Читать книгу Jooks - Jean Echenoz - Страница 2

Sakslased sisenesid Määrimaale. Nad saabusid hobuste seljas, mootorratastel, sõidu- ja veoautodega, kuid samuti tõllas, nende järel tulid jalaväeüksused ja moonavoorid ning mõned väiksemat mõõtu poolroomik-soomusmasinad, muud ei midagi. Veel ei olnud näha suuri tanke – Tiigreid ja Pantreid –, mida juhtisid mustas vormis tankistid. Must, muide osutub väga praktiliseks, õliplekid ei paista sellelt välja. Õhust jälgivad operatsiooni mõned Messerschmitti Taifun-tüüpi ühemootorilised luurelennukid, ent kuna nende ülesandeks on vaid jälgida, et kõik rahulikult laabuks, ei ole need isegi mitte relvastatud. Tegemist on väikese ja vaikse välkinvasiooniga, tagasihoidliku muretu annekteerimisega, tõeline sõda see veel ei ole. Sakslased lihtsalt saabuvad ja seavad ennast sisse, ongi kogu lugu.

Operatsiooni juhtkonda sõidutavad Horch 901-d ja Mercedes 170-d, mille peenikese voldiga hallide kardinate tagant kindralid õieti väljagi ei paista. Tõllad on avatumad, neis sõidavad madalama aukraadiga ohvitserid, pikad mantlid seljas, kõrged vormimütsid peas, raudristid lõua all. Osa ohvitsere on ratsa, mõned hobused veavad järel välikööke. Sõdurite transportimiseks kasutatakse Opel Blitzi veokeid ning raskeid külgkorviga Zündappi mootorrattaid juhivad kiivrit ja ketiga rinnaplaati kandvad sandarmid. Kõiki neid transpordivahendeid ehivad punalipud, mille keskel on valge ring ja selle sees omakorda too pisut eriline rist, mida praegusel ajal enam näidata ei passi. Sama kaunistus ilutseb ka ohvitseride varrukal.

Kui see seltskond kuue kuu eest Sudeetidesse jõudis, võtsid sealsed Saksa kodanikud nad üsna hästi vastu. Nüüd aga, kui on ületatud Böömi- ja Määrimaa piir, on vastuvõtt tinahalli madala taeva all märksa jahedam. Prahasse sisenes seltskond hauavaikuses ja Määrimaalgi ei tungle teede ääres erilised rahvamassid. Need, kes on söandanud tulla, vaatavad seda rongkäiku pigem umbusu kui uudishimuga, et mitte öelda vaenulikult, ent miskipärast aimavad nad ka, et siin nalja ei mõisteta, praegu pole õige hetk oma antipaatiat välja näidata.

Emilit pealtvaatajate seas ei ole, tal on muudki tegemist. Esiteks, kuna ta jättis kolm aastat tagasi kooli pooleli, sest perekonnal polnud selle jaoks raha, ja töötab nüüd õpipoisina vabrikus, kus samuti nalja ei mõisteta. Teiseks käib ta pärast tööd keemiakursustel, lootes ühel heal päeval saada millekski enamaks kui õpipoiss. Ja kui ta siis lõpuks koju jõuab, aitab ta isa aiapidamise juures, ja see pole mingi iluaed, seal tuleb kasvatada peatoidust ja selle koha pealt mõistetakse nalja veelgi vähem. Emil on seitsmeteistkümneaastane, ta on pikk, heledapäine, kolmnurkse näoga poiss, üsna ilus ja rahuliku olemisega, ta naeratab alatasa ja siis tulevad nähtavale tema suured hambad. Tema silmad on heledad, hääl peenike ja nahk valge, niisugune, mis kardab päikest. Aga täna ei ole päikest kusagil.