Читать книгу Zidane'i kaks elu - Jean Philippe Patrick Fort - Страница 5

Väljas oli külm. Oli 1953. aasta talv Saint-Denis’s. Ammi Smaïl Zidane oli hiljuti lahkunud kodusest Kabyliest, kus ta oli leiba teeninud põllutöölisena. Ta oli tulnud ehitustööliseks Pariisi eeslinna, kaugele kodukülast Aguemoune’ist Alžeeria mägedes, kus peamine majandusharu oli põllumajandus, eriti oliivikasvatus. Smaïli igapäevaelu oli kurnavalt raske. Kodutuna magas ta vahel ehitusplatsil kokku klopsitud varjualustes, kus külm näpistama pääses. Niisugune elu kestis kolm aastat ja neelas tema nooruse. Aga ta rühkis edasi.

Kümme aastat hiljem lõi Smaïl koos samuti Kabyliest pärit Malikaga perekonna, kellega koliti kõigepealt Pariisi ja seejärel Marseille’sse. Naine sünnitas talle viis last. Kõigepealt kolm poega, 1963. aastal Madjidi, 1965. aastal Faridi, 1967. aastal Noureddine’i ja siis, 1969. aastal tütre Lila.

Pere noorim võsu saabus siia ilma 1972. aasta 23. juunil. Talle pandi nimeks Zinedine. Toona elas perekond Marseille’st põhja pool asuva La Castellane’i elamurajooni ühes korteris. Laps magas samas toas Madjidiga, keda tunti ka Djameli nime all.

Kui Zinedine sai piisavalt vanaks, et ise selle üle otsustada, soovis ta, et teda kutsutaks keskmise nime järgi Yazidiks, ja nii teda ka hüüti. Nagu pesamuna puhul tavaline, oli ka tema perekonna lemmik. Mõnikord jäi ta magama, jalgpall kaisus. Elavaloomulise lapsena suhtus ta jalgpallimängu suure kirega. Nagu paljudes maailma töölisklassi linnaosades, keerles ka La Castellane’is paljude laste elu palli ümber. Jalgpall oli neile nii peamine tegevus kui ka kinnisidee.

Elamurajoon, kus Yazid üles kasvas, oli võrdlemisi uus ja raskused olid seal kõigile tuttavad. Sedavõrd hapras sotsiaalses keskkonnas valitses suur risk halva mõju alla sattuda. Ema valvsa silma all ja alatasa vendadest ümbritsetuna veetis Yazid pärast kooli tunde Place de la Tartane’il palli mängides.

Kui lapsed selle vallutasid, meenutas piklik kandiline betoonplats väljavenitatud jalgpalliväljakut, mis oli igast küljest hoonetega piiratud. Yazidi kodu, kortermaja G, asus ühe värava juures. Just seal lihvis ta täiuslikkuseni oma jalgade tööd, sageli koos Noureddine’iga. Jalgpallis oli ta erakordselt andekas. Kui ta parasjagu palli ei mänginud, jagus tal aega nii õe narrimiseks, kellega ta tegelikult väga hästi läbi sai, kui ka üksikuteks koolikülastusteks. Koolis oli ta tormakas ja tuline. Tal oli vaja energiat kuskile suunata, mängida ja suhelda. Väljakul oli tal keeruline end rünnakule tormamast hoida ja samamoodi oli tal eakaaslaste seltsis end raske tagasi hoida, et mitte tiimikaaslasele appi tõtata.

Minema saadetud! Koju saadetud. Tol päeval oli Yazid pidanud varakult koju tulema, sest ta oli koolis tiimikaaslase eest välja astunud. Sedasorti impulsiivsus oli vastuolus tema isa tasakaalukusega. Rahuliku ja suuremeelse mehena oli ta endast kõik andnud, et lapsed saaksid hea hariduse ja et nendesse süstitaks õigeid põhimõtteid.

Smaïl töötas kaubanduskeskuses, kus tal tuli täita mitmesuguseid ülesandeid. Kui ta parasjagu tööl ei viibinud, aitas ta Malikal lapsi vaadata, sealhulgas muidugi pere noorimat, kellel paistis kohati olevat tõelist jalgpalluriannet.

Mängust sai tasapisi sport. Place de la Tartane’ile järgnesid päris jalgpalliväljakud. Siis sai spordist võistlus; kokku klapitatud mänguvormi asemele tuli La Castellane’i Association Sportive de Foresta klubisärk. Pärast seda tuli Saint-Henri Union Sportive’i oma ja siis juba Marseille’ põhjapoolsete eeslinnade lähedal asuva peamiselt töölisklassist elanikkonnaga Septèmes-les-Vallonsi linnakese Sports Olympiques’i klubi särk. Vaesus oli seal tavaline. Jalgpall pakkus põnevust ja odavat unustust.

Kõigis nendes klubides märgati ja imetleti nagu Place de la Tartane’ilgi nii Yazidi liikumistehnikat kui ka pallivaldamist, samuti tema entusiasmi ja võidutahet.

Cannes, 1984. Noored mängijad alustasid uue semestriga mõni päev enne kooliaasta algust. Stade Maurice Chevalier’ staadionil korraldas Association Sportive de Cannes kümnendat korda alla 13-aastaste mängijate jalgpalliturniiri. Cannes’i fänniklubi endise presidendi järgi nimetatud Claude Roux’ nimelistest võistlustest võttis osa kuus meeskonda, sealhulgas üks kohalik klubi. Pallurid, kes mängisid alla 13-aastaste seas esimest korda, olid kokku tulnud Provence’ist, Vari ja Alpi piirkonnast, Côte d’Azurist ja Rhône-Durance’ist.

Provence’i mängijad saabusid laupäeval, päev enne turniiri algust. Üks neist, Gilles Boix, tegi endale treeningu ajal viga. Järgmisel päeval jõudsid kohale tema vanemad. Kui Gilles enne Côte d’Azuriga kohtumise algust mängueelset soojendust tegi, nägi isa, et pojal on raske. Gilles krimpsutas nägu, ilmselgelt oli tal valus. Ja aina valusamaks läks. Ent poiss tahtis mängida. Isa keelas selle ära, kõigepealt tuli poeg arsti juurde viia. Jalgpalliskaut monsieur Jean Varraud pakkus, et ta võib nad viia oma autoga läheduses asuvasse Clinique des Mimosasesse, kus tal oli tuttav arst. Isa oli nõus. Gilles’il ei jäänud muud üle, kui isa pealekäimisele alistuda ja lahkuda. Teda asendas mängija särginumbriga 13 ja matš võis alata.

Jean lahkus staadionilt. Ta sõidutas isa ja poja oma vana Citroën LN-iga kliinikusse. Diagnoos oli tõsine: randmeluu murd. Kui nad Stade Chevalier’le tagasi jõudsid, oli mäng juba lõppenud. Skaut oli jäänud ilma võimalusest lootustandvaid noori mängijaid näha, ent oli leidnud sõbra, Fernand Boix, kes oli tänulik lahke ja küsimata osutatud abi eest.

Kaks aastat ja kolm kuud hiljem kogunes 30 alla 15-aastaste vanuseklassi kuuluvat mängijat jõuluvaheajal Aix-en-Provence’i kehalise kasvatuse ja spordi piirkonnakeskuse treeninglaagrisse, et valida järgmise aasta kevadisteks liigaülesteks katseteks välja 18 mängijat.

Kaks esimest päeva kulusid katsetele. Kolmandal peeti kahe kursantide meeskonna vahel mäng. Jean Varraud oli kavatsenud mängul jälgida paljulubavat Cagnes-sur-Meri ründajat Fabrice Monachinot, kuid toda ei valitud meeskonda. Jean otsustas aga oma autole siiski hääled sisse lüüa. Monsieur Boix, kes töötas Septèmes’is treenerina, läks temaga kaasa. Neil oli hea meel teineteist taas näha ja nad vaatasid mängu kõrvuti istudes.

Varraud küsis mängija kohta, kes asendas Monachinod. Fernand tundis teda hästi, sest too oli tulnud tema koduklubist. Noore mängija treener Robert Centenero oli temast rääkinud ka klubi presidendile Roger de Planole. Nad olid sellele Saint-Henris mänginud paljulubavale noorukile uut väljundit pakkunud, kus oma Place de la Tartane’il omandatud oskusi edasi arendada. Perekonna valvsa ja armastava pilgu all oli ta küll alati viimane betoonplatsilt lahkuja olnud, kuid polnud säärast osavust veel kruusa- ja muruväljakutel saavutanud.

„Tema asendaski Cannes’is minu poissi. Zidane. Kas te ei mäleta? Number 13?”

Jah, tõepoolest. Jean Varraud’le hakkas midagi meenuma. Võib-olla tema kehakuju? Igal juhul, ta ei kahetsenud kohale tulemist. Kuigi noormees mängis enda jaoks harjumatutel positsioonidel – esimese kolmandiku vasakul äärel ja kolmanda kolmandiku vabakaitsja koha peal –, oli see valges särgis poiss, kes ainult kaks kolmandikku mängust kaasa tegi, talle otsekohe meeldima hakanud. Tal olid erakordsed pallipuuted ja mängulugemise oskus. Iga tema liigutus oli väljapeetud, stiilne. Varraud tahtis tema kohta rohkem teada saada.

Zidane. Isegi Marseille’s ei olnud see nimi eriti tuntud, kui välja arvata 16. arrondissement, Castellane’i piirkond ning Saint-Henri ja Septèmes’i klubi, kus Zidane oma esimesed ametlikud kohtumised pidas. Korralike joontega tähistatud väljakutel, kohtunikega ja logoga mänguvormides. Cannes’is peetud turniirist saadik oli ta kasvanud. Ja arenenud. Ta oli 14-aastane, kuid juba tehniliselt silmapaistev. Skaudid ei paistnud tema vastu aga huvi tundvat. Neis mõnes treeninglaagris või mängus, kuhu teda oli kutsutud, polnud ta kõige paremat esitust teinud.

Roux’-nimelistel võistlustel, kus ta tuli Côte d’Azuri vastu platsile ründava poolkaitsjana, oli ta kõigis teistes mängudes tegutsenud kastist kasti mängiva keskväljamehena, mis oli päädinud väravaga Rhône-Durance’ile ja seejärel trofeega, kui nad purustasid finaalis AS Cannes’i 7 : 1.

Turniiri lõpus polnud Zidane üks neist, kes figureerisid Provençali treeneri meeskonna nimekirja eesotsas. Treeneri nägemuses oli kümme üheteistkümnest eelistatud algkoosseisu kohast täidetud, ent selle viimase, selle number 8 kohta mängiva kastist kasti keskväljamehe puhul oli tal veel kõhklusi. Zidane’iga konkureeris sellele kohale üks teine Septèmes’i mängija, Gilles Manno, keda treener kippus pisut eelistama. Pärast turniiri hinnati Zidane’i „pisut pettumust valmistavaks, eriti tema omadusi arvestades. Ta mängis natuke loiult. Oma ressursside, tehniliste oskuste ja mängulugemise juures peaks ta kindlasti enamaks suuteline olema”.

Sellest hoolimata oli Saint-Henri alla 9-aastaste võistkonna treener Robert Signoret tema „ressursse” tähele pannud. 1998. aasta juulis meenutas Robert Centenero, kes oli Yazidi Septèmes’i SO-sse toonud, intervjuus ajakirjale Le SeptéMois, et „tegemist oli olnud jõulisema isiksusega kui enamik tema meeskonnakaaslasi”.

See hinnang langes kokku iseloomuga, mis oli sellel Place de la Tartane’i jalgpallihullul poisikesel juba välja kujunenud. See reetis üht tema teismeea loomuse varjatumat joont: pealtnäha uje poisike oli tõeline võitleja.

Enne kehalise kasvatuse ja spordi piirkonnakeskuses jõuluvaheajal aset leidnud treeninglaagrit oli Zidane saanud juba kutse 1986. aasta 17. oktoobril ja 7. novembril Aixi ning 31. oktoobril Puyricardi, kuid piirkondadevahelistel kontrollkohtumistel sai ta kirja ainult ühe mängu neljast. 14. novembril polnud teda Carpentrasis Rhône-Durance’iga mängimas, 28. novembril puudus ta Oraisonis mängult Alpi regiooni klubiga ja 12. detsembril Aixis kohtumiselt Côte d’Azuriga. Ta tegi kaasa ainult mängus Vari vastu Marseille’ Huveaune staadionil, kuid vahetati Manno vastu pingile.

Piirkondlikul tasemel kaasati teda koosseisu kaootiliselt, kuid kõrgeimal astmel, Ligue de Méditerranées ei teinud ta üldse kaasa. Kahe aasta jooksul oli teda kõrgeimaid kategooriaid koondaval tasemel kaasatud ainult korra, Les Pennes Mirabeaus toimunud treeninglaagriks.

Väljakul ei olnud tal õnnestunud silma torgata. Mänguvälisel ajal oli ta äärmiselt uje. Üks Volx’is, Alpes-de-Haute-Provence’is toimunud laagri treenereid mäletabki just seda iseloomujoont, mis kangastub talle mälupildina K-Way jakki kandvast küüru hoidvast endassesulgunud poisikesest. Ent kuskil tema sisemuses olid sellest hoolimata peidus erakordne pallikäsitsemine ja sundimatu mänguoskus, mis oli endast peaaegu kolm aastat varem kontrollharjutustel kõigile märku andnud ja mida oli võimalik olnud jälgida ka mängude ajal. Opération Guérini ajal – noorte talentide leidmiseks mõeldud treeninglaager, mis oli nime saanud Prantsusmaa koondise endise peatreeneri Henri Guérini järgi – oli toona teist aastat U11 vanuseklassi kuulunud Zinedine tehnikaharjutustes kõrgeimad hinded saanud. Laagrit juhtinud Maurice Roche oli tähele pannud poisi oskust palliga žongleerida ja tema käitumist mängu eri faasides.

Ent ometi ei paistnud see poiss, kelle andesähvatused olid küll säravad, aga juhuslikud, erilist huvi äratavat. Vähemalt mitte veel. Tema vanemad, kelle sissetulek oli tagasihoidlik, olid pidanud palju ohverdama, et teda tasulistele treeningutele saata.

Sel spordialal, mis oli aina enam suuantud kasumile ja äritegevusele, olid skaudid kiire raha lootuses kärmed igast võimalusest kinni haarama. Zidane’i polnud nad aga märganud. See üllatas Jean Varraud’d.

Oli see poisi süü? Oli selle põhjuseks tema füüsiline haprus? (Teda vaevav geneetiline haigus, üks aneemia vorme nimega talasseemia, tuli ilmseks alles viisteist aastat hiljem.) Läheb veel aega, enne kui ta lihased kasvama hakkavad. Või oli selle põhjuseks tema ebastabiilsus? Selles vanuses on see tavaline puudujääk, mida võib isegi varjatud eeliseks pidada. Alati varitses oht, et regulaarselt stabiilset mänguaega saav teismeline võis läbi põleda. Lisaks võis oma pitseri jätta pidev võistluskarussellis tiirlemine. See mõjutas spordi lõbusat poolt, imes selle kirest tühjaks – või siis vähemalt muutis seda kirge ja asendas mängurõõmu kiirelt võidu jahtimisega. Zinedine’is oli veel selgelt mängukirg olemas, tal olid ka kõik mängijale vajalikud põhiomadused. Sellest Varraud’le põhimõtteliselt piisas, et talle enne võimalikku lepingut La Boccas treenimisvõimalust pakkuda.

Monsieur Varraud tahtis Zidane’i uuesti mängimas näha, niipea kui võimalik, kuigi teistel skautidel ei olnud poisi vastu huvi. Ongi parem, mõtles Varraud üle piirkonnakeskuse treeningväljaku jalutades. Ta rääkis Septèmes’i juhtidega oma soovist mängija nädalaks ajaks Cannes’i katseajale viia, et võimaliku lepingu üle otsustada.

Klubi juhid reageerisid positiivselt ja soovitasid: „Kui te teda tahate, võtke ta kohe ära!” Nende sõnum oli selge. Ükski teine klubi polnud La Castellane’i teismelisele silma visanud, nii et Cannes’i klubi juhtidel tuli vaid vaikselt toimetada, et mitte kellegi tähelepanu äratada. Ent tegutseda tuli siiski kiiresti. Aeg kihutas omasoodu, häid õppetulemusi polnud poisil ette näidata, profijalgpalluriks saamise väljavaated olid ebamäärased … ning võttes arvesse ka tema kodulinnaosa, võisid seda peaaegu 15-aastast poissi keerulised ajad ees oodata. Ühest küljest oli ta palliplatsil harjunud agressiivsusega vastastelt, keda tema ladus pallivaldamine sageli närvi ajas; teisalt aga puutus ta kokku kõikvõimalike halbade eeskujudega, kes võisid temas puberteedi pulbitsema panna. Õnneks oli tal perekond, kellele toetuda. Armastav perekond, kus igapäevaelu ja hariduse suhtes valitsesid kindlad põhimõtted. Ema, isa, õde ja kolm venda, kes kõik pere pesamuna eest hoolitsesid. Kuid kõigist neist eeldustest ei pruugi ikkagi piisata. Monsieur Varraud oli sellise olukorraga tuttav: „Just kõvad kutid tõmbavad alati teisi ka kaasa.” Zinedine oli küll hea poiss, aga ta elas keerulises linnaosas.

Mängu järel rahulikult sõpradega juttu ajades tundus poiss muretu. Ta ei teadnud, et kaalul oli tema tulevik. Tal tuli minna. Septèmes’i U17 meeskonna treener Alain Lepeu tegi ettepaneku kohtuda kahe nädala pärast, kui jõulupaus oli läbi saanud. „Tulge meid 11. jaanuaril vaatama, me mängime Saint-Raphaëliga.”

Hiljem, koduteel oma Citroën LN-iga, millega vigastada saanuid haiglasse, lapsi staadionile ja tulevasi staare neile saatuse poolt ettemääratud tulevikku sõidutati, ütles Jean Varraud enesele, et oli leidnud väga võimeka poisi.

Suurepäraseid mängijaid tuli ette harva. Suurepäraseid skaute veel harvemini. Monsieur Varraud oli üks neist.

AS Saint-Étienne’i endise mängijana oli ta klubi põhimeeskonnaga liitunud 17-aastaselt. 1941. aastal oli ta Cannes’i kolinud, üle tee legendaarsest Stade des Hespérides’i staadionist, mille AS Cannes on kodustaadionina nüüdseks Coubertini vastu välja vahetanud. Mitu aastakümmet oli ta juhtinud Voxi kino, aga jalgpall oli tema tõeline kirg. Pärast mängijakarjääri, millesse teine maailmasõda lõi kiilu, sai temast treener ja seejärel vabatahtlik mängijate värbaja. Kuigi ta kauples unistustega, puudus sellel väärikal ja viisakal, tundlikul ja sirgeselgsel mehel ärimehe vaim. Ta ei osanud hingedega kaubitseda. AS Cannes’ile südamepõhjani pühendunud mehena soovitas ta klubile mängijaid üksnes selleks, et neid ühel hetkel põhimeeskonna liikmena näha. Tänu suhtlusoskusele, lahkusele ja otsekohesele loomusele õnnestus tal sageli leida mängijaid, kes kas geograafilistel või puht sportlikel põhjustel oleksid loogiliselt võttes kuskile mujale siirduma pidanud.

Ta eelistas skautida noorteturniiridel, mis meenutasid talle tema enda lapsepõlve Saint-Étienne’is, kus jalgpall oli olnud igapäevane ajaviide. Puhas anne, millele kogemused polnud veel pitserit vajutanud ja mis sai kogu ilus õitseda. Hea mängija tuli ikkagi üles leida, hinnata tema arenemisvõimelisust ja suutlikkust kõrgel tasemel läbi lüüa. Jean Varraud jälgis, tunnetas … Kuna ta oli ka ise mängija olnud, tundis ta jalgpalli hästi. Olles mitme suurepärase mängijaga koos platsil rüganud, oli meisterlikkus talle tuttav: Max Charbit, jugoslaavlane Yvan Beck, kes oli kõigepealt mänginud ründajana suurepärases Sète meeskonnas, siis aga Saint-Étienne’is ning kes oli kõige esimestel maailmameistrivõistlustel Uruguays kolm väravat löönud. Ent kogemused ei muuda kedagi läbinägelikumaks. Staadionidel, kus ta pallureid kullipilguga otsimas käis, vaatas ta kohtumisi mõnikord koos endiste koondisemängijatega. Mõned neist nägid suurt potentsiaali üsna tavapärastes esitustes, teised ei osanud märgata või alahindasid noori lootusrikkaid pallureid, kes hiljem läbi lõid. Kuigi Varraud ise polnud profijalgpallur olnud, oli ta piisavalt läbinägelik. Cannes’i klubi peatreener Jean Fernandez ja klubi tehniline direktor Gilles Rampillon usaldasid teda täielikult.

Jean Varraud ei värvanud täiskasvanud mängijaid, vaid lapsi, kelles oli profipalluri ainest. See konkreetne laps avaldas talle muljet, rohkem kui enamik teisi.

„Ma nägin ühte kutti. Tal oleks justkui käed jalgade asemel olnud!”

Tagasi klubi juurde jõudes rääkis monsieur Varraud klubi direktorile Gilbert Chamonalile Aixis avastatud mängijast. Kolleegide loidusest endiselt üllatununa tahtis ta noormängijat kiiresti uuesti näha, et kaaluda, kas kutsuda teda katsetele.

Ta läks Saint-Raphaëli kohtumisele. Rampillon läks temaga kaasa. See kuivetu tüüp oli filigraanne mängumees ja endine koondislane, kes oli täiskasvanute debüüdi teinud samuti 17-aastasena, FC Nantes’i juures, kus ta oli silma torganud mängulugemise oskuse ja tehnikaga – kaks tegurit, mis andsid tunnistust andekusest. Seetõttu oskas ta noort Marseille’ mängijat asjatundja pilguga vaadata. Ent Zidane ei mänginud oma tavapärasel ründava poolkaitsja positsioonil. Septèmes’i treener tuli Cannes’i vaatlejate juurde vabandama. Kuna tal nappis mängijaid, polnud tal valikut ja ta oli sunnitud poissi vabakaitsjana kasutama.

Sel positsioonil kaitseliini viimase mehena võis väikseimgi viga saatuslikuks osutuda. Nii juhtuski, kui vastane tema riskantse triblingu läbi lõikas ja tekkinud võimaluse kohe ka värava löömiseks ära kasutas. Saint-Raphaëlile oli see viigivärav. Zidane’i lõi see rööpast välja, kuna ta polnud suutnud kahele vaatlejale näidata midagi ilusat peale mõne üksiku oskusliku võtte. Ent see esitus vajus õige pea unustuse hõlma.

Septèmes võitis kahe väravaga 3 : 1, kuid jäi ühest oma mängijast ilma: nagu kokku lepitud, pidi ta nende juurde nädala pärast tagasi pöörduma. Pärast treeninglaagrit. Ta ronis Gilles Rampilloni Mercedesesse ja suund võeti Cannes’i.

Kaks ja pool aastat pärast Claude Roux’ nimelisi võistlusi astus Zinedine taas Stade Maurice Chevalier’ staadionimurule. Ees ootas nädalapikkune treeninglaager. Anti esialgseid hinnanguid. Kaaluti võimeid. Täheldati puudujääke. Zinedine’il tuli tööd teha peamängu kallal, ta pidi spetsiaalse varustuse abil võimalikult palju hüppeid treenima. Tööd tuli teha ka tehnika, taktika ja füüsise kallal. Aga põhiasjad olid olemas: tema jalgade töö oli hullupööra andekas. Kui see pikk kõhn poiss sai palli, muutus see justkui võlumänguasjaks.

Kuidas oli see skautidel märkamata jäänud? Sellest sai sage küsimus.

Jean Fernandez oli otsekohe tehtud mees. Kui profimeeskonna trenn hakkas lõppema, kutsus Jean Varraud Fernandeze U17 trenni.

„Tule vaatama, ma leidsin ühe poisi.” Fernandez kõhkles. Väsitav trenn selja taga, oli tal veel tööd ees ja ta lootis seda kohustust edasi lükata. Kuid Varraud teadis, et see oleks armastus esimesest silmapilgust.

„Tule! Küll sa näed,” käis skaut peale. Fernandez kõndiski temaga Coubertini keskuse Mûriers’i 2. treeningväljaku juurde. Nad leidsid kõnealuse noormängija keset kulunud väljakut, kõrget palli rinnaga maha võtmas. Sundimatult. Täiusliku kergusega.

Fernandez polnud mingi võhik. See avaldas talle muljet. Kohe väga. Ta jäi väljaku äärde 25 minutiks, et kiitsukese virtuoosi kõik puudujäägid ja oskused endale selgeks teha.

Miks polnud skaudid teda märganud? Cannes’i U17 meeskonna treener Pierre Ailhaud pidi vastama ühele teisele küsimusele, mida esitasid talle hämmastunult kõik need, kes nägid verivärske õpipoisi oskusi esimest korda: „Kes see on?” Üksteise järel käisid kõik seda pärimas.

Üks klubi juhtidest jalutas mööda ja avaldas samuti imetlust.

„See U18 kutt on küll hea!” Ta oligi hea, ent ta ei olnud U18 vanuseklassi mängija. Ta oli ikka veel U17.

Poiss oli varaküps. Ta meeldis kõigile, nii jalgpalluri kui ka inimesena. Iga tema pallipuude andis kinnitust kõigist kiidusõnadest, mida oli tema kohta öeldud. Ta oskas mängida südikalt, nagu oli näha poole väljaku peal peetud kuus kuue vastu mängust. Väravad olid küll väikesed, aga see ei takistanud teda kaugelt peale löömast, palli väljaku keskelt teele saatmast. Pall lendas üle väravavahi pea otse võrku. See keerukas löök nõudis kiiret mängulugemist ja teostust ning andis tunnistust suurepärasest improvisatsioonivõimest, mis oli omaette oskus.

Paistis, et värbajaid polnud vaja rohkem veenda. Treener Charly Loubet, endine Cannes’i ja Prantsuse koondise mängija, kes oli klubis tähtis isik, haaras toru ja helistas Septèmes’ile. Ta teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil: „Me oleme temast huvitatud. Tema põhioskused on tõepoolest üle keskmise head.”

Nüüd oli vaja veel poisi koduklubi ja perekond nõusse saada. Oma otsuses kindlam kui kunagi varem, palus Jean Varraud kohaliku omavalitsuse ametnikul Daniel Delsalle’il kosta Cannes’i eest Septèmes’i klubijuhile Loïc Fagonile, kes oli tema lapsepõlvesõber. Selleks polnud aga vajadust. Koos poisiga tagasi Marseille’sse jõudes õnnestus Gilles Rampillonil neid kergesti veenda.

Septèmes’i esimesel treeningväljakul tervitati teda laupäeva hommikul soojalt. Klubi president, peasekretär ja treener kohtusid ka Zinedine’i isa Smaïliga, et poisi tuleviku üle aru pidada.

Rahast ei räägitud. Monsieur Zidane esitas vaid küsimuse, mida kõik olid oodanud: „Monsieur Rampillon, kas te arvate, et temast võiks saada profijalgpallur?”

Nagu sellise küsimuse puhul ikka, jäi treener vastates ettevaatlikuks. Selle asemel pidas ta vajalikuks rõhutada, kui oluline oli lisaks jalgpallitreeningutele jätkata tavalist haridusteed. Ta ei tahtnud veksleid välja anda, sest teadis liiga hästi, kui palju mängivad teismelise arengus rolli psühholoogilised ja füsioloogilised tegurid. Ta kasutas argumenti, mida Cannes’i klubi koolitusjuht Maurice Desvignes oskas hästi ühe lausega kokku võtta: „Me ei taha, et noormängijad meie akadeemia uksest sisse astumist kahetsema hakkaksid.” Eriti veel, kui asi lõppeb läbikukkumisega.

Teisalt, ühes asjas oli Gilles Rampillon peaaegu kindel: esiliigas mängiv AS Cannes oli teel kõrgemasse seltskonda. Sellesse uskus ta raudkindlalt, kuigi hooaja lõpuni oli veel parajalt aega. Kui meeskond teatud tasemele jõuab, muutuvad treeningud intensiivsemaks – Cannes’i akadeemia personali oli juba plaanis poole võrra suurendada – ja ka noormängijate peale loodetakse rohkem. See tähendab omakorda, et neil on võimalus kõrgeimal tasemel karjääri teha. Ta jutt oli selge, ilma igasuguse teeskluseta. See kõlas hästi.

Jean Varraud’l oli veel üks, otsustava kaaluga argument: kott. Zinedine’i kott. Kott, mis polnud musta pesu täis topitud, nagu oleks võinud eeldada noorukilt, kes on nädal aega kodust eemal viibinud. Kõik oli täiesti puhas ja korras. Seda tänu ühele emale, kes oli õppuri enda juurde võtnud: Nicole Élineau.

Cannes on küll Marseille’le üpris lähedal, seda nii geograafilises kui ka klimaatilises mõttes, kuid Smaïl ja tema abikaasa Malika lubasid pojal kodust lahkuda ainult ühel tingimusel: kui talle leitakse kasupere. Nende silmis oli perekondlik õhkkond hädavajalik, see oli Zidane’idele väga oluline. Seda ei asendanud miski. Isegi mitte jalgpalliakadeemia. Ja AS Cannes’il seda niikuinii polnudki: polnud eraldi hoonet, kus akadeemia profihakatised oleksid elada saanud.

Kulus mitu nädalat, enne kui oli võimalik allkirjastada õiguslik leping, mis andis AS Cannes’ile eesõiguse mängija värbamiseks. Madame Zidane andis nõusoleku alles siis, kui poja elukohaküsimus oli lahenduse leidnud. Oli olemas kindel plaan: Zinedine’i võtab enda katuse alla sõbralik ja hoolitsev Élineaude pere. Jean Varraud läks Nicole’i abikaasa Jean-Claude’i jutule.

„Kas tahaksite selle poisi enda juurde elama võtta?” Tahtmises polnudki ehk küsimus, aga kas nad said seda endale lubada? Élineaudel oli endal kolm last, lisaks elas nende katuse all veel üks akadeemia õppur, Amédée Arnaud. Nende kodus oli üksnes kolm magamistuba ja jutt ei käinud mitte ühest nädalast, vaid tervest aastast.

Sellest hoolimata jäid nad nõusse. Nad olid Zinedine’i juba kiindunud ja seda sellisel määral, et nagu teisedki lähedased, ei kutsunud nemadki poissi selle nimega.