Читать книгу Rehbinderi efekt - Jelena Minkina-Taycher - Страница 5

Ei, sõnad tulid hiljem. Algul oli üksnes see valguse ja heli meeletu võlukooslus – lippavate klahvide helin, kuumad päikesetriibud aknalaual, lillekahl suures klaaspurgis, suhkrus sulavad suured prunnakad maasikad.

Vanaema mängis hoogsalt ja valjusti ning väikesel Ljoval oli kange tahtmine kätega vehkida, keerutada ja põgenevale rütmile järele lennata, kuid magusad, mahlast tilkuvad marjad tõmbasid tähelepanu endale. Terve marjamägi suures maalinguga taldrikus! Sai võtta palju tahes, toppida tervenisti suhu, neelata häälekalt, kugistada, lakkuda sõrmi – mänguhoos vanaema ei pannud mingeid häbitusi tähele.

Valitses imeline joovastav palavus, hiiglaslikud kiilid siristasid pitsilistes kardinavoltides, naabritüdruk tuli joostes piimakannuga, ent tardus sinnasamasse ukseavasse, unustas ennast harjumatut muusikat kuulama. Ah, kui kenad olid need läikivad kelmikad silmad, sassis valged kiharad, peenikeste sõrmedega käed, väikesed paljad jalalabad põimvaibal. Ja helisev triller ülemistes oktavites, ilmvõimatu lõputu triller, puha kuueteistkümnendikud ja kolmekümnekahendikud, kuueteistkümnendikud ja kolmekümnekahendikud...

„Vanaema, kuidas ma sind küll armastan!”

„Ljovuška, sa mu päikseke!”

Pehmed käed kallistavad ja keerutavad, kohevad hallid juuksed, suured tulised rinnad, närtsivate lillede lämmatav, magus ja ahvatlev lõhn...

„Vanaema, ütlen sulle salaja, ainult väga vaikselt, vaat siia, kõrva sisse. Vanaema, ma tahan kohe praegu naist võtta!”

Suvi oli alati imeilus aeg. Siis katkes, olgugi ajutiselt, teine elu, harjumuslik igav elu kinnistes ruumides – krigisevaid lämmatavaid asju täis kuhjatud toas, suures ühiskorteris, samuti lämbes, tulvil võõraid lõhnu ja hääli, mingites teistes majades ja tubades, kus nad vanaemaga külas käisid. Isegi jalgrattasõit oli lubatud ainult korteris, pikas koridoris, mis ulatus ja lookles hiiglasliku köögi juurest jubeda, raskelt lehkava ja alailma hõivatud kemmerguni. Kemmerg oli omaette piin, sest tol aastal oli ema pissipoti otsustavalt ära visanud. Loomulikult ei sobinud nii suurel poisil käia väikese poti peal, kuid sünge haisev kemmerg palja räpase WC-potiga ja sama räpase mõrase nupuga pika nööri otsas tekitasid igavest õudu ning Ljova sobitas end, ise piineldes ja häbist värisedes, vannitoas kraanikaussi pissima.

Tol suvel sõitsid nad vanaemaga nagu varemaltki tema sõbratari Ljubotška juurde Moldovasse ühte sooja linnakesse, kus igiammu, kujuteldamatult iidsel ajal, veel enne revolutsiooni ja kodusõda, käis vanaema, keda toona kutsuti Šulaks, gümnaasiumis koos sellesama Ljubotška ja veel ühe sõbratari – Njuljaga.

Voodi kohal rippus foto kolmest muinasjutulisest tüdrukust rangetes kleitides, põllede ja kübaratega, ning võimatu oli vanaema nende suguvõsa suure kühmnina tõttu mitte ära tunda. Väike Ljova naeris tasahilju nende naljakate lapselike nimede üle – Njulja, Šula. Veel naljakamatena paistsid lilled ja lindid puruvanas pruunis albumis, kus paks hallipäine Ljubotša päevapilte hoidis. See album pisteti Ljovale sageli pihku – „vaata pilte”, mille all mõeldi seda, et ärgu hüpaku ega segagu naiste lõputut vadistamist. Rasketelt jäikadelt lehtedelt vaatasid üksmeelselt vastu habemetega vanamehed, kübaratega daamid, lõputu hulk pontsakaid sülelapsi, ühesugustes madrusekraega kostüümides poisid. Ja jälle need kolm tüdrukut – algul istuvad joonistatud pilvise maastiku taustal reas päris väikesed tüdrukud, seejärel samal foonil, kuid juba seisavad ja naeratavad ühtemoodi sirakad patsidega gümnaasiumipreilid ning lõpuks naeravad käest kinni hoides kolm veetlevat neiut pikkades kleitides.

Tegelikult (Ljova oli seda lugu tuhat korda kuulnud!) olid nii vanaemale kui ka tema õele pandud kaunid piiblinimed – Šulamit ja Lija^[2.], nagu rabi lastelastele kohane. Ärge kahelge, kordas vanaema, kodus austati ja järgiti religioosseid traditsioone, kuid sellegipoolest otsustas isa, muuseas tuntud rahvavalgustaja ja ühiskonnategelase vend, tütardele ilmaliku hariduse anda.

Jah, tõsise ilmaliku hariduse, kujutage ette! Tüdrukud said kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist saadetud välismaale, täpsemalt Genfi konservatooriumi, süvendatud muusikaõpingutele. Sellest unistas eriti vanaema vanem õde Lija, suurepärane pianist, kirglik Liszti ja Chopini austaja. Kuid kohe esimesel kuulsa maestro juures õppimise aastal juhtus kohutav õnnetus – Lija mängis käed üle ja pidi arsti pealekäimisel musitseerimisest määramata ajaks loobuma. Meeleheitest lonkis ta päevad läbi kõlekülmas linnas ringi, sai armutu influentsa ja palavik viis ta kolme päevaga hauda.

Just niimoodi oli vanaema jutustanud ning Ljovuška kujutlusse kerkis aina õnnetu Lija, tumedad leegitsevad silmad, peened käed pitsilisel päevatekil, ja ilusad tundmatud sõnad – maestro, influentsa – ajasid nutu peale.

Tolsamal õnnetul aastal saavutas vanaema isa, kohkunud ja murest murtud, oma tahtmise, et Šula jätaks kutselise muusiku haridustee katki ja läheks üle Sorbonne’i loodusteaduskonda. Meenub, et Ljova pidas tükk aega seda looduses õppimiseks, kuid selgus, et niiviisi nimetatakse meditsiini, bioloogiat ning teisi igavaid ja ebameeldivaid teadusi. Mõningase kõhklemise järel valis vanaema farmakoloogia.

„Töökas ja vastutustundlik inimene saab ja peab ükskõik mis alal edasi jõudma!” kordas ta emale ja Ljovale manitsevalt.

„Kuid kas siis hingest, plaanidest, raisatud ajast pole kahju?” hüüatas ema. „Õppida nii palju aastaid muusikat ning jätta vanemate hirmu ja kapriiside tõttu kõik sinnapaika!”

„Vanematel ei saa kapriise olla! Targad lapsed saavad sellest suurepäraselt aru ja kuulavad vanemate sõna. Aga koduste keskel musitseerimine pole sugugi vähem tähtis, just niiviisi kujunevad mitmekülgne isiksus ja armastus ilu vastu!”

Vanaema mängis nende vana heakõlalist pianiinot tõesti sageli ja vaimustusega, tal oli hiilgav tehnika ja väga täpne kõla. Aga hommikul, keeranud juuksed krunni, seadis ta sammud apteeki, kus valitses ideaalne kord ning kolleegid tardusid üksi tema ilmudes paigale nagu sõdurid rivis. Nii juhtuski, et Ljovale jäi igaveseks mällu justkui kaks erinevat vanaema – lehvivate lokkide ja kirgliku kirgastunud näoga virtuooslik pianist ning valge tärgeldatud mütsikesega range apteegijuhataja.

Ljova sünnist peale olid nad elanud suures sirmiga poolitatud toas kolmekesi – ema, vanaema ja Ljova ise, tavaline normaalne pere. Kunagi oli küll selles toas elanud ka Ljova isa Borja, ema mees, vanaema niiviisi ütleski – „sinu mees”, kuid ta hukkus hirmus ammu, 41. aasta novembris. See oli eriti tuskategev, sest Ljova sündis ju detsembris, tervelt kuu aega hiljem, ning järelikult ei võinud nad isaga mitte kunagi ja mitte kuskil kokku saada, isegi mitte juhuslikult, isegi kui sõda oleks lõppenud tolsamal aastal. Tõsi küll, vanaema ütlusest „sinu mees” ei kostnud mitte kahetsust, vaid pigem rahulolematust, samamoodi rääkis ta ka ema tööst korrektorina kirjastuses – „sinu töö”, ema aga sai seepeale pahaseks ja isegi nuttis. Kuid nii vanaema torisemine kui ka ema pisarad paistsid tavaliste ja mitte hirmsatena ning lõppesid harilikult kallistustega. Ning Ljovale ei tulnud kordagi pähe mõtet vanaema mehest, see tähendab ema isast. Võib-olla pole teda iial olnudki!

Muidugi kasvasid paljud hoovist ja koolist tuttavad poisid isata, kuid ikkagi vähestele langes osaks selline jagamatu naistevald. Vanaema koos kogu ustavate apteekrite kollektiiviga, ema koos sõbrataridega kirjastusest, naabrinaised, õpetajad, õmblejannad, piimanaised. Ja nende kõigi peale vaid üks Ljovuška, armas käharpäine poiss lehviga kuues. Piisas peadpidi vanaema rinnale liibumisest, et saada andeksandi ükskõik millise pahateo eest. Ema armastas rohkem viisakaid sõnu ja jutuajamisi, näiteks „anna andeks, unustasin sulle aitäh öelda”, „ma saan aru, et kiirustasin mõtlematult”, „ma eksisin kogemata”. Naabrinaised jumaldasid väikesi tähelepanuavaldusi, võisid mingisuguse hoovis prügikastide tagant nopitud võilille eest vabalt kompveki anda, õpetajate südame sai võita kahetsuse ja enda laiskuse tunnistamisega, apteegitädidele piisas vanaema autoriteedist ja portreelisest sarnasusest tütrepojaga...

Kuid kõigile, absoluutselt kõigile meeldis arglik leebe naeratus ja pisut altkulmu pilk, kelmikas ja samaaegselt uje. Ei, ei mingit spetsiaalset kavalust, Ljovuška jumaldas tõesti vanaema, kuid ei tahtnud ema kurvastada, kahetses, mitte küll kaua, vahele jäänud tunde. Kui järele mõelda, siis olid need normaalsed inimlikud suhted, ilma liigsete lahkhelide ja solvumisteta!

Ja pealegi olid nad kõik veetlevad. Kõik need ümarused, puusade liikumine, siledad käed, mingisugused nööbikesed ja rüüsikesed. Hommikuti, veel peaaegu magades, oli nii joovastav vaadata, kuidas ema, vedanud seelikusaba kõrgele üles, tõmbab sukka sihvakasse jalga või kuidas vanaema pakib suuri pehmeid rindu harjunud liigutusega roosasse rinnahoidjasse. Kuid veel parem oli ärgata hommikul varavalges ja pugeda kohe emale kaissu. Magus mõnus lõhn, soojad käed ja rind õhukese öösärgi all, pehmed huuled...

„Raja, aja see paharet kohemaid voodist minema!” karjub vanaema. „Sa rikud lapse lõplikult ära!”

„Sina rikud teda sada korda rohkem! Äiutad teda ja laulad hällilaule kuni pulmadeni!”

Jah, kõige varasem mälestus polnud vist mitte suvi, mitte maiustused ja isegi mitte päris uisud, vaid need vanaema imelised hällilaulud. Tuleb vaid tekk üle pea tõmmata ja lamada hästi tasakesi, et vanaema unustaks ennast laulma ega läheks ära. Laul lainetab ja õõtsub ning sõnad põimuvad, kaunid, täiesti arusaamatud sõnad: „Sompu mattes maa ja taeva, vihiseb ja vingub tuul...”

Oli tahtmine õndsalt kiikuda ja tukkuda-tukkuda-tukkuda tuttava hellitava hääle saatel: „...Hämar, kurb on meie maja talveõhtul tumedal. Eideke, miks kogu aja vaikid sa seal akna all? Laula lindudest, kes leidsid mere taga vaikse maa...” Tahtis alati eraldi lindude kohta küsida ega jõudnud kunagi, jäi magama või lendas kuhugi ning üksnes soojad sõnad kandusid kaugusest: „Sompu mattes maa ja taeva...”

„Raja, Raja, mida sa ometi räägid?! See on ju lihtsalt ime! Ime, et poiss on nii musikaalne, kuidas sa aru ei saa! Vaata, kuidas viisid talle meelde jäävad! Ja miks hakata vastu ööd tüli üles võtma, miks vägisi voodisse panna ja üksinda pimedasse jätta ? Emad on läbi aegade unelaule laulnud. See tugevdab lapse psüühikat.”

„Jah! Ja ühtlasi rikub vanemate psüühikat. Sina hellitad, aga mina helpigu! Ma pole valmis iga õhtu tundide viisi pimedas istuma ja su unelaule tuututama. Ta ei jää ju meelega magama, et kuulata! Ise harjutasid teda sellega, nüüd jäta kõik oma öövahetused ära ja laula!”

Muidugi polnud siin pääsu naiste alatisest armukadedusest. Juba täiskasvanuna juurdles Ljova nii mõnigi kord, miks on omand või sõltuvus naistele nii tähtis. Miks ei saa kohtumisest, toredasti veedetud õhtust, käte ja huulte puudutusest, sellest kordumatust õndsast kirgastusest lihtsalt rõõmu tunda? Miks mitte hinnata hetke, lihtsat armastuse hetke – ilma pisarate, tõotuste ja lubadusteta?

Esimesel sõjajärgsel aastal tegi vanaema juttu Ljovuška muusikaharidusest. Tagasi tuldi küll juba varem, 44-nda lõpus, kuid siis oli ta veel liiga väike. Evakuatsioonist ei mäletanud Ljova üldse mitte midagi, leidis hulk aega hiljem hallid pleekinud päevapildid – tolmune tänav, trepil kehvasti riides lapsed, tema ise on kõige tillem, pingist õige pisut pikem. Nagu ikka ei saanud ilma tülideta, mis olid mälu mingisuguse kummalise omaduse tõttu peas alles, nagu ka vanaema „hällilaulude” sõnad. Muuseas, vene romanssi armastas sestpeale kogu elu, kogus isegi kokku terve seeria plaate Kozlovski ja Lemeševi esitustega. Vanaema oleks õnnelik olnud.

„Ema, sa surud alati peale! Surud alati, alati! Miks sa oled nii kindel, et last tuleb väikesest peale panna ränka vaeva nägema? Sundima tundide viisi harjutama, sellal kui teised lapsed jooksevad rõõmsalt õues, ning jätmata seejuures mingit muud valikut?! Aga mis siis, kui ta tahab saada inseneriks või arstiks?”

„Jumal küll, kuid mitte kõigil pole ju selliseid erakordseid võimeid! Rajake, võib ju proovida, ainult proovida, ainult minna eksamitele. Teda pole veel vastu võetud, mis asja sa nii väga muretsed?”

Keskmuusikakool oli tol aastal kolinud uude, spetsiaalselt selleks ehitatud hoonesse, kus olid avarad klassiruumid ja läbimõeldud heliisolatsioon. Tõsi, mõned õpetajad ja vanemad kahetsesid vana kooli õdususe ja võlu kadumist, kuid Ljova ei saanud sellest muidugi midagi arvata.

Või alustas ta õpinguid ikkagi vanas hoones ja oli selle lihtsalt unustanud? Mida saakski viieaastaselt lapselt nõuda! See-eest mäletas ta miskipärast hästi eksamikomisjoni – meest ja kaht naist suure laua taga, kõik hallipäised ja vanad, kuid üldse mitte hirmsad, just nagu vanaema sõbrannad.

Ljova ei karda üldse ja ka ülesanne on väga lihtne – laulda üks laul. Laul on neil vanaemaga aegsasti välja valitud. „Laulge laulusid metsade kõnest,” hõiskab Ljova rõõmsalt, „ja vahuste voogude jõest...” Nii rõõmus viis, nii ilusad sõnad, Ljovakesel hakkab kõri lausa helisema, kui ta seda laulu laulab. „... ja kõmisevast kõuest ja sügavuste põuest ja inimeste rõõmsast tööst!” Eksamineerijad naeratavad üksmeelselt, üks naistest, kõige vanem, istub klaveri taha ja palub ettemängitavat nooti korrata. See on veel lihtsam, nad on seda vanaemaga kodus sada korda teinud. Seejärel mängitakse veel midagi, koputatakse ja plaksutatakse, kõik on väga lihtne ja lõbus ning eriliselt uljust täis läinud Ljovuška laulab vanaema armsaima hällilaulu „Kui on mure, täitkem kannud, eidekene hea ja hell...”

Jah, just siis Ta tõusiski püsti ja tuli lähemale! Paks inetu mees, peaaegu kiilas, ei midagi tähelepanuväärset. Võttis Ljova peod hellalt enda kätte, keerutas ettevaatlikult sõrmi, katsus randme tugevust.

„Sõbrake, kas tahad hakata viiulit mängima?”

Loomulikult oli see jube vedamine! Tõmmata esimestest sammudest peale enesele suure pedagoogi tähelepanu, kes on valmistanud ette selliseid meistreid nagu Gratš ja Bezrodnõi! Ja kuidas Ilja Abramovitš üldse eksamile sattus? Ettevalmistusklassi astujaid kuulasid tavaliselt direktriss Mamolli ja teoreetik Vera Nikolajevna. Oli see saatus, asjaolude kokkusattumine?

„Jekaterina Ivanovna, kullake, pange kirja Anna Jakovlevna juurde. Arvan, et noormehel on väljavaateid.”

Nojah, Anna Nikolajevna, kunagine Stoljarski õpilane, nüüd Jampolski assistent töös mudilastega. Ajapikku roomasid parimad Jampolski enese käe alla, kuigi ametlikult peeti teda konservatooriumi ja mitte keskmuusikakooli õppejõuks.

*

„Pane tähele, ilma mingisuguse eestkosteta!” Vanaema särab uhkusest. „Ma ju rääkisin, laps on absoluutselt andekas – ideaalne kuulmine, suurepärased käed! Kas peab vaidlema? Hea küll, sa oled noor ja sul on palju tegemist, ma mõistan, kuid lähematel aastatel saan mina aidata. Ei ole väga kauge sõit, ma jätan õhtused vahetused ära. Jumal küll, Rajake, ma ei suuda uskuda, Lija oleks õnnest surnud!”

„Ema, minu meelest oleks parem Lijat mitte meelde tuletada. Seda enam, et tema suri kord juba selle teie kullakalli muusika pärast. Ma näen ka ise, et lapsel on hea kuulmine, kuid kas sellest piisab, et teha otsus kogu eluks? Varasest lapsepõlvest peale ränk töö, ei mingit vabadust. Ma ei suuda unustada, kuidas sa sundisid mind heliredeleid harjutama, kui tüdrukud samal ajal õues jooksid!”

„Miks siis kogu eluks?! Ta hakkab paralleelselt koolis käima nagu kõik lapsed, võib alati valiku teha. Töötegemise oskus kulub igal alal ära, peaasi on aru saada, mida sa elult tahad. Sa loobusid muusikast, aga mis sa asemele said? Üksluine rutiinne töö kesk latatarasid ja vanatüdrukuid – see ongi su vabadus!”

Jah, nad tülitsesid sageli, need tema kõige olulisemad naised. Kulutasid aega ja jõudu kahetsusväärselt ja ilmaasjata, nutsid, ei rääkinud nädalate viisi. Ljova tavaliselt ei süvenenud, see oli osa harjumuspärasest elust, samasugune nagu ühisköök või pesupesemine.

Sest üldiselt oli elu ilus ja vaimustav! Ja täis armastust. Kõik, kõik kõneles ja laulis armastusest – Bulvarnoje ringi tänavad ja põigud, imetore eriline kool, ema koosistumised sõbrannadega, nende salapärane naer, parfüüm, luuletused, hoolikalt apteegi vahapaberisse pakitud tulised pirukad. Ning eraldi veel muretud ja toredad nädalavahetused, teatris- ja ooperiskäigud, jaa, just nii – ooperis, pidulik pintsakuke ja lips nagu päris muusikul, vanaemal pikk kleit, unustamatu Lija aegadest pärit pitsõlasall, limonaad teatripuhvetis. Ning sellel foonil noorte kaunitaride üha laienev ring – naabritüdruk Nina, pioneerijuht Ljuda, kaks imetoredat koketeerijat klaveriosakonnast, Medeia ja Tamara, üksi nimed olid juba midagi väärt! Ja salapärane tundmatu naaberhoovist, päris suur juba ja kaunis, kontsaga kingad, arvatavasti kaheksandast klassist, ja armas väike harfimängija Alina, vanaema sõbratari lapselaps...

Isegi igapäevased neli harjutustundi (mitte üle nelja tunni, rõhutas tema jumaldatud õpetaja) said korvatud õpetaja enese pideva tähelepanu ja kodakondsete maruliste vaimustusavaldustega.

Teisest klassist peale algas üldklaver ning siis jõudis kätte vanaema tõeline triumf! Tema, pianisti jaoks oli raske saada lähedaseks hapra viiuliga, mis nõuab vahetut suhtlust ja osalust. Poogen, mis sai ostetud vanalt viiulimeistrilt üüratu raha eest, tekitas vanaemas mingisugust püha õudu, ta kartis aina, et poogen läheb kohe katki, rebeneb. Keelte pealetõmbamisest ja häälestamisest ei maksnud rääkidagi! Klaveriga aga oli kõik lihtne ja suurepärane – kindlad noodid kindlates kohtades nagu tema armsas apteegis, töökindel, korralikult paigal seisev instrument, akordide tugevus ja helisevad trillerid ülemistes oktavites. Vanaema suured täidlased käed omandasid kohe enesekindluse ning Ljova ei väsinud isegi päris väikesena imetlemast tema mängu lihtsust ja hoogsust. Ljova haaras selle virtuoossuse ja kerguse lennult, jättis uusi teemasid hetkega meelde, hiljem õppis kogu aeg kõlanud sõjaaegseid laule järele mängima. Viiuli kogu võlu ja intiimsuse juures ei tekkinud temaga niisugust vabadust, vasaku käe akordid klaveril lisasid värvi ükskõik millisele viisile, varjasid pisivigu ja soperdamist. Tuli vist päris hästi välja, vanaema sagedased külalised, enamasti eakad naised, heldisid üksmeelselt Ljova mängust ja laulsid pisaraid pühkides kaasa.

Arusaamatu, kuidas vanaema kõike jaksas – istuda kõik harjutustunnid juures, vedada tütrepoega loendamatutesse tundidesse ja samal ajal juhatada apteeki, pidada maja, teha süüa. Tõsi, keskmuusikakooli juures toimetas alati seltskond ustavaid ja meeletuid mammasid, kes olid valmis pühendama elu oma geniaalsetele võsukestele, korraldasid koolivaheaegadeks ja pühadeks koguni emade valveid, kuid nemad olid nooremad, enamik neist ei käinud tööl, neil olid koduabilised. Kas Ljova siis mõtles sellest! Milline laps mõtleb sellest?

Tunnid toimusid sageli õpetaja korteris ja mitte koolis, oli harjumuspärane ja õdus oodata hämaras toas, silmitseda lõputuid raamatukappe, paksudes raamides joonistusi. Ilja Abramovitš ei vaadanud kunagi kella, võis tund aega töötada ühe keerulise fraasi kallal, näidates alati ette õpilase viiuli peal. See oli tõeline võlutrikk – sama pill, samad noodid, kuid kohmakate ja ebaühtlaste helide asemel kõlas muinasjutuline täiuslik Muusika. Õpetaja enese kaks viiulit olid antud kasutamiseks vanematele õpilastele, kel polnud piisavalt vahendeid hea instrumendi ostmiseks. Nemad mängisid hiilgavalt, kumbki omas laadis. See oli Jampolski peamine väärtus – näha ja tuua välja iga õpilase individuaalsus, arendada seda, säilitada. Tehnikat lihviti ustavate ja kogenud assistentidega, paljud õpilased osalesid juba rahvusvahelistel konkurssidel, esinesid koos orkestriga. Ljova oli kõige noorem, päris kontsertidele teda veel ei lastud, kuid selleks ajaks, kui ta kümneseks sai, oli ta praktiliselt täielikult Ilja Abramovitši hoole all.

Loomulikult ta ei mõistnud ega mäletanud toda kuritegelikku režiimi, milles ta kasvas. Ihkas nagu kõik lapsed pioneeriks saada, lõugas rõõmsalt laule Leninist ja Stalinist, ühel aastal oli ta koolikooris koguni eeslaulja. Laulud olid, tõele au andes, väga meloodilised ja ilusad ning sageli tõeliselt heade heliloojate loodud. Alles täiskasvanuna hakkas järele mõtlema ja kohkus sellest kollektiivsest jampsist:

Lenin! Kevade kaunid õied!

Lenin! Võiduhüüd üle maa...

Isegi Stalini surm ja matused ei jätnud mällu peaaegu mingit jälge, arvatavasti sellepärast, et nende koolis oli eriline väärikuse õhustik. Püüdis hulk aastaid hiljem meenutada vanaema või ema reaktsiooni, oli kindel, et vanaema ei itkenud nagu kõik naabrinaised ega nutnud „rahvaste isa” taga, pigem võttis ta soovitut tegeliku pähe.

Seevastu seonduvalt „arstide juhtumiga” jäi selgesti meelde üks episood – nende toas istub võõras, ilusasti riides naine ja nutab tasakesi ägedasti, aga vanaema, muidu selline vadistaja, vaikib ja üksnes liigutab ärritunult tasse laual. Samal õhtul räägib ta emale, veel rohkem ärritudes ja peaaegu karjudes:

„Teaduskandidaat, suurepärane neuropatoloog, rindeohvitser, kaks koolis käivat tütart! Ei, sa ütle mulle, mismoodi ta nüüd elama peab, mismoodi sa lapsed ära toidad?! Ja kui kaua see kesta võib?!”

Ning ema üksnes sosistab ehmunult ilma mingi seoseta:

„Tasa, tasa, pole vaja lapse kuuldes. Küll selgub, küll sa näed, kõik saab selgeks. Mark ütleb, et ei tohi meelt heita.”

Veider, kui hästi jäi talle tookord meelde Asja Naumovna, kas neil käis siis vähe naisi majas, kas siis vähe naisi nuttis tol ajal.

Jah, tolleks ajaks oli nende ellu ilmunud Mark, ema tulevane mees. Igati normaalne inimene, sõjaväelane, Punatähe ordeni ja medaliga „Vapruse eest”. Kuid võimatu oli uskuda, et see paks ja peaaegu kiilas onkel meeldib emale, et ema võib temaga koos jalutada, käia kinos ja külas, tähistada aastavahetust.

Ühtäkki hakkas Ljova mõtlema hukkunud isast, püüdis ette kujutada, kuidas nad lähevad koos jalkat või hokit vaatama, ehkki naiste kasvatada olnud Ljovuška ise jäi spordi vastu alati ükskõikseks. Kord võttis ta perekonnaalbumist välja sõjaeelse foto tema noortest vanematest ja pani selle demonstratiivselt klaveri peale.

Kuid ema ja vanaema ei pannud midagi tähele või püüdsid mitte tähele panna. Mark ilmus üha sagedamini ning Ljova leidis kord koolist naastes eest ülimalt dramaatilise stseeni: näo patja peitnud ema nuuksus, aga vanaema – kahvatu, lõkendavate põskedega (kindlasti oli tal juba siis hüpertoonia) – kõndis mööda tuba, käed rinnal risti, ja kordas monotoonselt:

„Sa ei saa niimoodi teha! Ei, sa ei saa niimoodi teha! Ma saan kõigest aru, sa väärid õnne ja normaalset elu, sa oled noor ja pead enda peale mõtlema. Kuid ma ei lase lapse saatust lõhkuda! Raja, kas kuuled? Võid mind vihata, kuid ma ei lase!”

Sõnad olid arvatavasti teised, naised tarvitavad üldse liiga palju sõnu, kuid mõte jäi endiseks – Mark viiakse üle tööle Habarovskisse ja ta kutsus ema endaga kaasa.

„Mark on tõsine ja korralik inimene! Ja ta armastab mind! Kõik ütlevad, et nii õudsel ajal on sõjaväelasel, pealegi juudil, parem tsentrist eemale hoida. Talle pakutakse väga vastutusrikast kohta, kuidas sa aru ei saa?!”

„Ma näen, et ta on korralik inimene. Ma ei vaidlegi. Ja sina võid sõita, lausa pead sõitma! Kuid milleks last ära viia?! Mida ta teie kolkas peale hakkab? Kas sa tõesti arvad, et ma ei saa hakkama?”

Vaesed, vaesed Ljova naised, nagu alati ei tahtnud nad teineteist kuulda, Ljova oli nagu ikka lõhkemas armastusest nende mõlema vastu, kuid seekord oli vanaemal täiesti õigus – mingisse Habarovskisse ei kavatsenud ta küll sõita! Jätta maha kool, muusika, Moskva, kaaslased, lõppude lõpuks harfimängija Alinka, kellega oli juba kaks korda pärast tunde suudelnud? Ja seda kõike kiilaka Marki ja tema vastutusrikka töö pärast?! Tõsi küll, mõte, et tuleb emast lahkuda, tekitas iiveldust ja mingit ängi kõhus, ning üle kõige oleks tahtnud selle võõra mittevajaliku inimese koos kõigi tema ordenite ja medalitega kupatada kus kurat. Kuid mida oleks Ljova saanud teha?

Kui vana vanaema oli? Juba üle kuuekümne, seda kindlasti, kuuekümnendat sünnipäeva tähistati emaga, tulid kolleegid kirjastusest, Ljova mäletas hästi. Küllap on jube hirmus ja kurb sellises eas ainsast tütrest lahku minna, jääda üksinda karmi hiigelsuurde linna ja veel vastutada kapriisse poisi eest, kes on harjunud hellitamise ja tähelepanuga. Ei kurtnud, ei kurtnud kunagi isegi mitte sõbrannadele, oli alati enesekindel ja reibas, absurdsuseni korda armastav, ranges prossiga pluusis ja alatise kootud õlarätiga.

Ja tema kullakallis rumal Ljovuška jäi üsna pea uskuma, et kõik on normaalne, et elu on endiselt ilus ning tulvil rõõme ja üllatusi. Seda enam, et õpingutes algas uus etapp, esimene kontsert orkestriga, esimesed tõelised õnnestumised ilma heldimiste ja mööndusteta vanuse tõttu. Pealegi klaver, mis oli näinud toreda mänguasjana, avas järsku uue tee naiste südamete vallutamisele, sest isegi kõige musikaalsemad ja ärahellitatud tüdrukud ei suutnud vastu panna osavasti kuulmise järgi mängitud lööklaulude kaleidoskoobile.

Ljova ise armus tormakalt ja kirglikult, kuid ei saanud kohe kuidagi aru, miks peab sõbrustama ainult Mašaga, kui on olemas veel Dašad, Marjašad, Natašad ja teised imelised olendid romantiliste pikkade patside või ulakate lühikeste soengutega. Valik oli sama võimatu ja tarbetu nagu ema ja vanaema vahel, viiuli ja klaveri vahel, talve ja kevade vahel.

Uus, 1956. aasta algas lihtsalt suurepäraselt. Esiteks, emal sündis tütar. Tõsi küll, kui Ljova ema rasedusest ja eelseisvast sünnitusest esimest korda kuulis, läks ta hoolimata juba täis saanud neljateistkümnest eluaastast jube armukadedaks, kujutles ennast igavesti hüljatu ja mittevajalikuna, kuid vanaema rõõmustas niivõrd ohjeldamatult, silmipimestavalt, et see peomeeleolu ja imeootus kandus ka Ljovale üle. Seda enam, et nad kavatsesid sõita kogu koolivaheajaks tundmatusse, kuid enam mitte võõrasse Habarovskisse, piletiraha oli ammu kõrvale pandud ning vanaema oli personaalse harjutuskava koostamise osas pedagoogidega kokku leppinud.

Ljova kärsitus oli piiritu – tahtmine üle kahe aasta taas ema näha oli väga suur. Pealegi ootas ees pikk reis, nädal aega rongis, tundmatusse linna suure Amuuri jõe ääres. Ljova oli ammuilma lugenud entsüklopeediast nii Amuuri kui ka Habarovski kohta, pealegi saatis ema iga nädal pikki põhjalikke kirju kõigest läbisegi – kohalikust loodusest, uuest tööst, tuttavatest, filharmooniakontsertidest. Eraldi kirjeldas väikest tütrekest, täiesti võrratut, kellele pandi nimeks Lilja, väidetavalt vanaema õe mälestuseks, ehkki Ljova ei näinud mingit seost ja selline mesine nimi ei meeldinud talle üldse. Ent tuleb au anda, tal jätkus oidu suu kinni hoida, seda enam, et vanaema oli heldimusest lihtsalt suremas ning kudus õhtud läbi nende imetoredale Liljale mingeid tillukesi sokikesi ja mütsikesi.

Kuid veel oli ees kevad, geniaalse välismaise viiuldaja Isaac Sterni külalisesinemised, mis paelusid Ljovat ja tema viiulimängusõpru palju rohkem kui hiljuti toimunud partei XX kongress. Ning ehkki õhus heljusid kõikvõimalikud ja uskumatud kuuldused ning ehkki vanaema ja tema sõbrannad sosistasid õhtuti pingsalt, korrates lakkamatult Hruštšovi ja Stalini nime, varjutas Sterni esinemine kõik! Sest just siis hüüatas armsaim ja ainus Õpetaja, pöördudes Ljova poole, ainult tema poole:

„Vapustav, lihtsalt vapustav! Vaat niimoodi hakkad sa mängima! Sinu maneer ja kergus, ma olen seda ammu tundnud! Küll tuleb ka tehnika, seda suudavad paljud, kuid kergusega tuleb sündida. Asume tööle, mu poiss, asume päriselt tööle!”

Nad surid ühenädalase vahega. 1956. aasta soojadel juunipäevadel – algul vanaema, seejärel Jampolski. Hülgasid ta samaaegselt, ette hoiatamata ja seletamata, mismoodi tuleks julmas, suures ja tühjas maailmas omapäi elada. Tolsamal kuul käis Ljova viimast korda elus keskmuusikakoolis. Kõigest veerand tunniks, just niipalju kulus, et kirjutada lahkumisavaldus ja dokumendid välja võtta.

1 Tsitaadid Aleksandr Puškini luuletustest on esitatud B. Alveri, K. Kanguri, P.-E. Rummo, A. Sanga või V. Einbergi tõlkes (siin ja edaspidi tõlkija märkused). [ ↵ ]

2 Eesti piiblitõlke traditsioonis suulamlanna ja Lea. [ ↵ ]