Читать книгу Jooks - Jean Echenoz - Страница 3

Niisiis on sakslased sisenenud Määrimaale, nad seavad ennast seal sisse ning okupeerivad söe- ja teraselinna Ostrava, mille lähistel Emil on sündinud ning kus tegutsevad edukad tööstusettevõtted, millest kõige suuremad, Tatra ja Bata, pakuvad mõlemad võimaluse liikuda: üks teeb autosid, teine jalanõusid. Tatra toodab ilusaid ja kalleid limusiine, Bata kingi, mis pole ülearu viletsad ega ülearu kallid. Kui on vaja tööd, astutakse emma-kumma juurde sisse. Emil sattus Bata vabrikusse, mis asub Ostravast sada kilomeetrit lõuna pool Zlínis.

Ta elab kutsekooli ühiselamus ja töötab lihttöölisena kummiosakonnas, mida kõik eelistavad vältida, kuna seal haiseb jubedalt. Tsehh, kuhu ta alguses suunati, toodab päevas kaks tuhat kakssada paari kummitallaga tenniseid ja Emili esimene töö seisnes selles, et tal tuli neid taldu hammasratta all ühtlaseks pressida. Aga tempo oli hirmuäratav, hais väljakannatamatu, töö käis liiga kiires taktis, vähimagi ebatäpsuse eest karistati trahviga, iga hilinemise eest võeti juba isegi väikesest palgast maha, õige pea oli selge, et ta ei saa hakkama. Seejärel suunati ta liistude valmistamise tsehhi, kus töö ei olnud vähem vaevarikas, aga vähemalt ei haisenud seal nii hirmsasti, ja ta pidas vastu.

See asi kestab mõne aja ja siis läheb veidi kergemaks. Emil tuubib kõvasti ja ta viiakse üle keemiaosakonda, kus elu on pisut parem. Ehkki tema ülesandeks on happetünne täis jäises angaaris tselluloosi valmistada, meeldib Emilile seal palju rohkem. Muidugi eelistaks ta laboris olla, osaleda viskoosi kvaliteedi tõstmises või kunstsiidi väljatöötamises, aga esialgu tundub ka see töö talle meeldivat. Meeldib isegi nii väga, et peainsener, kes on temaga rahul, soovitab tal ennast ülikooli õhtusesse õppesse kirja panna. Silmapiiril hakkab vaikselt terendama tasane Tšehhi keemiku karjäär.

Vabrikul on aga üks väike mure: Bata soovib müüa aina rohkem kingi, mida eksporditakse kõikjale üle kogu ilma, ja sellest soovist võib aru saada, aga kuna töö ratsionaliseerimine viimase piirini ei anna rahuldavaid tulemusi, tahab ettevõte lisaks kõigi võimalike vahendite abil ka oma nime tuntuks teha ja kasutab selleks kõiki mõeldavaid reklaamikanaleid. Muude algatuste seas on kokku pandud oma jalgpallimeeskond, mis peab viima Bata värvid kõigile staadionitele. Emilit jätab see üsna ükskõikseks, kuid õnnetuseks korraldatakse igal aastal ka Zlíni krossi nimeline jooksuvõistlus, millest peavad osa võtma kõik kutsekooli õpilased, kellele pannakse selleks puhuks selga firma kirjadega särgid. Ja seda üritust Emil ei salli.

Sporti jälestab ta nii või teisiti. Oma vendadesse ja sõpradesse, kes vabal ajal totralt palli togivad, suhtub ta peaaegu et põlgusega. Kui nad teda vahel kaasa mängima sunnivad, osaleb ta vastu tahtmist, ta ei oska palliga midagi pihta hakata ega tunne mängureegleid. Huvi teeseldes vaatab ta tegelikult mujale ja üritab vaikselt palli eest kõrvale hoida, kuigi selle trajektoori ei oska ta iial ette aimata. Kui ta aga kogemata kombel palli otsa koperdab, virutab ta hea litaka, et sellest vabaneda, kusjuures suunda valimata, ja sageli lendab pall hoopis oma värava poole.

Niisiis ei paku Zlíni kross Emilile vähimatki huvi, ta osaleb ainult sellepärast, et teda sunnitakse, üritab sellest taagast kuidagi kõrvale hiilida, aga midagi pole parata. Asjata proovib ta iga kord tund enne starti lonkama hakata, kaevates ränka pahkluu- või põlvevigastust, et saada jooksust vabastus, asjata krimpsutab ta nägu ja oigab valjuhäälselt, arste juba nii kergesti ninapidi ei vea. Tuleb minna. Olgu, eks ta siis lähe. Sport on Emilile vastukarva ka sellepärast, et ta on isalt pärinud suhtumise kehakultuuri kui aja- ja ennekõike raharaiskamisse. Jooksusport on üleüldse tippude tipp: esiteks on see täiesti kasutu, märgib Emili isa, lisaks aga tähendab see pidevat jalanõude tallutamist, mis paneb korraliku põntsu perekonna eelarvele.

Emil teab väga hästi, mida see eelarve tähendab – isa on lihtne tisler, ema kodune, peres seitse last. Spordi koha pealt on ta isaga nõus, ja üldse näeks isa parema meelega, et ta ei oleks vabrikutööline, vaid et temast saaks kooliõpetaja. Emil oleks hea meelega õpetajaeksami ära teinud, aga juba XVIII sajandist peale on Tšehhoslovakkias õpetaja peamiseks ülesandeks lapsed laulma panna, õpetada nad muusikat tundma ja kuulama. Aga Emilile on paraku elevant kõrva peale astunud – niisiis kõlbmatu. Ainus võimalus on seega Bata.

Bata, kus juhul kui ebameeldiv Zlíni kross kõrvale jätta, võiks Emili tulevik juba üsna helge paista, ainult et nüüd on sakslased platsis. Linn on natsilippe täis, nende kandjad marsivad väljakutel, tänavatel ja isegi kingavabriku kontorites, kus nad võimu enda kätte haaravad nagu igal pool mujalgi. Laboriuuringute rahad keeratakse kinni, pooleliolevad katsed pannakse seisma, eksperimendid keelatakse ära. Nii ei jäägi muud üle kui õpingutega edasi minna, eksameid teha ja paremaid aegu oodates tsehhi tagasi kolida.