Читать книгу Tähtedest võlutud - Jenn Bennett - Страница 4

Spontaansus? Täiesti ülehinnatud. Filmide ja telesarjadega püütakse meid veenda, et neil peoloomadel, kes on suutelised täisriides basseini hüppama, on kuidagi parem elu. Tegelikult on iga kaadri taga põhjalik ettevalmistus. Vesi on õige temperatuuriga. Valgus ja võtteplaan on täpselt paika pandud. Tekst on pähe õpitud. Kõik tundub nii kütkestav just seetõttu, et keegi mõtles eelnevalt asjad põhjalikult läbi. Seda silmas pidades läheb elu poole lihtsamaks. Vähemalt minul läks.

Ma olen põhjalik planeerija ning seda teavad kõik.

Mina usun graafikutesse, rutiini, värvilise paberteibiga märgistatud kalendritesse, kallitesse pabermärkmikesse koostatud punktnimekirjadesse ja põhjalikult läbitöötatud plaanidesse. Sellistesse, mis ei saa metsa minna, kuna kaalutud on kõike, mis võib õnnestuda või mitte õnnestuda. Ei mingit mütsiga lööma minekut, ei mingit vaatame-mis-saab-suhtumist. Nii tekivadki katastroofid.

Minuga nii ei juhtu. Mina planeerin oma elu ja jään plaani juurde. Võtame näiteks suvevaheaja. Kool algab kolme nädala pärast ning enne, kui saan kaheksateist ja alustan keskkooli lõpuklassis, on mu ettekujutus suvest järgmine:

esiteks töötan igal nädalal kaks hommikupoolikut oma vanematele kuuluvas Everharti Tervisekliinikus. Asendan seal nende tavapärast vastuvõtuadministraatorit, kes käib California Berkeley ülikoolis suvekursustel. Mu ema on nõelraviterapeut ja isa massöör ning tervisekliinik on nende ühine projekt. See tähendab, et burgerite valmistamise ja läbi väljamüügiluugi võhivõõrastelt sõimata saamise asemel saan töötada zenilikult rahulikus vastuvõtualas, kus mul on võimalik kõik kenasti kontrolli all hoida ja täpselt teada, milline klient järgmisena uksest sisse jalutab. Etteaimatav. Just nii, nagu mulle meeldib.

Teiseks pildistan koos oma astronoomiaklubiga peatselt aset leidvat perseiidide sadu. Astronoomia on minu jaoks püha. Tähed, planeedid, kuud ja üldse kõik universumiga seotu. Teiega räägib tulevane NASA astrofüüsik.

Kolmandaks väldin kõikvõimalikke kontakte ja kokkupuuteid oma naabrite Mackenziedega.

Kõik need kolm plaani tundusid veel viis minutit tagasi täiesti tehtavad. Kuid nüüd on mu suveplaanid sassi löödud, sest ema üritab mind veenda, et ma peaks matkama minema.

Matkama. Mina.

Vaadake, „looduses viibimisest” ei tea ma suurt midagi. Ma pole üldse kindel, kas mulle meeldib viibida väljaspool siseruume. Mulle tundub, et oleme ühiskonnana jõudnud piisavalt kõrgele tasemele, et meil oleks võimalik vältida tegevusi, millega kaasnevad värske õhk ja päikesepaiste. Kui mul peaks tekkima soov metsloomi näha, võin mõnda dokumentaali vaadata.

Ja ema teab, mida ma asjast arvan. Sellest hoolimata näeb ta praegu kõvasti vaeva, pööramaks mind Henry Thoreau’ stiilis loodus-on-imeline-mõtteviisi ajal, kui ma tervisekliiniku vastuvõtuleti taga seisan. Jah, ta on alati looduslähedast tervislikku eluviisi ja taimetoitlust oluliseks pidanud, kuid praegu muutub ta suisa luuleliseks, rääkides California osariigi metsikust ilust ja sellest, milline „ainulaadne võimalus” oleks veeta enne kooli algust veidi aega „puutumata looduse rüpes”.

„Kuule, ausalt. Kas sa kujutad ette mind telkimas?” küsin ma ja topin oma tõrksad korgitseri meenutavad tumedad lokid kõrva taha tagasi.

„Mitte telkimas, Zorie,” vastab ema. „Proua Reid kutsub sind glamp’ima.” Ta nõjatub vastuvõtulauale, seljas kliiniku hallid vormiriided tikitud logoga rinnal, ja räägib erutatud, kuid summutatud häälega just sellest jutukast kliendist, kes parasjagu kliiniku vastuvõtutoas akupunktuurilaual lõõgastub, nautides kogu maailma alternatiivterapeutide kaitsepühaku Enya ammu moest välja läinud, kuid siiani tervistavaid üminaid.

„Glamping,” kordan skeptiliselt.

„Proua Reid rääkis, et neil on tehtud broneering kuskil Yosemite’i ja King’s Foresti rahvusparkide vahel Sierra kõrgmäestikus asuvatele luksuslikele telkidele,” selgitab ema. „Glamuurne kämping. Saad aru? Glamping.”

„Seda sa ütled, kuid ma ei saa ikkagi aru, mida see tähendab,” vastan talle. „Kuidas saab telk luksuslik olla? Magad ju ikka kivide peal?”

Ema naaldub selgitamiseks lähemale. „Proua Reidi ja tema abikaasat kutsuti viimasel hetkel külla ühe kolleegi suvemajja Šveitsis, seega peavad nad oma glamping-matka ära jätma. Kuid neil on luksuslik telk kinni pandud. See glamping …”

„Ega see mingi veider hipide teema pole?”

Ema oigab dramaatiliselt. „Kuula nüüd mind ära. Neil on gurmeeõhtusööke valmistav kokk, lõke, võimalus kuuma duši all käia – kõik, mis vaja.”

„Kuum dušš,” sõnan toonil, kust ei puudu pisike annus sarkasmi. „Räägi veel, palun.”

Ema ignoreerib seda. „Asja mõte on selles, et idee poolest ööbid sa telgis värskes õhus, kuid samas ei kaasne sellega mingeid ebamugavusi. See koht on nii populaarne, et telgid jagatakse loteriimajutuse põhimõttel inimeste vahel ära juba aasta varem. Nii ööbimise kui söökide eest on juba makstud. Proua Reidil oleks kahju, kui raha lihtsalt raisku läheks, seega lubavad nad Reaganil koos mõne sõbraga nädalaks sinna minna – viimane retk tüdrukutega enne, kui te lõpuklassis alustate.”

Proua Reid on nimelt Reagan Reidi – staarsportlase, minu klassi kõige populaarsema tüdruku ja mu sõbra, või millegi sellise – ema. Kui aus olla, olime mina ja Reagan pisikestena lahutamatud, kuid siis said tema vanemad ühtäkki rikkaks ja hakkasid teiste inimestega läbi käima. Lisaks treenis ta pidevalt eesmärgiga olümpiamängudele pääseda ja enne kui ma arugi sain, olime me lahku kasvanud.

Kuni eelmise sügiseni, kui me hakkasime koolis lõuna ajal suhtlema.

„Natuke värskes õhus viibimist ei teeks sulle paha,” sõnab ema ja sõrmitseb oma tumedaid juukseid, püüdes mind endiselt veenda osalema selles hullumeelses matkamise plaanis.

„Järgmisel nädalal on ju perseiidide sadu,” meenutan emale.

Ema teab, et ma olen põhjalik planeerija. Ettenägematud asjaolud ja plaanimuutused mõjuvad mulle äärmiselt halvasti ning kõik selle telkimise … vabandust, glämpimisega kaasnev teeb mind väga, väga ärevaks.

Ema vajub mõttesse. „Sa saad ju oma teleskoobi puhkekeskusesse üles panna. Päeval matkarajad, öösel tähed.”

Matkamine kõlab nagu miski, millest Reagan võiks huvitatud olla. Tal on kivikõvad reielihased ja pesulauataolised kõhulihased. Mina viskan sussid püsti juba siis, kui pean kahe kvartali kaugusele kohvikusse jala minema ja ma sooviks seda praegu emale meenutada, kuid ta on juba käiku vahetanud ja rõhub nüüd süütundele.

„Proua Reid rääkis, et Reaganil on sel suvel päris keeruline olnud,” sõnab ta. „Ta muretseb Reagani pärast. Ilmselt arvab, et see väljasõit tõstaks Reagani tuju pärast seda, mis juunis katsetel juhtus.”

Reagan kukkus (ja nagu päriselt kukkus näoli maha) ning seetõttu ei pääsenud ta olümpiakatsetelt läbi. See oli ta ainus läbilöögivõimalus. Nüüd ei ole tal järgmise suve olümpiamängudel osalemiseks pea mingit võimalust ja ta peab taas neli aastat ootama. Ta pere oli täiesti endast väljas, kuid sellest hoolimata olen üllatunud, kuuldes, et Reagani ema ta pärast muretseb.

Nüüd torkab mulle pähe veel üks mõte. „Kas proua Reid palus mind sinna kaasa või palusid hoopis sina teda, et ta mind kutsuks?”

Ema näole ilmub süüdlaslik naeratus. „Natuke ühte ja natuke teist.”

Vaikselt toetan oma pea vastu vastuvõtuletti.

„Ole nüüd,” sõnab ema ja raputab mind õlast, kuni ma taas pea tõstan. „Ta oli üllatunud, et Reagan sind juba kutsunud ei ole, seega on nad sinu kaasatulemisest rääkinud. Ehk on see teile mõlemale kasulik. Reagan peab jälle jalule saama, sina aga räägid alati, kuidas sa ei suuda kuidagi tema sõprade seltsi sulanduda, seega on sul võimalus nendega kooliväliselt aega veeta. Sa peaksid mind praegu tänama,” kiusab ta mind. „Kuidas oleks, kui ütleksid hoopis: „Aitäh, kulla ema, et moosisid mind suve parimat üritust kaasa tegema. Joy Everhart, sa oled mu kangelane!”” Ema surub demonstratiivselt käed rinnale.

„Sa oled ikka nii veider,” pomisen ma, püüdes näida osavõtmatuna.

Ta muigab: „Sul on vedanud, kas pole?”

Jah, nii see on. Tean, et ta päriselt ka tahab lihtsalt, et ma õnnelik oleksin, ja on selle nimel valmis ükskõik milleks. Tegelikult on Joy mu kasuema. Mu päris ema tabas aneurüsm, kui ma olin alles kaheksa-aastane ja kui me elasime veel San Francisco lahepiirkonnas. Pärast seda otsustas mu isa, et temast peab saama massöör, ning kulutas selle unistuse täitmiseks ja litsentsi saamiseks kogu elukindlustuse. Jah, ta on impulsiivne. No igatahes sai ta Joyga tuttavaks ühel alternatiivmeditsiini kokkutulekul. Mõni kuu hiljem arenes neil suhe ja me kolisime koos siia, Melita Hillsi, kus nad üürisid äripinna kliiniku tarbeks ja selle kõrval asuva korteri.

Jah, isegi küpses eas, kolmekümne kaheksa aastasena, on Joy mu isast hulk aastaid noorem ja tema Korea päritolu tõttu pean ma tihti rinda pistma geniaalsete vaimuavaldustega kitsarinnalistelt inimestelt, kes juhivad tähelepanu ilmselgele faktile, et Joy pole mu päris ema. Just nagu ma ise ei oleks tähele pannud, et tema on tõmmu ja mina nii läänelikult valge, et D-vitamiini puudus on mulle näkku kirjutatud. Elust enne Joy’d ei mäleta ma suurt midagi. Aja jooksul on Joy muutunud mulle isast lähedasemaks. Ta võiks lihtsalt olla natuke vähem impulsiivne hipi.

Praegu, kuivõrd ma seda ka tunnistamast keeldun, on ta entusiasm matkamise osas mulle kasulik. Mu sotsiaalsele staatusele, mis kukub kokku niipea, kui pean suhtlema inimestega, kes on minust rikkamad või populaarsemad, tuleks tõepoolest kasuks, kui Reagani sõprade ja ka Reagani endaga kooliväliselt aega veedaksin. Ta oleks lihtsalt võinud oma ema käskjalana kasutamise asemel minult ise küsida.

Kliiniku uks paiskub lahti ning ooteruumi tormab sisse isa, kes on värskelt habet ajanud ja viisakalt juukseid kamminud. „Zorie, kas härra Wiley on helistanud?”

„Ta tühistas tänase massaaži,” annan isale teada. „Kuid ta broneeris neljapäevaks pooliku.”

Poolik tähendab täistunni asemel poolt tundi, mis maksab ka poole vähem, kuid isa surub pettumuse kähku alla. Keegi võiks talle edasi anda parima sõbra surmateate ja ta suudaks tormata tenniseklubi üritusele, ilma et oleks silmagi pilgutanud. Inimesed kutsuvad teda Teemant-Daniks. Alati ehe ja särav.

„Kas härra Wiley ütles, miks ta tulla ei saa?” küsib isa.

„Hädaolukord ühes ta restoranidest,” kannan ette. „Üks telekokk tuleb läbi, et üht osa oma sarjast filmida.”

Härra Wiley on üks mu isa parimaid kliente. Nagu ka kõigil teistel siin käivatel inimestel, on tal nii palju raha, et ta ei suuda seda ära kulutada, ja saab endale lubada ülehinnatud nõelravi või massaaži. Meie tervisekliinik on Melita Hillsi parimate seas ja ajaleht San Francisco Chronicle nimetas isa lahepiirkonna parimaks nõelravispetsialistiks, kes „on vägagi väärt üle Bay Bridge’i sõitmist”. Mu vanemad küsivad klientidelt ka vastavat tasu.

Lihtsalt need maksujõulised kliendid on viimase aasta jooksul vähehaaval, kuid seda kindlamas joones, kaduma hakanud. Klientide kadumise peapõhjus ja ühtlasi mu isa vihaobjekt on ettevõte, mis oma kanna meie kõrvale kinnitas. Kõigi suureks häbiks asume nüüd poe kõrval, mis müüb mänguasju täiskasvanutele.

Jah, selliseid mänguasju.

Suurt vagiinakujulist silti meie maja ees ei ole just raske ignoreerida. Vähemalt pole see meie kõrgekontsalistele klientidele märkamata jäänud. Stiilsetele inimestele ei meeldi massaažiteraapiasse minnes sekspoe ette parkida. Kui pikaajalised kliendid oma iganädalasi kohtumisi tühistama hakkasid, taipasid mu vanemad seda üsna ruttu. Need, kes meie suurepärasest asukohast kõigi kõrgeklassiliste butiikide lähedusest Missioni tänavalt veel lahkuda pole soovinud, on kõik kulda väärt, nagu isa mulle igal võimalusel meenutab.

See on see põhjus, miks härra Wiley kohtumise tühistamine talle nii suurt meelehärmi tekitab: see oli tal täna ainuke broneering, kuid ta teeb vastuvõtualast kähku minekut ja läheb oma kontorisse, et seal omaette mossitada. Ema on endiselt rahulik.

„Niisiis,” sõnab ta. „Kas ma saan siis proua Reidile öelda, et sa lähed Reaganiga glämpima?”

Mulle ei mahu pähe, et saaksin talle anda kindla vastuse just nüüd ja praegu, enne kui olen kõiki asjaolusid kaalunud. Ning samal ajal ei taha ma tema lõõskavat entusiasmi oma negatiivse vihmaga lämmatada.

„Ära ole ettevaatlik. Ole hoolikas,” meenutab ta mulle. Ettevaatlikud inimesed kardavad kõike võõrast ja väldivad seda. Hoolikad aga planeerivad ja on tundmatuga kohtumisel enesekindlamad. Seda räägib ta mulle iga kord, kui ma ei suuda plaanide muutumisega kaasa minna. „Uurime koos kõik täpselt järele.”

„Ma mõtlen selle peale,” annan talle diplomaatilise vastuse. „Arvan, et võid proua Reidile öelda, et saadan ise Reaganile sõnumi, palun infot ja annan siis kindla vastuse. Kuid doktor Torkija tegi tubli tööd.”

Ema naeratab võidukalt. „Torkimisest rääkides on ilmselt parem, kui ma nüüd proua Reidi nõelad ära võtan, enne kui ta laual magama jääb. Oh, ma oleks peaaegu unustanud. Kas FedExi kuller käis?”

„Ei. Ainult tavapost.”

Ema kortsutab kulmu. „Aga mulle tuli meili peale teade, et pakk on kohale toimetatud.”

Oh pagan. Ma tean, mida see tähendab. Valesti kohale viidud pakid on alaline probleem. Nimelt armastab meie kuller neid pidevalt kõrval asuvasse sekspoodi viia. Ja meie kõrval asuv sekspood on üheses seoses minu suveplaanide punktiga number kolm: vältida kõikvõimalikke kontakte Mackenziede perekonnaga.

Ema aga torutab alahuult ja ajab silmad suureks. „Palun, palun,” anub ta mesimagusalt. „Kas sa saaksid, palun, korraks kõrvalt läbi käia ja küsida, kas mu saadetis toodi neile?”

Oigan.

„Ma teeks seda ise, aga tead küll, proua Reid lebab seal ja on nõelu täis,” argumenteerib ta pöidlaga tagaruumide poole osutades. „Üritan ta elujõudu tasakaalu saada, mitte vaest naist piinata. Ei saa teda igaveseks sinna jätta.”

„Kas sa lõunapausi ajal ei saa seda teha?” Ma olen ühe korra sel nädalal juba üle dildodemaa läve astunud ja mitu korda oleks mulle liig mis liig.

„Ma lähen tunni aja pärast su vanaemaga lõunale, mäletad?”

Muidugi. Tema emaga, see tähendab. Vanaema Esther vihkab hilinemist – omadus, mida ma üldiselt väga hindan. Kuid see ei muuda fakti, et ma ennem laseks endal hamba välja tõmmata, kui jala kõrvalpoodi tõstaksin. „Mis selles pakis üldse on?”

„Selles asi ongi,” sõnab ema oma pikki sirgeid juukseid pealaele tihedaks krunniks keerutades. „Teatisel oli kirjas kellegi teise nimi. Catherine Beatty. Ma ei tea kedagi sellenimelist ja ma ei ole midagi tellinud. Kuid teade tuli mu töömeilile ja meie aadress seal on õige.”

„Müstiline pakk.”

Ema silmad pilluvad sädemeid. „Üllatused on mõnusad.”

„Kui just keegi ei saada sulle kastitäit ämblikke või maha raiutud kätt. Äkki käisid kellelegi liiga närvidele.”

„Või siis puudutasin kellelgi just õiget närvi ja ta tahtis mulle šokolaadi saata.” Ta napsab laualt pastaka ja pistab selle endale uue krunni kinnitamiseks juustesse. „Palun, Zorie. Kuni su isal muud tegemist on.”

Seda viimast lausub ta mõnevõrra sosistades. Isa läheks endast välja, kui teaks, et ma kõrvalpoes käin.

„Olgu, käin ära,” ütlen ma, kuid pole selle üle sugugi õnnelik.

Oh suveplaanid, kuidas ma teid küll hoidsin ja armastasin.

Kleebin vastuvõtulauale käsitsi kirjutatud sildikese „Käin korraks ära. Olen kohe tagasi!” ja vean end eesuksest välja päikesepaistesse, kus mind ootab kindel surm.