Читать книгу Zidane'i kaks elu - Jean Philippe Patrick Fort - Страница 4

Viis tuhat inimest. Seda on rohkem, kui võib leida mõnelt AS Cannes’i kõrgliigamängult nende Stade Coubertini staadionil La Bocca linnajaos. Seda on õige pisut vähem kui Marseille’ La Castellane’i linnaosa elanikke.

Viis tuhat inimest – nii palju oli hinnanguliselt pealtvaatajaid, kes olid kogunenud 2016. aasta 5. jaanuaril Madridi Reali põhimeeskonna treeningule. Hispaania riigipüha kolmekuningapäeva eelõhtul peetud trenn oli aasta ainuke, mis oli publikule avatud. Kuid veel tähtsam – see oli esimene, mida juhatas Zinedine Zidane.

Päev pärast Rafael Beníteze asemel ametisse nimetamist paistis, et Madridi Realis numbriga 5 särki kandnud endine mängija on uude ametisse juba silmanähtavalt sisse elanud, kuigi kümme aastat varem mängijakarjääri lõpetades oli ta selle töö suhtes äärmist skepsist väljendanud. Lõpuks oli temast siiski saanud treener, kes ei kanna enam numbriga särki, ent võtab oma õlule selle asemel arvukalt kohustusi.

Treeneritööd oli ta küll teinud juba kaks ja pool aastat, kuid mitte sellise avalikkuse tähelepanu all. Nüüd oli tema juhtida aga maailma kõige edukama – UEFA kirjade järgi ka Barcelonast ja Müncheni Bayernist parema – ja kõige rikkama klubi esindusmeeskond.

Jalgpall pole enam ammu lihtsalt sport; see on hiigelsuur turg, eraldi majandussektor, vaatemänguline elamus kõrgustesse küündivate vaatajaarvudega, ning kirglike arutelude teema. Mitte igaüks ei mängi jalgpalli, küll aga räägivad sellest kõik, eriti Hispaanias.

Näiteks, kaks päeva pärast Barça allajäämist Realile ja 39-mängulise võiduseeria katkemist vallutas jalgpallijutt isegi Barcelona Las Ramblase ühes otsas asuva luksusliku Majesticu hotelli koridorid ja salongid. Selle katuseterrassil osutas hotelli prantslasest peadirektor Pascal Billard FC Barcelona koduks olevale Camp Nou staadionile ning selgitas, et seal oli jalgpalli peaaegu võimatu vältida. 2016. aasta aprilli alguses oli Madridi uue peatreeneri nimi kõigi, sealhulgas Reali rivaali Barcelona huulil. Äsja oma esimeseClásico¹ võitnud treener oli kuulus. Veel enam – temast peeti lugu.

Maailmas, kus kirg on nii tähtis, oli Zidane kütkestav … ja võis müügiarvud taevasse viia. Madridi Reali poodides oli Zidane’i nime ja kunagise mängijanumbriga 5 särk endiselt minev kaup.

Kümme aastat pärast jalgpallisaabaste varna riputamist oli algaja treener elustanud mälestuse oma hiilgeajast – geniaalsest söödujagajast ja väravalööjast, kes oli olnud elegantne ja osav, edukas ja kuulus. Õhin, millega talle tollel jaanuaripäevil tähelepanu pöörati, andis tunnistust sellest, mida publik salamisi näha lootis: toda kunagist mängijat. Ka treeningu ajal kaamerapilti püütud kerge pallipuude korjas veebis sadu tuhandeid vaatamisi. Tehnika, millega ta ühe ametliku mängu ajal ootamatult väljaku äärel palli peatas, tõi kaasa pealtvaatajate aplausi ja aegluubis kordused telepildis.

Ent too mängija ei tulnud enam tagasi. Kui tema stiili ka väljakul näha oli, väljendus see üksnes tema meeskonna liikumises.

Ta pole küll enam ise mängija, aga treenerina on ta jätkuvalt mängujuht. Ta teab, millised seadused valitsevad spordis ja sellel turul. Ta teeb oma tööd, arvestades riskidega, mida uus amet kaasa toob. Iga võit annab hingetõmbeaega, iga kaotusega kaasneb uus väljakutse.

Madrid, Valdebebase treeningkeskus. Aitab väsitavatest harjutustest. Nüüd on aeg mängida.

„Tulge, lõbutseme nüüd ka natuke!” Tema treeneritöös on hinge. Kui temast mängija sai, oli ta alles laps ja nüüd täismehena pole ta seda noorusliku süütuse energiat kaotanud.

Treeneriks saades oli ta kahtlemata täiskasvanud mees, nelja poisi isa, kes järgib ise sageli tegudes ja mõtetes omaenese isa. Ta teab, millist pingutust ja ohverdusi tippsport nõuab. Ent ta mõistab ka ääretut rõõmu, mida see mäng võib kaasa tuua – täpselt nagu elugi.