis, ta näitas neid mulle palju kordi, võib-olla on need veel kusagil alles; püksid olid auklikud, sest kuulid ainult riivasid teda ja ta kasutas valitsenud segadust ära, et metsa pakku joosta. Seal, augus redutades, kuulis ta koerte haukumist ja laske ja miilitsate hääli, kes teda otsisid, teades, et ei või otsimisele palju aega raisata, sest frankistid on neil kannul. Ühel hetkel kuulis isa selja taga okste raginat, ta pööras ümber ja nägi miilitsat, kes talle otsa vaatas. Siis kostis hüüe: „Kas ta on seal?“ Isa rääkis, et miilits jäi talle mõneks sekundiks otsa vaatama ja siis, ikka talle otsa vaadates, hõikas: „Siin ei ole kedagi“, keeras ringi ja läks.“

Ferlosio tegi pausi ja ta silmad tõmbusid lõputult targalt ja salakavalalt pilukile nagu naeru tagasihoidval lapsel.

„Ta oli mitu päeva metsas redus, toitudes sellest, mida leidis või mida taludest anti. Ta ei tundnud ümbruskonda ja peale selle olid tal prillid katki läinud, nii et ta suurt ei näinud; sellepärast ütles ta ikka, et ei oleks ellu jäänud, kui poleks kohanud poisse ühest lähedalasuvast külast, Cornellà de Terri oli või on selle nimi, poisse, kes kuni natsionalistide saabumiseni teda kaitsesid ja talle süüa andsid. Nad said suurteks sõpradeks ja kui kõik läbi sai, jäi ta mõneks päevaks nende juurde. Ma ei usu, et nad rohkem kohtusid, aga mulle rääkis ta neist tihtipeale. Ma mäletan, et ta kutsus neid alati nende endi pandud nimega – metsasõbrad.“

See oli esimene kord, kui ma seda lugu kuulsin ja just niisugusena ma seda kuulsin. Mis puutub intervjuusse Ferlosioga, siis õnnestus mul see lõpuks päästa, või siis vahest mõtlesin ma selle välja: nii palju kui ma mäletan, ei mainitud selles kordagi Salamise lahingut (küll aga erinevust kangelaste ja karakterite vahel) ega höövli õiget käsitsemist (küll aga Ameerika avastamise viiesajanda aastapäeva pidustusi). Samuti ei nimetatud intervjuus mahalaskmist Collellis ega Sánchez Mazast. Esimese kohta teadsin ainult seda, mida ma Ferlosiolt olin just kuulnud; teisest mitte palju enamat: tol ajal ei olnud ma Sánchez Mazast ridagi lugenud ja tema nimi oli minu jaoks lihtsalt üks ähmastest nimedest arvukate Falangi poliitikute ja kirjanike seas, mille Hispaania ajaloo viimased aastad olid rutakalt maha matnud, justkui kartnuks mahamatjad, et need ei ole veel päriselt surnud.

Tegelikult ei olnudki. Või vähemalt mitte päriselt. Kuna Sánchez Mazase mahalaskmine Collellis ja seda ümbritsevad asjaolud olid mulle sügava mulje jätnud, hakkasin pärast Ferlosioga tehtud intervjuud Sánchez Mazase vastu huvi tundma; samuti kodusõja vastu, millest ma tolle hetkeni ei teadnud suurt enamat kui Salamise lahingust või höövli õigest käsitsemisest, ja selle sünnitatud õõvastavate lugude vastu, mis olid mulle alati näinud vabandusena vanainimeste minevikunostalgiale ja kütusena kujutlusvõimeta romaanikirjanike kujutlusvõimele. Juhuslikult (või mitte nii juhuslikult) läks tol ajal Hispaania kirjanike seas moodi falangistidest kirjanikke uuesti au sisse tõsta. Tegelikult sai see alguse varasemast ajast, kaheksakümnendate keskpaigast, mil teatud ühtaegu väljapaistvad ja mõjukad kirjastused avaldasid mõne köite mõnelt unustatud väljapaistvalt falangistilt, aga selleks ajaks, kui mina hakkasin Sánchez Mazasest huvituma, ei tõstetud mõnes kirjandusringkonnas au sisse enam mitte ainult häid falangistlikke autoreid, vaid ka keskpäraseid ja koguni halbu. Osa lihtsameelseid, nagu mõned tõsimeelsed vasakpoolsuse valvurid, ja ka mõned juhmpead, kuulutasid, et falangistlike kirjanike au sisse tõstmine tähendab falangismi au sisse tõstmist (või selleks pinnase ettevalmistamist). Tõde oli täpselt vastupidine: falangistlikku kirjanikku au sisse tõsta tähendas ainult kirjanikku au sisse tõsta, või täpsemalt: tõsta au sisse iseendid kui kirjanikke, kes tõstavad au sisse head kirjanikku. Ma tahan öelda seda, et parematel juhtudel (halvematest ei tasu rääkida) tekkis see mood loomulikust vajadusest, mida iga kirjanik tunneb oma isikliku traditsiooni väljamõtlemise järele, teatud ihast provotseerida, kahtlase väärtusega veendumusest, et kirjandus on üks asi ja elu teine ja et seega on võimalik olla hea kirjanik, olles halb inimene (või inimene, kes toetab ja toidab halbu eesmärke), kindlast arvamusest, et kirjanduse seisukohast oldi ebaõiglased teatud falangistlike kirjanike vastu, kes – kasutades Andrés Trapiello juurutatud väljendit – olid võitnud sõja, kuid kaotanud kirjandusajaloo. Olgu kuidas on, Sánchez Mazas sellest kollektiivsest väljakaevamisest ei pääsenud: 1986 esmaavaldati tema kogutud luuletused, 1995 taasilmus väga populaarses sarjas romaan „Pedrito de Andía uus elu“, 1996 taasilmus ka teine romaan „Rosa Krüger“, mis oli avaldatud tegelikult alles 1984. Tol ajajärgul lugesin kõik need raamatud läbi. Lugesin huviga, koguni naudinguga, ent mitte vaimustusega: ma ei vajanud nendega pikka läbikäimist, jõudmaks otsusele, et Sánchez Mazas oli hea kirjanik, kuid mitte suur kirjanik, ehkki võin kihla vedada, et ma ei oleks osanud selgesti põhjendada, mis eristab suurt kirjanikku heast kirjanikust. Mäletan, et järgnenud kuude ja aastate jooksul kogusin lisaks lugemisvarale mõne juhusliku teatekese Sánchez Mazasest ja koguni mõne viite – väga napi ja umbmäärase – Collelli vahejuhtumi kohta.

Aeg läks. Hakkasin seda lugu unustama. Ühel päeval 1999. aasta veebruari alguses, kodusõja lõpu kuuekümnendal aastapäeval, tuli keegi toimetuses välja mõttega kirjutada artikkel luuletaja Antonio Machado kurva lõpu mälestuseks; sellest, kuidas ta Franco vägede edasiliikumise survel 1939. aasta jaanuaris põgenes koos ema, venna José ja veel sadade tuhandete hirmul hispaanlastega Barcelonast üle Prantsuse piiri Collioure´i, kus ta veidi hiljem suri. See lugu oli väga tuntud ja arvasin õigusega, et pole katalaani (või mittekatalaani) ajalehte, mis neil päevil seda ei meenutaks, nii et valmistusin juba kirjutama tavapärast rutiinset artiklit, kui mulle meenus Sánchez Mazas ja et tema nurjunud mahalaskmine toimus Machado surmaga enam-vähem samal ajal, ainult Hispaania poole peal. Kujutlesin siis, et nende kahe hirmsa sündmuse sümmeetria ja kontrast – peaaegu ajaloo kiasm – polnud vahest juhuslik ja et kui mul õnnestuks neist ühes ja samas artiklis kadudeta rääkida, võiks see kummaline parallelism anda neile ehk uudse tähenduse. See aimus leidis kinnitust, kui tasapisi materjali koguma hakates sattusin juhuslikult kirjeldusele Manuel Machado reisist Collioure´i veidi pärast ta venna Antonio surma. Siis asusin kirjutama. Tulemuseks oli artikkel pealkirjaga „Olemuslik saladus“. Kuna see on teataval viisil olemuslik ka selle loo jaoks, toon ta siinkohal ära.

„Täitunud on kuuskümmend aastat Antonio Machado surmast kodusõja lõpupäevil. Tolle loo kõigist lugudest on Machado oma kindlasti üks kurvemaid, sest ta lõpeb halvasti. Seda on palju jutustatud. Lähtudes Valenciast, jõudis Machado 1938. aasta aprillis koos ema ja venna Joséga Barcelonasse ning peatus esmalt Majestici hotellis ja hiljem Sant Gervasi puiestee vanas härrastemajas Torre de Castanyeris. Seal jätkas ta seda, millega oli tegelenud sõja algusest peale: kaitses oma kirjutistega vabariigi seaduslikku valitsust. Ta oli vana, väsinud ja haige ning ei uskunud enam Franco lüüasaamisse; ta kirjutas: „See on lõpp, Barcelona võib iga päev langeda. Strateegide, poliitikute, ajaloolaste jaoks on kõik selge – oleme sõja kaotanud. Aga inimlikult ei ole ma nii kindel… Ehk oleme võitnud.“ Kes teab, kas ta viimasega märki tabas, kindlasti tabas ta märki esimesega. 1939. aasta 22. jaanuari ööl, neli päeva enne seda, kui Franco väed Barcelona ära võtsid, suundusid Machado ja ta pere konvoi saatel Prantsuse piiri poole. Selle meeletu pagemise tegid kaasa teisedki kirjanikud, nende seas Corpus Barga ja Carles Riba. Nad peatusid Cervià de Teris ja Faixati talus Figuerese lähistel. Lõpuks, 27. kuupäeva öösel, kõndinud kuussada meetrit vihmas, ületasid nad piiri. Pakid olid nad sunnitud maha jätma, raha neil polnud. Corpus Barga abiga õnnestus neil jõuda Collioure’i ja seada end sisse Bougnol Quintana hotellis. Vähem kui kuu hiljem luuletaja suri, ema elas temast kolm päeva kauem. Antonio mantlitaskust leidis vend José mõned ülestähendused, üks neist oli värss, vahest tema viimase luuletuse esimene värss: „Need sinised päevad ja lapseea päike“.

Lugu ei lõpe siin. Veidi pärast Antonio surma sai tema vend, Burgoses elav luuletaja Manuel Machado, sellest välisajakirjanduse kaudu teada. Manuel ja Antonio ei olnud lihtsalt vennad, nad olid väga lähedased. Manueli tabas 18. juuli ülestõus Burgoses, mässuliste alal, Antoniot Madriidis, vabariiklaste alal. Võib põhjendatult oletada, et kui Manuel viibinuks Madriidis, jäänuks ta truuks vabariigile; asjatu on ehk esitada küsimust, mis oleks juhtunud, kui Antonio oleks viibinud Burgoses. Kindel on see, et niipea kui Manuel venna surmast teada sai, muretses ta endale kaitsekirja ja jõudis pärast päevi kestnud sõitu mööda maatasa põletatud Hispaaniat Collioure´i. Hotellis sai ta teada, et ka ema on surnud. Ta läks kalmistule. Seal, ema ja vend Antonio haual, leidis ta eest oma venna José. Nad rääkisid. Kaks päeva hiljem pöördus Manuel tagasi Burgosesse.

Ent lugu – vähemasti see lugu, mida ma täna tahan jutustada – ei lõpe ka siin. Umbes samal ajal kui Machado Collioure´is suri, toimus Rafael Sánchez Mazase mahalaskmine Collelli kloostri juures. Sánchez Mazas oli hea kirjanik, ta oli ka Falangi ühe asutaja ja ideoloogi José Antonio sõber. Tema sõjaaegne juhtumus on ümbritsetud salapärast. Paar aastat tagasi jutustas ta poeg Rafael Sánchez Ferlosio mulle oma versiooni. Mulle pole teada, kas see on vastavuses tegelike asjaoludega, mina jutustan selle nii, nagu tema seda mulle jutustas. Jäänud sõjaväelise ülestõusu järel lõksu vabariiklaste kontrolli all olevasse Madriidi, leidis Sánchez Mazas varjupaiga Tšiili saatkonnas. Seal veetis ta suure osa sõjast, selle lõpu poole üritas ta veoautosse peidetuna põgeneda, kuid Barcelonas võeti ta kinni ja kui Franco väed linna jõudsid, viidi piiri suunas. Sellest mitte kuigi kaugel toimus mahalaskmine, kuulid aga vaid riivasid teda ning tema kasutas segaduse ära ja jooksis metsa peitu. Seal kuulis ta teda taga ajavate miilitsate hääli. Viimaks üks neist avastas ta. Mees vaatas talle silma. Seejärel hüüdis oma kaaslastele: „Siin ei ole kedagi!“. Siis pööras ümber ja läks.

„Kõigist Ajaloo lugudest kurvim,“ kirjutas Jaime Gil, „on kindlalt Hispaania oma, / sest ta lõpeb halvasti.“ Lõpeb halvasti? Me ei saa kunagi teada seda, kes oli too miilits, kes päästis Sánchez Mazase elu, ega seda, mis toimus selle mehe peas talle silma vaadates; me ei saa kunagi teada, millest rääkisid José ja Manuel Machado oma venna Antonio ja ema haual. Ma ei tea miks, aga mõnikord mõtlen, et kui meil õnnestuks paljastada mõni neist paralleelsetest saladustest, ehk puudutaksime riivamisi siis ka üht palju olemuslikumat saladust.“

Jäin artikliga väga rahule. Kui see 22. veebruaril 1999 avaldati – täpselt kuuskümmend aastat pärast Machado surma Collioure´is, täpselt kuuskümmend aastat ja kakskümmend kaks päeva pärast Sánchez Mazase nurjunud mahalaskmist Collellis (aga mahalaskmise täpse kuupäeva sain teada alles hiljem) –, jagati mulle toimetuses õnnitlusi. Järgnenud päevadel sain kolm kirja; minu üllatuseks – ma ei ole kunagi olnud poleemikat äratav kirjutaja, üks neist, kelle nimed lugejakirjade rubriigis sageli korduvad, ja miski ei andnud alust arvata, et kuuskümmend aastat tagasi aset leidnud sündmused võiksid kellelegi suurt korda minna – puudutasid kõik kolm seda artiklit. Esimene, mis näis olevat filoloogiatudengi kirjutatud, heitis ette, et ma olla artiklis mõista andnud (mida ma enda arvates ei teinud või õigemini mida ma enda arvates otseselt ei teinud), et kui Antonio Machado oleks 1936. aasta juuliülestõusu ajal viibinud Burgoses, siis oleks ta asunud frankistide poolele. Teine oli karmim, selle kirjutaja oli piisavalt eakas, et olla sõja läbi elanud. Kasutades eksimatult äratuntavat kõnepruuki, süüdistas ta mind „revisionismis“, kuna viimases lõigus Jaime Gili tsitaadile järgnenud küsimärk („Lõpeb halvasti?“) viitavat vaevu varjatult, et Hispaania ajalugu lõpeb hästi, mis tema hinnangul on täiesti vale. „See lõpeb hästi nende jaoks, kes sõja võitsid,“ kirjutas ta. „Aga halvasti meie jaoks, kes me kaotasime. Keegi pole võtnud vaevaks meid tänadagi, et me vabaduse eest võitlesime. Kõikides linnades on monumente sõjas langenute mälestuseks. Kui paljudel neist olete te näinud vähemasti mõlema poole nimesid?“ Tekst lõpeb selliselt: „Ja perse see üleminekuaeg! Lugupidamisega Mateu Recasens“.

Kolmas kiri oli kõige huvitavam. Sellele oli alla kirjutanud keegi Miquel Aguirre. Aguirre oli ajaloolane ja enda sõnul aastaid uurinud kodusõjaaegseid sündmusi Banyolese ümbruskonnas. Muu hulgas nimetas ta kirjas üht tõika, mis tol hetkel mind hämmastas: Sánchez Mazas ei olnud ainus Collelli mahalaskmises ellujäänu, mees nimega Jesús Pascual Aguilar oli samuti eluga pääsenud. Veelgi enam: selgus, et Pascual oli sellest episoodist kõnelnud raamatus pealkirjaga „Mu mõrvasid punased“. „Ma kardan, et see raamat on peaaegu leidmatu,“ kirjutas Aguirre lõpetuseks, erudiidi selgelt tajutava upsakusega. „Aga kui teid huvitab, võin anda ühe eksemplari teie käsutusse.“ Kirja lõppu oli Aguirre märkinud oma aadressi ja telefoninumbri.

Helistasin silmapilk Aguirrele. Pärast väikest segadust, millest järeldasin, et ta töötab mõnes riigiasutuses või -ametis, õnnestus mul temaga jutule saada. Küsisin, kas tal on teavet Collelli mahalaskmiste kohta, ta vastas jaatavalt. Küsisin, kas tema pakkumine mulle Pascuali raamatut laenata on jõus, ta vastas jaatavalt. Küsisin, kas ta tahaks minuga koos lõunat süüa, ta vastas, et elab Banyoleses, aga käib igal neljapäeval Gironas raadiosaadet salvestamas.

„Me võime kohtuda neljapäeval,“ ütles ta.

Oli reede ja pidin peaaegu tegema ettepaneku kohtuda samal õhtul Banyoleses, et end nädalapikkusest kärsitusest säästa.

„Hästi,“ vastasin sellegipoolest. Ja samal hetkel meenus mulle Ferlosio oma süütu guruolekuga ja tema metsikult lustakas pilk, kui ta Bistroti terrassil oma isast kõneles. „Kas Bistrotis sobib?“

Bistrot on vanalinnas asuv kergelt modernistliku välimusega baar, marmorist ja sepistatud rauast laudade, tiivikventilaatorite, suurte peeglite ja lilledest lookas rõdudega, mis vaatavad Sant Domènechi platsile viivatele treppidele. Neljapäeval, kõvasti enne Aguirrega kokku lepitud aega, istusin mina, õlu käes, juba Bistrotis lauakese taga; minu ümber keesid seal tavapäraselt lõunatavate humanitaarteaduskonna õppejõudude keskustelud. Ajakirja lehitsedes mõtlesin, et lõunat kokku leppides polnud ei Aguirrel ega minul pähe tulnud, et kuna kumbki teist ei tunne, peaks üks meist mingit tunnusmärki kandma, ja püüdsin juba ette kujutada, milline Aguirre olla võiks, abiks vaid nädala eest telefonis kuuldud hääl, kui minu laua juures peatus lühike, jõuline ja tumedapäine prillidega tegelane, punane kaust kaenla all; kolmepäevane habemetüügas ja kelmi lõuahabe justkui sõid ta näo ära. Millegipärast olin eeldanud, et Aguirre on rahumeelne õpetajalik vanapapi ja mitte nooruke pohmelli all kannataja (või vahest lihtsalt ekstsentrilise) väljanägemisega tegelane, kes minu ees seisis. Kuna ta midagi ei ütelnud, küsisin, kas tema on tema. Ta vastas jaatavalt. Seejärel küsis ta, kas mina olen mina. Vastasin jaatavalt. Naersime. Kui ettekandja tuli, tellis Aguirre riisihautise ja veiseprae rokfoorikastmes; mina tellisin salati ja küüliku. Sööki oodates ütles Aguirre, et oli mu ära tundnud foto järgi ühe mu raamatu tagakaanel, mida ta tükk aega tagasi oli lugenud. Saanud üle esmasest edevuskrambist, torkasin:

„See olid siis sina?“

„Ma ei saa aru.“

Olin sunnitud selgitama:

„See oli nali.“

Mina ihkasin asja juurde asuda, aga kuna ma ei tahtnud näida ebaviisakas või ülemäära omakasupüüdlik, küsisin raadiosaate kohta. Aguirre tõi kuuldavale närvilise naerupahvaku, mis paljastas ta hambad – valged ja ebaühtlased.

„See peaks olema nagu naljasaade, aga tegelikult on see idiootsus. Mina etendan fašistlikku komissari nimega Antonio Gargallo, kes koostab ülekuulatavate kohta aruandeid. Tõtt-öelda ma vist hakkan temasse armuma. Mõistagi ei teata linnavalitsuses sellest midagi.“

„Sa töötad Banyolese linnavalitsuses?“

Aguirre noogutas, osalt piinlikkuse, osalt kahetsusega.

„Linnapea sekretärina,“ ütles ta. „Veel üks idiootsus. Linnapea on mu vana sõber, ta palus ja ma ei osanud ära öelda. Aga nii kui valimisperiood läbi saab, lasen jalga.“

Mõne aja eest oli Banyolese linnavalitsus läinud väga noore radikaalsete rahvuslaste meeskonna kätte Kataloonia Vabariiklikust Vasakparteist. Aguirre sõnas:

„Ma ei tea, mida teie arvate, aga mulle tundub, et tsiviliseeritud riigis ei ole vajadust poliitikale aega raisata.“

Fikseerisin teietamise, aga ei heitunud, vaid sööstsin niidiotsa poole, mille Aguirre mulle ulatas, ja haarasin sellest lennult kinni:

„Täpselt vastupidi kui kolmekümne kuuendal.“

„Just nimelt.“

Toodi salat ja riisihautis. Aguirre osutas punasele mapile.

„Ma tegin teile Pascuali raamatust koopia.“

„Kas sulle on Collellis juhtunu hästi teada?“

„Hästi mitte,“ vastas ta. „See oli segane episood.“

Pugides suure suuga riisi, mida ta klaasitäite punase veiniga alla loputas, rääkis Aguirre, justkui pidades hädavajalikuks mind eelnenuga kurssi viia, sõja algupäevist Banyolese kandis: riigipöörde etteaimatavast läbikukkumisest, sellele järgnenud revolutsioonist, komiteede pidurdamatust jõhkrusest, kirikute massilisest põletamisest ja vaimulike mahanottimisest.

„Kuigi see pole enam moes, olen mina endiselt kirikuvastane, aga toona toimunu oli kollektiivne hullus,“ märkis ta. „Muidugi on lihtne leida põhjusi, mis seda seletavad, aga samamoodi on lihtne leida põhjusi, mis seletavad natsismi… Mõned rahvusmeelsed ajaloolased annavad mõista, et kirikupõletajad ja preestritapjad tulid väljastpoolt, olid sisserännanud ja sellised. See on vale: nad olid kohalikud ja kolm aastat hiljem võttis nii mõnigi frankiste elaguhüüetega vastu. Loomulikult kui küsida, siis mitte keegi ei olnud seal, kui kirikutele tuli otsa pandi. Aga see on teine teema. Mis mind vihastab, on need rahvuslased, kes ikka veel käivad ringi ja üritavad pähe määrida möga, et see oli sõda hispaanlaste ja katalaanide vahel, film headest ja pahadest.“

„Ma arvasin, et sa oled rahvuslane.“

Aguirre katkestas söömise.

„Ma ei ole rahvuslane,“ vastas ta. „Ma olen iseseisvuslane.“

„Mis neil vahet on?“

„Rahvuslus on ideoloogia,“ selgitas ta pisut karmima häälega, justkui häirituna, et peab endastmõistetavat asja lahti seletama. „Minu hinnangul närune. Iseseisvuslus on lihtsalt üks võimalus. Kuna rahvuslus on uskumus ja uskumuste üle ei vaielda, siis selle üle ei saa vaielda; iseseisvusluse üle aga küll. See võib teie meelest olla mõistlik või mitte. Minu meelest on.“

Kauem ma seda ei talunud.

„Ma eelistaksin, et sa mind sinataksid.“

„Vabandust,“ ütles ta, naeratas ja jätkas söömist. „Ma olen harjunud vanemaid inimesi teietama.“

Aguirre rääkis edasi sõjast, ta peatus üksikasjalikult selle viimastel päevadel, kui omavalitsused ja Kataloonia keskvalitsus olid juba kuid tegutsemisvõimetud ning ümberringi oli maad võtnud paaniline pagemine: maanteed kubisesid lõputust põgenikerodust, kõikide auastmete mundreis sõdurid hulkusid mööda väljasid, andnud alla meeleheitele ja rüüstamisele, teekraavides vedeles päratute hunnikutena mahajäetud relvi ja sõjamoona… Aguirre selgitas, et tol hetkel viibis sõja alguses vanglaks muudetud Collellis ligi tuhat vangi ja et kõik või peaaegu kõik olid toodud Barcelonast: nad olid sinna üle viidud mässuliste vägede peatamatu edasiliikumise eest, kuna tegemist oli kõige ohtlikumate ja kõige Franco-meelsematega. Erinevalt Ferlosiost arvas Aguirre, et vabariiklased teadsid, kes mahalastavad on, sest väljavalitud viiskümmend vangi olid väga silmapaistvad tegelased – inimesed, kes olid määratud pärast sõda täitma ühiskondlikult ja poliitiliselt olulisi ametikohti: Barcelona provintsi Falangi partei juht, viienda kolonni rühmaülemad, rahandustegelased, advokaadid, preestrid; enamikku neist oli kinni peetud Barcelona tšekaas ning hiljem sellistel vanglalaevadel nagu Argentina ja Uruguay.

Toodi veisepraad ja küülik ja tühjad taldrikud viidi ära (Aguirre oma läikis puhtusest). Küsisin:

„Kes käsu andis?“

„Mis käsu?“ küsis Aguirre omakorda, uurides aplalt oma tohutut veiselõiku, lihunikunuga ja kahvel rünnakuvalmilt püsti.

„Neid maha lasta.“

Aguirre vaatas mind nagu oleks ta hetkeks unustanud, et ma ta vastas istun. Ta kehitas õlgu ning hingas sügavalt ja häälekalt sisse.

„Ma ei tea,“ vastas ta ja hingas lihatükki lõigates välja. „Minu meelest Pascual viitab, et käsu andis keegi Monroy, üks noor ja karm vend, kes vist vanglat juhtis, sest Barcelonas oli ta samuti tšekaad ja töölaagreid juhatanud, teistes tolleaegsetes tunnistustes räägitakse samuti temast… Igatahes kui see oli Monroy, ei tegutsenud ta tõenäoliselt omapäi, vaid SIM-i käsul.“

„SIM-i?“

„Sõjaluureteenistus,“ selgitas Aguirre. „Üks väheseid sõjaväeorganeid, mis tol hetkel veel toimis nagu kord ja kohus.“ Viivuks jättis ta mälumise, seejärel jätkas söömist, samal ajal rääkides: „See on mõistuspärane hüpotees: hetk oli meeleheitlik ja SIM-i omad ei olnud kindlasti mingid nannipunnid. Aga on ka teisi hüpoteese.“

„Nagu näiteks?“

„Líster. Ta viibis sealkandis. Mu isa nägi teda.“

„Collellis?“

„Sant Miquel de Campmajoris, ühes külas seal väga lähedal. Mu isa oli siis laps ja ta oli redus ühes tolle küla talus. Ta on mulle palju kordi rääkinud, kuidas ühel päeval tungisid tallu mõned mehed, nende hulgas Líster, nõudsid süüa ja öömaja ning veetsid öö elutoas nõu pidades. Pikka aega arvasin, et see lugu on isa väljamõeldis, eriti kui sain teada, et enamik tollal veel elus olevaid vanainimesi väitis Lísterit – peaaegu legendaarset tegelast sellest ajast kui ta viienda rügemendi etteotsa sai – näinud olevat; aga aastatega olen otsad kokku viinud ja jõudnud järeldusele, et see võis tõsi olla. Vaata,“ valmistas Aguirre mind ette, lihalõiku ujutavas kastmeloigus aplalt saiatükki leotades. Oletasin, et ta on pohmellist üle saanud ja mõtlesin endamisi, kas ta naudib rohkem sööki või oma sõjateadmiste demonstreerimist. „Líster oli kolmekümne üheksanda aasta jaanuari lõpus värskelt koloneliks määratud. Ta oli pandud Ebro V armeekorpuse etteotsa, õigemini selle etteotsa, mis V korpusest järel oli: käputäis kurnatud üksusi, mis hädavaevalt vastupanu osutades Prantsuse piiri suunas taandusid. Lísteri mehed viibisid siinkandis mitu nädalat ja on kindel, et osa neist peatus Collellis. Aga tagasi asja juurde. Kas sa Lísteri mälestusi oled lugenud?“