Читать книгу Sel pikal ajal. Hogart Shakespeare´i sari - Jeanette Winterson - Страница 4

Nägin täna kõige kummalisemat vaatepilti.

Olin teel koju, öö oli kuum ja rõhuv, nagu seda siin kandis sel aastaajal juhtub, nii et su nahk pärlendab ja särk ei ole iialgi kuiv. Olin mänginud klaverit baaris, kus ma ikka mängin, ja keegi polnud tahtnud lahkuda, nii et jäin hilisemaks, kui mulle meeldib. Mu poeg ütles, et sõidab autoga sealt läbi, aga jäi tulemata.

Olin teel koju, kell võis olla kaks öösel, külm pudel õlut soojenes mu käes. Ma tean, tänaval ei tohiks juua, aga mida kuradit, pärast seda, kui inimene on üheksa tundi jutti töötanud, valanud jooke, kui baaris on vaiksem, mänginud klaverit, kui rahvast on rohkem. Kui mängib elav muusika, joovad inimesed rohkem, ja see on fakt.

Olin teel koju, kui taevaluugid valla löödi ja vihma kallas alla nagu jääd – see oligi jää – golfipallisuurused raheterad, kõvad nagu põrkepallid. Tänavasillutises oli terve päeva soojus, terve nädala, terve kuu, terve aastaaja oma. Kui rahe maad tabas, oli, nagu oleks visatud jääkuubikuid fritüüri. Oli, nagu tõuseks sadu tänavalt üles, mitte ei langeks taevast alla. Jooksin läbi tiheda madala killupilve, varjates end ukseavades, ei näinud läbi vihina ja auru oma jalgu. Kiriku trepil tõusin minutiks või paariks mullitavast leemest kõrgemale. Olin läbimärg. Raha mu taskus oli kokku kleepunud ja mu juuksed peadligi vajunud. Pühkisin vihma silmist. Vihmapisaraid. Mu naine oli nüüd juba aasta surnud. Varjumisest pole mingit kasu. Võib niisama lihtsalt koju minna.

Seepärast läksin otseteed. Mulle ei meeldi see otsetee BeebiKasti pärast.

Haigla lasi selle paigaldada aasta tagasi. Jälgisin oma naist külastades päev päeva järel ehitajaid. Nägin, kuidas nad valasid betoonist kooriku, kinnitasid kooriku sisse teraskarbi, panid ette turvaakna, ühendasid soojustuse, valguse ja alarmi. Üks ehitajatest ei tahtnud seda teha, leidis, et see on vale; vist ebamoraalne. Aja märk. Aga ajal on nii palju märke, et kui me neid kõiki loeksime, sureksime südamevalusse.

Kast on kindel ja soe. Kui beebi on sisse pandud ja kast kinni, heliseb haiglas kell ja peagi tuleb õde, parasjagu sellise viivitusega, et ema jõuab minema kõndida – sealsamas on tänavanurk. Ja ongi läinud.

Nägin seda üks kord pealt. Jooksin naisele järele. Hüüdsin: „Proua!”Ta pöördus. Vaatas mulle otsa. Oli üks sekund, selline, mis kätkeb endas terve maailma – ja siis liikus sekundiseier edasi ja ta oli läinud.

Läksin tagasi. Kast oli tühi. Mõni päev hiljem mu naine suri. Nii et ma ei kõnni sealtkaudu koju.

BeebiKastidel on ajalugu. Kas lool pole mitte alati ajalugu? Arvad, et elad olevikus, aga minevik on otse su seljataga nagu vari.

Uurisin natuke. Euroopas, keskajal, millal see ka polnud, olid ka BeebiKastid. Neid kutsuti leidlapseratasteks; ümmargune aken nunna- või mungakloostris, kust võis lapse sisse panna ja loota, et Jumal kannab ta eest hoolt.

Või siis jäeti laps sissemähituna metsa, et koerad ja hundid ta üles kasvataksid. Jäeti ilma nimeta, aga millegagi, millega lugu alustada.

Üks auto kihutab minust liiga kiiresti mööda. Vesi rentslist ujutab mu üle, justkui ma ei oleks juba küllalt märg. Sitapea. Auto peatub minu juures – see on mu poeg Clo. Istun sisse. Ta ulatab mulle käteräti ja ma pühin nägu, tänulik ja ühtäkki väga väsinud.

Me sõidame paar kvartalit, raadio mängib. Halvailmateade. Superkuu. Hiidlained merel, jõgi üle kallaste. Ärge kuhugi minge. Püsige siseruumides. See ei ole orkaan Katrina, aga ka mitte sobiv õhtu väljas käimiseks. Mõlemal pool tänavat pargitud autod on poole rattani vees.

Siis me näeme seda.

Eespool on must 6. seeria BMW otse vastu seina põrutanud. Uksed on mõlemalt poolt lahti. Mingi väike räbal auto on tagant sisse sõitnud. Kaks pätti peksavad maas lamavat meest. Mu poeg annab signaali, sõidab otse nende poole, aken alla lastud, karjudes: „MIDA PERSET MIDA PERSET!” Ta auto kaldub, kui üks meestest tulistab meie pihta, et esimene ratas läbi lasta. Mu poeg pöörab rooli, auto kõmatab vastu äärekivi. Pätid hüppavad BMW-sse, sõidavad selle külge kriipides seina lõpuni, saates räbala auto teisele poole teed. Läbipekstud mees on maas. Tal on seljas hea ülikond. Ta võib olla kuuekümneaastane. Verd jookseb. Veri valgub vihma käes ta näolt maha. Ta ütleb midagi. Põlvitan ta kõrvale. Ta silmad on lahti. Ta on surnud.

Poeg vaatab mulle otsa – ma olen ta isa – mida me teeme? Siis kuuleme kusagilt kaugelt, just nagu teiselt planeedilt, sireene.

„Ära teda puuduta,” ütlen oma pojale. „Tagurda auto lahti.”

„Me peaksime pollarid ära ootama.”

Raputan pead.

Me logistame katkisel rehvil tagasi ümber nurga ja sõidame aeglaselt edasi mööda teed, mis läheb haiglast mööda. Kiirabiauto sõidab garaažist välja.

„Ma pean ratta ära vahetama.”

„Pea haigla parklas kinni.”

„Me peaksime pollaritele rääkima, mida me nägime.”

„Ta on surnud.”

Mu poeg peatab auto ja läheb ratta vahetamiseks tööriistu võtma. Istun hetke roidunult ja vaikselt läbivettinud autoistmel. Haigla tuled lõikavad läbi akende; ma vihkan seda haiglat. Istusin samuti autos pärast seda, kui mu naine suri. Vahtisin läbi tuuleklaasi ega näinud midagi. Terve päev läks mööda ja siis tuli öö ja miski polnud muutunud, sest kõik oli muutunud.

Astun autost välja. Poeg tõstab tungrauaga auto üles ja me võtame koos ratta alt. Ta on tagavararatta pakiruumist juba ligi veeretanud. Torkan sõrmed surnud rehvi rebenenud kummi ja tõmban välja kuuli. Mida meil ka vaja oleks, seda igatahes mitte. Võtan ja viskan selle kõnnitee lõpus sügavasse kanalisatsiooniavasse.

Ja siis ma näen seda. Valgust.

BeebiKast on valgustatud.

Mul tekib miskipärast tunne, et see kõik on seotud – BMW, räbal auto, surnud mees, beebi.

Sest seal on beebi.

Astun kasti poole ja mu keha liigub aegluubis. Laps magab pöialt imedes. Keegi pole veel tulnud. Miks keegi veel tulnud ei ole?

Taipan ilma taipamata, et mul on rehvikang käes. Liigun ilma liikumata, et kast lahti kangutada. See on lihtne. Tõstan beebi välja ja ta on kerge nagu täht.

*

Kogudus on täna hommikul arvukas. Täidame umbes kahetuhandekesi kiriku. Üleujutus pole kedagi tulemast takistanud. Pastor ütleb: „Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed.”

See on Saalomoni ülemlaulust. Me laulame, mida teame.

Issanda Sündimise kirik alustas kuuris, kasvas majaks ning sai väikeseks linnaks. Enamuses mustad. Mõned valged. Valgetel on raskem uskuda millessegi, millesse uskuda. Nemad takerduvad üksikasjadesse, näiteks loomise ja ülestõusmise seitse päeva. Mina millegi sellise pärast ei muretse. Kui Jumalat ei ole olemas, ei ole mul kuidagi halvem surnud olla. Olen lihtsalt surnud. Kui Jumal on olemas, noh, hästi, saan aru, mida te ütlete: kus see Jumal siis on?

Ma ei tea, kus Jumal on, aga ma arvan, et Jumal teab, kus mina olen. Temal on maailma esimene globaalne äpp. Find Shep.

See olen mina. Shep.

Elan vaikselt koos oma poja Cloga. Ta on kakskümmend. Siin sündinud. Tema ema oli Kanadast, ema vanemad pärit Indiast. Mina saabusin siis vist orjalaeval – okei, mitte mina, aga mu DNA, millesse on ikka veel kirjutatud Aafrika. Uus-Böömimaa, kus me praegu oleme, oli varem Prantsuse koloonia. Suhkrurooistandused, suured koloniaalmajad, ilu ja õud kõik koos. Rauast taotud balustraadid, mida turistid armastavad. Väikesed roosaks või kollaseks või siniseks värvitud kaheksateistkümnenda sajandi majad. Puidust poefassaadid suurte, tänavale kaarduvate akendega. Kõrvaltänavad tumedate ukseavadega, mis viivad naudingute daamide juurde.

Ja siis on veel jõgi. Lai nagu vanasti tulevik. Ja on veel muusika – kusagil laulab alati mõni naine, ja vana mees mängib bändžot. Võib-olla lihtsalt paar marakaid, mida tüdruk kassaaparaadi juures raputab. Võib-olla viiul, mis meenutab sulle su ema. Võib-olla viis, mida soovid unustada. Mis see mälu üldse on, kui mitte valus vaidlus minevikuga?

Lugesin, et keha loob end iga seitsme aastaga uueks. Iga raku. Isegi luud kasvatavad end uuesti nagu korall. Miks me siis mäletame seda, mis peaks olema ammu kadunud? Mis mõte on igal armil ja alandusel? Mis mõte on mäletada häid aegu, kui need on möödas? Ma armastan sind. Ma igatsen sind. Sa oled surnud.

„Shep! Shep?” See on pastor. Jah, tänan küsimast, ma olen terve. Jaa, milline öö see eilne küll oli. Jumala kohtumõist inimkonna miljonite kuritööde eest. Kas pastor usub seda? Ei, ei usu. Ta usub globaalset soojenemist. Jumalal pole vaja meid karistada. Sellega saame ise hakkama. Sellepärast ongi meile vaja andestust. Inimolevused ei tunne andestust. Andestus on sõna nagu tiiger – sellest on filmimaterjali ja see on tõestatult olemas, aga vähesed meist on seda lähedalt ja looduses näinud või teadnud, mis see üldse on.

Ma ei suuda endale andestada seda, mida tegin …

Ühel õhtul, hilja, öö ajal, sügaval ööl – mitte asjata ei nimetata ööks ka surma – lämmatasin ma oma naise tema haiglavoodis. Ta oli habras. Mina olen tugev. Ta hingas hapnikumaskiga. Tõstsin selle koonuse ta näolt, katsin kätega ta suu ja nina ning palusin, et Jeesus tuleks ja ta ära viiks. Ta viis.

Monitor piiksus ja ma teadsin, et varsti on nad palatis. Ma ei hoolinud sellest, mis minust saab. Aga keegi ei tulnud. Pidin minema ja kellegi kutsuma – haiglas oli liiga vähe õdesid ja liiga palju haigeid. Nad ei saanud olla kindlad, keda süüdistada – ehkki olen üsna kindel, et nad mõtlesid minule. Katsime mu naise linaga ja viimaks välja ilmunud arst kirjutas: „Hingamisseiskus”.

Ma ei kahetse seda, ent ei suuda andestada. Ma tegin õiget asja, aga see oli väär.

„Sa tegid vale asja õigel põhjusel,” ütles pastor. Aga selles jäime eri meelt. See võib kõlada, nagu me lihtsalt pilluksime sõnu, aga siin on suur vahe. Tema leiab, et on vale elu võtta, aga ma tegin seda selleks, et lõpetada naise piinad. Mina usun, et oli õige ta elu võtta. Me olime abielus. Olime üks liha. Aga ma tegin seda valel põhjusel ja mõistsin seda õige pea. Ma ei teinud seda selleks, et lõpetada oma naise valu; tegin selleks, et lõpetada enda oma.

„Ära mõtle selle peale, Shep,” ütleb pastor.

Pärast kirikut läksin koju. Mu poeg vaatas telekat. Beebi oli ärkvel, väga vaikne, pärani silmad suunatud lakke, kuhu valgus oli teinud läbi paokil kardinate varjutriibud. Võtsin ta sülle, läksin tagasi välja ja suundusin haigla poole. Beebi oli soe ja kerge kanda. Kergem kui mu poeg, kui ta sündis. Naine ja mina olime just Uus-Böömimaale kolinud. Uskusime kõigesse – maailma, tulevikku, Jumalasse, rahusse ja armastusse ning, peamiselt, teineteisesse.

Mööda tänavat kõndides ja beebit kandes langesin sellesse pikka aega, kus üks aeg ja teine aeg said samaks ajaks. Mu keha läks sirgu, mu samm pikemaks. Olin ilusa tüdrukuga abielus noor mees ja me olime ühtäkki saanud lapsevanemateks. „Toeta beebi pead,” ütles ta, kui kandsin last, käsi ümbritsemas tema elu.

Tol nädalal pärast poja sündi ei saanud me voodist välja. Me magasime ja sõime, beebi lebas selili meie vahel. Veetsime terve nädala lihtsalt teda vahtides. Meie olime ta teinud. Ilma oskuste ja koolituseta, ilma ülikoolidiplomi ja teadusdollariteta olime me teinud inimolendi. Mis hull, hoolimatu maailm see küll on, kus meie tohime teha inimolendeid?

Naine kõnnib edasi. Märkan, et seisan keset rahvarohket tänavat, magav beebi süles, ja räägin iseendaga. Aga ma ei räägi iseendaga. Ma räägin sinuga. Ikka. Alati. Ära mine.

Mõistate, mida ma mälu kohta mõtlesin? Mu naine ei eksisteeri enam. Sellist inimest ei ole olemas. Ta pass on kehtetuks tunnistatud. Ta pangaarve on suletud. Keegi teine kannab tema riideid. Aga mu meel on teda täis. Kui ta poleks kunagi elanud ja mu meel oleks teda täis, pandaks mind luulude nägemise pärast luku taha. Praegusel juhul ma leinan.

Avastan, et lein tähendab elamist kellegagi, keda ei ole.

Kus sa oled?

Mootorratta mootori möire. Autod, aknad alla lastud ja raadio mängimas. Ruladega lapsed. Haukuv koer. Tühjaks laaditav koormaauto. Kaks vaidlevat naist kõnniteel. Kõik inimesed telefonis. Mees kioskis, kes hüüab: MÜÜME PLATSI PUHTAKS.

See mulle sobib. Viige kõik ära. Autod, inimesed, müügil olev kaup. Koorige kõik puhtaks kuni mullani mu jalge all ja taevani pea kohal. Keerake heli maha. Kustutage pilt. Meie vahel ei ole enam midagi. Kas ma näen sind õhtul minu poole kõndimas? Nii, nagu sa seda tegid, nagu me mõlemad tegime, surmväsinult, töölt koju tulles? Tõstame pilgu ja näeme teineteist, esmalt kaugelt, siis lähedalt? Sinu energia jälle inimkujul. Sinu armastuse atomaarne vorm.

„Pole midagi,” ütles ta, kui teadis, et sureb.

Pole midagi? Siis pole taevas midagi ega maa midagi ega su keha midagi ega meie armatsemine midagi …

Ta raputas pead. „Surm on mu elu kõige tähtsusetum asi. Mida see muudab? Mind ei ole enam.”

„Mina olen,” ütlesin ma.

„See on julm,” ütles ta. „Kui ma saaksin sinu eest oma surma üle elada, siis ma elaksin.”

„TÜHJENDUSMÜÜK. MÜÜME PLATSI PUHTAKS.”

Ongi juba läinud.

Jõudsin tänavale, kus on haigla. Seal on BeebiKast. Just siis ärkab beebi, keda ma kannan, ja ma tunnen teda liigutamas. Me vaatame teineteisele otsa, tema püsimatud sinised silmad otsivad mu tumedat pilku. Ta tõstab ühe tillukese käe, väikese kui lille, ja puudutab mu näo karedat karvatüügast.

Autod tulevad ja autod lähevad minu ja mu teeületuse vahel. Anonüümne alalises liikumises maailm. Beebi ja mina seisame paigal, ja on, justkui ta teaks, et tuleb teha valik.

Või kas tuleb? Tähtsad asjad juhtuvad juhuslikult. Plaanitakse ainult ülejäänu.

Kõndisin ümber kvartali mõeldes, et mõtlen selle üle, aga mu jalad viisid kodu poole, ja vahel tuleb leppida sellega, et süda teab, mida teha.

Kui ma tagasi jõudsin, vaatas mu poeg teleuudiseid. Eelmise õhtu tormi kokkuvõtet ja isikulugusid. Tavalised riigiametnikud kõnelemas tavalisi asju. Siis kutsuti jälle üles pealtnägijaid endast teada andma. Surnud mees. Ta oli Anthony Gonzales, mehhiklane. Pass leiti laiba juurest. Rööv. Tapmine. Ei midagi ebatavalist selles linnas peale ilma.

Aga midagi ebatavalist ikka oli. Ta jättis maha beebi.

„Sa ei tea seda, isa.”

„Ma tean, mida ma tean.”

„Me peaks pollaritele ütlema.”

Kuidas ma küll kasvatasin poja, kes usaldab pollareid? Mu poeg usaldab kõiki. Olen ta pärast mures. Raputan pead. Ta osutab beebile.

„Kui sa pollaritele ei teata, mida sa siis temaga teed?”

„Jätan endale.”

Mu poeg vaatab mind uskumatuna ja hämmelduses. Ma ei saa vastsündinud last endale jätta. See on ebaseaduslik. Aga ma ei hooli sellest. Abitute abistaja. Kas mina võiksin see olla?

Olen teda toitnud ja tal mähkmeid vahetanud. Ostsin teel koju poest kõik, mis vaja. Kui mu naine oleks elus, teeks ta sama, mida mina. Me teeksime seda koos.

Tundub, justkui oleksin andnud elu selle asemele, mille võtsin. See tundub mulle nagu andeksand.

Koos lapsega oli ka dokumendikohver – justkui selleks, et valmistada teda ette karjääriks äris. Kohver on kinni. Räägin oma pojale, et kui me saame ta vanemad üles otsida, siis me teeme seda. Niisiis avame kohvri.

Clo nägu on nagu halval näitlejal odavas komöödiasarjas. Ta silmad lähevad punni. Suu vajub lahti.

„Sa püha risti vägi,” ütleb Clo. „Kas see on ehtne kraam?”

Värsked, pakitud, tihedalt laotud rahatähed nagu gängsterifilmi rekvisiit. Viiskümmend pakki. Kümme tuhat dollarit igas pakis.

Rahatähtede all on pehme sametkott. Teemandid. Kaelakee. Mitte pisikesed teemandikribalad – suured ja lahked nagu naisterahva süda. Aeg nii sügavalt ja selgelt lihvitud tahkudes, et oli, nagu vaataks kristallkuuli.

Teemantide all oli ühe muusikapala noot. Käsitsi kirjutatud. Laulu pealkiri „PERDITA”.

See on siis ta nimi. Selle väikese kadumaläinu.

„Sul on elu lõpuni muretu,” ütleb Clo. „Kui sa kinni ei lähe.”

„Ta on meie oma, Clo. Ta on nüüd su õde. Mina olen nüüd ta isa.”

„Mida sa kavatsed rahaga teha?”

Me kolisime kanti, kus meid ei tuntud. Ma müüsin oma korteri ning ostsin selle ja kohvris olnud raha eest klaveribaari nimega Fleece. See oli maffiakoht ja neil oli vaja sellest lahti saada, nii et sularaha neile sobis. Küsimusi ei esitatud. Teemandid panin panka hoiukarpi tema nimele, kuni ta saab kaheksateist.

Mängisin seda laulu ja õpetasin selle talle selgeks. Ta laulis juba enne kui rääkima õppis.

Ma õpin olema talle ema ja isa. Ta küsib oma ema kohta ja ma ütlen, et me ei tea. Olen talle alati tõtt rääkinud – või piisavalt palju. Ja tema on valge, aga meie mustad, nii et ta teab, et on leidlaps.

Kusagilt peab lugu algama.