Читать книгу Klaasloss - Jeanette Walls - Страница 4

MA PÕLESIN. See on mu esimene mälestus. Olin kolmeaastane ja me elasime autoelamulaagris ühes Lõuna-Arizona linnas, mille nime ma ei teadnud. Seisin pliidi ees toolil, seljas roosa kleit, mille vanaema oli mulle ostnud. Roosa oli mu lemmikvärv. Kleidi seelikuosa oli kohev nagu balletiseelikul ja mulle meeldis end peegli ees keerutada ja mõelda, et näen välja nagu baleriin. Aga tol hetkel kandsin ma kleiti viinereid keetes ja jälgisin autoelamu kööginurga kitsast aknast sisse piiluvate päikesekiirte käes, kuidas viinerid keevas vees paisusid ja üles-alla õõtsusid.

Kuulsin, kuidas ema kõrvaltoas ühe maali kallal töötades laulis. Juju, meie mustakarvaline krants, jälgis mind. Torkasin ühe viineri kahvli otsa ning kummardusin ja pakkusin seda koerale. Viiner oli tuline ja Juju lakkus seda kõhklevalt, ent kui ma end püsti ajasin ja hakkasin taas potis viinereid liigutama, tundsin oma paremal küljel kuumaleeki. Pöördusin, et näha, kust see tuleb, ja mõistsin, et mu kleit põleb. Vaatasin, ise hirmust kange, kuidas kollakasvalged leegid jätsid ülespoole liikudes seeliku roosale kangale säbrulise pruuni joone ja ronisid mu kõhuni. Siis kargasid leegid kõrgemale, jõudsid näoni.

Karjatasin. Tundsin põlemise lõhna ja kuulsin kohutavat praginat, kui leegid mu juukseid ja kulme kõrvetasid. Juju haukus. Karjatasin uuesti.

Ema jooksis tuppa.

“Emme, aita mind!” kriiskasin. Seisin ikka veel toolil, rehmates tuld kahvliga, mida olin kasutanud viinerite liigutamiseks.

Ema jooksis toast välja ja naasis ühe villase sõjaväetekiga, mida ma vihkasin, sest see oli nii kare. Ta heitis teki mu ümber, et leeke summutada. Isa oli autoga ära sõitnud ja ema haaras minu ja mu noorema venna Briani ning ruttas meie naabrite autoelamu juurde. Seal elav naine riputas parasjagu pesu nöörile kuivama, pesupulgad suus. Ema selgitas talle ebaloomulikult rahulikul toonil, mis oli juhtunud, ja palus, kas naine võiks meid haiglasse sõidutada. Naine pillas pesupulgad ja pesu lihtsalt sinnasamasse maha ja jooksis sõnagi lausumata oma auto juurde.

Kui me haiglasse jõudsime, panid õed mu kanderaamile. Nad kõnelesid murelikult valju sosinaga, ise läikivate kääridega mult uhke roosa kleidi jäänuseid seljast lõigates. Siis tõstsid nad mu kanderaamilt üles, asetasid suurele jääkuubikutega kaetud metallvoodile ning puistasid osa jääd mu kehale. Hõbejuukseline ja musta raamiga prille kandev arst juhatas mu ema palatist välja. Kui nad lahkusid, kuulsin, kuidas ta ütles emale, et olukord on väga tõsine. Õed jäid palatisse minu eest hoolitsema. Sain aru, et tekitasin suurt tüli, ja olin tasa. Üks õdedest pigistas mu kätt ja ütles, et kõik saab korda.

“Ma tean,” ütlesin, “aga kui ei saa, siis pole ka midagi.”

Õde pigistas uuesti mu kätt ja näris alahuult.

Palat oli väike ja valge, seal olid heledad tuled ja metallkapid. Silmitsesin natuke aega tillukeste täppide ridasid laepaneelides. Jääkuubikud katsid mu kõhtu ja rindkeret ja surusid vastu mu põski. Nägin silmanurgast, kuidas üks väike räpane käsi mu näost mõne tolli kaugusele kerkis ja peotäie jääkuubikuid haaras. Kuulsin valju ragistamist ja vaatasin alla. Seal oli Brian, kes sõi jääkuubikuid.

Arstid ütlesid, et mul vedas, et ellu jäin. Nad võtsid mu reie ülaosast nahatükke ja asetasid need kõige hullematele põletushaavadele mu kõhul, roietel ja rinnal. Nad ütlesid, et seda kutsutakse naha siirdamiseks. Kui nad said sellega valmis, mässisid nad terve mu parema külje sidemetesse.

“Vaata, ma olen pooleldi muumia,” ütlesin ühele õele. Ta naeratas, pani mu parema käe lingsidemesse ja kinnitas selle peatsilaua külge, et ma ei saaks kätt liigutada.

Õed ja arstid esitasid mulle pidevalt küsimusi. Kuidas sa end põletasid? Kas su vanemad on sulle kunagi haiget teinud? Miks sul nii palju kriimustusi ja sinikaid on? Ütlesin, et mu vanemad ei tee mulle kunagi haiget. Sain kriimustada ja sinikaid õues mängides ning põletada viinereid keetes. Nad küsisid, miks ma küll üksinda viinereid keetsin, ise alles kolmeaastane. Ütlesin, et seda oli lihtne teha. Viinerid tuli lihtsalt vette panna ja neid keeta. Nende valmistamiseks ei olnud ju mingisugust keerukat retsepti, mille järgimiseks tuli piisavalt vana olla. Veega täidetud pott oli liiga raske, et oleksin jaksanud seda tõsta, seega lükkasin kraanikausi juurde tooli, ronisin sellele ja täitsin klaasi veega, siis aga ronisin pliidi ees seisvale toolile ja valasin vee potti. Tegin seda ühe uuesti ja uuesti, kuni potis oli piisavalt vett. Siis lülitasin pliidi sisse ja kui vesi keema läks, lisasin viinerid. “Ema ütleb, et olen oma vanuse kohta väga küps,” rääkisin neile, “ja ta lubab mul tihti ise süüa teha.”

Kaks õde vaatasid teineteisele otsa ja üks neist tähendas midagi kirjutusalusel üles. Küsisin, kas midagi on pahasti. Ei midagi, vastasid nad, ei midagi.

Iga paari päeva järel vahetasid õed mu sidemeid. Nad panid kõrvale vanad kokkukägardatud sidemed, mis olid kaetud vere ja millegi kollase plekkide ning väikeste põlenud naha tükikestega. Siis katsid nad mu põletushaavad uue sidemega, suure marli moodi riidetükiga. Katsusin öösiti vasaku käega karedat kärnalist nahapinda, mis ei olnud sidemega kaetud. Vahel kiskusin kärnasid lahti. Õed olid mul selle ära keelanud, aga ma ei suutnud vastu panna tungile kiskuda neid võimalikult aeglaselt lahti, et näha, kui suure kärna ma ühe tükina kätte saan. Kui olin juba paar kärnatükki ära kiskunud, siis kujutasin ette, et need räägivad omavahel piuksuva häälega.

Haigla oli puhas ja läikiv. Kõik oli valge – seinad ja linad ja õdede vormirõivad – või hõbedane – voodid ja kandikud ja arstiriistad. Kõik rääkisid viisaka, rahuliku tooniga. Haiglas oli nii vaikne, et õdede kummitallaga jalanõude kriuksumist oli kuulda koridori lõpuni välja. Ma ei olnud vaikuse ja korraga harjunud, kuid see meeldis mulle.

Mulle meeldis ka see, et mul oli oma tuba, sest autoelamus olin pidanud jagama tuba venna ja õega. Mu haiglapalati seinal oli isegi televiisor. Meil ei olnud kodus televiisorit ja seepärast vaatasin seda palju. Minu lemmikud olid Red Buttons1 ja Lucille Ball2.

Õed ja arstid küsisid alatasa, kuidas ma end tunnen ja kas mu kõht on tühi või kas mul on midagi vaja. Õed tõid mulle kolm korda päevas maitsvaid toite ja vahetasid mu linu isegi siis, kui need nägid ikka veel puhtad välja. Lugesin neile vahel ette ja nad ütlesid, et olen väga tark ja oskan lugeda sama hästi nagu kuueaastased.

Ühel päeval näris lainjate kollaste juuste ja sinise lauvärviga õde midagi. Küsisin, mis see on, ja ta ütles, et see on närimiskumm. Ma ei olnud kunagi varem närimiskummist kuulnud ja seega läks ta välja ja tõi mulle terve paki. Tõmbasin pakist lehe, võtsin ära valge ümbrispaberi ja läikiva hõbepaberi selle all ning uurisin jahuse välimusega ja kiti värvi närimiskummi. Panin selle suhu ja selle terav magusus lõi mind pahviks. “See on väga hea!” ütlesin.

“Näri seda, aga ära alla neela,” ütles õde naeruga. Ta naeratas hästi laialt ja kutsus teisi õdesid vaatama, kuidas ma oma päris esimest närimiskummi närisin. Kui ta mulle lõunat tõi, ütles ta, et pean närimiskummi suust võtma, kuid ei pea muretsema, sest võin pärast sööki uue lehe võtta. Kui pakk otsa saab, lubas ta mulle uue osta. See oligi haiglale iseloomulik. Seal ei pidanud kunagi muretsema, et toit või jäätis või isegi närimiskumm otsa saab. Oleksin olnud õnnelik, kui võinuksin igaveseks sellesse haiglasse jääda.

Kui mu pere mulle külla tuli, kajas vaiksetes koridorides nende nägelemine ja naer ja laul ja hüüded. Õed tegid vaigistavaid häälitsusi ning ema, isa, Lori ja Brian alandasid mõneks minutiks häält, kuid siis muutusid need tasapisi jälle valjuks. Kõik pöörasid alati pead, et isa vahtida. Ma ei suutnud mõista, kas see oli seepärast, et ta oli nii nägus või seepärast, et ta kutsus inimesi paarimeesteks ja vaderiteks3 ning heitis naerdes pea kuklasse.

Ühel päeval kummardus isa mu voodi kohale ja küsis, kas õed ja arstid kohtlesid mind hästi. Kui ei, ütles ta, siis annab ta neile kere peale. Rääkisin isale, kui kenad ja sõbralikud kõik olid. “No muidugi on,” ütles isa. “Nad teavad, et sa oled Rex Wallsi tütar.”

Kui ema tahtis teada, mida arstid ja õed tegid, et nad nii kenad olid, rääkisin talle närimiskummist.

“Vuih,” ütles ema. Ta jätkas, et ei kiida närimiskummi heaks. See oli vastik alamklasside komme ja õde oleks pidanud temaga konsulteerima, enne kui kehutas mind sellisele vulgaarsele käitumisele. Ema ütles, et annab sellele naisele ilmtingimata teada, mida ta temast arvab. “Lõppude lõpuks,” ütles ta, “olen mina su ema ja mul peaks olema õigus sinu kasvatuses kaasa rääkida.”

“Kas te tunnete minust puudust?” küsisin ühe külaskäigu ajal enda vanemalt õelt Lorilt.

“Mitte eriti,” ütles ta. “Muid asju on liiga palju juhtunud.”

“Nagu näiteks?”

“Lihtsalt tavalisi asju.”

“Lori ei tunne võib-olla sinust puudust, silmaterake, aga mina küll tunnen,” ütles isa. “Sa ei peaks selles antiseptilises urkas olema.”

Ta istus mu voodi äärele ja hakkas jutustama lugu tollest korrast, kui mürgine skorpion Lorit nõelas. Olin seda kümneid kordi varemgi kuulnud, aga mulle meeldis ikkagi, kuidas isa seda lugu rääkis. Nad olid läinud retkele kõrbesse, kus nelja-aastane Lori keeras ümber ühe kivi ja selle all olnud skorpion nõelas tema jalga. Loril tekkisid krambid ja ta keha oli muutunud kangeks ja higist märjaks. Kuna isa ei usaldanud haiglaid, viis ta Lori ühe navaho nõia juurde, kes lõikas haava lahti, määris sellele tumepruuni pastat ja leelutas mõned nõiasõnad ning peagi oli Lori taas terve nagu purikas. “Ema oleks pidanud sind sel päeval, kui sa põletada said, selle nõia juurde viima,” ütles isa, “mitte nende kõlupeadest meditsiinikooli šarlatanide juurde.”

Järgmine kord, kui nad mind külastasid, oli Briani pea mässitud määrdunud valgesse sidemesse, millel olid kuivanud vereplekid. Ema ütles, et ta oli diivani seljatoe pealt maha kukkunud ja pea vastu põrandat kukkudes lõhki löönud, aga nad olid isaga otsustanud, et ei too teda haiglasse.

“Kõik kohad olid verd täis,” ütles ema, “aga meile piisab ühest lapsest haiglas.”

“Pealegi,” lisas isa, “on Briani pea nii kõva, et minu arvates sai põrand hoopis tugevamini kannatada kui tema.”

Brian arvas, et see oli ülinaljakas, ning muudkui naeris ja naeris.

Ema ütles, et oli osalenud minu nime all laadal toimunud loteriil ja olin võitnud helikopterisõidu. Olin elevil. Ma ei olnud kunagi helikopteri või lennukiga lennanud.

“Millal ma saan sõitma minna?” küsisin.

“Oh, me käisime juba sõitmas ära,” ütles ema. “See oli tore.”

Siis hakkas isa arstiga vaidlema. See algas sellest, et isa arvates ei pidanuks ma sidemeid kandma. “Põletushaavad peavad saama hingata,” ütles ta arstile.

Arst vastas, et sidemed on vajalikud, et vältida põletikku haavades. Isa põrnitses arsti. “Põrgusse see põletik,” ütles ta. Ta süüdistas arsti, et tema pärast jäävad mulle eluks ajaks armid, kuid ma ei olevat ainuke, jumala nimel, kes sealt armidega lahkub.

Isa tõstis rusika, nagu tahaks sellega lüüa arsti, kes tõstis kaitseks käed ja tõmbus isast eemale. Enne kui midagi juhtuda jõudis, ilmus aga kohale vormirõivas turvamees ja teatas emale ja isale ja Lorile ja Brianile, et nad peavad lahkuma.

Pärast küsis üks õde, kas minuga on kõik korras. “Muidugi on,” vastasin. Ütlesin, et ma ei hooli sellest, kui mul on mingisugune vana arm. Ta ütles, et see oli hea, sest paistis, et mul on teisigi asju, mille pärast muretseda.

Paar päeva hiljem, kui olin haiglas olnud umbes kuus nädalat, ilmus isa üksinda mu palati uksele. Ta ütles, et kirjutame mu haiglast Rex Wallsi stiilis välja.

“Oled sa kindel, et see on lubatud?” küsisin.

“Usalda lihtsalt oma vana isa,” ütles ta.

Ta võttis mu parema käe pea kohale kinnitatud lingsidemest välja. Kui ta mind enda ligi surus, tõmbasin kopsud täis tema tuttavat lõhna, mis oli segu Vitalise juuksetoonikust, viskist ja sigaretisuitsust. See meenutas mulle kodu.

Isa tõttas mööda koridori, mina süles. Üks õde hüüdis, et me peatuks, kuid isa hakkas hoopis jooksma. Ta lükkas lahti avariiväljapääsu ukse ja tormas mööda treppi alla ja välja tänavale. Meie päevinäinud Plymouth, mida me Siniseks Haneks kutsusime, seisis nurga taga, mootor käimas. Ema istus ees, Lori ja Brian koos Jujuga tagaistmel. Isa lükkas mu mööda esiistet ema kõrvale ja asus rooli taha.

“Sa ei pea enam muretsema, tibuke,” ütles isa. “Oled nüüd väljaspool ohtu.”

PAAR PÄEVA PÄRAST seda, kui ema ja isa olid mind koju toonud, keetsin taas endale viinereid. Mul oli kõht tühi, ema töötas ühe maali kallal ja kodus ei olnud kedagi teist, kes oleks võinud neid mulle valmistada.

“Tubli tüdruk,” ütles ema, kui ta mind köögis nägi. “Sa peadki end kohe jalule ajama. Ei saa elada, kartes midagi nii elementaarset nagu tuli.”

Ma ei kartnudki. Olin hoopis tulest lummatud. Isa arvas samuti, et peaksin oma vaenlasega silmitsi seisma, ja näitas mulle, kuidas sõrme läbi küünlaleegi tõmmata. Tegin seda ühe uuesti ja uuesti, liigutasin sõrme iga kord aina aeglasemalt, vaatasin, kuidas sõrm näis leegi poole lühemaks lõikavat, ja katsetasin, kui kaua mu sõrm vastu peab, enne kui päriselt põletada saab. Otsisin alati suuremaid leeke. Jooksin iga kord naabrite juurde, kui nad prügi põletasid, ja vaatasin, kuidas leegid üritasid prügikastist välja pääseda. Nihkusin tulele aina lähemale ja lähemale, tundes näol selle kuumust, kuni olin nii ligi, et see muutus väljakannatamatuks, ent taganesin ka siis ainult nii kaugele, kust alates suutsin kuumust taas taluda.

Mind haiglasse sõidutanud naabrinaine oli üllatunud, et ma ei põgenenud iga kord tuld nähes vastassuunas. “Miks ta peaks seda tegema, kurat võtku?” möiratas isa, suu uhkelt naerul. “Ta võitles juba ühe korra tulega ja tuli võitjaks.”

Hakkasin isa tagant tikke varastama. Läksin autoelamu taha ja panin need põlema. Armastasin seda kraapivat heli, mis tekkis, kui ma tikku vastu pruuni, liivapaberile sarnanevat riba tõmbasin, ja seda, kuidas leek punasest tikuotsast praksu ja sisinaga välja hüppas. Ootasin, kuni tundsin kuumust oma sõrmeotste lähedal, ja kustutasin selle siis võiduka kiire liigutusega. Süütasin paberitükke ja väikeseid risukuhilaid ja ootasin hinge kinni hoides, kuni näis, et leegid lahvatavad kohe kontrolli alt välja. Trampisin siis leegid surnuks ja kähvasin isa tavapäraseid vandesõnu, nagu “Kuradi litapoeg!” ja “Türapea!”.

Läksin ükskord autoelamu taha koos oma lemmikmänguasjaga, plastnukk Tinker Belliga. Nukk oli kaks tolli pikk, kollaste, kõrgesse hobusesabasse seotud juustega ja ma imetlesin ta enesekindlal ja nipsakal moel puusas käsi. Süütasin tiku ja tõstsin selle Tinker Belli näo lähedale, et näidata talle, mis tunne see on. Ta oli leegisäras veelgi ilusam. Kui tikk kustus, süütasin järgmise ja tõstsin selle Tinker Belli näole väga lähedale. Äkitselt läksid nuku silmad suureks, justkui oleks ta hirmu tundnud, ja ma mõistsin õudusega, et ta nägu oli hakanud sulama. Kustutasin tiku, aga oli juba liiga hilja. Tinker Belli täiuslik väike nina oli kadunud ja nipsakate punaste huulte asemele oli tekkinud kole viltune laik. Üritasin ta nägu tagasi endiseks siluda, kuid tegin selle hoopis hullemaks, sest see hakkas peaaegu kohe jahtuma ja jälle kõvaks muutuma. Panin ta näole plaastrid. Soovisin, et oleksin saanud Tinker Bellile naha siirdamist teha, aga see oleks tähendanud tema tükkideks lõikamist. Ta oli ikkagi mu lemmikmänguasi, kuigi ta nägu oli sulanud.

PAAR KUUD HILJEM tuli isa keset ööd koju ja ajas meid kõiki voodist välja.

“On aeg jalad kõhu alt välja tõmmata ja see sitaauk selja taha jätta,” pasundas ta.

Meil oli viisteist minutit, et kõik vajaminev kokku koguda ja autosse kuhjata.

“Isa, kas kõik on korras?” küsisin. “Kas keegi ajab meid taga?”

“Ära sina muretse,” ütles isa. “Jäta see minu hooleks. Kas ma ei hoolitse siis alati teie eest?”

“Muidugi hoolitsed,” ütlesin.

“Tubli tüdruk!” ütles isa suure kallistusega ja hakkas siis haukudes korraldusi jagama, et me kõik end kiiremini liigutaksime. Isa kogus kokku kõige hädavajalikumad asjad: suure musta malmpanni ja malmpoti, mõned sõjaväe plekktaldrikud, mõned noad, oma püstoli ja ema vibulaskmisvarustuse ja pakkis need Sinise Hane pagasiruumi. Ta ütles, et me ei peaks eriti midagi muud kaasa võtma, ainult need asjad, mis on ellujäämiseks vajalikud. Ema ruttas õue ja hakkas meie sularahapurki otsides kuuvalgel auke kaevama. Ta oli unustanud, kuhu selle mattis.

Möödus terve tund, enne kui sidusime lõpuks ema maalid auto katusele, toppisime pagasiruumi kõik asjad, mis sinna veel mahtusid, ning ladusime ülejäänu tagaistmele ja auto põrandale. Isa juhtis Sinise Hane aeglasel käigul läbi pimeduse, et mitte ükski sõidukelamulaagri elanik ei märkaks, et me sääred teeme, nagu isale meeldis seda kutsuda. Ta torises, et ei mõista, miks meil, kurat võtaks, nii palju aega kulus, et vajaminevad asjad haarata ja persed autoistmele seada.

“Isa!” ütlesin äkki. “Ma unustasin oma Tinker Belli!”

“Tinker Bell saab üksi hakkama,” ütles isa. “Ta on nagu minu vapper tüdruk. Sa oled ju vapper ja seikluseks valmis, eks?”

“Vist küll,” ütlesin. Lootsin, et Tinker Belli leidja hakkab teda sulanud näost hoolimata armastama. Proovisin lohutuseks meie hallivalgekirjut ühe kõrvaga kassi Quixoted4 käte vahele võtta, aga ta urises kurjalt ja küünistas mu nägu. “Tasa, Quixote!” ütlesin.

“Kassidele ei meeldi reisida,” selgitas ema.

Seepeale ütles isa, et need, kellele ei meeldi reisida, ei ole meiega koos seiklema kutsutud. Ta seiskas auto, haaras Quixotel turjast kinni ja viskas ta aknast välja. Quixote maandus kriiskava kräunatuse ja põntsatuse saatel, isa kihutas mööda teed edasi ja mina puhkesin nutma.

“Ära ole nii õrnahingeline,” ütles ema. Ta rääkis, et saame alati uue kassi võtta ja pealegi saab nüüd Quixotest metsik kass, mis on palju toredam kui kodukass olla. Brian, kes kartis, et isa võib ka Juju aknast välja visata, hoidis koera kramplikult käte vahel.

Ema utsitas meid, lapsi, laulma laule nagu “Don’t fence me in” ja “This land is your land”5, et meie tähelepanu toimult kõrvale juhtida ja isa eestvedamisel esitasime sütitavalt laulu “Old man river” ja isa lemmikut “Swing low, sweet chariot”6. Natukese aja pärast unustasin ma Quixote ja Tinker Belli ja kõik sõbrad, kelle olin laagrisse maha jätnud. Isa hakkas meile jutustama, mida kõike põnevat tegema hakkame ja kuidas me uude elukohta jõudes rikkaks saame.

“Isa, kuhu me läheme?” küsisin.

“Sinna, kuhu välja jõuame,” ütles ta.

Hiljem seiskas isa auto keset kõrbe ja me magasime tähtede all. Meil ei olnud patju, aga isa ütles, et see oligi osa tema plaanist. Ta õpetas meile niimoodi, kuidas head rühti saada. Ta selgitas, et indiaanlased ei kasutanud ka patju ja vaat kui sirgelt nad seisid. Meil olid olemas aga karedad sõjaväetekid ja me laotasime need maha, lamasime nendel ning vaatasime üleval laiuvat tähistaevast. Rääkisin Lorile, kuidas meil on küll vedanud, et magame tähtede all nagu indiaanlased.

“Võiksime nii igavesti elada,” ütlesin.

“Arvan, et elamegi,” ütles ta.

TEGIME ALATASA SÄÄRED, tavaliselt keset ööd. Kuulsin vahel, kuidas ema ja isa arutasid inimeste üle, kes meid taga ajasid. Isa kutsus neid sabarakkudeks, vereimejateks ja gestaapoks. Mõnikord viitas ta salapäraselt Standard Oili firma juhtidele, kes üritasid varastada ema perele kuuluvat maatükki Texase osariigis, ja FBI agentidele, kes jälitasid isa mingisuguse sünge minevikuepisoodi pärast, millest ta meile kunagi ei rääkinud, sest ei tahtnud meid ohtu seada.

Isa oli nii kindel, et meie kannul on rühm föderaaluurijaid, et suitsetas oma filtrita sigarette valest otsast. Ta selgitas, et niimoodi põletas ta sigaretitootja nime ära ja kui meid jälitavad inimesed tema tuhatoosi vaatasid, leidsid nad eest ainult nimetud konid, mitte Pall Malli sigaretid, mida oleks saanud isaga seostada. Ema rääkis meile aga, et tegelikult ei ajanud FBI isa taga, talle lihtsalt meeldis seda öelda, sest oli palju lõbusam, kui sind jälitas FBI, mitte maksukogujad.

Liikusime ringi nagu nomaadid. Elasime väikestes tolmustes kaevanduslinnades Nevadas, Arizonas ja Californias. Need ei olnud tegelikult midagi muud kui tillukesed ja õnnetud kogumid, kus olid längus hütid, bensiinijaam, tööstuskaupade pood ja üks-kaks baari. Linnadel olid sellised nimed nagu Needles ja Bouse, Pie, Goffs ja Why ning nende lähedal asusid kohad nagu Superstitioni mäed, kuivanud Soda järv ja Old Womani mägi. Mida mahajäetum ja isoleeritum koht oli, seda rohkem see emale ja isale meeldis.

Isa leidis tööd kipsi- või vasekaevandustes elektriku või insenerina. Emale meeldis rääkida, et isa oskas igasugust juttu kokku kedrata, pajatades ametipostidest, kus ta ei olnud kunagi töötanud, ja kõrgharidustest, mida ta ei olnud kunagi omandanud. Ta võis saada ükskõik millise töökoha, mida aga tahtis, ent talle ei meeldinud neid lihtsalt eriti kaua pidada. Vahel teenis ta raha hasartmängude või juhutöödega. Kui tal hakkas igav või ta lasti lahti või kasvas maksmata arvete kuhi liiga kõrgeks või kui elektrifirma operatiivbrigaadi töötaja avastas, et isa oli meie autoelamu ebaseaduslikult elektriposti külge ühendanud või kui “FBI” hakkas meile jälile jõudma, siis pakkisime keset ööd asjad, lahkusime ja sõitsime niikaua, kuni ema ja isa leidsid järgmise väikelinna, mis neile silma hakkas. Siis tiirutasime linnas ringi ja otsisime maju, mille esiõuel oli väljaüürimist kuulutav silt.

Peatusime aeg-ajalt vanaema Smithi juures, kes oli meie emaema ja elas Phoenixis suures valges majas. Vanaema Smith oli vaba ja iseteadlik Lääne-Texase naine, kes armastas tantsida ja kiruda ja hobuseid. Ta oli tuntud selle poolest, et suutis ka kõige metsikumaid täkke taltsutada ja oli aidanud pidada vanaisal rantšot Arizona osariigis, Bullhead Cityst läände jääva Fish Creeki kanjoni lähedal, mis ei jäänud Suurest kanjonist väga kaugele. Minu arvates oli vanaema Smith võrratu. Aga pärast mõnda nädalat lahvatas tema ja isa vahel alati mingi õel sõnavahetus. See võis saada alguse sellest, kui ema mainis, et meil oli rahadega kitsas käes. Selle peale salvas vanaema, et meie isa on logard. Isa ütles siis midagi isekate vanaeitede kohta, kellel on rohkem raha kui oidu, mida sellega peale hakata, ja peagi olid nad karvupidi koos ja nende vaidlus paisunud sulaselgeks kirumisvõistluseks.

“Sa vana kirpudest puretud joodik!” karjus vanaema.

“Sa kuradima kitsipunnist krõhva!” karjus isa vastu.

“Sa mõttetu tühikargajast tilliebard!”

“Sa kestendav ja kohitsev kisakõrist lits!”

Isal oli värvikam sõnavara, aga vanaema Smith suutis teha kõvemat häält, lisaks oli tal ka koduväljaku eelis. Alati saabus hetk, mil isal sai villand ja ta käskis meil lastel autosse minna. Vanaema kisendas emale, et ta ei laseks sellel tühisel hobusepabulal tema lapselapsi ära viia. Ema aga kehitas õlgu ja ütles, et ei saa midagi teha, sest isa on ta abikaasa. Ja ära me läksimegi, suundudes kõrbesse, et leida endale järgmine üürimaja mõnes väikeses kaevanduslinnas.

Mõned inimesed olid neis linnades elanud juba aastaid. Teised olid juurteta nagu meiegi, lihtsalt läbisõitjad. Nad olid hasartmängijad või endised kinnipeetud või sõjaveteranid või lõtvade elukommetega naised, nagu ema neid kutsus. Seal oli eakaid kullaotsijaid, näod päikesest krimpsus ja pruunid nagu kuivanud õunad. Sealsed lapsed oli vibajad ja sitked, parkunud peopesade ja jalataldadega. Saime nendega sõpradeks, kuid mitte liiga lähedasteks, sest teadsime, et liigume varem või hiljem taas edasi.

Meid registreeriti vahel kooli, aga mitte alati. Enamiku ajast õpetasid meid ema ja isa. Ema juhatusel lugesime kõik viieaastasena ilma piltideta raamatuid ja isa õpetas meile matemaatikat. Ta õpetas meile ka tõeliselt olulisi ja kasulikke asju, näiteks kuidas morsemärke kasutada ja et me ei tohiks kunagi jääkaru maksa süüa, sest selles sisalduv A-vitamiin võib meid tappa. Ta näitas, kuidas oma püstoliga sihtida ja lasta, kuidas ema vibu ja nooli käsitseda ja kuidas nuga terast hoides visata, nii et see mõnusa tümpsuga sihtmärgi keskpunkti tabas. Nelja-aastaseks saades oskasin isa püstolit, suurt musta kuuelasulist revolvrit, päris hästi kasutada ja suutsin tabada kolmekümne sammu kauguselt viit kuuest õllepudelist. Hoidsin relva mõlema käega, sihtisin ja vajutasin aeglaselt ja sujuvalt päästikule, kuni relv paugatas valju tagasilöögiga ja pudel plahvatas. See oli lõbus. Isa ütles, et mu täpsuslaskuri oskusest on palju abi, kui seadusesilmad meid kunagi ümber piiravad.

Ema oli kõrbes üles kasvanud. Ta armastas kuiva särisevat kuumust, päikeseloojangu taevast, mis nägi välja, nagu lõõmaks see tules, ja kunagisest hiiglaslikust ookeanipõhjast tekkinud avamaa meeletut tühjust ja karmust. Enamikul inimestel oli keeruline kõrbes ellu jääda, kuid ema õilmitses seal. Ta teadis, kuidas hakkama saada pea milletagi. Ta näitas meile, millised taimed on söödavad ja millised mürgised. Ta suutis leida vett sealt, kust ei keegi teine, ja teadis, kui vähe on seda tegelikult vaja. Ta õpetas meile, et saame end vaid ühe tassitäie veega üpriski puhtaks pesta. Ta rääkis meile, et puhastamata vee joomine on kasulik, kasvõi kraavivee joomine, kui ka loomad sealt jõid. Klooritud linnavesi oli mõeldud memmekatele, ütles ta. Looduslik vesi aitab inimesel vajalikke antikehasid tugevdada. Ema arvates oli ka hambapasta mõeldud memmekatele. Raputasime enne magamaminekut ühte pihku söögisoodat, segasime juurde veidi vesinikperoksiidi ja kasutasime oma sõrmi, et hambaid valge kihiseva pastaga pesta.

Mina armastasin ka kõrbet. Kui päike oli taevas, muutus liiv nii tuliseks, et jalanõusid kandev laps võis sellel käies jalgu põletada, kuna aga meie käisime alati paljajalu, olid meie tallad tugevad ja paksud nagu veisenahk. Püüdsime skorpione ja madusid ja sarvikiguaane. Otsisime kulda ja kui ei leidnud, siis korjasime teisi väärtuslikke kive, näiteks türkiise ja granaate. Päikeseloojangu aegu saabus jahedus, mil moskiitod lendasid nii paksudes parvedes, et varjutasid valguse, ja öö saabudes läks nii külmaks, et vajasime tavaliselt tekke.

Kõrbes olid ka raevukad liivatormid. Vahel saabusid need ühegi hoiatuseta, kuid vahel teadsid selle tulekust, kui nägid, kuidas liivakeerised mööda kõrbet aina edasi pöörlesid ja tantsisklesid. Kui tuul hakkas liiva üles peksma, siis oli nähtavust vaid üks jalg. Kui liivatorm algas ja sa ei olnud leidnud mõnda maja või autot või hütti, kuhu end peita, tuli tormi möödumiseni kükitada, silmad ja suu hästi kõvasti sulgeda, kõrvad katta ja nägu sülle peita, sest muidu oleksid kehaõõnsused liivaga täitunud. Võisid saada pihta suure ringilendava põõsapuhmaga, aga need olid kerged ja hüplevad ega teinud haiget. Kui liivatorm oli tõeliselt tugev, siis lükkas see su pikali ja sa veeresid ringi, nagu oleksid ise põõsapuhmas.

Kui vihmad lõpuks saabusid, siis muutus taevas tumedaks ja õhk raskeks. Taevast sööstsid alla marmorkuulisuurused vihmapiisad. Mõned vanemad muretsesid, et nende lapsed võivad saada piksetabamuse, kuid meie ema ja isa ei teinud seda kunagi, vaid lubasid meil välja minna ja soojas vulavas vees mängida. Me pladistasime ja laulsime ja tantsisime. Madalatest pilvedest raksatasid võimsad piksenooled ja kõu pani maa värisema. Ahhetasime kõige suurejoonelisemate piksenoolte üle, justkui oleksime ilutulestikku vaadanud. Pärast tormi viis isa meid muidu kuivanud jõesängi äärde vaatama, kuidas tulvaveed seal mäslesid. Järgmisel päeval olid saguaarod ja viigikaktused punnis, nad olid imanud sisse nii palju vett kui võimalik, sest teadsid, et järgmise vihmani võib kuluda palju-palju aega.

Olime ka ise enam-vähem nagu kaktused. Sõime ebaregulaarselt ja kui sõime, siis õgisime end kurguni täis. Ükskord, kui elasime Nevadas, sõitis üks ida poole kantaluupe vedanud rong rööbastelt maha. Ma ei olnud mitte kunagi varem kantaluupi söönud, ent isa tõi neid koju suisa kastide kaupa. Sõime värsket kantaluupi, hautatud kantaluupi, isegi praetud kantaluupi. Kord hakkasid California viinamarjakorjajad streikima. Viinamarjaistanduste omanikud lubasid inimestel tulla ja endale marju korjata, hinnaga viis senti nael. Sõitsime umbes sada miili istandustesse, kus viinamarjad olid nii küpsed, et minu peast suuremates kobarates kasvavad marjad olid valmis kohe väädi otsas lõhkema. Täitsime terve auto roheliste viinamarjadega, täitsime nendega pagasiruumi, isegi kindalaeka ja isa ladus meile sülle nii kõrged marjakuhjad, et nägime neist vaevu üle. Sõime pärast seda mitu nädalat rohelisi viinamarju nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtusöögiks.

Isa selgitas, et kogu see ringijooksmine ja kolimine oli ainult ajutine. Tal oli plaan. Ta kavatses kulda leida.

Kõik ütlesid, et isa oli geenius. Ta võis ükskõik mida ehitada või parandada. Ükskord, kui naabri televiisor katki läks, avas isa televiisoritaguse ja kasutas makaroni, et kokkupuutuvaid traate isoleerida. Naaber ei saanud seda peast. Ta käis ja rääkis linnas kõigile, et küll isa ikka teadis, kuidas oma makaroni kasutada. Isa oli matemaatika- ja füüsika- ja elektriekspert. Ta luges raamatuid algebrast ja logaritmidest ning armastas matemaatika poeesiat ja sümmeetriat, nagu ta ise seda nimetas. Ta rääkis meile iga numbri võluomadustest ja kuidas numbrid universumi saladusi avasid. Kuid isa suurim huvi oli energia: geotermaalenergia, tuumaenergia, päikeseenergia, elektrienergia ja tuuleenergia. Ta ütles, et maailmas oli nii palju kasutamata energiaallikaid, et kõigi nende fossiilkütuste põletamine oli naeruväärne.

Isa leiutas ka alati igasuguseid asju. Üks tema tähtsaimaid leiutisi oli keeruline masinavärk, mida ta kutsus Kullaotsijaks. See pidi aitama meil kulda leida. Kullaotsijal oli suur lame tööpind, umbes neli jalga kõrge ja kuus jalga lai, mis kerkis maapinnast nurga all kõrgemale. Tööpind oli kaetud horisontaalsete puulattidega, mille vahel olid tühimikud. Kullaotsija pidi kahmama ise pinnast ja kive ning neid läbi puulattide vahelise labürindi liigutama. Masin pidi massi järgi aru saama, kas mõni kivi oli tegelikult kuld. See pidi viskama väärtusetu kraami minema ja laduma kullakamakad hunnikusse, nii et iga kord, kui meil oli vaja toitu osta, võisime lihtsalt maja taha minna ja kullakamaka haarata. Vähemasti seda pidi masin tegema, kui isa selle ehitamisega kord lõpule jõudis.

Isa lubas mul ja Brianil teda Kullaotsija ehitamisel aidata. Läksime koos maja taha ja mina hoidsin naelu, kui isa neid sisse lõi. Vahel lubas ta mul naelu esiti veidi sisse toksida ja lõi need siis ise ühe haamrilöögiga sisse. Õhk oli täis saepuru ja värskelt saetud puidu lõhna ning haamrilööke ja vilistamist, sest isa vilistas alati tööd tehes.

Minu arvates oli isa täiuslik, kuigi tal oli, nagu ema seda kutsus, pisukene joomaviga. Isal oli õllefaas, nagu ema seda nimetas. Saime sellega hakkama. Isa sõitis siis kiiresti ja laulis väga kõvasti ja juuksekiharad langesid ta näole ja elu oli veidi hirmuäratav, aga ikkagi väga lõbus. Aga kui isa võttis välja pudeli, mida ema kutsus kangeks kraamiks, läks ema natuke paanikasse, sest pärast pudeli seltsis veedetud aega muutus isa tigedasilmseks võõraks, kes loopis mööblitükke ja ähvardas peksa anda emale või ükskõik kellele teisele, kes talle ette juhtus jääma. Kui tal sai kirumisest ja karjumisest ja asjade lõhkumisest isu täis, kukkus ta kokku. Kuid isa jõi kanget alkoholi ainult siis, kui meil oli raha, mida meil tihtipeale aga ei olnud, ja seega oli elu noil päevil enamjaolt hea.

Igal õhtul, kui Lori, Brian ja mina hakkasime magama minema, jutustas isa meile unejutte. Need olid alati temast endast. Olime voodites teki sisse mässitud või lamasime kõrbes tekkide all, kogu maailm pime peale isa sigareti oranžika kuma. Kui ta tõmbas pika mahvi, süttis sigaretiots täpselt nii kauaks, et näeksime tema nägu.

“Jutusta meile endast üks lugu, isa!” palusime teda.

“Oo. Te ei taha järjekordset minu lugu kuulda,” ütles ta.

“Jah, tahame küll! Tahame küll!” käisime peale.

“No olgu siis,” ütles ta. Ta vaikis hetkeks ja muheles mingi mälestuse üle. “Palju on neid kuradima narre asju, mida te vana isa on teinud, aga see lugu oli sõge isegi Rex Wallsi suguse hullu litapoja jaoks.”

Ja siis jutustas ta meile, kuidas tal oli õhujõududes teenides lennuki mootor välja surnud ja kuidas ta oli teinud hädamaandumise karjamaale ja päästnud nii enda kui ka meeskonnaliikmete elud. Või sellest, kui ta võitles karja metsikute koertega, kes olid lombaka mustangi ümber piiranud. Siis oli tal ka lugu, kuidas ta parandas Hooveri tammi katkise lüüsi ja päästis sellega tuhandete inimeste elud, kes oleksid tammi purunedes uppunud. Tal oli lugu ka korrast, kui oli läinud õhujõududest hüppesse õlut tooma ja tabas baaris hullumeelse, kes oli kavatsenud kogu õhujõudude baasi õhku lasta, ning demonstreeris niimoodi, et aeg-ajalt oli reeglite rikkumisest kasu.

Isa oli dramaatiline jutuvestja. Ta alustas alati aeglaselt, paljude pausidega. “Räägi edasi! Mis järgmisena juhtus?” küsisime isegi siis, kui olime lugu varemgi kuulnud. Ema itsitas ja pööritas silmi, kui isa oma lugusid jutustas, ja isa põrnitses teda pahaselt. Kui keegi isa jutuvestmisele vahele segas, siis ta solvus ja me pidime teda anuma, et ta jätkaks, ja lubama, et mitte keegi enam vahele ei sega.

Oma lugudes võitles isa kõigist teistest metsikumalt, lendas kiiremini ja oli hasartmängudes kavalam. Seikluste käigus päästis ta naisi ja lapsi ja isegi mehi, kes ei olnud nii tugevad ega taibukad. Isa õpetas meile oma kangelastegude taga peituvaid nippe: ta näitas, kuidas metsikule koerale peale istuda ja tema kael murda ning mis kohta mehe kaelal sihtida, et teda ühe võimsa löögiga tappa. Isa kinnitas aga, et meie ei pea end kaitsma senikaua, kui tema läheduses on, sest kui keegi mõnda Rex Wallsi last kasvõi puudutab, tõotas isa jumala nimel anda neile nii kõva paugu vastu taguotsa, et nende kannikatelt võib isa kingasuurust välja lugeda.

Kui isa ei jutustanud meile kõigist neist hämmastavatest asjadest, mida ta oli juba teinud, siis jutustas ta meile imelistest asjadest, mida ta veel teha kavatses. Näiteks ehitada Klaaslossi. Kõik isa insenerioskused ja matemaatikateadmised koondusid sellesse erilisse projekti ehitada meile kõrbesse võimas suur maja. Sellel pidid olema klaaslaed ja paksud klaasseinad ja isegi klaastrepp. Klaaslossil olid katusel päikesepaneelid, mis püüdsid päikesekiiri ja tootsid neist elektrit maja soojendamiseks ja jahutamiseks ja kõigi kodumasinate tarbeks. Sellel oli isegi oma veepuhastussüsteem. Isa oli mõelnud läbi maja arhitektuuri, plaani ja enamiku matemaatilistest arvutustest. Ta võttis Klaaslossi joonised meiega igale poole kaasa ja vahel võttis ta need välja ja lubas meil oma tube kujundada.

Pidime isa sõnul vaid kulda leidma ja olime selle saavutamise veerel. Kui isa Kullaotsija valmib ja me rikkaks saame, siis pidi ta hakkama Klaaslossi ehitama.

KUIGI ISALE TOHUTULT MEELDIS endast lugusid jutustada, siis tema vanematest ega sünnikohast ei olnud kuidagi võimalik veenda teda rääkima. Teadsime, et ta oli pärit Lääne-Virginia linnast nimega Welch, kus kaevandati kivisütt, ja et ta isa oli töötanud raudteeametnikuna ning istunud iga päev väikeses jaamahoones ja kirjutanud sõnumeid paberitükkidele, mida ta kepi otsa kinnitas ja mööduvate rongide vedurijuhtidele näitas. Isa ei olnud sellisest elust huvitatud ja seega lahkus ta seitsmeteistkümneselt Welchist, et astuda õhujõududesse ja saada piloodiks.

Üks tema lemmiklugusid, mida ta meile kindlasti oma sada korda jutustas, oli sellest, kuidas ta emaga kohtus ja temasse armus. Isa teenis õhujõududes ja ema töötas sõduritele meelelahutust pakkuvas organisatsioonis, ent kui nad kohtusid, oli ema puhkusel ja külas enda vanematel nende rantšos Fish Creeki kanjoni lähedal.

Isa oli koos mõne sõbraga ühe kalju peal kanjonis, püüdes julgust kokku võtta, et nelikümmend jalga allapoole järve hüpata, kui kohale sõitis ema koos ühe sõbrannaga. Emal oli seljas valge liibuv trikoo ja tema nahk oli Arizona päikeses tumedaks päevitunud. Tal olid helepruunid juuksed, mis muutusid suvel blondiks, ja ta ei kandnud kunagi muud jumestust peale sügavpunase huulevärvi. Isa ütles alati, et ema nägi välja nagu filmitäht ja kuigi isa oli varemgi palju ilusaid naisi kohanud, ei olnud mitte keegi neist, kurat võtaks, tal põlvi värisema pannud. Ema oli teistsugune. Isa nägi kohe, et tema vaim oli õige. Ta armus emasse sellesama sekundi murdosa jooksul, kui teda esmakordselt nägi.

Ema kõndis meeste juurde ja ütles, et kaljult hüppamine on käkitegu, ta oli seda väikesest peale teinud. Mehed ei uskunud teda ja seega läks ema kalju äärele ja lendas täiusliku pääsukesehüppega vette.

Isa hüppas talle järele. Ta ütles, et ei saanud lasta nii kenal naisel plehku pista, kurat võtaks.

“Mismoodi sina hüppasid, isa?” küsisin alati, kui ta seda lugu rääkis.

“Langevarjuri moodi. Ilma langevarjuta,” vastas ta alati.

Isa ujus emale järele ja teatas talle sealsamas vees, et kavatseb temaga abielluda. Ema ütles isale, et talle oli juba kakskümmend kolm meest abieluettepaneku teinud ja ta oli neile kõigile ära öelnud. “Miks sa küll arvad, et ma sinu ettepaneku vastu võtan?” küsis ta.

“Ma ei teinud sulle ettepanekut,” ütles isa. “Teatasin sulle, et abiellun sinuga.”

Nad abiellusid kuus kuud hiljem. Arvasin alati, et see on kõige romantilisem lugu, mida olin eales kuulnud, aga emale see lugu ei meeldinud. Tema arvates ei olnud see sugugi romantiline.

“Pidin ütlema jah,” ütles ema. “Isa ei leppinud eitava vastusega.” Pealegi oli emal vaja minema saada oma ema juurest, kes ei lasknud tal kõige väiksemaidki otsuseid langetada, selgitas ta. “Mul polnud aimugi, et su isa võib veelgi hullem olla.”

Isa lahkus pärast abiellumist õhujõududest, sest tahtis perele varandust teenida ja sõjaväes ei olnud see võimalik. Paari kuu pärast oli ema rase. Kui Lori sündis, ei teinud ta esimesel kolmel eluaastal ühtegi häält ja oli kiilas nagu muna. Siis kattus ta pea äkitselt vasekarva lokkidega ja ta hakkas vahetpidamata rääkima. Ta kõne oli aga pudikeele moodi ja kõik arvasid, et ta mõistus on segi, kui välja arvata ema, kes sai temast suurepäraselt aru ja kiitis tema võrratut sõnavara.

Aasta pärast Lorit said ema ja isa teise tütre, Mary Charlene ’i, kes oli oma süsimustade juuste ja šokolaadipruunide silmadega täpselt isasse. Aga Mary Charlene suri üheksakuuselt ühel ööl. Hällisurm, ütles ema alati. Kaks aastat hiljem sündisin mina. “Tulid Mary Charlene ’i asendama,” ütles ema. Ta rääkis mulle, et oli tellinud teise punapäise tüdruku, et Lori ei tunneks end imelikuna. “Sa olid niivõrd kõhn beebi,” rääkis ema ikka mulle. “Kõige pikem ja nääpsum laps, keda meditsiiniõed olid eales näinud.”

Brain saabus, kui olin üheaastane. Ema ütles, et ta oli sinine. Kui Brian sündis, siis ei saanud ta hingata ja tuli siia ilma haigushooga. Iga kord, kui ema seda lugu jutustas, hoidis ta käsi krampis ja surus hambad kokku ja punnitas silmi, et näidata, milline oli Brian välja näinud. Ema ütles, et kui ta Brianit sellisena nägi, siis mõtles ta: ohoh, näib, et see on ka mineja. Aga Brian jäi ellu. Esimesel eluaastal käisid tal peal needsamad haigushood, aga ühel päeval need lihtsalt lakkasid. Temast sai tugev väike poiss, kes ei virisenud ega nutnud kunagi, isegi mitte siis, kui ma ta kogemata ülemiselt narilt alla lükkasin ja ta ninaluu murdis.

Ema ütles alati, et inimesed muretsesid liiga palju oma laste pärast. Ta ütles, et noorena kannatada oli hea. See vaktsineeris keha ja vaimu ja seepärast ignoreeriski ta meid, lapsi, kui me nutsime. Nutvate lastega sekeldamine innustaks neid vaid edasi nutma, rääkis ta meile. See oleks olnud negatiivsele käitumisele positiivse tagasiside andmine.

Ema ei paistnud kunagi Mary Charlene ’i surmast löödud. “Jumal teab, mis ta teeb,” ütles ta. “Ta andis mulle mõned täiuslikud lapsed, aga andis ka ühe, kes ei olnud nii täiuslik, ja jumal ütles seepeale: “Oih, selle ma võtan parem tagasi.”.” Isa ei rääkinud aga Mary Charlene ’ist. Kui keegi tema nime mainis, kivistus isa nägu ja ta lahkus toast. Isa leidis Mary Charlene ’i surnukeha hällist ja ema ei suutnud uskuda, kuivõrd oli see isa vapustanud. “Kui isa ta leidis, siis seisis ta seal, nagu oleks šokis või midagi, ta hoidis lapse väikest kangestunud keha käte vahel ja tõi siis kuuldavale kriiske nagu viga saanud loom,” rääkis ema meile. “Ma polnud kunagi nii hirmsat häält kuulnud.”

Ema ütles, et isa ei olnud pärast Mary Charlene ’i surma enam endine. Tal tulid masendushood, ta hakkas hilja ja purjuspäi koju tulema ja töökohti kaotama. Vaid veidi aega pärast Briani sündi ei olnud meil raha, isa pantis ema suure teemandiga abielusõrmuse, mille vanaema Smith oli välja maksnud, ja see ärritas ema. Iga kord, kui ema ja isa pärast seda tülitsema hakkasid, heitis ema seda tegu isale ette, mille peale käskis isa aga emal see kuradima virisemine jätta. Isa ütles, et hangib emale panditud sõrmusest veelgi uhkema. Seepärast pidimegi kulda leidma. Et emale uus abielusõrmus hankida. Ning et saaksime Klaaslossi ehitada.

“KAS SULLE MEELDIB alati ringi kolida?” küsis Lori minult.

“Muidugi meeldib!” vastasin. “Kas sulle ei meeldi?”

“Meeldib ikka,” ütles ta.

Oli hiline pärastlõuna ja meie auto oli pargitud ühe Nevada kõrbes asuva baari juurde. Selle nimi oli Bar None Bar7. Olin neljane ja Lori oli seitsmene. Olime teel Las Vegasesse. Isa oli otsustanud, et Kullaotsija finantseerimiseks vajalikku kapitali – nagu ta isa seda väljendas – oli lihtsam koguda, kui ta käib veidi aega kasiinodes. Olime sõitnud tunde, enne kui isa nägi Bar None Bari ja keeras Rohelise Vaguni parklasse – Sinine Hani oli surnud ja meil oli nüüd teine auto, universaal, millele isa oli pannud nimeks Roheline Vagun – ja teatas, et läheb paariks sõõmuks sisse. Ema värvis suu punaseks ja ühines isaga, kuigi ta ei joonud kunagi midagi teest kangemat. Nad olid juba tunde seal sees olnud. Päike rippus kõrgel taevas ja õhku ei liigutanud vähimgi tuuleiil. Kõik oli paigale tardunud, peale teepervel tundmatu looma laipa nokkivate raisakotkaste. Brian luges räsitud väljanägemisega koomiksit.

“Mitmes kohas me elanud oleme?” küsisin Lorilt.

“Oleneb, mida sa elamise all mõtled,” ütles ta. “Kui veedad ühes linnas ühe öö, kas sa elad siis seal? Aga kaks ööd? Või terve nädala?”

Mõtlesin. “Kui pakid kõik oma asjad lahti,” ütlesin.

Lugesime kokku üksteist kohta, kus olime elanud, siis kaotasime järje. Me ei mäletanud osa linnade nimesid ega seda, millised meie majad olid välja näinud. Mäletasin peamiselt autode sisemust.

“Mis sa arvad, mis siis juhtuks, kui me kogu aeg ringi ei koliks?” küsisin.

“Meid püütaks kinni,” ütles Lori.

Kui ema ja isa Bar None Barist välja tulid, tõid nad meist igaühele pika riba vinnutatud veiseliha ja šokolaadibatooni. Sõin vinnutatud liha enne ära ja selleks ajaks kui oma Mounds’i batoonilt paberi ümbert keerasin, oli see sulanud pruuniks määrivaks plögaks ja ma otsustasin jätta selle õhtuks, kui kõrbekülmus selle taas kõvaks muudab.

Olime selleks ajaks sõitnud läbi väikese Bar None Bari külje all olevast linnast. Isa kasutas üht kätt rooli keeramiseks ja suitsetamiseks ning teist pruunis paberkotis õllepudeli hoidmiseks. Lori istus esiistmel isa ja ema vahel ning Brian, kes oli koos minuga taga, üritas vahetada poolt oma 3 Musketeersi batoonist poole minu Moundsi batooni vastu. Läbisime terava, üle raudteerööbaste kulgeva kurvi, minupoolne uks paiskus lahti ja ma lendasin autost välja.

Veeresin mitu jardi mööda raudteetammi edasi ja kui ma peatusin, olin nutmiseks liiga suures šokis, mu hing oli kinni ning silmad ja suu täis liivaterasid ja kivikesi. Tõstsin pea, et näha, kuidas Roheline Vagun muutus aina väiksemaks ja väiksemaks ja kadus siis käänaku taha.

Verd voolas mu otsaesiselt ja ninast. Mu põlved ja küünarnukid olid marraskile kraabitud ja liivaga kaetud. Hoidsin ikka veel oma Moundsi batooni käes, kuid olin selle kukkudes lömastanud, paberi katki rebinud ja valge kookostäidise, mis oli nüüd samuti liivaterakestega kaetud, välja pigistanud.

Kui olin hingamise taas kontrolli alla saanud, roomasin mööda raudteetammi teeni ja istusin maha, et oodata, millal ema ja isa tagasi tulevad. Kogu mu keha valutas. Päike oli väike ja valge ja põletavkuum. Tuul oli tõusnud ja kergitas teeäärset tolmu. Ootasin väga kaua, vähemalt mulle tundus see nii, enne kui otsustasin, et ema ja isa ei pruugi mulle järele tulla. Nad ei pruugi minu puudumist märgata. Nad võivad otsustada, et ei ole mõtet tagasi minu järele sõita, et ma olin, nagu kass Quixotegi, tüütus ja koorem, milleta nad saavad kenasti hakkama.

Minu selja taha jääv linn oli vaikne ja teel ei olnud ühtegi teist autot. Hakkasin nutma, aga see pani kõik kohad veelgi rohkem valutama. Tõusin püsti ja hakkasin tagasi majade poole kõndima, kuid otsustasin siis, et kui ema ja isa tulevad mulle järele, siis ei oska nad mind otsida. Naasin seega raudteerööbastele ja istusin uuesti maha.

Kraapisin parasjagu jalgadelt kuivanud verd maha, kui tõstsin pea ja nägin, kuidas Roheline Vagun käänaku tagant välja ilmus. See sööstis mööda teed minu poole, muutudes aina suuremaks ja suuremaks, kuni peatus pidurite kriginal täpselt minu ees. Isa tuli autost välja, põlvitas ja püüdis mind kallistada.

Tõmbusin temast eemale. “Mõtlesin, et jätate mu maha,” ütlesin.

“Oo, ma ei teeks seda kunagi,” ütles ta. “Su vend üritas meile öelda, et olid autost välja kukkunud, aga ta töinas nii kuradi hirmsasti, et me ei saanud sellest sõnagi aru.”

Isa hakkas mu näost kivikesi välja noppima. Mõned olid nii sügavale nahka tunginud, et ta pistis käe kindalaekasse teravaotsaliste näpitstangide järele. Kui ta oli kõik kivikesed mu põskedest ja otsaesiselt välja noppinud, võttis ta taskuräti ja üritas mu ninaverejooksu peatada. See tilkus nagu katkine kraan. “Kurat küll, kullake,” ütles ta. “Sa lõid oma tatikapi ikka päris korralikult lõhki.”

Hakkasin hästi kõvasti naerma. Tatikapp oli kõige naljakam nimi, mida olin kunagi nina kohta kuulnud. Kui isa oli mind puhtaks teinud ja ma tagasi autosse ronisin, rääkisin Brianile ja Lorile ja emale sellest sõnast ja nad hakkasid ka kõik sama kõvasti naerma nagu mina. See oli hirmnaljakas.

ELASIME LAS VEGASES ühes punaste seinte ja kahe kitsa voodiga motellitoas umbes kuu aega. Meie, lapsed, magasime kolmekesi ühes voodis, ema ja isa teises. Päeva ajal käisime kasiinodes, kus isal oli enda sõnul kindel süsteem, kuidas maja võita. Mängisime Brianiga klõksuvate mänguautomaatide vahel peitust, otsisime väljastussahtlitesse ununenud kahekümne viie sendiseid, samal ajal kui isa blackjack’i laua taga raha võitis. Vahtisin siresäärseid show-tüdrukuid, kui nad üle kasiinopõranda sujuvalt libisesid, hiiglaslikud suled peadele ja taguotstele kinnitatud, litrid nende kehadel kiiskamas ja silmaümbrused sädelemas. Kui üritasin nende kõnnakut järele aimata, ütles Brian, et näen välja nagu jaanalind.

Päeva lõpus tuli isa meile järele, taskud raha täis. Ta ostis meile kauboikübaraid ja naharibadega ehitud veste ja me sõime paneeritud kanafileesid restoranides, kus oli jääkülma õhku puhuv konditsioneer ja iga laua peal miniatuurne jukebox. Ühel õhtul, kui isa sai eriti suure võidu, ütles ta, et on käes aeg hakata elama nagu need kõrgetele panustele mängijad, kelleks olime saanud. Ta viis meid restorani, millel olid pendeluksed nagu mõnel vanaaegsel kõrtsil. Restorani seinad olid kaunistatud ehtsate kullaotsija tööriistadega. Klaverit mängis mees, kelle käsivartel olid varrukasidemed, ja üks naine, kel olid käes küünarnukist kõrgemale ulatuvad kindad, kiirustas kogu aeg isa juurde, et ta sigarette süüdata.

Isa ütles, et saame magustoiduks midagi erilist: flambeeritud jäätisetorti. Kelner lükkas tordi serveerimislaual kohale ja siis süütas kinnastega naine selle peenikese vahaküünlaga. Kõik jätsid söömise pooleli, et seda vaadata. Leegid liikusid aeglaselt, meenutades vedelikku, limpsates õhku nagu lendlevad paelad. Kõik hakkasid plaksutama, isa hüppas püsti ja tõstis kelneri käe üles, nagu oleks ta mõne peaauhinna võitnud.

Paar päeva hiljem läksid ema ja isa blackjack’i mängima ja tulid siis peaaegu kohe tagasi meid otsima. Isa ütles, et üks diileritest oli taibanud, et isal oli oma süsteem, ja kõiki hoiatanud. Isa ütles, et käes on aeg sääred teha.

Pidime isa sõnul Las Vegasest võimalikult kaugele põgenema, sest kasiinosid pidav maffia oli tal jälil. Suundusime läbi kõrbe läände ja siis üle mägede. Ema ütles, et kõik peaksid vähemalt üks kord elus Vaikse ookeani läheduses elama ja seega jätkasime sõitmist San Francisconi välja.

Ema ei tahtnud, et me peatuks mõnes turistidele mõeldud hotellis ajaloolise Fisherman’s Wharfi lähedal, sest need olid tema sõnul ebaehtsad ja linna tõelisest elust ära lõigatud, seega leidsime endale hotelli, millel oli palju rohkem iseloomu ja mis asus Tenderloini8 piirkonnas. Seal peatusid ka meremehed ja rohket meiki kandvad naised. Isa kutsus seda nigelaks majutusasutuseks, aga ema ütles, et see on ühikas, ja kui ma küsisin, mida see tähendas, selgitas ta, et hotell oli mõeldud ainult erilistele külastajatele.

Kui ema ja isa läksid linna, et leida Kullaotsija ehitamiseks investoreid, jäime meie, lapsed, hotelli mängima. Leidsin ühel päeva pooleldi täis tikutopsi. Olin elevil, sest mulle meeldisid märksa enam topsides müüdavad tikud, kui need haprad, mis olid pakitud papist kaante vahele. Läksin tikkudega üles ja lukustasin end vannituppa. Rebisin natuke tualettpaberit, süütasin selle ja viskasin WC-potti, kui see põlema hakkas. Piinasin tuld, andes sellele elu ja summutades seda. Siis tuli mulle parem mõte. Kuhjasin WC-potti tualettpaberit, süütasin selle ja lasin potist alla, kui see põlema hakkas, leek hääletult potist kerkimas.

Paar päeva hiljem ärkasin öösel äkitselt üles. Õhk oli kuum ja lämmatav. Tundsin suitsulõhna ja nägin avatud akna juures tõusvaid leeke. Ma ei saanud esialgu aru, kas tuli oli toas või väljas, ent nägin siis, et kardin minu voodist vaid mõne jala kaugusel oli leekides.

Ema ja isa ei olnud toas ning Lori ja Brian magasid ikka veel. Üritasin karjuda, et neid hoiatada, aga mu suust ei tulnud ühtegi heli. Tahtsin käe sirutada, et neid üles raputada, aga ma ei suutnud liigutada. Tuli kasvas suuremaks, tugevamaks ja vihasemaks.

Just siis lendas uks lahti. Keegi hüüdis meie nimesid. See oli isa. Lori ja Brian ärkasid ja jooksid suitsust köhides tema juurde. Ma ei suutnud ikka veel liigutada. Vaatasin tuld ja ootasin, et mu tekk lahvatab kohe-kohe leekidesse. Isa mässis teki mu ümber, võttis mu sülle ja jooksis trepist alla, juhatades ühe käega Lorit ja Brianit ja hoides teisega mind.

Isa viis meid üle tänava baari ja läks siis tagasi, et tulekahjuga võidelda. Punaste küünte ja mustjassiniste juustega ettekandja küsis, kas tahaksime Coca-Colat või, põrgu pihta, kasvõi õlut, sest olime pidanud tol ööl nii palju üle elama. Brian ja Lori ütlesid jah, Coca-Cola, palun. Küsisin, kas mina võiksin saada ühe Shirley Temple ’i kokteili, sest isa tellis mulle alati seda, kui ta mind baari kaasa võttis. Ettekandja hakkas millegipärast naerma.

Baaris olnud inimesed viskasid muudkui põlevast majast välja jooksvate paljaste naiste üle nalja. Mul oli seljas vaid aluspesu ja hoidsin seepärast tekki kõvasti enda ümber. Püüdsin pärast kokteili lõpunijoomist tule vaatamiseks tagasi teisele poole teed minna, aga ettekandja ei lubanud mul baarist lahkuda ja siis ronisin puki otsa, et tulekahju aknast vaadata. Tuletõrjeautod olid saabunud. Kõikjal olid vilkuvad tuled ja mustades veekindlates kuubedes mehed, kes hoidsid käes tuletõrjevoolikuid, millest purskusid välja suured veejoad.

Mõtlesin, kas tuli oli püüdnud mind kätte saada. Mõtlesin, kui kõik tuled olid omavahel suguluses, nagu olid isa sõnul kõik inimesedki, siis kas see tuli, mis mind viinerite keetmise päeval põletas, oli kuidagi ühendatud selle tulega, mille olin WC-potist alla lasknud, ja sellega, mis hotellis lõõmas. Mul ei olnud nendele küsimustele vastuseid, ent teadsin, et elan maailmas, mis võis iga hetk leekidesse lahvatada. See oli sedasorti teadmine, mis alati valvsana hoiab.

Elasime pärast hotelli mahapõlemist mõned päevad rannas. Kui lükkasime Rohelise Vaguni tagaistme seljatoe maha, oli seal kõigile magamiseks ruumi, kuigi vahel torkas keegi jalad mulle näkku. Ühel ööl koputas üks politseinik meie aknale ja ütles, et peame lahkuma: rannas ööbida oli seadusevastane. Ta oli viisakas ja kutsus meid sõpradeks ja märkis meie jaoks paberile juhisedki, kuidas sõita sinna, kus saaksime arreteerimisohuta ööbida.

Ent pärast politseiniku lahkumist nimetas isa teda kuradima gestaapoks ja ütles, et temataolised tunnevadki ainult sellest rahuldust, kui saavad meiesuguste inimeste peal võimu näidata. Isa otsustas emaga, et peame tagasi kõrbesse kolima ja jätkama oma kullaotsinguid ilma algkapitalita. “Need linnad teevad meile otsa peale,” ütles ta.

SUUNDUSIME PÄRAST San Franciscost lahkumist Mojave kõrbe. Eagle ’i mägede lähedal käskis ema isal auto peatada. Ta oli näinud tee kõrval puud, mis oli talle meeldinud.

See ei olnud aga niisama tavaline puu, vaid iidne lühilehine tääkliilia. See kasvas ühes nõos, mis tähistas kõrbe lõppu ja mäe algust ja moodustas nende vahel tuuletunneli. Alates sellest ajast, kui puu oli alles tilluke võrse, olid lõõtsuvad tuuled seda maadligi surunud, nii et taeva poole kasvamise asemel oli see kasvanud sinnapoole, kuhu tuul puhus. Puu elas pidevas tuulega heitlemise asendis, sellise nurga all kallakil, et näis kohe ümber kukkuvat, kuigi juured hoidsid seda tegelikult kindlalt paigal.

Minu arvates oli see tääkliilia kole. See nägi oma jändrikus, piinarikkas asendis välja korrapäratu ja ebardlik ning pani mind mõtlema, kuidas mõned täiskasvanud keelasid lastel koledaid nägusid teha, sest need ilmed võisid neile alatiseks näkku jääda. Ema arvates oli aga tegu ühe kaunima puuga, mida ta oli eales näinud. Ta teatas, et peab seda maalima. Kui ta molbertit valmis pani, sõitis isa mööda teed edasi, et näha, mis seal on. Ta leidis eest peotäie väikeseid kuumuses kõrbevaid maju, liiva mattuvaid autoelamuid ja roostes plekk-katustega hütte. Kohta kutsuti Midlandiks. Ühel väikesel majal oli väljaüürimise silt. “No kurat,” ütles isa, “see koht on sama hea kui iga teinegi.”

Meie üürimaja oli ehitanud üks kaevandusfirma. See oli valget värvi, kahetoaline ja nõgusa katusega. Maja ümber ei olnud ühtegi puud ja kõrbeliiv ulatus tagaukseni välja. Öösiti oli kuulda koiottide ulgumist.

Kui olime alles Midlandi jõudnud, ei lasknud need koiotid mul magada ja kuulsin voodis lebades ka teisi hääli: alustaimestikus sahistavaid sisalikke, vastu putukavõret lendavaid öölasi ja tuules krabisevaid kreosoodipõõsaid. Kuulsin ühel ööl põrandalt siuglevat heli, kui tuled olid juba kustutatud ja nägin aknast kitsast kuusirpi.

“Arvan, et me voodi all on midagi,” ütlesin Lorile.

“See on lihtsalt sinu liigagara ettekujutuse vili,” ütles Lori. Ta rääkis nagu täiskasvanu, kui oli ärritunud.

Üritasin olla vapper, aga ma olin midagi kuulnud. Arvasin, et nägin kuuvalguses selle liikumist.

“Seal on midagi,” sosistasin.

“Jää magama,” ütles Lori.

Hoidsin patja kaitseks pea kohal ja jooksin elutuppa, kus isa luges. “Mis on, Lumekitseke?” küsis ta. Ta kutsus mind niimoodi, sest ma ei kukkunud kunagi, kui me mägedes ronisime – kindlalt jalgel nagu lumekits, ütles ta alati.

“Tõenäoliselt ei midagi,” ütlesin. “Arvan, et ma vist nägin magamistoas midagi.” Isa kergitas kulme. “Aga see oli tõenäoliselt minu liigagara ettekujutuse vili.”

“Nägid sa seda korralikult?” küsis isa.

“Mitte eriti.”

“Pidid seda kindlasti nägema. Kas see oli üks suur ja vana karvane litapoeg, kellel olid kuradima hullud hambad ja küüned?”

“Just täpselt!”

“Ja kas tal olid teravatipulised kõrvad ja õelad leegitsevad silmad ja ta jõllitas sind tigedalt?” küsis ta.

“Jah! Jah! Sa oled ka teda näinud?”

“Võid olla kindel, et olen. See on see vana võigas Deemonipeletis.”

Isa rääkis, et on aastaid Deemonit jahtinud. Ta ütles, et nüüdseks oli vana Deemon taibanud, et Rex Wallsiga ei maksa tüli norida. Aga kui see kaval sindrinahk mõtles, et hakkab Rex Wallsi väikest tüdrukut kiusama, siis ootas teda küll, jumala nimel, hoopis teine saatus. “Mine too mu jahipuss,” ütles isa.

Tõin isale ta pussnoa, millel oli nikerdatud luust käepide ja tinahall Saksa tera, isa andis mulle tellitava võtme ja me läksime koos Deemonit otsima. Vaatasime mu voodi alla, kus olin teda enne näinud, kuid ta oli kadunud. Vaatasime kogu maja läbi: laua aluse, kappide pimedad nurgad, tööriistakasti, isegi prügikastid õues.

“T’le siia, sa vana hädapätakast Deemon!” hüüdis isa kõrbeöhe. “Tule välja ja näita oma jõletut nägu, sa argpükslik koletis!”

“Jaa, t’le välja, sa vana vastik Deemon!” ütlesin mutrivõtit viibutades. “Me ei karda sind!”

Kauguses oli kuulda vaid koiotte. “See on täpselt selle sitahunnikust Deemoni moodi,” ütles isa. Ta istus ukseesisele trepiastmele, süütas sigareti ja jutustas mulle siis, kuidas Deemon oli tervet linna kiusanud ja isa oli talle käsikähmluses tuule alla teinud, hammustades ta kõrvu ja toppides sõrmi talle silma. Vana Deemon hakkas koledasti kartma, sest oli esimest korda kohanud kedagi, kes teda ei kartnud. “Kuradi vana Deemon ei teadnud, mida asjast arvata,” ütles isa muhelusega pead raputades. See oli oluline asi, mida koletiste puhul meeles pidada, ütles isa – neile meeldis inimesi hirmutada, ent niipea, kui neile vastu astuda, tõmbasid nad saba jalge vahele ja põgenesid. “Sa ei pea tegema muud, Lumekitseke, kui vanale Deemonile näitama, et ei karda teda.”

Midlandi ümbruses ei kasvanud eriti midagi peale tääkliiliate, kaktuste ja väikeste jässikute mehhiko kreosoodipõõsaste, mis olid isa sõnul ühed maailma vanimad taimed. Kõige-kõige vanemad kreosoodipõõsad olid tuhandeid aastaid vanad. Kui vihma sadas, eritus neist vastikut kopitanud lõhna, et loomad neid ei sööks. Midlandi ümbruse aastane sademehulk oli vaid sada kaks millimeetrit – umbes sama palju kui Põhja-Saharas – ja inimestele toodi vett spetsiaalsetes konteinerites kord päevas rongiga. Ainsad loomad, kes suutsid Midlandi ümbruses ellu jääda, olid huuletud, soomustega elukad, nagu žilatjeed ja skorpionid, ja inimesed nagu meie.

Kuu aega pärast Midlandi jäämist hammustas lõgismadu Jujut ja ta suri. Matsime ta tääkliilia lähedale. See oli pea ainus kord, mil nägin Brianit nutmas. Aga meil oli piisavalt kasse, kes meile seltsi pakkusid. Tegelikult oli neid liigagi palju. Olime pärast Quixote aknast välja viskamist päästnud palju kasse, enamik neist olid saanud pojad ning olukord oli jõudmas sinnamaani, et pidime osast kassidest lahti saama. Meil ei olnud palju naabreid, kellele neid anda, seega pani isa nad džuutkotti ja sõitis tiigi juurde, mille kaevandusfirma oli varustuse jahutamiseks kaevanud. Vaatasin pealt, kuidas ta auto pagasiruumi liikuvate näuguvate kottidega täitis.

“See ei tundu õige,” ütlesin emale. “Me päästsime nad. Nüüd aga tapame ära.”

“Andsime neile veidi lisaaega siin maamunal,” ütles ema. “Nad peaksid selle eest tänulikud olema.”

Isa sai lõpuks tööle kipsikaevandusse, kus ta kaevas valgeid kive, mis jahvatati kipsplaatides ja vormimiskipsis kasutatavaks pulbriks. Koju tulles oli ta kaetud valge kipsitolmuga. Me mängisime vahel kummitust ja ta ajas meid siis taga. Ta tõi koju ka kottide kaupa kipsi ja ema segas seda veega, et teha Milose Venuse skulptuure, kasutades vormi, mille oli posti teel tellinud. Ema kurvastas, et kaevandus nii palju valget kivi hävitas – ta ütles, et see oli päris marmor ja vääris paremat saatust ning et oma skulptuure tehes muutis ta vähemalt osa sellest surematuks.

Ema oli rase. Kõik lootsid, et tuleb poiss, sest siis oleks Brianil peale minu veel kellegagi mängida. Isa plaanis, et kolime sünnituse lähenedes kakskümmend miili lõuna poole Blythe ’i, mis oli nii suur linn, et seal oli kaks kino ja kaks osariigivanglat.

Seniks pühendas ema end kunstile. Ta veetis terveid päevi õlimaalide või akvarellide kallal, joonistas söega, visandas sulepea ja tindiga, voolis traadi ja saviga, tegi siidimaali ja puutrükki. Tal ei olnud kindlat stiili, mõned ta maalid olid tema enda sõnul primitiivsed, mõned impressionistlikud ja abstraktsed, mõned realistlikud. “Ma ei taha olla lahterdatud,” meeldis talle ikka öelda. Ema oli ka kirjanik ja tippis alatasa romaane, novelle, näidendeid, luuletusi, valme ja lasteraamatuid, mida ta ise illustreeris. Ema kirjutised olid väga loovad. Sama lugu oli ka ta õigekirjaga. Ta vajas keeletoimetajat. Lori luges ema käsikirju vigu otsides üle juba siis, kui ta oli alles seitsmeaastane.

Midlandis elades maalis ema lühilehisest tääkliiliast kümneid variatsioone ja etüüde. Käisime temaga kaasas ja ta andis meile kunstitunde. Märkasin ühel korral vana puu lähedal kasvavat tillukest tääkliiliavõrset. Tahtsin seda välja kaevata ja meie kodu juurde istutada. Rääkisin emale, et kaitsen seda tuule eest ja kastan seda iga päev, et see kasvaks ilusaks ja kõrgeks ja sirgeks.

Ema kortsutas kulmu. “Sa hävitaksid selle, mis ta eriliseks teeb,” ütles ta. “Lühilehise tääkliilia muudab ilusaks eluheitlus.”

MA EI USKUNUD kunagi jõuluvanasse.

Mitte ükski meist pere lastest ei uskunud. Ema ja isa ei lasknud meil seda teha. Nad ei saanud kalleid kingitusi lubada ega tahtnud, et me arvaks, et me pole sama head kui teised lapsed, kes leidsid jõuluhommikul kuuse alt igasuguseid uhkeid mänguasju, mille jõuluvana oli sinna oletatavasti jätnud. Seega rääkisid nad meile, kuidas teiste laste vanemad enda lapsi petsid, kuidas kingitused, mille valmistajateks olid täiskasvanute väitel väikesed punaste mütsidega päkapikud põhjapooluse töökojas, olid tegelikult varustatud siltidega, millel oli kirjas valmistatud Jaapanis.

“Ärge pidage neid lapsi endast halvemaks,” ütles ema. “See ei ole nende süü, et nad on ajupestud ja usuvad selliseid tobedaid müüte.”

Tähistasime jõule, aga tavaliselt umbes nädal pärast jõulu esimest püha, sest siis oli võimalik leida täiesti korralikke lehve ja pakkepaberit, mille inimesed olid minema visanud, ja teede äärde jäetud jõulupuid, mille okstel olid alles enamik okastest ja isegi mõned hõbedased karraribad. Ema ja isa andsid meile kotitäie marmorkuule või nuku või ragulka, mille hind oli jõulujärgse allahindluse käigus väga madalale lastud.

Isa kaotas pärast tülliminekut töödejuhatajaga töö kipsikaevanduses ja kui jõulud sel aastal saabusid, polnud meil üldse raha. Jõuluõhtul viis isa meid, lapsi, ükshaaval kõrbeöösse. Olin mässinud endale teki ümber ja kui kätte jõudis minu kord, pakkusin, et jagan tekki isaga, kuid ta keeldus tänades. Külm ei häirinud teda kunagi. Olin sel aastal viiene ja istusin isa kõrvale ja vaatasime üles taevasse. Isa armastas tähtedest rääkida. Ta selgitas meile, kuidas need taevas Maa pöörlemise järgi liikusid. Ta õpetas meile, kuidas tähtkujusid ära tunda ja kuidas Põhjanaela järgi ilmakaarte suunda teada. Talle meeldis meile meelde tuletada, et need säravad tähed olid meiesugustele metsikus looduses elavatele inimestele eriline kingitus. Ta ütles, et rikkad linnainimesed elasid küll uhketes korterites, kuid nende õhk oli nii saastunud, et nad ei näinud isegi tähti. Peaksime olema peast segi, kui tahta neist ühegagi kohti vahetada.

“Vali välja oma lemmiktäht,” ütles isa tol õhtul. Ta teatas, et võin selle endale võtta. Ütles, et see oli mu jõulukink.

“Sa ei saa mulle tähte anda!” ütlesin. “Mitte keegi ei saa tähti omada.”

“Õige,” ütles isa. “Mitte keegi teine ei oma neid. Sa pead tähe lihtsalt enne teisi enda omaks kuulutama, nagu see Itaalia poiss Kolumbus Ameerika kuninganna Isabella enda omaks kuulutas. Tähe enda omaks kuulutamine on täpselt sama loogiline.”

Mõtlesin natuke selle üle ja mõistsin, et isal on õigus. Ta nuputas alatasa selliseid asju välja. Isa ütles, et võin saada ükskõik millise tähe, välja arvatud Betelgeuse ja Riigeli, sest Lori ja Brian olid need juba enda omaks kuulutanud.

Vaatasin üles tähtede poole ja püüdsin nuputada, milline oli neist kõige parem. Selges kõrbetaevas oli näha sadu, võib-olla tuhandeid või isegi miljoneid säravaid tähti. Mida kauem neid vaadata, seda enam kohanesid silmad pimedusega ja seda enam tähti oli näha – need ilmusid järkjärguliselt, kiht-kihi haaval esile. Läänes, madalal mägede kohal oli taevas aga üks täht, mis säras kõigist teistest palju heledamalt.

“Ma tahan seda,” ütlesin.

Isa naeratas laialt. “See on Veenus,” ütles ta. Ta jätkas, et Veenus on kõigest planeet ja päris tähtedega võrreldes nigel. See nägi suurem ja heledam välja seepärast, et asus meile palju lähemal kui tähed. Vana väike Veenus ei sünnitanud isegi omaenda valgust, ütles isa. See säras ainult tänu selle pinnalt peegelduvale valgusele. Ta seletas mulle, et planeedid särasid taevas ühtlase valgusega ainult seepärast, et neilt peegelduv valgus oli püsiv, ja õiged tähed vilkusid, sest nende valgus tuikles.

“See meeldib mulle ikkagi,” ütlesin. Olin Veenust juba enne neid jõule imetlenud. Seda oli näha varajastel õhtutundidel läänehorisondi kohal säramas ja kui vara ärgata, siis ka hommikuti, kui kõik teised tähed olid juba kadunud.

“No mis siis ikka,” ütles isa. “On ju jõulud. Kui tahad, siis võid saada planeedi.”

Ja ta andis mulle Veenuse.

Arutasime sel õhtul jõululaua taga kosmose üle. Isa selgitas meile, mis on valgusaastad ja mustad augud ja kvasarid, ja rääkis Betelgeuse, Riigeli ja Veenuse iseloomulikest tunnustest.

Betelgeuse oli punane täht Orioni tähtkujus ja moodustas ühe tähtkuju õlgadest. See oli üks suurimaid tähti, mida taevas näha oli, päikesest sada korda suurem. See oli sadu tuhandeid aastaid eredalt põlenud ning pidi peagi supernoovaks muutuma ja siis kustuma. Muutusin nukraks, et Lori oli valinud endale hädise vana tähe, aga siis selgitas isa, et “peagi” tähendas tähtedest rääkides sadu tuhandeid aastaid.

Riigel oli Betelgeusest väiksem sinine täht, ütles isa, kuid sellest veelgi eredam. See oli samuti Orioni tähtkujus ja moodustas Orioni vasaku jala, mis näis väga sobiv, sest Brian oli äärmiselt kiire jooksja.

Veenusel ei olnud ühtegi Kuud ega kaaslast ega isegi magnetvälja, aga selle atmosfäär sarnanes Maa omaga, kuigi oli ülikuum, umbes viiesaja kraadi ringis. “Seega,” ütles isa, “kui päike hakkab kustuma ja Maal muutub külmaks, siis võivad kõik Veenusele kolida, et sooja saada. Aga nad peavad kõigepealt sinu järeltulijatelt luba küsima.”

Naersime kõigi nende laste üle, kes uskusid jõuluvanalugu ja said jõuluks ainult hunniku odavaid plastmänguasju. “Aastate pärast, kui kõik nende kingiks saadud rämps on katki ja ammu unustuse hõlma vajunud,” ütles isa, “siis on teil ikka oma tähed olemas.”

KUI PÄIKE OLI PALENI mägede taha vajunud ja saabus videvik, siis ilmusid välja nahkhiired ja tiirutasid Midlandi hüttide kohal taevas. Meie kõrval elav vana naine hoiatas meid, et me nahkhiirtest eemale hoiaksime. Ta kutsus neid lendavateks rottideks ja rääkis, et üks neist oli kord ta juustesse kinni jäänud ja ta pead hullunult küünistanud. Aga mina armastasin neid väikeseid koledaid nahkhiiri ning seda, kuidas nad ringi sööstsid, tiibu silmale hoomamatu ägedusega vehkides. Isa selgitas, et neil oli kajalood, mis sarnanes allveelaevades kasutatava kajaloodiga. Loopisime Brianiga nahkhiirte poole kivikesi, sest lootsime, et nad arvavad, et need on putukad, söövad need ära ja langevad siis kivikeste raskuse tõttu alla ja me saame neid lemmikloomadena pidada, lastes neil küüniste külge seotud pikkade nööride abil ikka ringi lennata. Tahtsin õpetada ühele nahkhiirele, kuidas mu sõrme küljes pea alaspidi rippuda. Aga need paganama nahkhiired olid liiga kavalad, et meie lõksu langeda.

Nahkhiired lendasid haake tehes ja häälitsedes ringi, kui me Midlandist Blythe ’i poole lahkusime. Ema oli teatanud meile päeval beebi otsusest, et ta on piisavalt suur peagi sündimiseks ja perega liitumiseks. Kui olime juba teel, hakkasid ema ja isa tõsiselt vaidlema, mitu kuud oli ema rase olnud. Ema ütles, et oli juba kümnendat kuud rase. Isa, kes oli päeval kellegi televisioonivastuvõtja ära parandanud ja selle eest teenitud raha tekiilapudeli ostuks kulutanud, ütles, et emal oli tõenäoliselt mingil hetkel arvepidamine sassi läinud.

“Kannan alati lapsi kauem kui enamik teisi naisi,” ütles ema. “Lori oli mu üsas neliteist kuud.”

“Loll jutt!” ütles isa. “Kui Lori just pooleldi elevant ei ole.”

“Ära heida minu ega mu laste üle nalja!” hüüdis ema. “Mõned lapsed on enneaegsed. Minu omad olid kõik üleaegsed. Seepärast nad nii targad ongi. Nende ajudel oli arenemiseks rohkem aega.”

Isa ütles midagi looduse ebardite kohta ja ema kutsus isa härra Ninatark Nupumeheks, kes keeldus uskumast, et ema on eriline. Isa ütles midagi selle kohta, et isegi kargu abil komberdav püha Jeesus Kristus ei vajanud sündimiseks nii palju aega. Ema vihastus isa pühaduseteotuse peale, tõstis jala juhiistme ette ja vajutas pidurile. Väljas oli täielik öö ja ema tormas autost välja ja jooksis pimedusse.

“Sa hull lirva!” lõugas isa talle järele. “Aja oma paganama taguots tagasi siia autosse!”

“Eks püüa mind kinni, kui julged, härra Kõva Mees!” karjus ema minema joostes.

Isa keeras järsu liigutusega rooli, tõmbas teelt kõrvale ja sõitis emale kõrbesse järele. Lori, Brian ja mina hoidsime üksteisest kinni, nagu alati, kui isa alustas mõnda metsikut tagaajamist, mille kohta teadsime, et see viib meid konarlikule teele.

Isa pistis sõitmise ajal pea autoaknast välja ja lõugas ema suunas, kutsudes teda lolliks litsiks ja kuradi vituks ja käskides tal tagasi autosse tulla. Ema keeldus. Ta oli meist eespool, vupsates kõrbepõõsaste vahelt välja ja kadudes siis taas nende vahele. Kuna ema ei kasutanud kunagi vandesõnu, siis kutsus ta isa tühjakstähjaks ja väärtusetust joodikust selleks ja teiseks. Isa peatas auto, surus siis gaasi põhja ja vabastas äkiliselt siduri. Lendasime paigalt ema poole, kes karjatas ja hüppas eest. Isa keeras auto ringi ja asusime jälle ema jälitama.

Kuud tol ööl ei paistnud ja me nägime ema ainult siis, kui ta auto esitulede valgusvihku jooksis. Ta vaatas muudkui üle õla, silmad suured nagu jahitaval loomal. Meie, lapsed, nutsime ja anusime isa, et ta lõpetaks, aga ta ignoreeris meid. Muretsesin vähem ema kui beebi pärast tema paisunud kõhus. Auto loksus läbi aukude ja kargas üle kivide, põõsad kraapisid selle külgi ja avatud akendest paiskus sisse tolmu. Lõpuks ajas isa ema mingite kivide juures nurka. Kartsin, et isa võib ema autoga lömastada, aga ta läks hoopis välja, tiris põtkivate jalgadega ema tagasi ja tõukas ta autosse. Loksusime läbi kõrbe tagasi teele. Kõik olid vait peale ema, kes nuuksus, et oli Lorit tõesti neliteist kuud kandnud.

Ema ja isa leppisid järgmisel päeval ära ja hilisel pärastlõunal lõikas ema meie üürikorteri elutoas isa juukseid. Isa oli särgi seljast võtnud ja istus kaksiratsi toolil, ta pea oli ette kallutatud ja juuksed ette kammitud. Ema lõikus rahulikult juukseid ja isa näitas talle salke, mis olid ikka veel liiga pikad. Kui nad lõpetasid, kammis isa juuksed üle pea tagasi ja teatas, et ema oli saanud hakkama ühe kuradima hea pügamisega.

Meie korter asus Blythe ’i äärelinnas, ühekorruselises tuhaplokkidest hoones. Selle seinal oli suur ovaalne sinist ja valget värvi plastsilt, millel oli kirjas lbj korterid. Mõtlesin, et need tähistasid Lorit, Brianit ja Jeannette ’i, aga ema ütles, et need olid ühe presidendi nimetähed9, kes oli olnud ema sõnul petis ja sõjaõhutaja. LBJ hoones elasid mõned rekkamehed ja kauboid, aga enamik elanikest olid immigranttöölised ja nende pered ning me kuulsime läbi õhukeste kipsplaadist seinte, kuidas nad omavahel hispaania keeles rääkisid. Ema ütles, et see oli üks LBJ hoones elamise eelistest, sest omandasime nii ilma tegelikult õppimata veidi hispaania keelt.

Blythe asus Californias, aga Arizona piir oli sellest vaid kiviviske kaugusel. Blythe ’is elavatele inimestele meeldis öelda, et linn oli sada viiskümmend miili Phoenixist läänes ja kakssada viiskümmend miili Los Angelesist idas ja täpselt kesk mitte midagi. Aga nad ütlesid seda alati nii, nagu kiitleks nad sellega.

Ema ja isa ei olnud Blythe ’ist just vaimustuses. Liiga tsiviliseeritud, ütlesid nad, ja üdini ebaloomulik, sest mitte ühelgi teisel Blythe ’i-suurusel linnal ei olnud Mojave kõrbes äri. Blythe ’i äri asus Colorado jõe lähedal ja oli asutatud 19. sajandil, kui üks mees oli nuputanud välja, et võib kõrbet põllumaaks muutes rikkaks saada. Ta kaevas hulga niisutuskraave ja juhtis Colorado jõest vett, et kasvatada kaktuste ja pujude keskel lehtsalatit ja viinamarju ja brokolit. Iga kord, kui me mõnest sellisest vallikraavilaiuste niisutuskraavidega põllust mööda sõitsime, tekitas see isas vastikust. “Pagan küll, see on looduse väärastamine,” ütles ta. “Kui tahate põldude vahel elada, siis vedage oma õnnetud taguotsad Pennsylvaniasse. Kui tahate kõrbes elada, siis sööge viigikaktuse vilju, mitte kuradima peent jääsalatit.”

“Täpselt nii,” ütles ema. “Viigikaktuste viljades on niikuinii rohkem vitamiine.”

Blythe ’i-suguses suures linnas elamine tähendas, et pidin kandma kingi. See tähendas ka seda, et pidin minema kooli.

Kool ei olnudki nii halb. Olin esimeses klassis ja mu õpetaja, preili Cook, palus alati minul raamatust ette lugeda, kui kooli direktor tundi tuli. Ma ei meeldinud eriti teistele õpilastele, sest ma olin pikk ja kahvatu ja kõhetu ja tõstsin alati liiga kiiresti kätt ja lehvitasin seda meeleheitlikult, kui preili Cook midagi küsis. Paar päeva pärast kooli algust jälitasid neli mehhiko tüdrukut mind koduni ja varitsesid mind LBJ hoone lähedal kõrvaltänavas. Nad peksid mind päris kõvasti, tirisid mu juukseid ja rebisid riideid ja kutsusid mind õpetaja pailapseks ja tuletikuks.

Tulin sel õhtul koju marraskil põlvede ja küünarnukkide ja lõhkise huulega. “Paistab, et sa sattusid kaklusesse,” ütles isa. Ta istus laua taga ja võttis koos Brianiga vana äratuskella osadeks.

“Lihtsalt väike rüselus,” ütlesin. Isa kasutas alati seda sõna, kui oli kellegagi kakelnud.

“Palju neid oli?”

“Kuus,” valetasin.

“Kas selle lõhkise huulega on kõik korras?” küsis ta.

“Selle pisitillu kriimuga?” küsisin. “Oleksid pidanud nägema, mida ma nendega tegin:”

“Tubli tüdruk!” ütles isa ja pöördus tagasi kella poole, kuid Brian vaatas ikka veel mind.

Kui ma järgmisel päeval kõrvaltänavale jõudsin, ootasid mehhiko tüdrukud mind juba. Enne kui nad rünnata jõudsid, hüppas Brian pujupuhma tagant välja, vehkides tääkliilia oksaga. Brian oli minust lühem, ta nina oli kaetud tedretähnidega ja ta punased juuksed langesid silmile. Tal olid jalas minu vanad püksid, mille mina olin saanud Lorilt ja vennale pärandanud ning need vajusid kogu aeg ta kondistelt puusadelt alla.

“Tõmmake kohe praegu uttu, siis lahkuvad kõik siit ühes tükis,” ütles Brian. See oli üks järjekordne isa stampfraas.

Mehhiklased jõllitasid teda ja puhkesid laginal naerma. Siis piirasid nad Briani ümber. Brian sai nende eemalhoidmisega päris hästi hakkama, kuni tääkliilia oks murdus. Siis kadus ta äigavate rusikate ja peksvate jalgade laviini alla. Haarasin kõige suurema kivi, mille suutsin leida, ja virutasin sellega vastu ühe tüdruku pead. Mõtlesin kätt läbistavat põrutust tundes, et purustasin ta kolju. Ta vajus põlvili. Üks ta sõpradest lükkas mu pikali ja lõi mulle jalaga näkku, siis jooksid nad kõik minema; tüdruk, keda olin löönud, hoidis komberdades peast kinni.

Tõusime Brianiga istukile. Ta nägu oli kaetud liivaga. Näha oli vaid ta piidlevaid siniseid silmi ja mõnda liiva alt välja immitsevat vereplekki. Tahtsin teda kallistada, aga see oleks olnud liiga veider. Brian tõusis ja viipas, et ma talle järgneksin. Ronisime läbi traataia august, mille olime hommikul avastanud, ja jooksime maja kõrvale jääsalatipõllule. Järgnesin Brianile mööda suurte roheliste lehtedega ääristatud vagusid, kuni sättisime lõpuks pidusöögiks istuma, surusime näod hiiglaslikesse märgadesse salatipeadesse ja sõime neid, kuni kõhud valutama hakkasid.

“Hirmutasime neid vist korralikult,” ütlesin Brianile.

“Vist küll,” ütles ta.

Talle ei meeldinud kunagi kiidelda, aga sain aru, et ta tundis uhkust, et oli astunud vastu neljale suuremale ja kangemale lapsele, mis siis, et tüdrukutele.

“Salatisõda!” hüüdis Brian. Ta viskas mind pooleldi söödud salatipeaga nagu granaadiga. Jooksime mööda vagusid, tõmmates välja salatipäid ja loopidas üksteist nendega. Taevas lendas herbitsiidi puistav lennuk. Lehvitasime, kui see üle põllu lendas. Lennuki tagaosast paiskus välja tolmupilv ja meie peadele langes peen valge tolm.

Kaks kuud pärast Blythe ’i kolimist, kui ema oli enda sõnul juba kaheteistkümnendat kuud rase, sünnitas ta lõpuks. Pärast kahepäevast haiglas olemist sõitsime kõik teda sealt koju tooma. Isa jättis meid, lapsi, töötava mootoriga autosse ootama, kui ta emale haiglasse järele läks. Nad tulid joostes välja, isa käsi ema õlgade ümber. Ema hoidis käte vahel pampu ja itsitas kuidagi süüdlaslikult, nagu oleks ta pudipadipoest kommi varastanud. Oletasin, et isa oli ema Rex Wallsi stiilis haiglast välja kirjutanud.

“Kumb see on?” küsis Lori, kui me minema kihutasime.

“Tüdruk!” ütles ema.

Ema ulatas beebi mulle. Pidin saama mõne kuu pärast kuueseks ja ema ütles, et olin piisavalt suur, et uut beebit terve kodutee süles hoida. Beebi oli roosa ja kortsuline, aga jäägitult ilus oma suurte siniste silmade, pehmete blondide juukseudemete ja kõige pisemate sõrmeküüntega, mida olin eales näinud. Ta tegi järske segaduses liigutusi, justkui ei mõistaks ta, miks ema kõht enam teda ei ümbritsenud. Lubasin talle, et hoolitsen tema eest alati.

Beebi oli nädalaid nimeta. Ema ütles, et tahab enne last uurida, nagu uurib ka oma maalide objekte. Vaidlesime tihti, mis ta nimi peaks olema. Tahtsin teda kutsuda Rositaks minu klassi kõige ilusama tüdruku järgi, aga ema ütles, et see on liiga mehhikopärane.

“Ma mõtlesin, et meil ei tohiks eelarvamusi olla,” ütlesin.

“Asi ei olegi eelarvamustes,” ütles ema. “Asi on nime sobivuses.”

Ema rääkis meile, et meie mõlemad vanaemad olid pahased, et ei Lori ega mina saanud oma nimesid nende järgi, ja seega otsustas ema panna lapsele nimeks Lilly Ruth Maureen. Lilly oli ema ema nimi ja Erma Ruth isa ema nimi. Pidime hakkama beebit aga hoopis Maureeniks kutsuma – emale meeldis see nimi, sest see oli teisend Maryst ja nii pani ta lapsele ka enda järgi nime, kuigi peaaegu keegi ei saanud seda teada. Isa rääkis meile, et see valik meeldis kõigile peale tema ema, kes vihkas nime Ruth ja tahtis, et lapse nimeks oleks Erma, ja ema ema, kes vihkas tõsiasja, et pidi oma nimekaaslast isa emaga jagama.

PAAR KUUD PÄRAST Maureeni sündi üritas üks politseipatrull meid Rohelise Vaguni katkiste piduritulede tõttu teel peatada. Isa põrutas minema. Ta ütles, et kui võmmid meid peatavad, saavad nad teada, et auto ei olnud registreeritud ega kindlustatud ja et selle numbrimärk oli võetud ühelt teiselt autolt, ning meid pandaks kõiki vangi. Kui isa oli veidi aega kiirteel kihutanud, siis tegi ta järsu tagasipöörde, mille ajal tundus meile, lastele, et auto lendab kohe küljeli, kuid patrullauto tegi samuti tagasipöörde. Isa tuiskas läbi Blythe ’i kiirusel sada miili tunnis, sõitis punase tule alt läbi, põrutas ise vales suunas liikudes ühesuunalise liiklusega tänavale, kus teised autod tuututasid ja meie eest kõrvale keerasid. Isa tegi veel paar pööret, suundus ühele kõrvaltänavale ja leidis auto peitmiseks tühja garaaži.

Kuulsime, kuidas politseisireenid meist mõne kvartali kauguselt möödusid ja siis hääbusid. Kuna isa sõnul hoidis gestaapo nüüd Rohelise Vaguni suhtes silmad lahti, pidime selle garaaži jätma ja jala koju minema.

Järgmisel päeval teatas isa, et meie olukord Blythe ’is oli muutunud liiga kuumaks ja pidime seega taas teele asuma. Seekord teadis ta, kuhu me läheme. Isa oli teinud veidi uurimistööd ja valinud välja Põhja-Nevada linna, mille nimi oli Battle Mountain. Isa ütles, et Battle Mountainis oli kulda ja ta kavatses Kullaotsijaga sellele jälile jõuda. Pidime lõpuks ometi rikkaks saama.

Ema ja isa rentisid suure kolimiseks mõeldud U-Hauli kaubiku. Kuna kaubiku kabiini mahtusid istuma ainult ema ja isa, selgitas ema, et meid – Lorit, Brianit, Maureeni ja mind – ootas ees tõeliselt meeldiv üllatus: saime kaubiku furgoonis sõita. Ta ütles, et see on vahva, kohe nagu päris seiklus, kuna aga furgoonis ei olnud tuld, pidime andma endast kõik, et üksteise meelt lahutada. Lisaks ei tohtinud me omavahel rääkida. Kuna furgoonis sõita oli ebaseaduslik, siis võis igaüks, kes meie juttu kuulis, sellest võmmidele teatada. Ema rääkis, et sõit tuleb umbes neljateistkümne tunni pikkune, kui me mööda kiirteed läheksime, kuid peaksime sellele lisama paar tundi, sest võis juhtuda, et teeme mõne väikese kõrvalepõike maaliliste vaadete nautimiseks.

Pakkisime kaubikusse kogu oma mööbli. Seda ei olnud palju, peamiselt olid seal Kullaotsija osad ja mõned toolid ja ema õlimaalid ja kunstitarbed. Kui olime valmis lahkuma, mähkis ema Maureeni lavendlikarva tekki ja ulatas ta mulle ning siis ronisime kõik U-Hauli furgooni. Isa sulges uksed. Furgoonis oli kottpime ja seal lõhnas kopituse ja tolmu järele. Istusime furgooni puupõrandale laotatud kulunud ja plekilistel tekkidel, mida oli kasutatud mööbli katmiseks, ja otsisime käsikaudu üksteist.

“Seiklus võib alata!” sosistasin.

“Tss!” ütles Lori.

Mootor hakkas mürisema ja kaubik läks järsu jõnksatusega liikvele. Maureen tõi kuuldavale pika valju huilge. Kussutasin ja kiigutasin ja patsutasin teda, aga ta nuttis muudkui edasi. Andsin ta siis Lori kätte, kes leelutas talle sosinal kõrva laule ja rääkis nalju. Ka sellest ei olnud kasu ja anusime seepärast Maureeni, et ta lõpetaks palun nutmise. Siis surusime lihtsalt käed vastu kõrvu.

Natukese aja pärast läks kaubiku pimedas furgoonis külmaks ja meie olemine muutus ebamugavaks. Mootor pani põranda vibreerima ja kukkusime kõik alatasa ümber, kui kaubiku ratas mõnest august läbi sõitis. Möödus mitu tundi. Tahtsime selleks ajaks juba kõik meeleheitlikult pissile ja mõtlesime, kas isa peatab kaubiku peagi puhkepausiks. Äkitselt sõitis kaubik mürtsu saatel läbi suure augu ja furgooni tagauksed lendasid lahti. Tuul huilgas läbi furgooni. Kartsime, et tuul tõmbab meid välja, ja surusime end vastu Kullaotsijat. Kuu paistis. Nägime kaubiku tagatulede kuma ja teed, kust olime just tulnud ja mis ulatus hõbedases kõrbes meie järel kaugusesse. Lahtised uksed peksid valjude kõmakate saatel edasi-tagasi.

Kuna mööbel oli paigutatud meie ja juhikabiini vahele, ei saanud me kabiini seinale koputada, et ema ja isa tähelepanu endale juhtida. Peksime vastu furgooni külgmisi seinu ja karjusime nii valjusti, kui suutsime, aga mootor tegi liiga kõva häält ja nad ei kuulnud meid.

Brian roomas furgooni tagaossa. Kui üks ustest kinni prahmatas, haaras ta sellest kinni, aga uks lendas uuesti lahti, tõmmates teda väljapoole. Mõtlesin, et uks tõmbabki Briani furgoonist välja, aga ta hüppas viimasel hetkel tagasi ja kiirustas mööda põrandalaudu minu ja Lori juurde tagasi.

Brian ja Lori hoidsid kõvasti kinni Kullaotsijast, mille isa oli köitega tugevasti kinni sidunud. Mina hoidsin Maureeni, kes oli mingil veidral põhjusel nutmise lõpetanud. Surusin ennast ühte nurka. Näis, et pidime ülejäänud tee niimoodi läbima.

Siis ilmus kauguses meie taha esitulede paar. Vaatasime, kuidas auto aeglaselt meie kaubikule järele jõudis. Paari minuti pärast jõudis see päris meie taha ja selle esituled tabasid meid furgooni tagaosas. Auto hakkas tuututama ja tulesid vilgutama. Siis tõmbas see kõrvalrajale ja sõitis meist mööda. Ilmselt andis selle juht emale ja isale märku, sest kaubik jäi aeglaselt seisma ja isa jooksis taskulambiga furgooni taha.

“Mis kurat siin toimub?” küsis ta. Ta oli maruvihane. Üritasime selgitada, et see ei olnud meie süü, et uksed olid lahti lennanud, aga isa oli ikka veel vihane. Teadsin, et ta oli ka hirmul. Võib-olla isegi rohkem hirmul kui vihane.

“Kas see oli võmm?” küsis Brian.

“Ei,” ütles isa. “Ja teil vedas kuradima palju, et ei olnud, sest muidu oleks ta teid kogu täiega vanglasse vedanud.”

Ronisime pärast pissil käimist tagasi furgooni ja vaatasime, kuidas isa uksed sulges. Pimedus haaras meid taas. Kuulsime, kuidas isa uksed lukku keeras ja kontrollis, et need ikka kinni oleksid. Mootor pandi jälle käima ja me jätkasime teekonda.

BATTLE MOUNTAIN OLI saanud alguse kaevurite tugipunktist, mille olid rajanud sada aastat varem inimesed, kes lootsid rikkaks saada, aga kui keegi oli kunagi Battle Mountainis rikkaks saanud, siis olid nad ilmselt oma varanduse kulutamiseks kuskile mujale kolinud. Linnas ei olnud midagi uhket peale suure tühja taeva ja kauguses tasasest kõrbepinnast kerkivate tumelillade Tuscarora mägede.

Linna peatänav oli lai – pleekinud autod ja pikapid olid pargitud nurgeti tee äärde –, kuid ainult mõne kvartali pikkune ja seda ääristasid mõlemal pool teed madalad, lameda katusega ja kuivatatud või põletatud tellistest ehitatud hooned. Linna ainsas valgusfooris süttis nii öösel kui ka päeval punane tuli. Peatänava ääres asusid toidupood, apteek, Fordi autode müügikoht, Greyhoundi pikamaaliinide bussipeatus ja kaks suurt kasiinot: Owl Club ja hotell Nevada. Tohutu taeva all nigelatena näivatel hoonetel olid neoonsildid ja päeva ajal tundus, et need ei põle, kuna päike oli nii ere.

Kolisime äärelinna puitmajja, mis oli olnud kunagi raudteejaam. Maja oli kahekorruseline, tööstuslikku rohelist värvi ja asus raudteerööbastele nii lähedal, et võisime aknast vedurijuhile lehvitada. Ema rääkis uhkusega, et meie uus kodu oli üks vanimaid hooneid linnas ja esindas ääremaa tõelist olemust.

Ema ja isa magamistuba oli teisel korrusel, kus oli kunagi olnud jaamaülema kontor. Meie, lapsed, magasime allkorrusel, mis oli kunagi olnud ootesaal. Vanad tualettruumid olid alles, aga ühest tualetist oli WC-pott välja tõmmatud ja asendatud vanniga. Piletimüügikassa oli ehitatud ümber köögiks. Mõned esialgsed ootesaalipingid olid ikka veel värvimata puitseinte külge kruvitud ja neil oli näha tumedaid kulunuid kohti, kus kullaotsijad ja kaevurid ja nende naised ja lapsed olid rongi oodates istunud ja taguotstega puupinke läikima löönud.

Kuna meil ei olnud mööbli jaoks raha, olime loovad. Meie majale päris lähedal oli raudteerööbaste äärde jäetud mitu hiiglasuurt pooli, mida kasutati tööstuskaabli vedamiseks, veeretasime need koju ja tegime neist lauad. “Milline tola läheb ja raiskab poest laudade ostmisele raha, kui need on siin täiesti tasuta?” ütles isa, kui rusikaga vastu pooli lõi, et meile selle tugevust demonstreerida.

Kasutasime toolideks väiksemaid poole ja paari kasti. Voodite asemel magasime me, lapsed, kõik oma isiklikes suurtes pappkastides, mida oli kasutatud ilmselt külmkappide transpordiks. Veidi aega pärast jaamahoonesse kolimist kuulsime, kuidas ema ja isa rääkisid, et peaksid meile päris voodid ostma, aga me ütlesime, et nad ei pea seda tegema. Meile meeldisid kastid. Need muutsid magamamineku omamoodi seikluseks.

Ema otsustas veidi aega pärast jaamahoonesse kolimist, et vajasime tõeliselt vaid üht asja – klaverit. Isa leidis odava püstklaveri, kui naaberlinnas kõrts pankrotti läks, ja laenas naabri pikapit, et see koju tuua. Libistasime klaveri mööda kaldpinda autokastist maha, aga see oli tassimiseks liiga raske. Selleks, et klaver jaamahoonesse saada, mõtles isa välja keeruka köite ja plokkide süsteemi. Köie ühe otsa kinnitas ta eesõuel seisva klaveri külge ja see jooksis läbi maja tagauksest välja, kus selle teine ots oli seotud pikapi külge. Plaani kohaselt pidi ema pikapiga aeglaselt edasi nihkuma ja klaveri majja tõmbama, samas kui meie isaga juhtisime seda mööda laudadest tehtud kaldpinda üles ja esiuksest sisse.

“Valmis!” hõikas isa, kui olime kõik kohad sisse võtnud.

“Okidoki!” hüüdis ema vastu. Ent aeglaselt edasi nihkumise asemel vajutas ema, kes ei olnud kunagi autojuhtimist päris selgeks saanud, gaasi põhja ja pikap sööstis paigalt. Klaver lendas jõnksatusega meie käte vahelt, lüües meid jalust, ja põrutas ukseraami lõhkudes majja. Isa röökis emale, et ta hoogu maha võtaks, kuid ema sõitis edasi ja tiris krääksuva ja plõniseva klaveri üle jaamahoone põranda otse tagauksest välja, lõhkudes ka selle ukse raami, ning sealt edasi tagaõue, kus see jäi ühe okkalise põõsa kõrval seisma.

Isa jooksis läbi maja. “Mida vanakurja sa teed?” karjus ta emale. “Käskisin sul ju aeglaselt sõita!”

“Sõitsin ainult kahekümne viiega!” ütles ema. “Sa saad mu peale alati pahaseks, kui ma kiirteel nii aeglaselt sõidan.” Ema vaatas tagasi ja nägi tagaõues seisvat klaverit. “Oh heldeke!” ütles ta.

Ema tahtis auto ringi keerata ja klaveri teistpidi tagasi majja vedada, aga isa ütles, et see on võimatu, sest rööpad olid esiuksele liiga lähedal, et pikapit õigesse kohta sättida. Seega jäi klaver sinnasamasse. Neil päevil, kui emal inspiratsioon tuli, võttis ta noodid ja ühe meie poolist tehtud tooli ning klimberdas tagaõues. “Enamikul pianistidel ei avane kunagi võimalust vabas õhus mängida,” ütles ta. “Ja nüüd saab ka kogu naabruskond muusikat nautida.”

ISA SAI ELEKTRIKUNA barüüdikaevanduses tööd. Ta lahkus hommikuti vara ja tuli vara koju ja me mängisime pärastlõunati kõik koos. Isa õpetas meid kaarte mängima. Ta üritas meile näidata, kuidas olla tundeid vaka all hoidev pokkerimängija, aga ma ei olnud selles eriti osav. Isa ütles, et näeb mu ilmest sama selgelt läbi kui aknaklaasist. Kuigi ma ei olnud suur bluffija, suutsin ikkagi mõned käed võita, sest läksin elevile isegi keskpäraste kaartide, näiteks viite paari peale ja Lori ja Brian järeldasid, et olin saanud kätte ässad. Isa mõtles meile välja ka täiesti uusi mänge, näiteks Ergo mängu, milles ta ütles meile kaks väidet ja esitas siis nende väidete kohta käiva küsimuse, millele pidime kas vastama või ütlema: “Järelduse tegemiseks puuduvad piisavad andmed” ja selgitama, miks see nii oli.

Kui isa kodus ei olnud, siis mõtlesime ise mänge välja. Meil ei olnud palju mänguasju, aga Battle Mountaini suguses paigas ei olnudki neid vaja. Võisime võtta papitüki ja minna sellega jaamahoone kitsast trepist alla kelgutama. Võisime hüpata jaamahoone katuselt alla, kasutades sõjaväetekke langevarjudena ja lastes jalad maandumisel põlvest krõnksu, just nagu päris langevarjurid, kelle maandumistehnikat oli isa meile õpetanud. Võisime panna tükikese vanametalli – või ühesendise, kui olime pillavas tujus – veidi enne rongi tulekut rööbastele. Kui rong oli hiiglaslike rataste raginal mööda möiratanud, jooksime oma vastselt lamedaks pressitud, kuuma ja läikiva metallitüki juurde.

Kõige enam meeldis meile kõrbes seigelda. Tõusime koidu paiku, mis oli mu lemmikaeg, kui varjud olid pikad ja lillad ja terve päev veel ees. Vahel tuli isa meiega kaasa ja me marssisime sõdurite kombel läbi pujude, isa meloodilisel häälel käsklusi jagamas – üks, kaks, kolm, neli –, jäime siis seisma ja tegime kätekõverdusi või tõmbasime isa käte peal lõuga, kui ta neid sirgelt enda ees hoidis. Enamjaolt käisime Brianiga omapäi ringi seiklemas. Kõrb oli täis igasuguseid võrratuid aardeid.

Olime kolinud Battle Mountainisse piirkonnas leiduva kulla pärast, aga kõrbes oli tonnide viisi ka teisi maavarasid. Seal oli hõbedat ja vaske ja uraani ja barüüti, mida kasutati isa sõnul naftapuurtornides. Ema ja isa võisid kivide ja maapinna värvi järgi öelda, mida seal leidus, ja nad õpetasid meile, mida otsida. Punastes kivides oli rauda, rohelistes vaske. Seal oli ka palju türkiisi, kõrbe pinnal lebas selle tükikesi ja isegi suuri kamakaid, millega mina ja Brian taskuid täitsime, kuni me püksid nende raskusest peaaegu alla vajusid. Kõrbest võis leida ka nooleotsi ja fossiile ja vanu pudeleid, mis olid aastatepikkusest kõrvetava päikese käes olemisest tumelillaks muutunud. Võis leida päikesest kõrbenud koiotikolpasid ja tühje kilpkonnakilpe ja lõgismadude lõgisteid ja seljast aetud maonahku. Leida võis ka tohutu suuri härgkonni, mis olid liiga kauaks päikese kätte jäänud ja täiesti ära kuivanud ning kerged kui paberilehed.

Kui isal oli pühapäevaõhtuti raha, läksime kõik koos Owl Clubisse õhtust sööma. Vähemasti sildi järgi, kus kokamütsi kandev Ameerika metskakk10 sissepääsu poole osutas, oli Owl Club maailmakuulus. Asutuse ühte külge jäi saal, kus oli ridade kaupa mänguautomaate, mis pidevalt kõlisesid, plõksusid ja tulesid vilgutasid. Ema ütles, et mänguautomaatidega mängivad inimesed olid hüpnotiseeritud. Isa ütles, et nad olid kuradi lollid. “Ärge kunagi mänguautomaatidega mängige,” ütles isa meile. “Need on mõeldud kergeusklikele, kes loodavad õnnele.” Isa teadis statistikast kõike ja selgitas, et kasiinodel oli mänguautomaatide puhul mängijate ees ebaaus eelis. Kui isa mängis hasartmänge, eelistas ta pokkerit ja piljardit – mänge, mis nõudsid oskust, mitte õnne. “Kes iganes selle ütluse välja mõtles, et tuleb leppida nende kaartidega, mis sulle jagatakse, see oli kohe kindlasti üks õige vilets bluffija,” ütles isa.

Owl Clubis oli baar, kus istusid kambakesi koos päikesest põlenud kaeltega mehed, ees õlu ja sigaretid. Nad kõik tundsid isa ja iga kord, kui me sisse astusime, lasid nad isa aadressil kuulda valjudel ja naljakatel solvangutel, mis olid mõeldud väljendama nende sõbralikkust. “See koht põrutab ikka täiskäigul põrgu poole, kui nad juba sinusuguseid tölplasi siia lasevad!” hüüdsid nad.

“Kurat küll, minu kohalolu muudab siinse õhu ikka paremaks kui teiesuguste kärnaste koiottide oma,” hüüdis isa neile vastu. Siis viskasid nad kõik pea kuklasse ja huilgasid naerda ja patsutasid üksteist sõbralikult abaluude vahele.

Istusime alati mõne punaste istmete ja vaheseintega ümbritsetud laua taga. “Nii head kombed,” hüüatas ettekandja ikka, sest ema ja isa olid käskinud meil öelda härra ja proua ning jah, palun ja aitäh.

“Nad on ka paganama targad!” teatas isa. “Kõige paremad lapsed, kes iial maamunal kõndinud.” Ja me naeratasime ja tellisime hamburgereid või tšilliga hot dog’e ja piimakokteile ja suuri taldrikutäis sibularõngaid, millel sätendas kuum õli. Ettekandja tõi toidu lauale ja valas meile klaasidesse kondensvee piiskadega kaetud metallkannust piimakokteili. Seda jäi alati natuke üle, nii et ta jättis kannu lauale, et saaksime selle hiljem lõpuni juua. “Paistab, et saite peavõidu ja saite natuke lisa,” ütles ta silma pilgutades. Lahkusime sealt alati nii täissöönutena, et suutsime vaevu kõndida. “Lähme paterdame koju, lapsed,” ütles isa ikka.

Barüüdikaevandusel, kus isa töötas, oli oma pood, ja kaevanduse omanik võttis iga kuu meie poearve ja jaamahoone üüri isa palgast maha. Käisime iga nädala alguses kaevanduse poes ja tõime koju kottide kaupa toitu. Ema ütles, et ainult reklaamide ajupesule alistunud inimesed ostsid valmistoite, nagu SpaghettiO purgimakarone või külmutatud eineid. Ema ostis esmaseid toiduaineid: kotitäisi nisu- või maisijahu, piimapulbrit, sibulaid, kartuleid, üheksakiloseid riisi- või aedoakotte, soola, suhkrut, pärmi saia tegemiseks, stauriidikonserve, konservsinki või suure jupi keeduvorsti ja magustoiduks virsikukonserve.

Emale ei meeldinud eriti süüa teha. “Miks veeta kogu pärastlõuna toidu valmistamisele, mis on tunni ajaga kadunud,” küsis ta meilt, “kui saaksin selle ajaga maalida valmis pildi, mis on igavene?” Seega keetis ta umbes kord nädalas valmis suure potitäie midagi, näiteks kala ja riisi või enamasti ube. Sorteerisime oad koos läbi ja noppisime kivikesed välja, seejärel pani ema oad ööseks likku ja keetis need järgmisel päeval ära, lisades neile maitseks vana singikondi ning kogu järgneva nädala sõime ube nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtuks. Kui oad hakkasid halvaks minema, lisasime neile teravaid maitseaineid, nagu olid teinud LBJ hoones elavad mehhiklased.

Ostsime nii palju toitu, et me ei saanud isa palgapäeva saabudes kunagi eriti palju raha. Ühel palgapäeval oli isa kaevandus-firmale isegi üksteist senti võlgu. Tema meelest oli see naljakas ja ta ütles neile, et nad selle ta arvele kirjutaksid. Isa ei läinud enam peaaegu kunagi õhtuti välja jooma nagu varem. Ta jäi koos meiega koju. Pärast õhtusööki sirutas kogu pere end jaamahoone pinkidel ja põrandal välja ja asus lugema. Toa keskel oli sõnaraamat, et me saaksime otsida üles sõnad, mille tähendust me ei teadnud. Vahel arutlesin isaga sõnaseletuste üle ja kui me ei nõustunud sellega, mis sõnaraamatutes seisis, siis istusime maha ja kirjutasime kirjastustele kirju. Nad vastasid oma seisukohti kaitsvate kirjadega, mis said isalt veelgi pikema vastuse ning kui kirjastused uuesti kirjutasid, tegi seda ka isa ja see kestis, kuni sõnaraamatute kirjastuste inimesed meiega suhtlemise lõpetasid.

Ema luges kõike: Charles Dickensi, William Faulkneri, Henry Milleri ja Pearl Bucki teoseid. Ta luges isegi – küll vabandades – James Micheneri11 teoseid ja ütles, et teadis küll, et tegu ei olnud just väärtkirjandusega, kuid ta lihtsalt ei suutnud nendele vastu panna. Isa eelistas teadus- ja matemaatikaraamatud, elulugusid ja ajalugu. Meie, lapsed, lugesime kõike, mida ema iga nädal raamatukogust koju tõi.

Brian luges pakse seiklusromaane, mille autoriteks olid mehed, nagu näiteks Zane Grey. Lori armastas eriti Walter R. Brooksi kirjutatud siga Freddy seikluseid ja L. Frank Baumi Ozi raamatuid. Mulle meeldisid Laura Ingalls Wilderi lood väikesest majast preerias ja seeria “Me olime seal” raamatud lastest, kes olid suurte ajalooliste sündmuste tunnistajaks, kuid minu kõige suurem lemmik oli “Must iludus”. Nendel õhtutel, kui istusime koos ja lugesime, sõitis rong vahetevahel meist mürinal mööda, raputades maja ja lõgistades aknaklaase. Müra oli kõrvulukustav, aga kui olime seal juba natuke aega elanud, siis ei pannud me seda enam tähelegi.

EMA JA ISA PANID meid Mary S. Blacki nimelisse algkooli. See oli pikk madal hoone, mille kõrval oleva mänguväljaku asfaltkate muutus kuuma päikese käes pehmeks. Minu teine klass oli täis kaevurite ja mängurite lapsi, kelle põlved olid marraskil, tukad kodusest juukselõikusest viltused ja kes olid kõrbes mängimisest tolmused. Meie õpetaja preili Page oli väike krimpsus naine, kellel käisid peal äkilised raevupuhangud ja meeletud joonlauaga vehkimise hood.

Ema ja isa olid mulle õpetanud juba peaaegu kõike, mida preili Page meie klassile õpetas. Kuna tahtsin teistele lastele meeldida, siis ei tõstnud ma kogu aeg kätt nagu Blythe ’is. Isa süüdistas mind, et löön luuslanki. Vahel käskis isa mul matemaatika koduseid ülesandeid binaarsüsteemis lahendada, sest tema sõnul oli mul vaja väljakutseid. Pidin need enne tundi araabia numbritega ümber kirjutama, aga ühel päeval ei jõudnud ma seda teha ja andsin õpetajale binaarsüsteemis lahenduse.

“Mis see on?” küsis preili Page. Ta surus huuled kokku, kui uuris mu paberilehte katvaid ringe ja kriipse ning vaatas siis mulle kahtlustavalt otsa. “Kas see on mingi nali?”

Üritasin talle binaarsüsteemi selgitada – kuidas arvutid just seda kasutasid ja kuidas isa oli öelnud, et see oli parem kui kõik teised arvusüsteemid. Preili Page põrnitses mind.

“See ei olnud sinu üleasanne,” ütles ta kannatamatult. Pidin pärast tunde jääma ja kodutöö uuesti tegema. Ma ei rääkinud sellest isale, sest teadsin, et ta tuleks kooli preili Page ’iga arvusüsteemide positiivseid külgi arutama.

Meie naabruskonnas, mida tunti Rööbaste nime all, elas palju teisi lapsi ja me mängisime pärast kooli koos. Mängisime heeringat, kulli, jalgpalli, ali-babaad või teisi nimetuid mänge, milles tuli kiiresti joosta, kambaga sammu pidada ja mahakukkumise korral mitte nutta. Kõigil Rööbaste peredel oli rahaga kitsas. Mõne olukord oli kehvem kui teistel, aga kõik lapsed olid kondised ja päikesest pruunid, kandsid tuhme šortse ja näruseid särke ja aukudega tosse või olid üldse paljajalu.

Meie jaoks oli kõige olulisem see, kes kõige kiiremini jooksis ja kelle isa ei olnud argpüks. Meie isa mitte ainult ei olnud argpüks, vaid tuli ka koos meie kambaga välja mängima, joostes meiega kaasa, visates meid õhku ja maadeldes kogu kambaga ise haiget saamata. Rööbaste lapsed koputasid meie uksele ja kui ma ukse avasin, küsisid nad: “Kas su isa saab tulla välja mängima?”

Lori, Brian ja mina ja isegi Maureen võisime minna põhimõtteliselt igale poole ja teha peaaegu kõike, mida hing ihaldas. Ema uskus, et lapsi ei tohiks koormata liigsete reeglite ja piirangutega. Isa andis meile küll rihma, aga mitte kunagi viha pärast ja ainult siis, kui olime talle vastu hakanud või otsesest käsust üle astunud, mida juhtus harva. Meie ainus reegel oli, et pidime koju tulema, kui tänavavalgustus süttis. “Ja kasutage tervet mõistust,” ütles ema. Talle tundus, et see on lastele hea, kui nad saavad teha seda, mida tahavad, sest nii saavad nad oma vigadest õppida. Ema ei olnud üks neist alati muretsevatest emadest, kes said pahaseks, kui lapsed räpastena koju tulid või kui nad poris mängisid ja end kriimustasid. Ta ütles, et inimesed peaksid sellised asjad noorena peast välja saama. Tõmbasin ükskord, kui ronisin oma sõbra Carla kodu aiast üle, oma kintsu vana naela otsas katki. Carla ema arvas, et peaksime minema haiglasse haava õmblema ja teetanusesüsti saama. “See on kõigest väike lihahaav,” teatas ema pärast sügava haava uurimist. “Tänapäeval tahavad inimesed iga kord, kui põlve kriimustavad, haiglasse joosta,” lisas ta. “Meist on saamas memmepoegade riik.” Seda öelnud, saatis ta mind tagasi välja mängima.

Mõned kivid, mis ma kõrbes ringi seigeldes leidsin, olid nii ilusad, et ma lihtsalt ei suutnud neid sinnapaika jätta. Seetõttu panin aluse oma kollektsioonile. Brian aitas mind ja leidsime koos granaate ja graniite ja obsidiaane ja ahhaate ja aina rohkem ja rohkem türkiise. Isa tegi nendest türkiisidest emale kaelakee. Leidsime suuri vilgulehti, mida sai imepeeneks puruks tampida ja siis kehale kanda, nii et sätendasid Nevada päikese käes, nagu oleksid kaetud teemantidega. Arvasime Brianiga paljudel kordadel, et oleme kulda leidnud, ja tuigerdasime koju koos ämbritäite säravate kivitükikestega, aga see olid alati püriit – kassikuld. Isa ütles, et peaksime osa sellest alles jätma, sest mõned tükid olid kassikulla kohta väga hea kvaliteediga.

Mulle meeldis alati leida minu lemmikuid – geoode, mis olid ema sõnul pärit miljonite aastate eest miotseeni ajastikul Tuscarora mägedest välja pursanud vulkaanidest. Väljastpoolt nägid geoodid välja nagu igavad ümmargused kivid, aga kui need peitli ja haamriga poolitada, oli nende sisemus õõnes nagu koobas, mille seinad olid kaetud valgete kvartsikristallide või sätendavate lillade ametüstidega.

Hoidsin oma kivikollektsiooni maja taga ema klaveri kõrval, mis oli hakanud ilmastiku mõjul veidi kuluma. Kasutasime Lori ja Brianiga kive, et kaunistada haudu, mis kuulusid meie surnud lemmikloomadele või nendele hukkunud loomadele, keda olime leidnud ja otsustanud, et ka nemad väärisid korralikke matuseid. Korraldasin ka kivide väljamüüke. Mul ei olnud eriti palju kliente, sest küsisin ränikivitükkide eest sadu dollareid. Tegelikult oli isa ainus inimene, kes minu käest kunagi kive ostis. Ta tuli ühel päeval minu juurde maja taha koos taskutäie sentidega ja ehmus, kui nägi hinnasilte, mille olin igale kivile kleepinud.

“Kullake, sa võiksid kaubast veidi kiiremini lahti saada, kui sa hinda alandaksid,” ütles ta. Selgitasin, et kõik mu kivid olid mulle meeletult väärtuslikud ja jätaksin need pigem endale, kui müüksin neid vähema eest, kui need väärt olid.

Isa suunas mulle viltuse naeratuse. “Paistab, et oled selle päris korralikult läbi mõelnud,” ütles ta. Ta rääkis mulle, et oli pannud silma peale ühele konkreetsele roosa kvartsi tükile, aga tal ei olnud kuutsadat dollarit, mida ma selle eest küsisin, ja seega langetasin ma hinna viiesajale ja andsin kivi talle järelmaksuga.

Brianile ja mulle meeldis väga ka prügimäel käia. Otsisime äravisatud pliitide ja külmikute, katkiste mööblitükkide ja kulunud rehvide vahel varandust. Ajasime taga tavakeksikuid, kes elasid autoromudes, või püüdsime limase kihiga kaetud tiigist kulleseid ja konni. Raisakotkad tiirutasid me peade kohal ja õhk oli täis väikeste lindude suuruseid kiile. Battle Mountainis ei olnud ühtegi korralikku puud, aga prügimäe ühes nurgas olid tohutu suured raudteeliiprite ja mädaneva puidu virnad, mis olid ronimiseks ja nimetähtede lõikumiseks suisa suurepärased. Kutsusime seda Metsaks.

Prügimäe teises nurgas ladustati mürgiseid ja ohtlikke jäätmeid ja sealt võis leida vanu patareisid, kütusetünne, värvipurke ja pudeleid, millel olid kolbad ja ristatud kondid. Otsustasime Brianiga, et neist saaks teha laheda teaduseksperimendi, täitsime mõned kastid pudelite ja purkidega ja viisime need mahajäetud kuuri, mille nimetasime oma laboratooriumiks. Alguses segasime lihtsalt asju kokku, lootes, et need plahvatavad, aga kui midagi ei juhtunud, otsustasin, et peaksime korraldama katse, et välja uurida, kas mõni neist asjadest on kergesti süttiv.

Läksime järgmisel päeval pärast kooli laboratooriumisse koos ühe isa tikutopsiga. Keerasime mõnel purgil kaaned pealt ja kukutasime nendesse põlevaid tikke, ent ikka ei juhtunud veel midagi. Siis valasime eri vedelikke ühte purki ja saime segu, mida Brian nimetas tuumakütuseks. Kui ma tiku sinna sisse kukutasin, kargas sealt vuhinal välja leek nagu reaktiivmootorist.

Plahvatuse jõud tõukas meid Brianiga pikali. Kui me püsti tõusime, oli üks sein leekides. Hüüdsin Brianile, et peame välja saama, aga ta loopis tule poole liiva ja ütles, et peame selle kustutama või saame muidu suure pahanduse kaela. Leegid liikusid ukse poole, neelates kuiva puitu sekunditega. Lõin jalaga vastu ühte tagaseina lauda ja surusin end sealt läbi. Kui Brian mulle ei järgnenud, jooksin abi kutsudes tänavale. Nägin, et isa kõndis töölt kodu poole. Jooksime tagasi kuuri juurde. Isa lõi jalaga seina suurema augu ja tõmbas köhiva Briani välja.

Mõtlesin, et isa saab maruvihaseks, aga ei saanud. Ta oli kuidagi vaikne. Seisime tänaval ja vaatasime, kuidas leegid kuuri neelasid. Isa käed olid me õlgade ümber. Ta ütles, et see oli uskumatu kokkusattumus, et ta juhtus sealt mööda kõndima. Siis osutas ta leegi tipu poole, kus ülespoole limpsavad kollased leegid sulandusid nähtamatuks läiklevaks kuumuseks, mis pani kõrbe kaugemal värelema nagu miraaži. Isa rääkis meile, et seda kohta nimetati füüsikas turbulentsi ja korra vaheliseks piiriks. “See on koht, kus ei kehti ükski reegel või vähemasti ei ole keegi suutnud sealseid reegleid veel välja uurida,” ütles ta. “Sattusite täna sellele pisut liiga lähedale.”

MITTE ÜKSKI MEIST, lastest, ei saanud taskuraha. Kui tahtsime raha, siis kõndisime mööda teeääri ning korjasime õllepurke ja pudeleid, mille eest saime taarapunktis kaks senti tükist. Korjasime Brianiga ka vanametalli, mille müüsime kokkuostjale hinnaga üks sent poole kilo eest ja kolm senti poole kilo vase eest. Jalutasime pärast pudelite äraviimist või vanametalli mahamüümist Owl Clubi kõrvale apteeki. Seal oli valida niivõrd paljude imemaitsvate maiustuste vahel, et meil kulus terve tund, et otsustada, mille peale oma kümmet senti kulutada. Valisime mõlemad välja ühe maiustuse ja olime valmis juba selle eest maksma, kui muutsime äkki meelt ja valisime hoopis järgmise, kuni apteegiomaniku kannatus katkes ja ta käskis meil maiustuse käperdamise lõpetada, midagi osta ja välja kerida.

Briani lemmikuks olid suured hapukasmagusad SweeTarti kommid, mida ta limpsis nii kaua, kuni keel verele hõõrdus. Mina armastasin šokolaadi, aga see sai liiga kiiresti otsa, seega ostsin tavaliselt SugarDaddy karamellimaitselist pulgakommi, mida sain pea pool päeva lutsida, lisaks oli selle pulgale alati trükitud roosas kirjas mõni naljakas luuletus, näiteks Kui su jalad / sureda tahvad, / siis torka need sokki, / mis tantsu löövad.

Kommipoest kodu poole minnes meeldis meile Brianiga luurata, mis toimus Green Lanternis – suures tumerohelises viltu vajunud verandaga majas, mis asus kohe maantee ääres. Ema ütles, et see on kiisumaja, aga ma ei näinud seal kunagi ühtegi kassi, ainult päevitusriideid ja lühikesi kleite kandvaid naisi, kes istusid või lamasklesid verandal ja lehvitasid mööduvatele autodele. Maja ust ääristasid aasta ringi jõulutuled ja ema ütles, et selle järgi saidki kõik aru, et tegu on kiisumajaga. Maja ees peatusid autod ja neist tulid välja mehed, kes läksid kiiruga majja sisse. Ma ei suutnud välja nuputada, mis Green Lanternis toimus, ja ema keeldus seda minuga arutamast. Ta ütles ainult, et seal tehti halbu asju, ja see tegi Green Lanterni meie jaoks vastupandamatu uudishimu allikaks.

Peitsime end Brianiga teisel pool maanteed kasvavasse pujuvõssa ja püüdsime esiuksest sisse piiluda, kui keegi sisenes või väljus, aga me ei näinud kunagi, mis seal toimus. Hiilisime paar korda maja juurde ja üritasime akendest sisse vaadata, aga aknad olid mustaks värvitud. Ükskord, kui olime põõsastes, nägi üks naine meid verandalt ja lehvitas meile ning me jooksime kisaga minema.

Ühel päeval, kui olime Brianiga peidus luuramas, esitasin talle väljakutse, et ta läheks ja räägiks verandal lebava naisega. Brian oli siis juba peaaegu kuueaastane, minust aasta noorem ega kartnud midagi. Ta kehitas pükse, andis mu hoole alla oma poolelioleva SweeTarti, läks üle tee ja kõndis otsejoones naise juurde verandale. Naisel olid pikad mustad juuksed, ta silmi ääristasid justkui paksu musta tušiga tõrvatud ripsmed ja tal oli seljas lühike sinine mustalilleline kleit. Ta lebas verandal külili, käsi pead toetamas, aga kui Brian tema juurde läks, keeras ta end kõhuli ja toetas lõua käele.

Nägin oma peidupaigast, kuidas Brian naisega rääkis, aga ma ei kuulnud, mida nad ütlesid. Siis sirutas naine käe Briani poole. Vaatasin hinge kinni hoides, mida see naine, kes Green Lanternis halbu asju tegi, Brianile teeb. Ta pani oma käe Briani juustele ja sasis neid. Täiskasvanud naised tegid seda alati Brianile, sest ta juuksed olid punased ja tal olid tedretähnid. See ei meeldinud Brianile, tavaliselt lükkas ta naiste käed eemale. Aga mitte seekord. Ta jäi hoopis paigale ja rääkis natuke aega naisega. Kui ta tagasi üle tee tuli, paistis, et ta ei ole sugugi hirmul.

“Mis juhtus?” küsisin.

“Ei midagi erilist,” ütles Brian.

“Millest te rääkisite?”

“Küsisin temalt, mida Green Lanternis tehakse,” ütles ta.

“Tõesti?” See avaldas mulle muljet. “Mis ta vastas?”

“Ei midagi erilist,” ütles ta. “Ta rääkis, et mehed tulevad sisse ja naised on nende vastu lahked.”

“Aa,” ütlesin. “Veel midagi?”

“Eih,” ütles Brian. Ta hakkas jalaga kivikesi taguma, nagu ei tahaks enam sellest rääkida. “Ta oli päris lahke,” ütles ta.

Pärast seda lehvitas Brian Green Lanterni verandal olevatele naistele, kes naeratasid suurelt ja lehvitasid vastu, aga mina kartsin neid ikka veel natuke.

MEIE BATTLE MOUNTAINI kodu oli täis loomi. Nad tulid ja läksid – kodutud koerad ja kassid, nende kutsikad ja pojad, mürgitud maod ning sisalikud ja kilpkonnad, keda me kõrbest püüdsime. Meie juures elas natuke aega üks üpris taltsa loomuga koiott ja ükskord tõi isa koju viga saanud raisakotka, kellele panime nimeks Buster. See raisakotkas oli kõige inetum lemmikloom, kes meil oli kunagi olnud. Iga kord, kui me Busterile liharaasukesi süüa andsime, keeras ta pea ühele küljele ja põrnitses meid ühe tigeda kollase silmaga. Siis hakkas ta kriiskama ja meeleheitlikult terve tiivaga vehkima. Mul oli salaja hea meel, kui ta tiib ära paranes ja ta minema lendas. Iga kord, kui nägime pea kohal tiirutavaid raisakotkaid, ütles isa, et tundis nende hulgast Busteri ära ja et lind oli tulnud tagasi meid tänama. Teadsin aga, et Buster ei kavatse kunagi tagasitulemise peale mõeldagi. Sellel raisakotkal ei olnud südames killukestki tänulikkust.

Me ei saanud endale loomatoitu lubada ja seega sõid loomad meie toidujääke, mida ei olnud tavaliselt palju. “Kui see neile ei meeldi, siis võivad nad lahkuda,” ütles ema. “See, et nad siin elavad, ei tähenda, et peaksin neid ette ja taha teenindama.” Ema rääkis meile, et osutame tegelikult loomadele teene, kui ei luba neil meist sõltuvusse jääda. Kui peaksime kunagi lahkuma, on nad võimelised ka pärast ise hakkama saama. Emale meeldis innustada kõiki elusolendeid iseseisvusele.

Ema uskus ka looduse ringkäiku. Ta keeldus tapmast kärbseid, keda me maja alati täis oli, ja ütles, et kärbsed olid lindude ja sisalike loomulik toit. Ja linnud ja sisalikud olid toiduks kassidele. “Kui tapad kärbsed, siis näljutad ka kasse,” ütles ta. Tema silmis oli kärbeste ellujätmine sama mis kassitoidu ostmine, ainult odavam.

Olin ühel päeval oma sõbra Carla juures külas ja märkasin, et nende majas ei olnud üldse kärbseid. Küsisin ta emalt, miks.

Carla ema osutas laes rippuva kuldse läikiva asjanduse poole ja märkis uhkusega, et see oli Shelli putukatõrjevahend. Ta ütles, et seda saab Shelli bensiinijaamast osta ja et tema perel olid need igas toas. Ta selgitas, et putukatõrjevahend eraldas mürki, mis tappis kõik kärbsed.

“Mida teie sisalikud söövad?” küsisin.

“Meil ei ole ka sisalikke,” ütles ta.

Läksin koju ja rääkisin emale, et peame hankima putukatõrjevahendi nagu Carla peregi, aga ema keeldus. “Kui see tapab kärbseid,” ütles ta, “siis ei saa see ka meile hea olla.”

Isa ostis sel talvel vana ülesvuntsitud mootoriga Ford Fairlane ’i ja teatas ühel nädalavahetusel, kui ilm külmaks läks, et sõidame Hot Poti ujuma. Hot Pot oli looduslik väävliallikas linnast põhja poole kõrbes, mis oli ümbritsetud järskude kaljude ja vesiliivaga. Vesi oli katsudes soe ja haises mädamuna järgi. See oli mineraalidest nii tulvil, et kallaste lähedale oli moodustunud kõva kriitvalge koorik nagu korallrahu. Isa ütles alati, et peaksime Hot Poti ära ostma ja selle ümber spaa ehitama.

Mida sügavamale minna, seda kuumemaks vesi läks. Keskel oli vesi väga sügav. Mõned Battle Mountaini elanikud ütlesid, et Hot Potil ei olnudki põhja, et see läks otse maa keskpunktini. Mõned joodikud ja hulljulged teismelised olid sinna uppunud ja inimesed olid Owl Clubis rääkinud, et kui nende surnukehad pinnale tõusid, olid need sõna otseses mõttes küpsed.

Nii Brian kui ka Lori oskasid ujuda, aga mina ei olnud seda kunagi ära õppinud. Suured veekogud hirmutasid mind. Need näisid ebaloomulikud – kõigis kõrbelinnades, kus olin elanud, olid veekogud võõrkehad. Olime peatunud kord ühes basseiniga motellis ja olin suutnud end nii palju kokku võtta, et tervele basseinile ring peale teha, kogu aeg äärest kõvasti kinni hoides. Aga Hot Potil ei olnud korralikku äärt nagu basseinil. Seal ei olnud midagi, millest kinni hoida.

Kahlasin õlgade sügavusele vette. Vesi mu rindkere ümber oli soe ja kivid, millel seisin, olid nii kuumad, et tahtsin edasi sammuda. Vaatasin tagasi isa poole, kes jälgis mind tõsisel ilmel. Üritasin end sügavamale vette sundida, kuid miski hoidis mind tagasi. Isa sukeldus vette ja ujus vett pritsides minu poole. “Täna õpid sa ujuma,” ütles ta.

Ta pani käe mu ümber ja me hakkasime vees edasi liikuma. Isa vedas mind enda järel. Tundsin kabuhirmu ja pigistasin ta kaela nii tugevasti, et ta nahk tõmbus valgeks. “Näed nüüd, see polnudki nii hull, ega ju?” küsis isa, kui me vastaskaldale jõudsime.

Hakkasime tagasi tulema ja kui me seekord järve keskele jõudsime, kangutas isa mu sõrmed oma kaela ümbert lahti ja lükkas mu eemale. Vehkisin kätega ja vajusin kuuma haisvasse vette. Hingasin instinktiivselt sisse. Vesi tungis mu ninna ja suhu ja kurgust alla. Mu kopsud põlesid. Mu silmad olid lahti ja kipitasid väävlist, aga vesi oli tume ja juuksed olid mu näo ümber mähkunud ja ma ei näinud midagi. Mu pihast haaras kinni kätepaar. Isa tõmbas mu madalasse vette. Sülitasin ja köhisin ja hingasin ebaühtlasete ahmivate suutäitega õhku.

“Pole midagi,” ütles isa. “Tõmba hinge.”

Kui olin taastunud, võttis isa mind sülle ja tassis tagasi Hot Poti keskele. “Upu või uju!” hõikas ta. Uppusin teist korda. Vesi täitis taas mu nina ja kopsud. Peksin jalgadega, vehkisin kätega ja visklesin õhku ahmides tagasi pinnale ning sirutasin käed isa poole. Aga ta tõmbus tagasi ja tundsin ta käsi enda ümber alles siis, kui olin uuesti vee alla vajunud.

Isa tegi seda uuesti ja uuesti, kuni jõudsin järeldusele, et ta päästab mind ainult selleks, et mind tagasi vette visata ja seega püüdsin isa käte poole sirutumise asemel temast hoopis eemale pääseda. Lõin tema poole jalaga, tõmbasin temast eemale saamiseks käsi läbi vee ja suutsin lõpuks tema käteulatusest pääseda.

“Saidki hakkama, tibuke!” hüüdis isa. “Sa ujud!”

Astusin tuikudes veest välja ja istusin sügavalt hingeldades kividele. Isa tuli samuti veest välja ja üritas mind kallistada, aga ma ei tahtnud temaga mingit tegemist teha ega ka emaga, kes oli kogu aja selili vees hõljunud, nagu poleks midagi lahti, ega Briani ega Loriga, kes minu ümber kogunesid ja mind õnnitlesid. Isa korrutas muudkui, et armastab mind, et ei oleks lasknud mul uppuda, et ma ei saanud ju kogu elu mingist äärest kinni hoida ja et iga vanem peab oma lapsele õpetama vähemalt ühte tarkust – “Kui sa ei taha uppuda, siis pead välja nuputama, kuidas ujuda”. Ta küsis, mis muu eesmärk võis tal küll ometi olla, et sellist asja teha.

Kui mu hingamine taastus, siis taipasin, et tal peab õigus olema. Selleks ei olnud lihtsalt muud selgitust.

“HALVAD UUDISED,” ütles Lori, kui ma ühel päeval kõrbest naasin. “Isa kaotas töö.”

Isa oli töökohal peaaegu kuus kuud vastu pidanud – kauem, kui kuskil mujal. Arvasin, et see tähendas Battle Mountainiga lõpparve tegemist ja et oleme paari päeva pärast taas teel.

“Ei tea, kus me nüüd elama hakkame?” ütlesin.

Lori raputas pead. “Jääme siia,” ütles ta. Isa väitis kindlalt, et teda ei oldud just päriselt vallandatud. Ta oli korraldanud oma vallandamise, kuna tahtis kullaotsimisele rohkem aega pühendada. Lori lisas, et tal oli igasuguseid rahateenimisplaane, leiutisi, mille kallal ta veel töötas, juhutöid, mis ta oli juba kokku leppinud. Ent seni võis pere rahaline olukord pisut kitsaks muutuda. “Peame kõik oma panuse andma,” ütles Lori.

Mõtlesin, mida saaksin peale pudelikorjamise ja vanametalli kogumise meie abistamiseks teha. “Alandan oma kivide hindu,” ütlesin.

Lori vakatas ja langetas pilgu. “Ma ei usu, et sellest piisab,” ütles ta.

“Võiksime siis vist vähem süüa,” ütlesin.

“Oleme seda ennegi teinud,” ütles Lori.

Sõimegi vähem. Kui kaotasime kaevanduse poes krediidivõimaluse, sai toit meil kiiresti otsa. Vahel õnnestus isal saada mõni juhutöö või võita veidi raha ja me saime paar päeva süüa. Siis aga sai see raha otsa ja külmik oli jälle tühi.

Kui meil varem toit otsa sai, oli isa alati olnud mõtteid tulvil ja leidlik. Ta leidis ikka riiuli tagumisest nurgast purgi tomateid, mis oli kõigil teistel kahe silma vahele jätnud, või läks tunnikeseks kodust ära ja naasis, süli täis juurvilju – ta ei öelnud kunagi, kust ta need sai – ning tegi neist kärmelt hautist. Ent nüüd hakkas ta tihti kuskile kaduma.

“Kus isa?” küsis Maureen kogu aeg. Ta oli nüüd pooleteiseaastane ja need olid peaaegu ta esimesed sõnad.

“Ta otsib meile süüa ja endale tööd,” vastasin. Aga mõtlesin endamisi, et äkki ei tahtnud ta lihtsalt meie juures olla, kuna ei suutnud meid üleval pidada. Üritasin mitte nuriseda.

Kui küsisime emalt toidu kohta – ikka möödaminnes, sest ei tahtnud tüli tekitada – siis kehitas ta lihtsalt õlgu ja ütles, et ei saa õhust midagi valmistada. Meie, lapsed, hoidsime oma nälja tavaliselt enda teada, aga mõtlesime alati toidu peale ja kust seda saada. Lipsasin koolis vahetunni ajal tagasi klassi ja otsisin teiste laste lõunakottidest selliseid asju, millest nad puudust ei tunneks – küpsisepakikesi, õuna – ja neelasin need kiiresti maitset vaevu tajudes alla. Kui mängisin mõne sõbra õues, siis küsisin luba, kas võin nende tualetti kasutada ja kui köögis kedagi ei olnud, haarasin nende külmikust või sahvrist midagi, võtsin tualetti kaasa ning sõin seal ära, pidades alati meeles, et tõmbaksin enne väljumist vee peale.

Brian jahtis samuti toitu. Leidsin ta ühel päeval meie maja tagant oksendamas. Tahtsin teada, kuidas ta niimoodi ropsida saab, kui me ei olnud mitu päeva süüa saanud. Ta rääkis, et oli naabri majja sisse murdnud ja varastanud pea neljaliitrise purgi hapukurke. Naaber oli ta tabanud, aga selle asemel, et ta võmmidele üle anda, oli ta käskinud Brianil karistuseks kõik kurgid ära süüa. Pidin andma oma sõna, et ei räägi sellest isale.

Paar kuud pärast töökaotust tuli isa koju toidukotiga, milles oli purk magusat maisi, kaks liitrit piima, päts saia, kaks singikonservi, kott suhkrut ja pakk margariini. Magusa maisi purk kadus mõne minuti pärast. Keegi pereliikmetest oli selle varastanud ja mitte keegi peale varga ei teadnud, kes. Kuid isal oli konservsingivõileibade valmistamisega liiga palju tegemist, et uurima hakata. Sõime sel õhtul oma kõhud täis ja loputasime võileivad suurte piimaklaasitäitega alla. Kui järgmisel päeval koolist koju jõudsin, leidsin eest köögilaua taga istuva Lori, kes sõi midagi tassist lusikaga. Vaatasin külmikusse. Seal ei olnud midagi peale pooliku margariinipaki.

“Lori, mida sa sööd?”

“Margariini,” ütles ta.

Kirtsutasin nina. “Tõesti või?”

“Jaah,” ütles ta. “Sega seda suhkruga. Maitseb täpselt nagu glasuur.”

Tegin siis seda veidi. See ei maitsenud nagu glasuur. See oli kuidagi rasvane ja krõmpsuv, sest suhkur ei lahustunud, ning jättis suhu kergelt ebameeldiva kihi. Aga sõin selle kõik ikkagi ära.

Kui ema õhtul koju tuli, siis vaatas ta külmikusse. “Mis selle margariinipakiga juhtus?” küsis ta.

“Sõime selle ära,” ütlesin.

Ema sai kurjaks. Ta ütles, et hoidis seda saiale määrimiseks. Ütlesin, et sõime kogu saia juba ära. Ema ütles, et mõtles veidi saia küpsetada, kui mõni naaber oleks meile jahu laenanud. Märkisin, et gaasifirma oli meil gaasi kinni keeranud.

“Nojah,” ütles ema. “Oleksime pidanud margariini alles jätma, juhuks kui gaasi tagasi saame. Teate ju küll, et imesid juhtub.” Kui meil saia oleks, ütles ta, siis peaksin mina ja Lori oma isekuse tõttu saia ilma margariinita sööma.

Minu arvates ei olnud ema jutt loogiline. Mõtlesin, kas ta oli oodanud, et saab ise margariini ära süüa. Ja see tekitas minus kahtluse, kas see oli olnud äkki ema, kes eelmisel õhtul maisipurgi varastas, ning muutusin selle peale pisut vihaseks. “See oli ainus söödav asi kogu majas,” ütlesin. Tõstsin häält ja lisasin: “Mul oli kõht tühi.”

Ema vaatas mind ehmunud pilgul. Olin rikkunud ühte me vaikivat reeglit: pidime alati teesklema, et me elu on pikk ja imeliselt lõbus seiklus. Ema tõstis käe ja arvasin, et ta kavatseb mind lüüa, aga siis istus ta poolilaua taha ja toetas pea kätele. Ta õlad hakkasid vappuma. Läksin ta juurde ja puudutasin ta kätt. “Ema?” ütlesin.

Ta lükkas mu käe eemale ja kui ta pea tõstis, oli ta nägu paistes ja punane. “See ei ole minu süü, et teil kõht tühi on!” karjus ta. “Ärge mind süüdistage. Arvate, et mulle meeldib niimoodi elada? Arvate või?”

Kui isa sel õhtul koju tuli, lahvatas vanemate vahel suur tüli. Ema karjus, et on väsinud, et saab kõik valesti läinud asjad enda kaela. “Kuidas see minu probleemiks muutus?” hüüdis ta. “Miks sa ei aita? Veedad kogu oma päeva Owl Clubis. Käitud, nagu ei peaks sina selle eest üldse vastutama.”

Isa selgitas, et ta käis väljas ja üritas raha teenida. Tal oli igasuguseid lahendusvõimalusi, mida ta oli kohe-kohe realiseerimas. Probleem oli selles, et tal oli nende elluviimiseks raha vaja. Battle Mountainis oli palju kulda, aga see oli maagi sees lõksus. Kullakamakad ei vedelenud ju lihtsalt niisama seal, kust Kullaotsija oleks saanud need välja sorteerida. Isa täiustas parasjagu tehnikat, mille abil saaks kulla kivide seest välja lahustada, kui kive tsüaniidilahusega töödelda. Aga selleks oli vaja raha. Isa ütles emale, et ta peaks vanaemalt raha küsima, et sellega isa arendatavat tsüaniidilahustuse protseduuri rahastada.

“Tahad, et ma jälle oma emalt raha anuksin?” küsis ema.

“Pagan sind võtaks, Mary Rose! Me ei küsi ju talt ometigi almuseid,” karjus isa. “See oleks investeering!”

Ema ütles, et vanaema laenas meile kogu aeg raha ja tal oli sellest kõrini. Ema teatas isale, et vanaema oli öelnud, et kui me ise endaga hakkama ei saa, siis võime minna elama tema majja Phoenixis.

“Võib-olla peaksimegi,” ütles ema.

Isa sai selle peale väga vihaseks. “Tahad sa öelda, et ma ei oska oma pere eest hoolt kanda?”

“Küsi neilt,” nähvas ema.

Meie, lapsed, istusime vanadel jaamahoone ootepinkidel. Isa pöördus minu poole. Uurisin hoolega musti kriime põrandal.

Ema ja isa vaidlus jätkus järgmisel hommikul. Meie olime allkorrusel oma kastides pikali ja kuulasime, kuidas nad ülakorrusel tülitsesid. Ema ketras aina edasi, kui meeleheitlikuks oli kodune olukord läinud, et meil ei olnud midagi süüa peale margariini ja nüüd oli ka see otsas. Ta ütles, et tal oli isa naeruväärsetest unelmatest ja tema rumalatest plaanidest ja tühjadest lubadustest kõrini.

Pöörasin end Lori poole, kes luges raamatut. “Mine ütle, et meile meeldib margariini süüa,” ütlesin talle. “Siis lõpetavad nad tülitsemise äkki ära.”

Lori raputas pead. “Ema arvaks siis, et oleme isa poolt,” ütles ta. “See teeks asja ainult hullemaks. Las nad lahendavad selle ise ära.”

Teadsin, et Loril on õigus. Ema ja isa tülitsemise ajal ei olnud teha muud, kui teeselda, et seda tegelikult ei toimunud või ei olnud see lihtsalt oluline. Peagi olid nad jälle sõbrad ning suudlesid ja tantsisid üksteise käte vahel. Aga see tüli ei tahtnud kuidagi lõppeda. Pärast margariini üle vaidlemist hakkasid nad tülitsema selle pärast, kas mõned ema tehtud maalid olid koledad või mitte. Siis vaidlesid nad selle üle, kelle süü see oli, et pidime niimoodi elama, nagu elasime. Ema teatas isale, et ta peaks uue töö hankima. Isa ütles emale vastu, et kui ta tahab, et peres keegi kellast kellani tööl käiks, võib ta hoopis ise tööle minna. Ema on ju koolitatud õpetaja, märkis isa. Ta võib ju tööle minna, selle asemel et terve päev niisama oma taguotsa toetada ja maalida pilte, mida mitte keegi osta ei taha.

“Van Gogh ei müünud ka ühtegi maali,” ütles ema. “Ma olen kunstnik!”

“Olgu,” ütles isa. “Lõpeta siis oma kuradi virisemine. Või mine müüta oma perset Green Lanternis.”

Ema ja isa karjusid üksteise peale nii kõvasti, et seda oli kuulda kogu naabruskonnas. Vaatasime Lori ja Brianiga üksteisele otsa. Brian viipas peaga eesukse poole ja läksime koos välja ja hakkasime skorpionite jaoks liivalosse ehitama. Mõtlesime, et kui oleme väljas ja teeme näo, et ei ole midagi erilist, siis ehk mõtlevad ka naabrid samamoodi.

Kui karjumine aga jätkus, hakkasid naabrid tänavale kogunema. Mõned olid lihtsalt uudishimulikud. Battle Mountainis vaidlesid emad ja isad ikka vahel ja seega paistis, et selles ei olnud midagi eriskummalist, kuid see vaidlus oli isegi kohalike standardite järgi vägev ja mõned inimesed arvasid, et nad peaksid sekkuma ja tülile lõpu tegema. “Äh, laske neil oma erimeelsused ise ära lahendada,” ütles üks mees. “Mitte kellelgi ei ole õigust sekkuda.” Seepeale nõjatusid naabrid tagasi vastu autosid ja aiaposte või istusid pikapite tagaluukidel, nagu oleksid rodeol.

Äkitselt lendas üks ema õlimaalidest ülakorruse aknast välja. Järgmisena sadas alla ta molbert. Rahvahulk kiirustas eemale, et mitte pihta saada. Siis ilmusid aknale ema jalad, millele järgnes ülejäänud keha. Ta rippus teise korruse aknast välja, jalad kõlkumas. Isa hoidis ema kätest kinni, samas kui ema üritas isa nägu lüüa.