Читать книгу Sel pikal ajal. Hogart Shakespeare´i sari - Jeanette Winterson - Страница 5

Üks mees elas lennujaamas.

Leo ja tema poeg Milo vaatasid Leo Londoni kontori täispikkuses aknast välja City lennujaama ja Thamesi suudme poole. Milole meeldis vaadata lennukite õhkutõusmist. Ta oli üheksane ja teadis kõiki lahkumis- ja saabumisaegu peast. Kontori seinal oli suur graafik lennujaama teenindatavatest liinidest – arteriaalselt punased jooned nagu maailma keha kaart.

„Kas see mees on siis tagaotsitav?” küsis Leo.

„Keegi ei otsi teda taga,” ütles Milo. „Ta jooksis ära ja on nüüd omapead. Sellepärast ta lennujaamas elabki.”

Leo seletas, et tagaotsitav ei ole see, et keegi lihtsalt otsib teda taga. „See tähendab, et politsei ajab teda taga.”

Milo mõtles selle peale. Ta kirjutas kooli jaoks juttu. Õpetaja oli käskinud neil proovida kirjutada avalause, milles sisalduks kogu ülejäänud lugu – nii nagu muinasjutus, mis algab „Kuningal oli kolm poega” või „Elas kord sookoll, kes armastas printsessi”.

„Ta ei ole mõrvar, see mees, kes elab lennujaamas,” ütles Milo. „Aga tal ei ole kodu.”

„Miks ei ole?” küsis Leo.

„Ta on vaene,” vastas Milo.

„Äkki ta peaks rohkem tööd tegema,” arvas Leo, „siis saaks ta endale osta lennujaamas elamise asemel lennupileti. Vaata – British Airways Shannoni kaudu New Yorki.”

Nad vaatasid lennukit justkui võimatut lindu stardirajalt tõusmas.

„Kui dinosaurused välja surid,” ütles Leo, „ei surnud nad tegelikult ära, nad pugesid peitu, kuni said lennukitena tagasi tulla.”

Milo naeratas. Leo sasis ta juukseid. Leo õrn koht oli siin, poja juures.

„Kui me sureme, kas me läheme siis ka peitu, kuni saame millegi teisena tagasi tulla?” küsis Milo.

„Su ema arvab nii, sest ta on budist. Võiksid sellest temaga rääkida.”

„Aga mida sina arvad?” küsis Milo. „Näe, CityFlyer Pariisi.”

„Ma ei mõtle selle peale,” ütles Leo. „Kuula mu nõu: ära mõtle millegi peale, mille peale sa ei pea mõtlema.”

Leo vallandati pangast samal aastal, kui Milo sai neljaseks: 2008 oli globaalse kriisi aasta ja Leo oli andnud sellesse oma osa, kuhjates „vastutustundetult kahjumit”, nagu ütles tegevdirektor. Leo leidis, et see pole õiglane. Kõik, mida ta rahaga tegi, oli vastutustundetu, aga keegi ei tahtnud teda vallandada vastutustundetu kasumi pärast.

Kui ta viimast korda pangast lahkus, peenetriibulises Hugo Bossi ülikonnas ja Lobbi kingades, loopisid väljas meelt avaldavad kapitalismivastased noored teda munadega. Leo seisatas hetkeks omletiks muutunud ülikonda vaadates. Siis rebis ta pintsaku seljast, krabas kinni kaks poissi ja heitis nad kõnniteele pikali. Kolmanda lõi vastu seina ja murdis tal ninaluu.

Üks noortest filmis tervet seda juhtumit ja järgmisel päeval Leo vahistati. Tegevdirektor oli tuvastanud videolt tema isiku.

Leo mõisteti süüdi kallaletungis, aga advokaat suutis ta vanglakaristusest päästa, põhjendades seda piiratud vastutustundega (olles äsja vallandatud) ja provokatsiooniga (munad). Igatahes olid tema ohvrid töötud häirikud. Keegi ei paistnud märkavat, et Leo oli samuti töötu.

Kogu see ebaõiglus tekitas Leos trahvi ja kohtukulusid makstes põlgust. Leo ei olnud kapitalismi leiutanud – tema töö oli teha raha süsteemis, mis oli mõeldud raha tegemiseks. See tähendas ka raha kaotamist; krahh oli tegelikult puuduva tooli mäng – kui muusika mängis, ei hoolinud keegi sellest, et toole oli vähem. Kes see ikka tahab istuda, kui saab tantsida? Ta oli minevikus kaotanud mõne väiksema riigi SKT mõõtu summasid, aga alati oli olnud aega saada need tagasi ja rohkemgi teenida. Kui muusika vait jäi, oli ta – ajutiselt – kõik oma toolid pantinud.

Kolmekuise joomise peale võõrutuskliinikusse sattumise ja kolmenädalase kainenemise järel oli talle soovitatud nõustamist kaotatud enesehinnangu taastamiseks.

Kuus kuud sõitis ta kaks korda nädalas oma kodust Little Venice’is Hampsteadi tuntud idaeurooplasest psühhoanalüütiku juurde. Ta vihkas kabineti vaikse klõksuga ust. Ta vihkas tigudiivanit ja kella ja pabertaskurätikute karpi. Ta vihkas fakti – tegelikult kahte, ühte kummagi jala kohta –, et analüütik kandis musti sokke ja pruune sandaale ning rääkis muudkui millestki, mida ta hääldas AMBI-VALJENTSUS.

„Te armastate oma ema ja vihkate teda,” ütles dr Wartz.

„Ei,” ütles Leo. „Ma vihkan teda.”

„Sjee taandub hjeale rinnalje ja pahale rinnalje.”

Leo mõtles rindadele, kuni analüütik rääkis Melanie Kleinist. Järgmisel nädalal võttis Leo seansile kaasa ajakirja Nuts. Ta andis dr Wartzile viltpliiatsi ja palus märkida ringiga head rinnad ning pahade peale tõmmata rist.

„Ühtjeaegu vihatud ja armastatud objekti objektiseerimine,” ütles dr Wartz.

Leo mäletas, et dr Wartz oli kirjutanud olulise raamatu pealkirjaga „Objekti objektiseerimine”. Ta hakkas mõlgutama mõtet lühidast Objektide ajaloost ajaloo vältel, sest oli taibanud, et targana paistmiseks tuli ühte sõna kaks korda tarvitada.

Alguses ei olnud objekte – oli ainult energia. Siis, sõltuvalt vaatepunktist, pärast Suurt Pauku või loomist hakkas maailm ise muutuma objektiks (metaobjektiks?), mis oli täis teisi objekte. Need vajasid nimesid – Objektide Nimetamine. Hiljem leiutati terve hulk objekte: Objektide Leiutamine. Siis, arvas ta, tuli koos sõdade ja üldise inimliku idiootsusega Objektide Hävitamine.

Ja olid olemas ka Ihaluse Objektid. Ta kõht tõmbus pingule.

Siis mõtles ta inventuuridele, arhiividele, laoseisudele, kataloogidele, nimekirjadele, taksonoomiale: Objektide Register. Oli üks kellegi Ameerika autori raamat, mis ta naisele meeldis, pealkirjaks „Objektide ohutus”. Leo ise teadis kõike Objektide Staatusest, mille all ta mõtles Staatuse Objekte, näiteks oma helikopterit (müüdud). Alates kvantteooria tulekust oli olnud Objektide Sobimatus ja – kui eriti sügavalt mõelda – Objektide Tähendus. Ja kuidas on Objektide Tähendusetusega?

Jaa. Kui sul oli nii palju raha, et võisid osta ükskõik mida, kõike, siis võisid sa teada seda, mida teadsid Buddha ja Jeesus: et maine vara on väärtusetu. Teda lõbustas see, et selle teadmise võis omandada maailma suurte vaimsete traditsioonide suhtes vastassuunas liikudes.

Ta ütles: „Kas ühte inimolendit on võimalik kunagi tõeliselt tunda?”

„Jälgijat ja jälgitavat ei saa eraldada,” ütles dr Wartz.

Aga saab küll, mõtles Leo tagasi kontorisse jõudes. Selle jaoks on jälgimissüsteem.

Peagi sai Leo aru, et tal polnud tarvis maksta 500 naela nädalas kahe viiekümneminutilise seansi eest mõistmaks, et teda polnud lapsena armastatud. Või et ta oli täitnud tühjuse „brjutokasumiga”, nagu doktor end väljendas.

„Me kõik ravime iseennast,” ütles Leo dr Wartzile. „Mina teen seda rahaga. Joomine oli reaktsioon. Sellest olen nüüd üle saanud.”

Leo lõpetas teraapia, loobus joomisest ja asutas investeerimisfondi, mis spetsialiseerus panditud ettevõtete väljaostmisele, millest oli võimalik varad välja tuua ja laenud peale võtta, luues sellega ilusat kasumit oma investoritele ning, loomulikult, iseendale. Ta nimetas selle Sitsiiliaks, sest talle meeldis, et see kõlab veidi maffia moodi. Ta oli ema poolt itaallane.

Sitsiilial oli peagi fondides 600 miljonit naela ja Leo püüdles miljardi poole. Maa peal polnud midagi paremat rahapuudusest, millest sai lihtsalt õhust raha teha.

Oma kontoris märkas Leo, et oli Milo segadusse ajanud. Milo oli süngem ja mõtisklevam kui ta isa – rohkem oma ema moodi. Isa ja poeg tegelesid koos lihtsamate asjadega kui elu ja surm. Leo viis Milo jalgpalli vaatama ja ujuma. Ta ei teinud koos pojaga kodutöid ega lugenud talle – neid asju tegi MiMi.

„Emme on varsti siin,” ütles Leo, kuna midagi paremat polnud öelda.

„Kas ma lähen ja kirjutan oma lugu?” küsis Milo.

Leo noogutas. „Vii oma koolikott kööki – võta piima ja üks šokolaadiküpsis, eks?”

Milole meeldis isa kontor. Seal oli alati inimesi, kes teda tähele panid, ja midagi süüa, ja mis kõige parem: seal olid lennukid.

Leo embas Milot. Nad armastasid teineteist. See oli päris. Miloga oli jälle kõik korras. „Üks mees elas lennujaamas,” ütles ta välja minnes.

Leo pöördus tagasi oma kirjutuslaua poole – Linley töö, klaassiledaks lihvitud pikkadest heledatest kaselaudadest. Kontor oli valge: puutumata seinad, valge nahkdiivan, eskimo vaip. Seinal oli suurendatud mustvalge foto tema naisest. Selle digitaalset versiooni hoidis ta oma iPhone’i ekraanil. Ainus värv tuli Tracey Emini disainitud punasest neoonmärgist.

Neoonkiri ütles „RISK=VÄÄRTUS”. See oli osa tsitaadist, mida Leo oli näinud OCCUPY *meeleavaldusel: Millega riskid, seda oled väärt. See tsitaat oli teda häirinud, kuni ta selle ära muutis. Kui ta asutas oma uue firma, tellis ta ka neoonkirja.

Leo kummardus sisetelefoni poole. „Veebi-Cameron! Ma tahan sinuga rääkida!”

Leo naeris oma nalja üle, kui Cameron ukse sulges. Cameron oli endine sõjaväelane. Ta teadis, kuidas käsku vastu võtta.

„Cameron. Ma tahan, et sa paigaldaksid mu naise magamistuppa veebikaamera.”

Cameron võttis selle teatavaks, aga ei mõistnud. „Sa tahad oma naise magamistuppa visuaalse jälgimise süsteemi?”

Leo näis kannatamatu. „Sina vastutad Sitsiilias turvalisuse ja transpordi eest. See on delikaatne teema. Ma ei taha selle töö peale kedagi väljast. Ma tahan kaameralinki siia, oma isiklikule ekraanile.”

Cameron tundis ebamugavust. „Ma olen näinud selliseid asju täiskasvanute saitidel – aga …”

„Ma ei löö oma naise tisside madala resoga pildi peale pihku, kui see sulle muret teeb. Ja me ei kupelda teda kahekümne naelaga seitsme minuti eest mingile ehitajale, kel on ühes käes iPhone ja teine käsi püksis. See on abieluasi. See on lahutus.”

„Sa tahad oma abikaasast ära lahutada?”

„Miks sa niimoodi räägid? Kas sellepärast, et oled šotlane? Ta on mu naine, mitte abikaasa. Abikaasa oleks nagu mees naine.”

Ja siis mõtles Leo Xeno peale. Ja ta mõtles seda sügavama nägemise mullis, mille ta purustas.

„Asi on nii, Cameron, ma arvan, et MiMil on suhe. Ja ma tahan ta sellelt tabada. Tead, miks selle asja nimi on veebikaamera?”

„See on võrku ühendatud kaamera,” ütles Cameron aeglaselt.

„See on ämblikuvõrk, Cameron, putukate püüdmiseks. Ma ei saa öösiti magada, sest mu voodi kubiseb putukatest.”

„Su naine on rase,” ütles Cameron.

„Arvad, et emis ei saa mõnust vinguda, sest ta kõht on põrsaid täis?”

Cameron tundis nägu kuumaks minemas. Ta mummuline lips tegi kõrile haiget.

„Sa räägid oma naisest ja lapsest.”

„Minu lapsest? Minu äbarikust.” Leo murdis pliiatsi pooleks.

„Kas sul on tõendatud põhjust uskuda, et MiMil on kõrvalsuhe?”

„Sa mõtled, kas ma olen teda kellegagi näinud? Ei. Kas see eranuuskur, kes on teda kaks kuud jälitanud, on leidnud midagi, mida ma juba ei tea – kus ta käib, millise mehega kohtub, tema meile ja sõnumeid? Ei.”

„Sa ütlesid, et ei ole teda kellegagi näinud.”

„Kellegagi? Ei.”

„Siis on see kindlasti hullus?”

„Kas sina nimetad mind hulluks, Cameron? Nimetad mind hulluks?

Leo lajatas pliiatsipooled lauale ja läks ümber selle Cameroni juurde. Cameron toetas jalad tugevamini maha, lasi põlved lõdvaks, pingutas kõhulihased ja seisis liikumatult, kui Leo tema ette astus. Cameron teadis, kuidas end hoida. Ja ta teadis Leo äkilisust. Leo nägu oli nii lähedal, et Cameron võis näha ta poore. Ta hoidus hoolikalt silma vaatamast.

Leo astus tagasi ja pöördus järsult aknast välja vaatama.

„Amsterdam,” ütles ta, kui lennuk õhku tõusis. Siis ütles ta ümber pööramata: „Ta võib kohtuda mehega, kellega kohtub, igal nädalapäeval, ja keegi ei mõtlegi sellele. Peale minu. Mina mõtlen sellele umbes kuuskümmend korda minutis.”