Читать книгу Rehbinderi efekt - Jelena Minkina-Taycher - Страница 6

Tanja ei olnud muidugi ta õde! Lihtsalt väga-väga lähedane ja hea sõbranna. See aga on võib-olla tähtsamgi kui õde – ei kohustusi ega juhuslikke kokkusattumusi, vaid ainult tõeline vastastikune mõistmine ja usaldus. Nad said kohe sõpradeks, need kaks ehmunud esimese klassi tüdrukut – Olja Popova ja Tanja Levina, ning nad olid kõik aastad pinginaabrid, kuni ühendati poisslaste kooliga. Just kaheksandas klassis ühendatigi, Oljal oli see selgelt meeles, sest nad õppisid kirjanduses parajasti „Jevgeni Oneginit”. Ja nad kõik pandi tookord teisale istuma. Miks? Kas see oli pedagoogiline võte kollektiivide edukaks sulandamiseks? Kui palju tüli ja kurvastust!

Loomulikult ei saanud poisid jätta kasutamata nii toredat kokkulangevust – Olga ja Tatjana, alati lahutamatud, mõlemad klassi priimused. Poistele pole ju nürimeelseks hirnumiseks palju tarvis. Kuid eesnimest neile ei piisanud, Olja perekonnanimi andis Puškini „Muinasjutu papist ja tema sulasest Tölbist” foonil nendele opakatele täiendavat inspiratsiooni. Popovna-Tölp, vaat kuidas teda klassis kutsuti.

Kõik, kõik oli piinarikas ja väljakannatamatu – julm hüüdnimi, Puškini haavavad sõnad, enda abitus. Tanja, tema armas sõbratar Tanjake oli tõesti Tatjana Larina moodi – tume pats, vähese jutuga, unistaja. Kuid Olga! Muidugi poisid hirnusid. Tema kasvu ja jalanumbri juures! Isegi kehalise kasvatuse õpetaja oli lühem. Olja tahtis kogu aeg pead õlgade vahele tõmmata, vihkas peeglisse vaatamist, keeldus kontskingi jalga proovimast.

Emale meeldisid lihtsad vene nimed – Olga, Vladimir. Vaene emme, tema tahtis alati parimat. Küllap kujutas nime valides ette armast väikest tütrekest lokikeste ja põllekestega, aga mitte pikka kiitsakat Popovna-Tölpi. Veel rohkem tegi tuska see, et väikevend Volodka oli tõesti ilus poiss – paksu heleda juuksepahmaka ja emalt päritud eresiniste silmadega. Lollidel veab! Nagu oleks selliseid silmi vaja, et jäätmaal palli taga ajada ja kriminulle lugeda. Olja osaks said aga isa tuhmhallid silmad, ripsmeid polnud peaaegu üldse. Ja juuksed olid samuti hallid, sirged nagu õled. Tuli tihedalt patsi punuda, et ei tolkneks nukrate salkudena. Ema tegi ennastsalgavalt nägu, et ei märka Olja inetust, „peaasi on hing!”. Mõistagi nagu Tšehhovi kangelannadel: hing ja unistused kaunist homsest. Ja viimane kui üks neist oli õnnetu ja üksik!

Hea veel, et Tanjal juhtus olema lihtne perekonnanimi, teda kiusati vähe. Tanja oli üldse tore, kõik said temaga hästi läbi ja kõike oli kerge teha – õppida, jalutada, unistada, kiusajaid eirata. Kui Tanja jäi haigeks ega tulnud kooli, lonkis Olja lihtsalt üksinda koridoris ringi ega tahtnud mitte kellegagi rääkida. Ei, ka Tanjale üritati hüüdnime juurde pookida – „Ljova, mine tahvli juurde, Ljova, anna füssi maha viksida”, kuid ta ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu.

Kas oleks tol ajal saanud Ljovka Krasnopolskist üldse mõeldagi?! Saatuslik kokkusattumus? Jutt või asi!

Jah, Tanja ei pööranud tähelepanu ja õigesti tegi, nimed on igavene koolikiusamise teema! Näiteks Svetka Baranovat kutsuti miskipärast Kitseks, Nadja Mihhailovat aga Mišanjaks. Ühesõnaga, Olja poleks tarvitsenud nii väga kannatada, kõiki narriti, selles polnud midagi erilist.

Kõiki, kuid mitte Kirat.

Kui täideti uut päevikut ja klassijuhataja takerdus tema perekonnanimesse, tõusis Kira püsti ning lausus vaikselt ja selgelt: Kira Andrejevna Katenina-Gorjatševa. Ja isegi kõige paadunumad pilkajad jäid vait, sest Puškinil oli kogu klassile teada-tuntud luuletus:

Kes saadaks mulle ta portree,

näopildi kütkestava, kauni...

Ja kogu klass teadis, et luuletuses on pühendus: „Kateninile.1821” ja et see oli Kira esivanem, tema vaarisa vend vist.

Vaat niiviisi langes kõik kokku – koolide ühinemine, „Jevgeni Onegin”, täiskasvanumaks saamine. Olja ja Tanja jalutasid tundide viisi Moskva vanadel tänavatel, väiksest peale tuttavad nimed omandasid korraga uue salapärase tähenduse – Arbat, Sivtsev Vražek, Pljuštšihha, Neopalimovski põik. Tundus, et linn ise ahvatleb ja tõotab mingisugust uut imeilusat elu, nad lugesid teineteise võidu luuletusi, unistasid tõelisest ainsast armastusest. Nagu Simonovil:

Ega mõista nendest muist,

kellel jahe rind,

oma ootusega kuis

päästsid sõjas mind...^[1.]

Paljud tüdrukud olid toona lummatud Štšipatšovi luuletusest „Armastus ei ohka pargipingil, kuuvalgel jalutamas ta ei käi”, kuid Tanja tunnistas Oljale sügava saladuskatte all, et Štšipatšov ei meeldi talle üldse ja et tema, häbi tunnistada, unistab just jalutuskäikudest kuuvalgel. Jah, kõndida kuupaistel, hoida armsamal, kõige ainumal inimesel käest kinni, kuulata lillede sosinat ja õrna ööbikulaulu. Olgu see pealegi väikekodanlik, kuid isegi Puškin kirjutas roosidest ja ööbikutest.

Olja tahtis valulikult hüüda: „Aga mina?! Kas meie siis ei hakka koos jalutama?” Kuid see veel puudus, et paista rumala ja naeruväärsena.

Tol aastal vallandus klassis tuline Puškini-vaimustus. Tänu Kirale ja tema kuulsale esivanemale oleks otsekui sirutunud peenike niit suure kauge poeedi juurest otse nende, tavalise Moskva kooli kaheksanda klassi õpilaste juurde. Kõik tüdrukud õppisid kihlveo peale pähe katkendeid „Jevgeni Oneginist” – kellele jääb rohkem meelde, Oljal näiteks oli peas neli peatükki järjest, päris algusest kuni „Meel mässul...”, Tanjal aga kaks, kuid kõige ootamatumad ja keerulisemad – „Kuid keda, keda armastada? Kus on siis usalduse pant?...”.

Üldse selgus, et Puškinilt võib leida ükskõik mis teemal sobiva luuletuse või vähemalt luulerea, neil koolis sai üksvahe kombeks kõnelda üldse mitte oma sõnadega, vaid ainult Puškini luuleridadega. Näiteks Svetka Baranova laulab koolipeol, aga keegi saalis sosistab valjusti: „Vihiseb ja vingub tuul kord kui loom täis surmavaeva, kord kui laps, kel nutt on suul!”. Aga kui nende klassijuhataja Nina Vassiljevna hakkas oivikut Kozõrevi kirjandi eest kiitma, pahvatas isegi juhm Butenko äkitselt: „Kui tüütu aga, minu jumal!”. Ja vaatas kohe Kira poole – kas too märkas tema vaimukust.

Just nimelt. See oli kõige solvavam! Kõik vaatasid alati Kira poole.

Mõelda vaid, kuidas oodati koolide ühinemist, ja milline pettumus neid tabas! Klassi ilmus viisteist veiderdajat ja lobasuud, peaaegu kõik tüdrukutest peajagu lühemad, polnud mingit huvi nendega sõbrustada. Ja kuidas õpetajad pahandasid! Õigemini õpetajannad. Nina Vassiljevna ei püüdnudki ärritust varjata, muud ei kuulnudki:

„Levina! Loodan, et mu küsimus ei sega väga su suhtlemist Petroviga? Tema tunneb ju teemat paremini, milleks õpetajat kuulata!”

„Butenko, ma saan aru, et sind huvitab ainult Gorjatševa uus soeng, kuid võib-olla teed siiski teene ja keerad end tahvli poole?”

Loomulikult oli lahusõpetus olnud Nina Vassiljevnale ning ka paljudele teistele õpetajatele väga meeltmööda – ei kirgi ega armumisi, üksnes töö ühiskonna hüvanguks! Kolmkümmend hinge – kuulekad, tublid tüdrukud. Ehk täpsem oleks öelda – naiivsed lollpead. Kord valmistusid nad koos Svetka Baranovaga kirjanduseksamiks, lugesid uuesti peatükke Petšorinist, ning Tanja küsis järsku:

„Aga miks Bella Petšorinist rasedaks ei jäänud? Või neil polnudki suhet ja ta jäi neitsiks?”

Olja tundis, et läheb näost punaseks nagu keedetud vähk, sest teda oli juba pikemat aega vaevanud just seesama hirmutavat teemat puudutav küsimus. Ei hakka ju ometi emalt küsima või koolis õpetajalt!

„Aga kuidas võib üldse teada saada, kas ollakse neitsi või ei? Kuidas Petšorin võis seda teada?”

Ja nad mõlemad olid muuseas viisteist aastat vanad!

Svetka Baranova kukkus seepeale lihtsalt voodisse ja hakkas rappuma nagu haige. Olja ja Tanja isegi ehmusid.

„Kas te... tüdrukud, kullakesed... siis päriselt ei tea?!”

Svetka muidugi teadis. Ning tegi neile selle neitsinaha-asja ja muu säärase kiiresti selgeks. Ning rääkis üksiti sellest, et rasedust saab vältida, kusjuures selleks on mitmeid mooduseid. Ent mismoodi viia seda teadmist vastavusse ülearuse inimese kujuga vene kirjanduses?

Miks jäi noorusest selline kasinuse ja kohmetuse tundmus? Olid ju kõik umbes ühtemoodi riides, kõigil oli kehv toidulaud, kõik elasid kommunaalkorterites?

Kõik, kuid mitte Kira! Ükskõik millised võimlemissussid meenutasid tema jalas ilusaid kingi ning lühike juukselõikus paistis lopsakamana kui Tanja võrratu pats. Kuidas see tal õnnestus? Isegi hiljuti sisseviidud koolivormi, kinnist pruuni kleiti musta põllega ei kandnud Kira nii nagu teised tüdrukud – ta ei õmmelnud valget kraed ja kätiseid külge, vaid pani kleidi alla mahakäänatud kraega õhukese heleda pluusi. Kusjuures pluus oli iga päev ise tooni – kord roosakas, kord kreemikas, kord päris valge!

Jumal, küll oli neil ikka totter ja ebamugav vorm! Iga päev seesama koolikleit, alailma ilmusid kaenla alla vastikud hallid poolsõõrid. Kuid kes oleks saanud hankida sellise pluusi nagu Kiral! Rääkimata juba desodorantidest, sellist sõnagi poldud kuuldud. Tõsi küll, varsti ilmusid müüki higilapid – riidetükid, mis õmmeldi mõneks päevaks kleidi kaenlaalustesse, seejärel harutati lahti ja pesti eraldi. Igavene tüütus ja tüli!

Kõik, kõik põhjustas häbi, piinlikkust, ebamugavust – ükskõik millise rõiva alt seljal välja punnitavad rinnahoidjanööbid, pikad karupüksid, trippidega sukahoidja. Ja see igavene hirm, et sukk tuleb lahti ja hakkab poiste silme all alla vajuma! Hea veel, kui teised tüdrukud juhtusid kõrval olema ja võisid oma selgadega varjata. Aga mis piin oli iga kuu vatti leida, karta, et imbub läbi. Ja veel jubedam oli kehkaõpsi irooniline pilk, kui tuli nendel päevadel tunnist vabastust küsida.

Kuid Kira näis elavat teises, kaunis maailmas, ilma vähimate probleemide ja ebamugavusteta. Ja ka kleit oli tal teistsugune – mitte Laste Maailmast ostetud, vaid tellimuse peale õmmeldud, prantsuslik. Ning ka pluusid olid prantsuslikud, nagu ka soeng. Mitte et nad oleksid osanud eristada näiteks saksalikkust või inglaslikkust, lihtsalt Kira kodus oli kõik prantsuslik.

Evakuatsioonist tagasituleku järel said Olja vanemad õige väikese toa baraki-tüüpi majas, kus oli pikk pime koridor, vannituba aga polnud, ühisköögis oli vaid külmaveekraan. Kus neid pluuse oleks iga päev vahetada saanud, kui ennast pesta sai parimal juhul kord nädalas – Olja ja ema sõitsid trammiga rajoonisauna. Toas polnud ruumi isegi teise voodi jaoks ning Olja magas kuni seitsmeteistkümne aastani välivoodil. Aga kui sündis vend, polnud enam isegi koolitükkide tegemiseks kohta, sest see piripill ei jäänud magama, kui tuli põles.

Õnneks elas Tanja suurepärases avaras toas, kus oli kolm akent ja hulgaliselt hunnituid mugavaid asju. Lisaks laiale söögilauale, kuhu tüdrukud said lahedasti panna õpikud ja vihikud, mahtusid sinna veel öökapid, voodi, mugav kušett, nikerdustega puhvetkapp, kaks raamaturiiulit ja isegi Singeri õmblusmasin eraldi lauakese ja riiuliga näputöö jaoks. Mis peamine, keegi ei seganud ja nemad ka ei seganud kedagi, sest Tanja ema juhatas neuroloogiaosakonda ja jäi sageli ööseks haiglasse, vanem õde Ljusja aga õppis instituudi raamatukogus. Muidugi olid ka Tanjal naabrid, kuid need olid suuremalt jaolt üksi elavad vanurid, suures kõrgete kõmavate lagedega korteris jäid nad peaaegu nähtamatuks ja kuuldamatuks. Olja oli pikka aega isegi arvamisel, et Tanja toast paremat elamist pole lihtsalt olemas. Kuni sattus Kira koju.

Ei, see oli väga hea aeg. Ja kui hea oli neil kahekesi olla! Lugesid, tegid koduseid ülesandeid, lobisesid, praadisid kartuleid. Mõnikord ilmus vastu õhtut Ljusja koos oma peigmehe Zjamkaga, olemine läks lõbusaks, kuid tasakaal sai siiski rikutud, sest õde ja Zjamka vaidlesid alailma ja arutasid arusaamatuid teemasid või kukkusid äkki musitama. Siis tuli pilku delikaatselt teisale viies õue kobida ja külmetada trepikojas, kuni Zjamka ära läks. Kuid varsti Ljudmila ja Zjamka abiellusid, kolisid Sokolnikisse tädi juurde ja saabus täielik vabadus!

Isegi Kira käis sageli nende pool.

Häbi meenutada, kuidas nad mõlemad rõõmustasid ja lipitsesid – hakkasid teineteise võidu vaimutsema, naersid poiste üle, tuletasid meelde anekdoote õpetajatest. Kira vaikis peaaegu alati, kuigi naeratas sõbralikult. Ei! Ikkagi ei tekkinud seda soojust ja hingelist avameelsust, mis sünnib tõelise sõprusega. Sest mitte hetkekski ei õnnestunud unustada, et Kira on teisest, ilusast ja kättesaamatust elust. Kuid miskipärast ta ju käis neil?

Mõnikord kutsus Kira neid enda poole õppima – valmistuma etteütluseks või kordama füüsikat. Kohe oli näha, et kutsub kõhklemisi ja vastumeelselt. Ja hakkab kohe end õigustama:

„Vanaema on natuke imelik. See on sõjast peale. Ta on hea, kuid kardab võõraid inimesi. Ema aga väsib tööl hirmsasti, ta ei jaksa palju rääkida.”

Kuid nad ei kuulanud, nad olid juba ette nõus! Ah, kuidas nad olid seda kutset oodanud, kui rutakalt, püüdes teineteist mitte vaadata, nad riidese panid, toppisid kotti kõigi poolt vihatud füüsikaõpiku.

Kira vanaema oli tõesti imelik, kuid kuidagi võluvalt imelik. Näiteks kandis ta alati pitspluuse ja pikki rangelõikelisi seelikuid nagu klassikalise muusika kontserdil, isegi kui kooris kartuleid või pesi nõusid. Pealegi värvis ta juukseid helesiniseks, vabandas ja tänas lakkamatult, teietas kõiki, kartis pööraselt postiljone ja kojamehi ning rääkis Kiraga ainult prantsuse keeles! See tähendab, vastas täielikult imelisele kodule, mis jäi Oljale eluks ajaks meelde kui teise, imelise elu näidis.

See oli täiesti eraldi korter, mis kuulus üheleainsale perele – avarad, kõrgete stukklagedega toad, esikus tume poleeritud riidenagi, kardinatega köök, hiiglasuur vannituba, tualettruum. Häbi tunnistada, kuid eriti vapustas tualettruum, kus oli maas triibuline vaip, uksel rippus naljakas pilt ning seinal oli ilus poolringikujuline riiul. Tükkideks lõigatud ajalehtede asemel nagu kõigil inimestel, lebas riiulil pakk lumivalgeid pabersalvrätte. Salvrätte müüdi poes ja need olid igati kättesaadavad, kuid mitte kellelgi tuttavatest ega naabritest ei tulnud pähegi neid nii kummalisel viisil kasutada. Kõikide Olja tuttavate juures nimetati kööki, koridori ning WC-potiga vannituba igavalt ja lohisevalt „üldkasutatavateks ruumideks”. Ning kõigile oli selge, et „ühistele” akendele ei riputata kardinaid, niisamuti ei panda koridoris ühistele elektripirnidele lambivarje. Ning varem ei häirinud säärased rumalused Oljat mitte üks põrm, ei tulnud lihtsalt pähegi!

Kira korteri tube täitsid samasugused hunnitud ja tarbetud esemed nagu pitspluus köögis. Need esemed meenutasid natuke muuseumit, kuid selles asi oligi, et see polnud mitte muuseum, vaid elumaja, kus magatakse, kümmeldakse, juuakse teed. Tüdrukuid köitis eriti raske tumedas raamis trümoopeegel – nad liigutasid tasakesi külgmisi pooli, silmitsesid enda selgi ja kuklaid, silusid seelikuvolte, see oli võrratult mugav! Suure toa kogu tagumist seina täitis nikerdustega puhvetkapp, kus oli terve näitus – portselankujukesed ja õhukesed, peaaegu läbipaistvad tassid, mis olid täis maalitud pisikesi linde, kusjuures igal tassil olid isesugused linnud, aga kui vaadata põhja, siis paistis seal tilluke maalitud kärbes. Nurgas seisis kirjutuslaud, samuti nikerdustega, rohelisest kalevist kattega, laual aga troonis kompositsioonikujuline pronkskell – paljas lihaseline mees võitleb suure kotkaga. Raamatukapis paistsid kuldtriipudega uksetiibade taga rasked sametalbumid, vanaema voodi kohal olevas orvas oli terve galerii ovaalseid portselantaldrikuid maastikupiltide ja pastoraalidega. Ühesõnaga, see oli muinasjutuliselt ilus kodu, kus elada tundus sama mõeldamatu nagu Tretjakovi galeriis.

Kira vanaema lubas võtta fotoalbumeid ja Pariisi vaadetega raamatuid. Tüdrukud seadsid end diivanile istuma ja keerasid ettevaatlikult, hinge kinni hoides, raskeid kõvu lehti, mille vahele oli pandud maisipaber – Triumfikaar, Eiffeli torn, Concorde’i väljak. Kuid kõige põnevamad polnud mitte väljakud ega skulptuuridega lossid, vaid inimesed – peaaegu kõik väga ilusates sõjaeelsetes rõivastes. Iga kord silmitsesid nad vaimustusega juba tuttavaid päevapilte: õbluke mõrsjaneiu ilusa musjöö käevangus, elegantne kübaraga daam, kolm väikest tüdrukut trepil, taustaks joonistatud maastik, hiljem on nad pikkade patsidega ja gümnaasiumikleitides ning lõpuks juba päris täiskasvanud – pikkades seelikutes, on üksteisel käest kinni võtnud ja naeravad. Edasi tulid Kateninite suguvõsa perekonnaportreed, mingisugused härrad vanaaegsetes sabakuubedes, madrusesärkides poisid, keegi ei teadnud täpselt, kelle tädid ja vanaisad need olid. Seevastu mõrsjaks ja daamiks ja üheks kolmest gümnaasiumitüdrukust osutus Kira vanaema! Ning väikesi gümnaasiumipreilisid poldud pildistatud mitte Pariisis, vaid ühes Lõuna-Venemaa linnas. Kes oleks osanud arvata!

Eraldi leheküljel oli suur ilus foto: kaks ehitud, ruudulistes kleitides ja pikkade heledate sallidega teismelist tüdrukut. Siin ei saanud enam eksida, kohe näha, et välismaa. Pildi alla oli selgesti kirjutatud: „Kira/ Lera. 1932. aasta mai”.

Arusaadav, et Lera, salapärastest kaunitest tüdrukutest noorem, oli Kira ema, Valeria Dmitrijevna. Kuid kes oli see teine, täiskasvanud ja võluv Kira? Kadunud õde, tädi, sõbratar? Kindlasti oli nende Kira saanud oma nime tema auks!

Kord otsustas Tanja küsida vanaemalt, tavaliselt lahkelt ja jutukalt, kuid too ehmus järsku hirmsasti, puhkes nutma ja võttis albumi ära. Meenub, et Kira lohutas Tanjat tükk aega, kinnitas, et vanaema on juba ammust ajast selline imelik ja kartlik, kuid kui tüdrukud järgmine kord albumi avasid, siis seda pilti enam polnud.

Kuid mitte kõik need imelised asjad, peegel, kotkaga kell, maalitud tassid, isegi mitte albumid polnud peamised! Kõige tähtsamad olid selles majas mõistagi kaks suurt portreed ühesugustes ilusates raamides: vanamoodne isand habemetuti ja lehviga lipsu asemel ning pöetud peaga noormees sõduripluusis. Tüdrukud teadsid juba ammu, et ühel on kujutatud Kira vanaisa, väljapaistev teadlane ja arst Dmitri Ivanovitš Katenin, jajah, tollesama Katenini järeltulija, teisel aga Kira isa Andrei Gorjatšev, Nõukogude Liidu kangelane.

Vaat see oli kõige hämmastavam ja märkimisväärsem! Prantsuse professor ja vene aadlik, Sorbonne’i vilistlane, kuulus teadlane Katenin! Loomulikult otsustas ta kodumaale naasta, sest oli hulga aastaid uurinud hirmsaid nakkushaigusi ja teadis kõige paremini, kuidas nendega võidelda. Kira vanaisa oli Moskvasse saabunud 1936. aastal koos naise ja tütre Leraga, kuid ei näinud isegi oma uut korterit, vaid suundus kohe Kesk-Aasiasse kõhutüüfuse epideemiaga võitlema. Just tänu professor Kateninile ei suuda tüdrukud täna lihtsalt ette kujutadagi, mis asi see kõhutüüfus on, ehkki Olja ema oli rääkinud, et see kohutav haigus oli peaaegu kõik tema omaksed hauda viinud. Ja ei olnud professoril endalgi pääsu – nakatus ja suri sealsamas Kesk-Aasias. Kuid oli jõudnud päästa palju-palju inimesi!

Veel romantilisemaks osutus noore kangelase Andrjuša Gorjatševi lugu. Vapper komnoor, tõeline sõber, klassi parim õpilane Andrei tõttas esimesena appi nõutule prantsuse tüdrukule Lera Kateninale, kes oli saabunud nende kooli otse Pariisist. Sest tüdruk ei osanud vene keelt peaaegu üldse, ei saanud millestki aru, vajas isa surma järel kaitset ja toetust. Ning loomulikult armusid nad teineteisesse meeletult. Ja abiellusid kohe, kui kool läbi sai! Aasta pärast sündis neil tütar Kira, aga veel aasta hiljem astus Andrjuša, nagu alati esimesena, koos granaadipundiga rongi ette, mis oli vedanud tähtsat Saksa kindralit.

Mõnikord ilmus platsi ka Lera ise, see tähendab, Kira ema Valeria Dmitrijevna, imeline kaunitar, välismaise filmistaari sarnane. Ta teretas väga sõbralikult, kuid ei sekkunud kõnelusse peaaegu mitte kunagi, ei küsinud koolitükkide ega hinnete kohta, üksnes andis Kirale kerge musi ja läks kohe oma tuppa.

Tüdrukud põlesid uudishimust teada saada, kes see naine on ja millega tegeleb, kuid Kira ei rääkinud, nemad ise aga ei tihanud miskipärast küsida. Lõpuks kord, ühel eriti vihmasel sügispäeval, õnnestus Kira vanaema jutusoonele saada. Selgus, et kaunis prantslanna Lera Katenina oli otsustanud minna isa jälgedes ja hakata samuti infektsioonidega võitlema, ta on kaitsnud väitekirja ja töötab Moskva ülikooli epidemioloogiakateedris. Loomulikult keerlevad tema ümber pidevalt nii kolleegid kui ka teised tuttavad mehed ning üks tuntud dirigent tegi koguni abieluettepaneku, kuid tema ütleb kõigile ära, sest ei suuda Andrjušat unustada. Tõsi küll, selles kõige põnevamas kohas ütles Kira vanaemale valjusti „tss!” ja käskis lõpetada muinaslugude jutustamise, kuid ikkagi jäi nukruse ja kauniduse tunne nagu Kramskoi maali „Tundmatu” nägemisest.

Kas Olja oli Kira peale kade? Ei, pigem vaevas teda imetlusesegune solvumustunne, kuid ta poleks seda isegi Tanjale ilmaski tunnistanud.

Olja vanemad olid alati olnud vaiksed ja vanaldased, sõja olid nad veetnud evakuatsioonis koos oma tehasega, toa saanud samuti tehase poolt, pühi veetsid tehase kultuurimajas. Nende kodus peeti kõige hinnalisemaks esemeks teeserviisi, mille ema oli saanud tehase ametiühingult poja sünni puhul. Olja jubedalt häbenes tookord ema hilist lapseootust; ta oli juba hoovis kuulnud, kuidas lapsi tehakse; paljas mõte sellest, et vanemad võivad sellega tegelda, näis kohutav ja häbiväärne. Väike Volodka kasvas naljakana nagu kõik põnnid, kuid oli kodus pidevalt jalus ja püüdis kogu aeg Olja kooliportfelli kätte saada. Portfell lausa lummas teda, rohkem kui ükskõik milline mänguasi, ning ühel õnnetul päeval, kui Olja läks korraks koridori, jõudis vennake luku lahti teha ja kallata avatud vahesse terve potitäie tinti. Pärast seda juhtumit kolis Olja lõplikult Tanja juurde üle ja käis kodus vaid magamas.

*

Kui head sõbrad nad Tanjaga olid enne Kira tulekut! Ja kui ülekohtuselt rikuti elu ühtäkki ära.

Kohutava uudise tõi kõiketeadja Kits, Svetka Baranova: Tanja ema Asja Naumovna Levina lasti kahjurluses kahtlustatuna haiglast lahti.

Olja teadis muidugi ammusest ajast ja sai aru, et maailma esimesel Nõukogude riigil on palju kadestajaid ja vaenlasi. Juba algklassides lugesid nad Tanjaga Gaidari ja nutsid „Trummilööja saatuse” pärast. Hea, et spioonid püüti lõpuks kinni ja trummilööja isa lasti vabaks! Aga väike Alka „Sõjasaladusest” sai surma, hukkus hirmsal moel ja ülekohtuselt, nagu ka vahva väikemees Kibaltšiš. Kuid oleks siis ainult raamatutes! Ajalootundides räägiti päris ehtsast suurest rahvavaenlaste grupist, mis enne sõda paljastati. Selle liikmeteks olla justkui olnud isegi tähtsad sõjaväelased ja valitsusliikmed!

Ja nüüd siis uus kohutav uudis – arstid-kahjurid kipuvad Stalini enese elu kallale! Stalini, kes võitis tapva sõja ja päästis kogu inimkonna fašismi käest! Jumal tänatud, et nad kohe paljastati ja vahistati, teisiti ei saanudki olla, ent mismoodi Tanja ema vaenlaste sekka sattus? Kas ta tõesti teeb sihilikult haigetele kahju ja ravib neid valesti? Milline rumalus! Võib-olla teda hirmutati, peteti? Aga Tanja isa? Stalingradi all langenud kirurg Mihhail Arkadjevitš Levin. Kas ka tema oli olnud kahjur?! Aga järsku ta ei saanudki surma, vaid lasi end vangi võtta nagu Vitka Gussevi isa, ja Tanja ema on nüüd sunnitud osalema vandenõus, et mehe koletut reetmist varjata?

Olja ei unusta iial toda kohutavat päeva. Äkitselt kutsus isa teda jalutama. Teda üksi, ilma ema ja Volodkata. Torkiv lumi lõikas põski, nad kõndisid piki pimedat tühja tänavat sama tühja kõleda väljaku poole ning isa rääkis võõra tuhmi häälega, et tal ei ole juutide vastu midagi, ei üldiselt ega personaalselt Tanja ema vastu, ning et ta ei välista eksituse võimalust, kuid ta palub kategooriliselt, ei, nõuab, et Olja lõpetaks Levinite pool käimise! Ning ta peab otsekohe, hommepäev teise pinki istuma! Näiteks käib nende klassis Nõukogude Liidu kangelase tütar, miks ta ei võiks sõbrustada selle tüdrukuga, aga mitte kahtlasest perest pärit juuditariga? Olga oleks ahastusest äärepealt oksendanud, ta üritas vaielda ja nutta, kuid isa jäi vankumatuks: tema tütar on pioneer ega tohi valitsuse otsuseid arvustada, ja kui Tanja ema lasti töölt lahti, siis järelikult oli selleks alust!