Читать книгу Häving. Lõunaringkonna triloogia I - Jeff VanderMeer - Страница 2

Torn, mida poleks pidanud seal olema, tungib maasse paigas, kus mustade mändide mets hõreneb ja algavad mülkad, seejärel pilliroog ja soosaarte nässakad, tuultest vintsutatud puud. Teisel pool soosaari ja looduslikke kanaleid on ookean ning kaldal, pisut kaugemal, mahajäetud majakas. Kogu see kant on raskesti seletatavatel põhjustel olnud juba aastakümneid mahajäetud. Meie ekspeditsioon alasse X oli esimene rohkem kui kahe aasta jooksul ja suur osa meie eelkäijate varustusest oli roostetanud, nende telkidest ja kuuridest olid sisuliselt järel vaid kestad. Ma ei usu, et keegi meist oleks seda üksildast maastikku nähes ohtu tajunud.

Meid oli neli: bioloog, antropoloog, maamõõtja ning psühholoog. Mina olin bioloog. Sel korral olid kõik ekspeditsiooniliikmed naised, välja valitud nende keerukate kriteeriumite põhjal, mida ekspeditsioonide koostamisel kasutati. Psühholoog, kes oli meist vanim, oli ühtlasi ekspeditsiooni juht. Piiri ületamiseks hüpnotiseeris ta meid kõiki, et me meelerahu ei kaotaks. Rannikuni jõudmiseks kulus neli rasket matkapäeva.

Meie ülesanne oli lihtne: baaslaagrist aeglaselt eemale liikudes jätkata riiklikke uuringuid ala X saladuste väljaselgitamiseks.

Mitmesugustest teguritest ja tingimustest sõltuvalt võis ekspeditsioon kesta päevi, kuid või isegi aastaid. Meil olid kaasas kuue kuu varud ja veel kahe aasta varud olid ladustatud baaslaagris. Meile oli ka kinnitatud, et kui peaks tekkima vajadus, siis on ohutu süüa kohapeal leiduvat. Kogu meie toit oli suitsutatud või konservides. Meie varustuse kõige ekstravagantsem osa oli mõõteriist, mis igaühel meist rihmakesega vöö küljes rippus: väike must metallist ristkülik, mille keskel oli klaasiga kaetud auk. Juhuks, kui ava hakkab punaselt helendama, oli meil käsk liikuda poole tunni jooksul „turvalisse kohta”. Meile ei öeldud, mida see aparaat mõõdab või miks me peaksime kartma, kui see punaselt helendama hakkab. Esimeste tundidega harjusin ma sellega nii ära, et ei vaadanud seda enam. Kellasid ja kompasse ei tohtinud meil olla.

Laagrisse jõudnud, asusime vananenud või rikutud varustust välja vahetama, asendades selle kaasatooduga, ja oma telke üles panema. Kuuride parandamine oli plaanis hiljem, siis, kui oleme veendunud, et ala X pole meid mõjutanud. Eelmise ekspeditsiooni liikmed olid lõpuks üksteise järel uitama läinud. Aja jooksul olid nad oma perekondade juurde naasnud, nii et rangelt võttes polnud nad kadunud. Nad olid lihtsalt alalt X ära kadunud ja teadmata viisil piirist väljapoole jäävas maailmas jälle välja ilmunud. Nad ei suutnud midagi rääkida oma teekonna üksikasjadest. See ülekandumine oli toimunud kaheksateistkümne kuu jooksul ja varasemate ekspeditsioonidega polnud midagi niisugust juhtunud. Aga ka muud nähtused võisid esile kutsuda „ekspeditsiooni enneaegse laialimineku”, nagu meie ülemus seda nimetas, nii et kõigepealt pidime kontrollima, kuidas me seal vastu peame.

Meil oli vaja ka keskkonnaga kohaneda. Baaslaagri lähedal metsas võis leiduda karusid ja koiotte. Võis kuulda ootamatut kraaksatust ja ööhaigrut puuoksalt lendu tõusmas ning niiviisi eksitatuna astuda mürkmaole, neid oli seal aga vähemalt kuut liiki. Soos ja kraavides peitsid end suured kahepaiksed ja nii me olime veeproove võttes ettevaatlikud, et mitte liiga sügavale vette minna. Siiski, need ökosüsteemi aspektid ei teinud meile tegelikult muret. Mõned muud asjad võisid aga häirida küll. Kunagi ammu olid siin olnud linnad ja me kohtasime tontlikke märke inimasustusest: pehkinud, sissevajunud punaka katusega osmikuid, poolenisti mutta vajunud, roostes kodaratega vankrirattaid, vaevu märgatavaid jälgi kariloomade tarandikest, millest nüüd olid jäänud ainult kaunistused männiokaste kihis.

Palju hullem oli aga videvikus kostev tugev, madalahäälne oigamine. Mere poolt puhuv tuul ja sisemaa kummaline vaikus nüristasid meie suunataju, nii et see heli tundus imbuvat läbi küpresse niisutava musta vee. Vesi oli nii tume, et me nägime selles oma nägusid, ja see ei liikunud kunagi, oli tardunud nagu klaas, peegeldades küpresse lämmatavaid halle samblatutte. Kui keegi vaatas läbi selle ala ookeani poole, nägi ta ainult musta vett, halle küpressitüvesid ja sambla katkematut, liikumatut allapoole voolamist. Kuulda oli ainult madalat oigamist. Seda, kuidas see mõjus, pole seal viibimata võimalik mõista. Ka selle ilu pole võimalik mõista, ja kui sa näed mahajäetuses ilu, siis muudab see midagi sinu sees. Mahajäetus püüab sind asustada.

Nagu öeldud, me leidsime torni sealt, kus maa metsa all hakkas vettima ja muutus peagi soolase veega sooks. See juhtus neljandal päeval pärast baaslaagrisse jõudmist, me olime juba õppinud ümbruses mingil määral orienteeruma. Me ei arvanud, et leiame sealt midagi; nii meil kaasas olnud kui ka meie eelkäijate poolt maha jäetud veeplekiliste, männitolmuga kokku määritud kaartide kohaselt poleks seal pidanud midagi olema. Ent ometi oli – teerajast vasakul, madalast rohust ümbritsetud ja poolenisti allavarisenud sambla varjus oli ümmargune hallikas kiviplokk, mis näis koosnevat tsemendist ja peenestatud merekarpidest. Ploki läbimõõt oli umbes kaheksateist meetrit ja see ulatus maast paarikümne sentimeetri kõrgusele. Ploki pinnale polnud uuristatud ega kirjutatud midagi, mis võinuks anda aimu selle valmistajate eesmärgist või päritolust. Täpselt põhjasuunas oli ploki pinnas neljakandiline avaus, millest paistsid pimedusse viiva keerdtrepi astmed. Avaust varjasid ämblikuvõrgud ja tormiga langenud oksad, aga alt tuli jahedat õhku.

Algul nägin ainult mina seda kui torni. Ma ei tea, kuskohast tuli mulle pähe sõna torn, arvestades, et see laskus maa sisse. Samahästi oleksin ma võinud seda pidada punkriks või maasse vajunud ehitiseks. Ometi, niipea kui ma nägin keerdtreppi, meenus mulle rannikul seisev majakas ja järsku tekkis mul nägemus sellest, kuidas eelmise ekspeditsiooni liikmed ükshaaval lahkusid, seejärel nihkus aga maapind ühtlasel ja läbimõeldud moel just nii, et majakas jäi rannikule, ent selle maa-alune osa paigutus sisemaale. Kui me seal seisime, nägin ma seda koos paljude keerukate üksikasjadega ning tagantjärele mõeldes oli see mu esimene ebaloogiline mõte pärast sihtkohta jõudmist.

„See on võimatu,” ütles maamõõtja oma kaarte uurides. Hilise pärastlõuna tugevad varjud jätsid ta jahedasse hämarusse ja andsid sõnadele pakilisuse, mida neis muidu poleks olnud. Päike teatas meile, et peagi tuleb meil võimatuse uurimiseks kasutada taskulampe, kuigi mind poleks pimedus üldsegi häirinud.

„Ja ometi on see siin,” ütlesin. „Kui tegemist pole just grupihallutsinatsiooniga.”

„Arhitektuurilist kuuluvust on raske määrata,” ütles antropoloog. „Materjalid on mitmetähenduslikud, vihjates kohalikule päritolule, kuid mitte tingimata kohalikule valmistamisele. Sisse minemata ei saa me teada, kas see on primitiivne või nüüdisaegne või midagi vahepealset. Ja ma parem ei hakka oletama, kui vana see võib olla.”

Meil polnud mingit võimalust ülemustele sellest leiust teada anda. Üks reegel alale X tehtavate ekspeditsioonide kohta oli, et me ei tohtinud välismaailmaga ühendust otsida, sest kardeti mingit pöördumatut nakkust. Meil oli kaasas ka väga vähe nüüdisaegsel tasemel tehnikat. Meil polnud mobiiltelefone, arvuteid, videokaameraid ega keerulisi mõõteseadmeid peale nende veidrate mustade karpide, mis meil vööl rippusid. Meie fotoaparaadid vajasid improviseeritud pimikut. Mobiiltelefonide puudumine jättis teistele mulje, et reaalne maailm asub väga kaugel, kuid mina olin alati eelistanud ilma nendeta läbi ajada. Relvadeks olid meil noad, lukustatud kast vanaaegsete püstolitega ja tõrksa mööndusena kehtivatele turvanõuetele ka üks automaatpüss.

Oodati lihtsalt, et me teeksime märkmeid, nagu need siin, kasutades päevikut, nagu see: kerge, kuid peaaegu hävimatu veekindel paber, painduvad must-valged kaaned, sinised horisontaaljooned ridade jaoks ja punane püstjoon vasakul piiriks. Päevikud kas naasevad koos meiega või leiab need järgmine ekspeditsioon. Meil soovitati lisada võimalikult palju konteksti, et ka need, kes ei tea midagi ala X kohta, mõistaksid meie aruandeid. Meil oli ka käsk mitte rääkida teistega oma märkmetest. Ülemused uskusid, et informatsiooni liigne jagamine võib mõjutada meie tähelepanekuid. Kuid ma teadsin oma kogemustest, kui lootusetu on see katse eelarvamusi välja juurida. Mitte miski, mis elas ja hingas, polnud täielikult objektiivne – isegi mitte vaakumis, isegi mitte siis, kui ta ajul oli ennastohverdav kirg tõe järele.

„Ma olen sellest avastusest elevil,” ütles psühholoog, enne kui me jõudsime tornist rohkem rääkida. „Kas teie olete ka elevil?” Sellist küsimust polnud ta meile varem esitanud. Ettevalmistuse käigus oli ta meilt küsinud pigem selliseid asju nagu: „Kui rahulikuks sa enda arvates suudad ettenägematus olukorras jääda?” Siis oli mulle tundunud, nagu oleks ta rolli esitav kehv näitleja. Nüüd sai veel ilmsemaks, et meie juhiks olemine tegi ta millegipärast närviliseks.

„See on kahtlemata elevust tekitav… ja ootamatu,” ütlesin, püüdes teda mitte osatada, aga päris hästi see mul ei õnnestunud. Mind üllatas, et minus kasvas rahutus – võrrelduna mu ettekujutuste ja unenägudega oleks see avastus kuulunud banaalsemate hulka. Vaimusilmas, enne seda, kui me üle piiri tulime, olin ma näinud igasuguseid asju: hiigellinnu, veidraid loomi ja kord, haiguse ajal, tohutut koletist, kes tõusis lainetest, et meie laager maha lõhkuda.

Maamõõtja kehitas ainult õlgu ja ei vastanud psühholoogi küsimusele. Antropoloog noogutas, nagu oleks minuga nõus. Alla viiva torni sissekäik väljendas millegi olemasolu, see oli nagu tühi pind, millele me saime kirjutada igasuguseid asju. Olemasolu, mis mõjus nagu väike palavik, rõhus meid kõiki.

Ma nimetaksin ülejäänud kolme nimepidi, kui sel oleks mingi tähtsus, kuid ainult maamõõtja pidas vastu rohkem kui päeva või kaks. Liiatigi oli meile rangelt soovitatud nimesid mitte kasutada – me pidime keskenduma oma eesmärgile ja „kõik isiklik tuleks maha jätta”. Nimed kuulusid sinna, kust me olime tulnud, mitte meile, kui me olime ala X piirides.

* * *

Algselt pidi meie ekspeditsioonil olema viis liiget, kaasa pidi tulema ka keeleteadlane. Enne piirini jõudmist pidi igaüks meist eraldi läbima valge heledasti valgustatud ruumi, mille kaugemas seinas oli uks ja nurgas üksik metallist tool. Tooli külgedes olid avad rihmade jaoks, selle võimalik tähendus tekitas pisut ärevust, kuid siis olin ma kindlalt otsustanud alale X välja jõuda. Hoone, kus need ruumid asusid, kuulus Lõunaringkonnale, valitsuse salastatud agentuurile, mis tegeles kõigi alaga X seotud asjadega.

Ootasime seal, kuni teostati lugematu arv mõõtmisi ning laes olevatest avadest tabasid meid õhupahvakud, mõned külmad ja mõned kuumad. Mingil ajal käis psühholoog meid kõiki vaatamas, aga ma ei mäleta, millest me rääkisime. Siis me väljusime kaugemas seinas olevast uksest ja jõudsime saali, millest kahe poolega uks viis pikka koridori. Psühholoog tervitas meid seal, aga keeleteadlane ei ilmunudki välja.

„Ta mõtles ümber,” ütles psühholoog meile, vastates meie küsimustele range pilguga. „Ta otsustas maha jääda.” See mõjus pisut šokeerivalt, kuid samas tundsime ka kergendust, et tegemist polnud kellegi teisega. Kõigi meie oskustest tundusid keeleteadlase omad kõige vähem olulistena.

Hetke pärast ütles psühholoog: „Noh, tehke oma teadvus tühjaks.” See tähendas, ta alustab hüpnotiseerimist, et me saaksime üle piiri minna. Seejärel pidi ta endale mingisugust autohüpnoosi rakendama. Meile oli seletatud, et piiri ületades tuleb kasutada ettevaatusabinõusid, mis kaitseksid meid võimalike trikkide eest, mida teadvus võib meile mängida. Ilmselt olid hallutsinatsioonid üsna tavalised. Vähemalt nii meile öeldi. Nüüd ei saa ma enam kindel olla, et see oli tõsi. Piiri tegelikku olemust hoiti meie eest turvalisuse huvides salajas, me teadsime ainult, et seda pole palja silmaga näha.

Nii et kui ma koos teistega „ärkasin”, olin ma täisvarustuses, kaasa arvatud rasked matkasaapad, kaheksateistkümnekilone seljakott ja hulk muud varustust vöö küljes. Kõigil meil kolmel oli tasakaalu hoidmisega raskusi ja antropoloog vajus ühele põlvele, psühholoog aga ootas kannatlikult, kuni me taastume. „Vabandust,” ütles ta. „See oli nii pehme sisenemine, kui ma suutsin korraldada.”

Maamõõtja vandus ja põrnitses teda altkulmu. Ilmselt peeti tema äkilisevõitu iseloomu eeliseks. Talle omasel kombel ajas antropoloog end midagi kurtmata püsti. Ja mulle omasel kombel olin ma ümbruse uurimisest nii hõivatud, et ei võtnud seda karmi ärkamist isiklikult. Näiteks panin tähele vaevu märgatava muige julmust psühholoogi huultel, kui ta jälgis meie kohanemisraskusi, antropoloog komistas veel ja vabandas komistamise pärast. Hiljem sain aru, et võisin ta ilmet ka valesti tõlgendada; julmuse asemel võis olla ka valulisus või enesehaletsus.

Me olime metsarajal, millel oli kiviklibu, kuivanud lehti ja katsudes niiskena tunduvaid männiokkaid. Neil roomasid sipelgherilased ja väikesed säravad mardikad. Kõrged männid oma soomuseliste koorekõrgendikega kasvasid mõlemal pool rada ja lendavate lindude varjud võlusid nende vahele jooni. Õhk oli nii värske, et lausa lõi kopse, ning esimestel sekunditel me pidime hingamiseks pingutama – peamiselt üllatusest. Siis, märkinud meie asukoha puutüve külge seotud punase riidetükiga, hakkasime edasi tundmatusse kõndima. Juhuks, kui psühholoog peaks mingil põhjusel töövõimetuks osutuma ega saa meid missiooni lõppedes tagasi üle piiri toimetada, oli meil käsk naasta ja oodata „väljatõmbamist”. Keegi polnud kunagi seletanud, mil moel see „väljatõmbamine” peaks toimuma, kuid võis oletada, et meie ülemused saavad seda punkti eemalt kuidagi jälgida, kuigi see asus teisel pool piiri.

Meil oli käsk saabudes mitte tagasi vaadata, kuid ma piilusin siiski, kui psühholoogi tähelepanu oli mujal. Õigupoolest ma ei tea, mida ma nägin. See oli ähmane, ebamäärane ja juba kaugel selja taga – võib-olla värav, võib-olla silmapete. Lihtsalt hetkeline mulje kihisevast valguseplokist, mis kiiresti hääbus.

* * *

Põhjused, miks ma vabatahtlikuks hakkasin, erinesid suuresti mu oskustest, mida ekspeditsioon vajas. Ma usun, mind valiti välja seepärast, et mu erialaks olid üleminekufaasis keskkonnad, ja see konkreetne keskkond tegi läbi juba mitmendat üleminekut, mis tähendas, et see oli koduks keerulistele ökosüsteemidele.

Mujal oli vähe kohti, kus kümmekonna kilomeetri pikkuse rännakuga võis jõuda metsast rabani, sealt soolase veega märgalani ja sealt randa. Alal X, öeldi mulle, leian ma merelisi eluvorme, kes on kohanenud soolaka mageveega ja kes mõõna ajal ujuvad roostikus olevaid looduslikke kanaleid mööda kaugele sisemaale, jagades keskkonda saarmaste ja hirvedega. Kui aga kõndida rannas, mis kubises viiuldajakrabide aukudest, võis vahel märgata suuri kahepaikseid, sest nemadki olid selle keskkonnaga kohanenud.

Mõistsin nüüd, miks keegi alal X ei elanud ning et just seetõttu oli see nii rikkumatu, kuid see läks mul alatasa meelest. Olin otsustanud selle asemel uskuda, et tegemist on lihtsalt hoolega hoitud looduskaitsealaga, meie aga oleme juhtumisi teadlasetaustaga matkajad. Mingis mõttes oli see loogiline: me ei teadnud, mis siin oli juhtunud või mis on juhtumas, ning kõik eelnevalt välja mõeldud teooriad mõjutaksid seda, kuidas ma leitavaid asitõendeid analüüsin. Pealegi polnud minu puhul üldse oluline, milliseid valesid ma endale räägin, sest mu elu reaalses maailmas oli muutunud vähemalt niisama tühjaks kui ala X. Kuna mul polnud maha jäänud ühtegi ankrut, siis ma pidin olema siin. Mis teistesse puutus, siis ma ei teadnud, mida nad endale ütlesid, ei tahtnudki seda teada, kuid uskusin, et nad kõik vähemalt teesklevad mingit uudishimu. Uudishimu võib olla võimas vahend tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.

Sel õhtul rääkisime tornist, kuigi teised kolm nimetasid seda järjekindlalt tunneliks. Suund, milles meie uurimistööd liikusid, sõltus otsustest, mida igaüks meist tegi, psühholoogi autoriteet moodustas nagu laiema ringi meie otsuste ümber. Üks printsiipidest, millest nüüd ekspeditsioonide saatmisel lähtuti, oli anda igale liikmele mõningane otsustamisõigus, mis suurendaks „oluliste variatsioonide võimalikkust”.

See ebamäärane põhimõte leidis väljendust meie erinevates taustateadmistes. Näiteks õppisime küll kõik relvade kasutamise ja ellujäämise põhitõdesid, kuid maamõõtjal oli meditsiini ja tulirelvadega palju rohkem kogemusi kui ülejäänutel. Antropoloog oli kunagi olnud arhitekt; tegelikult oli ta kord enda projekteeritud hoones tulekahju ajal ellu jäänud – see oli kõige isiklikum asi, mida ma olin tema kohta teada saanud. Mis puutus psühholoogi, siis tema kohta me teadsime kõige vähem, aga küllap me uskusime kõik, et tal on mingi juhtimisega seotud taust.

Omast kohast oli vestlus tornist meie esimene võimalus järele proovida, kus olid lahkarvamuste ja kompromisside piirid.

„Ma ei arva, et me peaksime tunnelile keskenduma,” ütles antropoloog. „Me peaksime enne uurima kaugemat ümbrust ja tulema siis tagasi andmetega, mida meil on vahepeal õnnestunud koguda – muuhulgas majakast.”

Kui aimatav ja samas ehk ka ettenägelik oli antropoloogi katse leida ohutum, mugavam võimalus. Kuigi kaardistamine näis mulle pealiskaudse ja üksluisena, ei saanud ma eitada, et eksisteeris torn, millest ühelgi kaardil polnud ainsatki märki.

Siis hakkas rääkima maamõõtja. „Sel juhul, tundub mulle, me peame olema kindlad, et tunnel pole midagi ohtlikku või ähvardavat. Enne, kui me kaugemat ümbrust uurima läheme. Muidu on see nagu vaenlane meie tagalas, kui me ise edasi tungime.” Ta oli ekspeditsioonile tulnud sõjaväest ja ma juba nägin, kui väärtuslik see kogemus oli. Ma olin arvanud, et maamõõtja pooldab alati kaugemale minekut, nii et ta seisukoht tundus kaalukana.

„Ma ootan kärsitult võimalust siinseid asualasid uurida,” ütlesin. „Aga mulle tundub, arvestades „tunneli”… või torni… puudumist kõigil kaartidel, et see on oluline. See on kas meelega meie kaartidelt ära jäetud ja seega juba teadaolev asi… mis oleks nagu sõnum… või siis on see midagi uut, mida eelmise ekspeditsiooni saabumise ajal siin veel polnud.”

Maamõõtja heitis mulle toetuse eest tänuliku pilgu, kuid mu seisukohal polnud tema aitamisega mingit pistmist. Ettekujutus tornist, mis oli suunatud otse alla, tekitas oma struktuuriga ühtaegu peapööritust ja lummas. Ma polnud kindel, kumba neist kahest ma igatsesin ja kumba pelgasin, ning vaimusilmas nägin ma merikarpide sisekülgi ja muid looduslikke mustreid tasakaalustamas ootamatut hüpet kaljult alla tundmatusse.

Psühholoog noogutas, näis neid arvamusi kaaluvat ja küsis siis: „Kas kellelgi on vähimalgi määral tunne, et tahab lahkuda?” See oli õigustatud, kuid siiski räige küsimus.

Kõik me kolm raputasime pead.

„Aga sina?” küsis maamõõtja psühholoogilt. „Milline on sinu arvamus?”

Psühholoog muigas, mis tundus veidrana. Ent ta pidi teadma, et ükskõik kellel meist võis olla ülesanne jälgida tema reaktsiooni erinevatele stiimulitele. Võib-olla tegi talle nalja mõte, et selleks oli valitud maamõõtja, asjade pealispinna ekspert, mitte aga bioloog või antropoloog. „Ma pean tunnistama, et hetkel teeb miski mind üsna rahutuks. Ma pole küll kindel, kas seda põhjustab kogu ümbritsev keskkond või tunneli olemasolu. Isiklikult tahaksin ma välistada, et see on tunnelist.”

Tornist.

„Kolm ühe vastu, seega,” ütles antropoloog, tundes ilmset kergendust, et otsus oli tema eest ära tehtud.

Maamõõtja kehitas ainult õlgu.

Võib-olla ma olin uudishimu suhtes eksinud. Maamõõtja ei paistnud millegi vastu uudishimu tundvat.

„Igav?” küsisin.

„Tahaks sellega juba pihta hakata,” ütles ta kogu rühmale, nagu oleksin ma seda küsinud meie kõigi nimel.

Olime vestluseks kogunenud ühistelki. Selleks ajaks oli pimedaks läinud ja varsti kostis öös veider kaeblik heli – me teadsime küll, et sellel pidi olema mingi loomulik põhjus, kuid ikkagi ajas see kananaha ihule. Nagu oleks see olnud signaal laialiminekuks, läks igaüks tagasi oma telki, et seal oma mõtetega üksi olla. Lebasin telgis mõnda aega ärkvel, püüdes mõelda tornist kui tunnelist või vähemalt šahtist, aga see ei õnnestunud. Selle asemel läksid mu mõtted ikka tagasi küsimuse juurde: Mis on peidus selle põhjas?

* * *

Teekonnal piirist rannikul asuva baaslaagrini polnud me kogenud peaaegu mitte midagi ebaharilikku. Linnud laulsid, just nagu pididki; hirved panid plehku, valged sabad nagu hüüumärgid rohelise ja pruuni alusmetsa taustal; kõverjalgsed pesukarud tatsasid kõikudes oma asju ajama ega teinud meist väljagi. Ma arvan, et rühmana me tundsime lausa peapööritust – olime lõpuks vabad kuid kestnud väljaõppe ja ettevalmistuste piirangutest. Kuni me olime selles koridoris, selles üleminekuruumis, ei saanud meiega midagi juhtuda. Me polnud enam need, kes olime olnud, ega veel ka need, kelleks me pidime saama sihtkohta jõudes.

Päev enne laagrini jõudmist oli seda meeleolu korraks rikkunud tohutu metssiga, kes eespool meie rajale ilmus. Nii kaugel küll, et isegi binokliga saime vaevu aru, millega tegemist. Metssigadel on kehv nägemine, kuid hämmastavalt hea lõhnataju, ning meist umbes saja meetri kaugusel olles otsustas ta meid rünnata. Jooksis müdinal mööda rada meie poole… meil aga jäi piisavalt aega mõelda, mida me saaksime teha, seega olime välja võtnud pikad noad ja maamõõtja oma püssi. Kuulid oleksid rohkem kui kolmsada kilo kaaluva sea ehk peatanud, aga võibolla ka mitte. Me ei tundnud end nii kindlalt, et oleksime sea ajutiselt tähelepanuta jätnud, otsinud varustuse hulgast kasti püstolitega ja avanud selle kolm lukku.

Psühholoogil ei jäänud aega, et valmistada ette mõni hüpnootiline sugestioon, mis oleks aidanud meil keskenduda ja olukorda kontrolli all hoida; õigupoolest ei teinud ta muud, kui ütles: „Ärge minge sellele ligidale! Ärge laske sel ennast puudutada!” – siga aga jätkas oma tormamist. Antropoloog itsitas närviliselt, nii pikalt arenev hädaolukord oligi muidugi absurdne. Ainult maamõõtja oli asjakohaselt reageerinud: laskunud ühele põlvele, et kindlamalt sihtida; üks meile antud käskudest kõlas abivalmilt „tappa ainult surmaohu korral”.

Mina kasutasin kogu aeg binoklit, ja kui metssiga jõudis lähemale, läks ta nägu ikka veidramaks ja veidramaks. Näojooned olid kuidagi moondunud, nagu kannataks loom äärmuslike sisepiinade käes. Ta kärsas või laias piklikus näos polnud midagi erakordset, ent ometi tekkis mul sissepoole pööratud pilgust ja just nagu nähtamatute ratsmete tõmbest vasakule pööratud peast jahmatav mulje millegi kohalolust. Kuldi silmades oleks olnud nagu elektriline sädelus, aga ma ei pidanud seda reaalseks. Pigem pidasin seda mu binoklit hoidva käe kerge värisemise kõrvaltulemuseks.

Ent mis seda kulti ka pures, igatahes pani see varsti nahka ka tema rünnakusoovi. Ta lasi kuuldavale häälitsuse, mida ma oskan nimetada vaid ahastuskarjeks, ja pööras järsult vasakule alusmetsa. Selleks ajaks, kui me selle punktini jõudsime, oli kult kadunud ja temast oli jäänud ainult mahatrambitud rada.

Veel mitme tunni jooksul püüdsin ma leida nähtule seletust: parasiidid, mingid muud neuroloogilise toimega kaasorganismid. Otsisin läbinisti loogilist bioloogilist teooriat. Siis, mõne aja pärast, kadus kult tagaplaanile nagu kõik muu, millest me olime piirilt tulles möödunud, ja ma vaatasin jälle tulevikku.

* * *

Torni avastamisele järgnenud hommikul tõusime vara, sõime hommikusöögi ja kustutasime lõkketule. Õhk oli aastaajale omaselt jahe ja karge. Maamõõtja avas relvakasti ja andis igaühele meist püstoli. Enda kätte jättis ta püssi, mille täiendavaks eeliseks oli lamp püssitoru all. Me polnud arvanud, et peame selle kasti nii varakult avama, ja kuigi keegi meist ei protesteerinud, tundsin ometi meie vahel kasvavaid pingeid. Teadsime, et teise alale X tehtud ekspeditsiooni liikmed olid end tulirelvadega tapnud, kolmanda ekspeditsiooni liikmed aga üksteist maha lasknud. Alles siis, kui mitu järgmist ekspeditsiooni olid lõpetanud inimohvriteta, andsid ülemused loa jälle tulirelvad kaasa võtta. Meie olime kaheteistkümnes ekspeditsioon.

Nii et me läksime kõik neljakesi torni juurde tagasi. Päikesevalgus langes läbi sambla ja lehtede, moodustas sissekäigu siledal pinnal heledaid saarestikke. Avaus oli silmatorkamatu, ükskõikne, mitte millegi poolest pahaendeline… ja ometi nõudis selle silmitsemine, seal seismine tahtepingutust. Märkasin, et antropoloog kontrollis oma musta karpi ja tundis kergendust, nähes, et punane tuli pole sellel põlema hakanud. Vastasel korral oleksime pidanud oma uurimisretke katkestama, muude asjadega tegelema. Seda poleks ma kergest hirmutundest hoolimata tahtnud.

„Kui sügavale see teie arvates ulatub?” küsis antropoloog.

„Pidage meeles, et me peame usaldama oma mõõtmisi,” vastas psühholoog kergelt kulmu kortsutades. „Mõõdud ei valeta. Selle konstruktsiooni läbimõõt on 18,71 meetrit. See ulatub maapinnast 20 sentimeetri kõrgusele. Ava näib osutavat otse põhjasuunas või sellele väga lähedale, mis võib aja jooksul öelda meile midagi selle loomise kohta. See on valmistatud kivist ja karplubjakivist, mitte metallist või tellistest. Need on faktid.

Selle puudumine varasematel kaartidel tähendab ainult seda, et vahepeal on torm sissepääsu paljastanud.”

Leidsin, et psühholoogi usk mõõtmistesse ja tema seletus torni puudumisele kaartidelt oli kuidagi veidralt… armas? Võimalik, et ta tahtis ainult meid julgustada, kuid ma eelistasin arvata, et ta püüdis julgustada iseennast. Tema positsioon – juhtida ja tõenäoliselt teada rohkem kui meie – oli ilmselt raske ja üksildane.

„Ma loodan, et see on ainult kaks meetrit sügav, ja me saame kaardistamisega jätkata,” ütles maamõõtja, püüdes seda teha kergel toonil, kuid siis adus ta ise, nagu ka meie, paralleeli ütlemisega „kaks meetrit mulla all” ning maad võttis vaikus.

„Ma tahan teile öelda, et ma mõtlen sellest kogu aeg kui tornist,” tunnistasin. „Ma ei näe seda tunnelina.” Tundus olulisena tuua see erisus välja enne laskuma hakkamist, kuigi see mõjutas nende hinnangut mu vaimsele tervisele. Ma nägin maasse tungivat torni. See, et me seisime selle kõrgeimas punktis, tekitas minus pisut peapööritust.

Kõik kolm vaatasid mind nii, nagu oleksin ma see veider karje videvikus, ja hetke pärast ütles psühholoog: „Kui see aitab sul end mugavamalt tunda, siis ma ei näe selles midagi halba.”

Jälle tekkis puuvõrade all vaikus. Põrnikas lendas tolmukübemeid jahtides spiraalis üles okste poole. Ma arvan, me kõik saime aru, et alles nüüd oleme tõepoolest jõudnud alale X.

„Ma lähen ees ja vaatan, mis seal all on,” ütles maamõõtja lõpuks ja meil oli hea meel temaga nõustuda. Trepišahti algus keerdus järsult allapoole ja astmed olid kitsad, nii et maamõõtja pidi laskumist alustama selg ees. Puhastasime keppidega avause ämblikuvõrkudest ja ta laskus paari astme võrra. Kõigutas end seal, püss seljas, ja vaatas üles meie poole. Ta oli juuksed kukla taha kokku tõmmanud, nii paistsid ta näojooned pingsate ja murelikena. Kas see oli hetk, mil me oleksime pidanud ta peatama? Mõtlema välja mingi muu plaani? Kui jah, siis polnud kellelgi meist selleks pealehakkamist. Maamõõtja muigas veidralt, peaaegu üleolevalt, ja hakkas laskuma, kuni me nägime all ainult tema pimedusest raamitud nägu ning siis enam sedagi mitte. Temast jäänud tühjus mõjus mulle šokeerivalt, just nagu oleks juhtunud vastupidine: nagu oleks nägu järsku pimedusest välja ujunud. Hingasin järsult sisse, tõmmates sellega endale psühholoogi uuriva pilgu. Antropoloog oli süvenenud trepi põrnitsemisse ega märganud midagi.

„Kas kõik on korras?” hõikas psühholoog maamõõtjale. Alles sekundi eest olid asjad olnud hästi. Miks peaks nüüd midagi teisiti olema?

Nagu minuga nõustudes maamõõtja ainult mühatas vastu. Veel mõne hetke jooksul kuulsime, kuidas ta nende lühikeste astmetega heitles. Järgnes vaikus ja siis teistsugune liikumine, teistsuguse rütmiga, mis ühe õudse hetke vältel tundus pärinevat teisest allikast.

Ent siis hõikas maamõõtja meile: „Selle tasemeni on kõik korras!” Selle tasemeni. Miski minus reageeris elevusega tõsiasjale, et mu kujutlus tornist polnud veel valeks osutunud.

See oli signaal mulle ja antropoloogile alustada laskumist, psühholoog jäi valvesse. „Aeg minna,” ütles psühholoog nii pealiskaudselt, nagu oleksime koolis ja tunnid just lõppesid.

Mind haaras mingi ebamäärane tunne ja hetkeks hõljusid mu nägemisväljas mustad täpid. Järgnesin antropoloogile läbi võrguräbalate ja selles säilinud putukakestade nii innukalt, et oleksin peaaegu ta alla tõuganud. Viimane pilt üles jäänud maailmast: psühholoog kergelt kulmu kortsutades alla minu poole vaatamas, puud tema taga, taevasina oli aga treppi ümbritsevate tumedate seinte taustal peaaegu silmipimestav.

All sirutusid varjud seintele. Temperatuur langes, hääled muutusid tuhmiks, pehmed astmed neelasid meie sammud.

Umbes kuus meetrit allpool maapinda avanes trepišaht madalamale tasapinnale. Lagi võis olla kahe ja poole meetri kõrgusel, mis tähendas, et meie peade kohal oli kolme ja poole meetri paksune kivikiht. Ruumi valgustas maamõõtja püssi küljes olev lamp, kuid ta oli seljaga meie poole ning uuris tuhmvalgeid, igasuguste kaunistusteta seinu. Mõned praod osutasid kas ehitise eale või mingile ootamatule pingeallikale. Tasandi ümbermõõt paistis samasugusena kui maapinnal oleval osal, mis jällegi toetas mõtet terviklikust maasse maetud konstruktsioonist.

„See läheb edasi,” ütles maamõõtja ning osutas püssiga kaugema seina poole, täpselt selle avause vastasküljele, mille kaudu me olime sellele tasandile jõudnud. Seal oli võlvkaar ja pimedus, mis vihjas laskuvatele astmetele. Kui see oli torn, siis oli see siin mitte põrand, vaid maandumisplats või osa kahuritornist. Ta hakkas võlvkaare poole minema, mina aga olin veel haaratud oma taskulambiga seinte valgustamisest ja nende uurimisest. Seinte tühjus lummas mind. Püüdsin ette kujutada, kes võis olla selle ehitaja, kuid ei suutnud.

Mõtlesin jälle majaka siluetile, nii nagu me seda baaslaagrisse saabumise päeva pärastlõunal olime näinud. Olime eeldanud, et kõnealune konstruktsioon on majakas, sest kaardi järgi pidi sellel kohal olema majakas, ning kuna kõik olid kohe ära tundnud, milline majakas peaks