Читать книгу Klaasloss - Jeanette Walls - Страница 3

ISTUSIN TAKSOS JA MÕTISKLESIN parasjagu, kas olin end õhtuks liiga pidulikult riietanud, kui vaatasin aknast välja ja nägin prügikonteineris tuhnivat ema. Väljas oli just pimedaks läinud. Märtsituule iil suges kanalisatsioonikaevu luukidest tõusvat auru ja inimesed ruttasid ülestõstetud kraedega mööda kõnniteid. Olin teel kahe kvartali kaugusele peole ja jäänud liiklusummikusse toppama.

Ema seisis minust viie meetri kaugusel. Ta oli mässinud õlgade ümber riidekaltse, et end kevadise külma eest kaitsta, ja sobras prügikonteineris, tema musta-valgekirju segatõugu koer mängis ta jalge ees. Ema liigutused olid kõik nii tuttavad – kuidas ta pead ühele küljele kallutas ja huuli torutas, kui uuris prügikonteinerist väljatõmmatud potentsiaalselt hinnalisi esemeid, kuidas ta silmad läksid lapseliku õhinaga suureks, kui ta leidis midagi meelepärast. Ema pikad juuksed olid hallisegused, tokerdunud ja pulstunud ning ta silmad olid vajunud sügavale silmakoobastesse, kuid ta meenutas mulle ikkagi seda ema, kes ta oli minu jaoks lapsepõlves, ema, kes hüppas pea ees kaljudelt vette, maalis kõrbes ja luges valjusti Shakespeare ’i. Ta põsesarnad olid ikka veel kõrged ja tugevad, ent nahk oli talve ja suve ilmastiku meelevallast kuiv ja punetav. Möödakõndivate inimeste silmis nägi ema tõenäoliselt välja samasugune nagu iga teine New Yorgi kodutu.

Olin näinud ema viimati mitu kuud tagasi ja kui ta pilgu tõstis, haaras mind paaniline hirm, et ta näeb mind ja hüüab mu nime, et keegi minuga samale peole mineja märkab meid koos ning siis tutvustab ema end talle ja mu saladus tuleb päevavalgele.

Vajusin istmel madalamale, palusin taksojuhil auto ringi keerata ning mind viia tagasi koju Park Avenuele.

Takso peatus mu maja ees, portjee avas mulle ukse ja liftisaatja viis mind üles minu korrusele. Mu abikaasa oli kauemaks tööle jäänud, nagu enamikul õhtutel, ja korter oli vaikne, peale minu kontsaklõbina, mis poleeritud parkettpõrandal kajas. Olin ema nägemisest ikka veel endast väljas, mind jahmatas temaga kokkujuhtumise ootamatus, see pilt, kuidas ta rõõmsalt prügikonteineris tuhnis. Panin Vivaldi mängima, lootes, et muusika rahustab mind.

Vaatasin toas ringi. Seal olid möödunud sajandivahetuse aegsed pronks- ja hõbevaasid ja päevinäinud nahkköites raamatud, mida olin vanakraamiturgudelt kokku ostnud. Toas olid 18. sajandist pärinevad maakaardid, mille olin ära raaminud, Pärsia vaibad ja pehme nahkkattega tugitool, millesse mul meeldis pärast päeva lõppu vajuda. Olin püüdnud siin endale kodu luua, püüdnud teha korterist kohta, kus elaks see inimene, kes ma tahtsin olla. Ent ma ei suutnud seda kunagi nautida, ilma et oleksin muretsenud kuskil kõnnitee metallvõrel kössitava ema ja isa pärast. Vaevasin nende pärast südant, kuid tundsin ka piinlikkust ja süüdistasin end, et kandsin pärleid ja elasin Park Avenuel, samal ajal kui mu vanemad nägid vaeva sooja hoidmise ja söögi leidmisega.

Mida sain ma teha? Olin üritanud neid lugematuid kordi aidata, kuid isa väitis alati, et nad ei vaja midagi, ja ema palus midagi totrat, nagu lõhnaõlipihustit või terviseklubi liikmekaarti. Nad ütlesid, et elavad just niimoodi, nagu tahavad.

Kui olin taksos kössi tõmbunud, et ema mind ei näeks, siis vihkasin end – vihkasin oma antiikesemeid, rõivaid ja korterit. Pidin midagi tegema, seega helistasin ühele ema sõbrale ja jätsin talle teate. See oli meie süsteem, kuidas omavahel ühenduses olla. Emal kulus tagasihelistamiseks alati paar päeva, ent kui ma tema häält kuulsin, siis kõlas see alati rõõmsalt ja hooletult, justkui oleksime alles eelmisel päeval koos lõunatanud. Ütlesin, et tahan teda näha, ja pakkusin, et ta võiks mulle külla tulla, aga ta tahtis hoopis restorani minna. Ta jumaldas väljas söömist ja leppisime seega kokku, et kohtume Hiina restoranis, mis oli ema lemmik.

Kui restorani saabusin, istus ema vaheseintega ümbritsetud lauas ja uuris menüüd. Ta oli enda kordasättimise nimel pingutanud. Tal oli seljas paks hall kampsun, millel olid vaid mõned plekid, ja jalas nahast musta värvi meestekingad. Ta oli nägu pesnud, kuid kael ja oimukohad olid ikka veel tumedalt määrdunud.

Ta lehvitas mind nähes innukalt. “Minu väike tüdruk!” hüüdis ta. Suudlesin ta põske. Ema oli kõik laual olnud sojakastme, pardikastme ja kange sinepi pakikesed oma käekotti pistnud. Siis kallas ta kotti ka kuivatatud nuudlid puukausikesest. “Väike näks hilisemaks,” selgitas ta.

Tellisime toitu. Ema võttis mereannid. “Tead ju, kuidas ma mereande armastan,” ütles ta.

Ta hakkas Picassost rääkima. Ta oli näinud tema tööde retrospektiivi ja otsustanud, et Picasso on ääretult ülehinnatud. Ema arvates olid kõik need kubistlikud asjad just nagu alatud trikid. Picasso ei olnud pärast oma roosa perioodi lõppu tegelikult midagi märkimisväärset loonud.

“Olen sinu pärast mures,” ütlesin. “Ütle, mida ma saaksin su abistamiseks teha.”

Ema naeratus hääbus. “Miks sa arvad, et ma su abi vajan?”

“Ma ei ole rikas,” vastasin. “Aga mul on natuke raha. Ütle, mida sul vaja on.”

Ema jäi hetkeks mõttesse. “Mul oleks vaja minna elektrolüüsiga karvu eemaldama.”

“Ära tee nalja.”

“Ma ei tee nalja. Kui naine näeb hea välja, siis tunneb ta end ka hästi.”

“Ole nüüd, ema.” Tundsin, kuidas mu õlad pingesse läksid, nagu alati taoliste vestluste ajal. “Mõtlen midagi sellist, mis aitaks sul enda elu muuta, seda paremaks teha.”

“Tahad aidata mul minu elu muuta?” küsis ema. “Minuga on kõik korras. Hoopis sinul on abi vaja. Sinu väärtushinnangud on täiesti sassis.”

“Ema, ma nägin, kuidas sa paar päeva tagasi East Village ’is prügis sobrasid.”

“Nojah, selle riigi inimesed raiskavad liiga palju. See on minu viis asju taaskasutada.” Ta võttis suutäie oma mereandidest. “Miks sa ei tulnud tere ütlema?”

“Mul oli nii suur häbi, ema. Ma peitsin end.”

Ema suunas söögipulkade otsad minu poole. “Näed nüüd?” ütles ta. “Just see. Täpselt seda ma räägingi. Sa hakkad niivõrd kergesti piinlikkust tundma. Oleme su isaga need, kes me oleme. Aktsepteeri seda.”

“Ja mida ma peaksin inimestele oma vanemate kohta rääkima?”

“Räägi tõtt,” ütles ema. “See peaks lihtne olema.”