Читать книгу Tähtedest võlutud - Jenn Bennett - Страница 5

Missioni tänava nurgal asuv Lelulaegas, või siis „Lelulugu täiskasvanutele”, nagu mu ema naljatada armastas, kuniks isa talle kuiva „Pole naljakas, Joy” pilgu heitis, on seksmänguasjade butiik, mis on suunatud peamiselt naistele. See on avar ja puhas, üldsegi mitte räpane ja perverte täis, nagu linna teises otsas asuv ülemaalitud akendega ööpäev läbi avatud Love Rockets. Ööpäev läbi, sest noh, ikka läheb vaja karvaseid käeraudu hommikul kell kolm.

Poel on ka suur temaatiline vaateaken, mille väljapanekut omanikud iga kuu vahetavad. Sel kuul on teemaks mets ja kunstmuru keskelt kerkivad hoolikalt paika sätitud erksavärvilisest kummist dildod nagu murumunad. Ühe dildo külje seest leiab koguni sisse uuristatud orava. See võiks isegi naljakas olla, kui ma ei teaks, kui paljud mind tundvad inimesed sellest vaateaknast iga päev mööduvad ja milliseid mahlakaid kommentaare ma hiljem teatud inimestelt koolis kuulma pean.

Nii sõjajalal ärid kui ka töölähedased kodud paiknevad kobaras puudega ääristatud ostutänava lõpus. Sel tänaval on koha leidnud paljud butiigid, mahetoidurestoranid ja kunstistuudiod. Sel tupiktänaval leidub palju viktoriaanlikke maju, mis – nagu ka meie oma – on korterite moodustamiseks osadeks jaotatud. Pole just selline koht, kus võiks seksi müüa.

Mu isa arvab, et „abieluliste abivahendite kauplus” pole „koht, kus noor tüdruk aega veetma peaks”. Sekspoe omanikest lesbipaar on rohkem kui korra pühkinud naeratuse ta säravalt näolt. Nad on kui Jokker Batmanile. Montecchid Capulettidele. Me naabrid on me vaenlased ja mitte mingil juhul ei ole Mackenziedega läbikäimine võimalik. Oh ei, seda kindlasti mitte.

Ema sai enne Mackenziedega hästi läbi, niisiis toetab ta isa selles küsimuses vaid poolenisti. Ja mina? Olen nagu kahe kõva kivi vahel. Kogu see olukord käib mulle kohutaval kombel närvidele. Ja see on üsna keeruline. Väga, väga keeruline.

Kohe kui sekspoodi sisse astun, ümbritsevad mind roosad seinad ja sünteetiline silikoonilõhn. Aeg on veel varajane ja minu õnneks on poes vaid paar üksikut klienti. Üritan pilgu nahksetelt piitsadelt kõrvale pöörata ja sammun poe keskel asuva letini, mille taga ajavad juttu kaks neljakümnendates eluaastates naist. Nüüd olen ma vaenlase territooriumil. Loodame siis, et väljun siit elusana.

„See ei olnud Alice Cooper,” ütleb õlgadeni ulatuvate tumedate juustega naine väikest pappkasti letile tõstes. „See oli see tüüp, kes oli abielus selle punapeast saatejuhiga. Mis ta nimi nüüd oligi? Osbourne.”

Tema kõrval seisab roheliste silmadega heledanahaline naine, kes letile nõjatudes oma tedretäppe täis nina sügab. „Ozzy?” küsib ta aktsendiga, mis on segu Ameerikast ja Šotimaast. „Ma ei usu.”

„Veame koogi peale kihla.” Pruunid silmad leti tagant kohtuvad minu omadega. Ovaalne nägu lööb rõõmust särama. „Zorie! Sind pole küll kaua näinud.”

„Tere, Sunny!” sõnan ma ja tervitan siis ta tedretähnilist naist: „Mac.”

„Lahedad prillid,” ütleb Sunny, kiites heaks retrostiilis sinised kassikujuliste raamidega prillid, mis mul ees on.

Mul on veel tosin erinevat prillipaari, igas stiilis ja värvitoonis. Ostan neid odavalt internetist ja sobitan oma riietuse juurde. Silmatorkavad prillid kuuluvad minu juurde, nagu ka erkroosa huulepulk ja kõikvõimalikud ruudulised esemed. Võin küll nohik olla, kuid see ei takista mind stiilne olemast.

„Aitäh,” sõnan ja mõtlen seda täiesti tõsiselt. See pole esimene kord, kui pean sügavalt kahetsema tõsiasja, et mu isa nende kahe naisega tülis on. Ajast, mil võisin end nende täieõiguslikuks pereliikmeks pidada, pole kaua möödas.

Kogu selle aja, mis ma meie tupiktänavas meist üle tee elavat Sunny ja Jane „Mac” Mackenziet tundnud olen, ehk siis sellest ajast peale, kui me siiakanti kolisime, on nad nõudnud, et ma kutsuks neid just nimelt Sunnyks ja Maciks. Punkt. Ei mingeid preilisid ega prouasid ega muid viisakusi. Neile ei meeldi formaalsused, ei riietumises ega ka käitumises. Nad on mõlemad californialased selle parimas tähenduses. Teate küll, lihtsalt su kunagistest mässajatest lesbilised naabrid, kes sekspoodi peavad.

„Aita meid, ole hea. Meil on käsil tuntud rokkstaaride kohta käivate linnalegendide viktoriin,” palub Mac, lükates näolt juuksepahmakat, milles leidub juba hõbedasi salke. „Kes heavy metal legendidest hammustas laval esinedes nahkhiirel pea otsast? Millalgi kuuekümnendatel.”

„Seitsmekümnendatel,” parandab Sunny.

Mac pööritab lõbustatult silmi. „Mida iganes. Zorie, kuule, meie meelest oli see kas Alice Cooper või Ozzy Osbourne. Aga kumb?”

„Uuh, ma tõesti ei tea,” vastan, lootes, et nad teema jätavad ning ma saan lihtsalt võtta selle, mille järele tulin, ja lahkuda. Nad käituvad, nagu poleks midagi muutunud ja ma käiksin endiselt nende juures iganädalastel pühapäevastel õhtusöökidel. Nagu polekski mu isa ähvardanud nende poodi pesapallikurikaga segi taguda, kuna see peletab ta kliendid eemale, ja nemad poleks käskinud isal seenele sõita, seda kõike paljude inimeste silme all, kes seda oma telefonidega filmisid. Videod jõudsid YouTube’i vähem kui tunni ajaga.

Jep. Olid alles ajad. Isale ei meeldinud Mackenzied juba siis, kui nad olid vaid „veidrikest” ületänava-naabrid, kuid pärast sekspoe avamist eelmisel sügisel, millega kaasnes tervisekliiniku allakäigu algus, on see mittemeeldimine muutunud millekski palju sügavamaks.

Aga olgu pealegi, kui Sunny ja Mac soovivad teeselda, et mitte midagi pole muutunud, võin ma selle mänguga vabalt kaasa minna. Eriti, kui see aitab mul siit kiiremini pääseda. „Alice Cooper ehk?” vastan ma.

„Kindlasti mitte. See oli Ozzy Osbourne,” sõnab Sunny enesekindlalt ja lõikab paberinoaga letil oleva paki lahti. „Vaata internetist järele, Mac.”

„Mul on aku tühi.”

Sunny laksutab keelt. „Jaa, muidugi. Sulle ei meeldi lihtsalt kaotada.”

„Lennon teab kindlasti.”

Mul hakkab kõhus keerama. On palju põhjuseid, miks ma siia tulla ei taha. Dildode mets. Hirm, et kohtan siin kedagi, kes mind tunneb. Mu isa ja kahe letitaguse naise vihavaen. Kuid rahulikult laoruumist välja loivav seitsmeteistaastane poiss on põhjus, miks soovin maa alla vajuda.

Lennon Mackenzie.

Must T-särk. Mustad teksad. Mustad põlvedeni nööritud saapad. Mustad järku lõigatud juuksed, mis küljele kammituna jätavad mulje, et on korraga nii sättimata kui ka täiuslikult okkalised.

Kui ellu ärkaks mõni õel anime-tegelane, kelle peamine missioon on kõrvalistes nurgatagustes hiilides maailma hävingut planeerida, siis näeks ta välja nagu Lennon. Lennon on kõige veidra ja kõheda kehastus. Ta on ka peamine põhjus, miks ma ei taha süüa koolilõunat kooli kohvikus koos kõigi teiste tavaliste inimestega.

Graafiline romaan ühes käes ja midagi määratlematut teise käe all, silmitseb ta mu siniseruudulist seelikut ja seejärel liigub ta pilk üles mu näole. Kogu rahu ja lõõgastus kaob ta hoiakust ning ta tõmbub krampi. Kui ta tumedad silmad mu pilgu leiavad, annavad nad mulle teada seda, mida ma isegi tean: me ei ole sõbrad.

Asi on selles, et me olime. Head sõbrad. Okei, parimad sõbrad. Meil olid paljud tunnid koos ja kuna me olime ületee-naabrid, siis olime ka pärast kooli koos. Nooremana käisime pargis jalgrattaga sõitmas. Keskkoolis sai rattasõidust igapäevane jalutuskäik Missioni tänava teise otsa Jitterbugi kohvikusse, mu valge haski Andromeda truult kaasas. Sellest omakorda kasvasid välja hilisõhtused jalutuskäigud kogu lahe piirkonnas. Tema kutsus mind Medusaks (kuna mul on tumedad kontrollile allumatud lokid) ja mina teda Grimiks (kogu selle gooti temaatika tõttu). Olime nagu sukk ja saabas. Lahutamatud sõbrad.

Kuni eelmise aastani, mil kõik muutus.

Võtan kogu julguse kokku, kohendan prille, manan näole viisaka naeratuse ja ütlen tere.

Vastuseks saan vaid kerkiva nina. Kõik. Kunagi usaldati mulle saladusi ja nüüd ei ole ma enam isegi sõnalist tervitust väärt. Arvasin, et millalgi hakkab sellega kaasnev valu tuhmuma, kuid see on endiselt sama terav kui alati.

Uus plaan: ei räägi temaga sõnagi. Ei tee temast üldse väljagi.

„Kallis,” sõnab Sunny Lennonile, pakkides lahti midagi, mis lähemal vaatlusel osutub libestiks. „Milline rokkstaar nahkhiirel pea otsast hammustas? Su teine, mitte-nii-teadlik ema arvab, et see oli Alice Cooper.”

Mac teeskleb solvumist ja osutab minule. „Kuulge nüüd, ka Zorie arvab nii!”

„Valesti arvab,” sõnab Lennon vastuvaidlemist mitte salliva häälega, mis on nii kähe ja madal, nagu räägiks ta sügava ja musta tõrre põhjast. See on teine asi Lennoni juures, mis mind hulluks ajab. Ta hääl pole mitte ainult meeldiv, see on kütkestav. See on avar, enesekindel ja üleüldsegi liiga seksikas, et end seda kuuldes mugavalt tunda. Ta kõlab nagu saatejuht satanistlikus raadios või siis hääledublant mõnele pahale superkangelasele. Mul tõuseb kananahk ihule ja ma vihkan seda, et ta häälel mulle endiselt nii tugev mõju on.

„See oli Ozzy Osbourne,” annab ta teada.

„Haa! Ma ütlesin!” teatab Sunny võidukalt Macile.

„Ma lihtsalt valisin kahest ühe,” ütlen Lennonile veidi vihasemalt, kui sooviksin.

„No igatahes valisid sa valesti,” vastab ta ilmselgelt igavust tundes.

See solvab mind. „Mis ajast peaksin ma omama faktiteadmisi sellest, kuidas rokkmuusikud nahkhiiri piinanud on?”

See pakub talle juba huvi.

„See pole mingi nišiteadmine,” sõnab ta oma kunstipäraselt sassi aetud juukseid käeseljaga ühelt silmalt eemale lükates. „Tegu on popkultuuriga.”

„Jaa, muidugi. Vajalik informatsioon. Ülikooli pääsemiseks on mul seda kindlasti vaja. Loodan, et see meenub mulle, kui lõpueksamit teen.”

„Elus on ka muud peale eksamite.”

„Vähemalt on mul sõpru,” sõnan ma.

„Kui sa arvad, et Reagan ja teised tema klanni liikmed on tõelised sõbrad, siis sa küll eksid.”

„Appikene, te kaks,” pomiseb Sunny. „Võtke tuba.”

Ma lähen näost punaseks.

Oi ei. See siin ei ole mingi sa-tegelikult-meeldid-mulle-norimine. See on „ma vihkan sind”. Jah, muidugi on tal huuled ja juuksed ja sügav bariton ja ma ei ole ju pime: ta on väga atraktiivne. Kuid pärast ainsat korda meie sõpruse jooksul, kui püüdsime natukenegi piire nihutada – perioodil, mida me nimetame Suureks Eksperimendiks – nutsin ma sügisballil silmad peast välja, püüdes aru saada, mis täpselt valesti läks.

Ma ei saanudki seda kunagi teada. Kuid võin üsna täpselt arvata.

Lennon vaatab emale pikalt otsa, otsekui küsides „Oled sa nüüd lõpetanud?”, ja pöördub siis Maci poole. „Ozzy nahkhiirelugu oli suuresti liialdatud. Keegi publikust viskas lavale surnud nahkhiire. Ozzy arvas, et see on plastmassist. Ta sai ise ka šoki, kui pead otsast hammustades avastas, et tegu on päris loomaga. Pärast esinemist viidi ta haiglasse marutaudisüsti saama.”

Sunny müksab oma puusaga Maci. „Vahet pole. Mul oli õigus ja sa oled mulle koogi sees. Kookosega. Ja kuna me ei jõudnud täna hommikust süüa, sooviks ma seda praegu. Varajaseks lõunaks.”

„See kõlab tegelikult päris hästi,” vastab Mac. „Zorie, kas sina soovid ka üht tükki?”

Raputan pead.

Mac pöördub Lennoni poole. „Kallis, mu kallis,” sõnab ta meelitavalt ja joviaalselt. „Kas sa saaksid kohvikust läbi käia? Palun-palun?”

„Ema, mu ema, ma pean poole tunni pärast tööl olema,” vaidleb Lennon vastu ja ma jälestan seda, kuidas ta saab ühel hetkel olla minuga suheldes nii külm ja siis oma vanematega nii hooliv. Kui ta käes oleva raamatu letile paneb, näen, mida ta teise käega hoiab: umbes minu küünarvarre pikkust punast habeagaami. Lemmik on mustast nahast rihma otsas, mis kinnitub ümber pisikeste esijalgade mähitud rakmete külge. „Pean enne minekut Ryuki tagasi talle loomulikku keskkonda viima.”

Lennoni kinnisideeks on roomajad, no millest muust ta võiks huvitatud olla, eks. Oma toas on tal neid terve seinatäis – maod, sisalikud ja ta ainuke mitteroomajast lemmikloom tarantel. Ta töötab poole kohaga Missioni tänava kahepaiksetele pühendatud lemmikloomapoes, kus ta saab teiste samasuguste ussiarmastajatega sõbruneda.

Mac sirutab käe üle leti ja sügab sisaliku soomustega kaetud kukalt, samal ajal lapseliku häälega kudrutades: „No selge siis. Sinu võit, Ryuk. Oh jumal, sa tuled ju rakmetest välja.”

Lennon paneb sisaliku oma manga peale. Ryuk püüab põgeneda, mistõttu kukub peaaegu leti pealt alla. „See ei ole sellest ilmast lahkumiseks parim viis,” annab Lennon mornilt sisalikule teada. „Kui sa tahad endale lõppu teha, siis isegi vitamiinide üledoos oleks hüppamisest etem.”

„Lennon,” pahandab Sunny õrnalt.

Lennoni täidlasi huuli kõverdab pea märkamatu sünge naeratus. „Vabandust, emps,” sõnab ta.

Kui me nooremad olime, võisime teda selle küsimusega lõputult kiusata. „Aga kust sa tead, kumb ema on kumb?” Tema jaoks on Sunny emps ja Mac ema. Ning kuigi Mac oli see, kes ta ilmale tõi, on mõlemad naised tema jaoks võrdselt väärtuslikud.

Sunny kõverdab veidi suud, kuid naeratab siis samuti. Lennonile on andeks antud. Vanemad andestavad talle kõik. Ta pole neid väärt.

„Aga Zorie, mis sind siia toob, kullake?” küsib Mac minult, kui Lennon oma sisaliku tillukesi rakmeid kohendab.

Pean Lennoni kõrvale astuma, kui ma just ei soovi kogu vestlust tema seljaga pidada. Millal ta nii pagana pikaks kasvas? „Ema ajab üht FedExi pakki taga.”

Mac kiikab Sunny poole. Vihjamisi vahetavad kaks naist omavahel mingit kriitilist informatsiooni.

„Kas kõik on korras?” küsin kahtlustavalt.

Sunny köhatab kurgu puhtaks. „Jaa, kõik on hästi.” Ta kõhkleb korraks veel. „Jah, meile tuli midagi,” sõnab ta ja võtab leti alt suure pruuni paberümbriku, mille ta vabandades mulle ulatab. „Tegin selle kogemata lahti. Ma ei lugenud su ema kirju, ausalt. Märkasin aadressi, kui olin ümbriku juba lahti lõiganud.”

„Pole hullu,” vastan ma. Seda on varemgi juhtunud ja mu isa vererõhku tõstab see kõvasti, kuid emal on ükskõik. Ainult et mul on tunne, nagu tunneks Mac end ebamugavalt. Isegi Lennon tundub olevat distantseerunud, temast hoovav energia on mõõdukalt jaheda asemel suisa arktiline. Mu peas helisevad häirekellad.

„Olgu, igatahes, pean nüüd minema,” sõnan, teeseldes, et kõik on täiesti korras.

„Tervita Joyd meie poolt,” sõnab Mac. „Kui su ema peaks millalgi tahtma kohvi juua …” Ta jätab lause pooleli ja naeratab sunnitult. „Ta teab, kust meid leida.”

Sunny noogutab. „Ja sina ka. Ära siis võõraks jää.”

Nüüd tunnen ma end küll ebamugavalt. Ses mõttes, et isegi ebamugavamalt, kui selle poega tavapäraselt kaasneva piinlikkustundega.

„Igatahes. Aitäh teile.” Tõstan paki korraks üles ja pöördun minekule, ajades peaaegu ümber leti ääres stendil seisva hiiglasliku sinise vibraatori. Instinktiivselt haaran võbisevast plastikust kinni, et see ümber ei kukuks, ja taipan siis, mida ma just katsusin. Oh jumal.

Oma pikkade tumedate ripsmete all pöörab Lennon pilgu maha ega tõsta seda enam.

Pean siit kaduma. Kohe.

Omaenda jalgade otsa komistades sööstan poest välja ja toon päikesepaistelisele tänavale jõudes kuuldavale sügava ohke. Ma ei suuda ära oodata, millal kliinikusse tagasi saan.

Ent kui olen tagasi vastuvõtulaua kaitsva kilbi taga, jääb mulle silma Mackenziedelt saadud ümbrik. Selle saatjaks on märgitud anonüümne postkast San Franciscos, kuid adressaadiks on vägagi selgelt Joy Everhart. Mõistmatu, kuidas nad seda ei näinud, kuid las ta olla.

Pärast seda, kui olen koridori piiludes kindlaks teinud, et seal kedagi ei ole, vaatan ümbriku sisse.

Seal on leht paberit, mille peale on käsitsi midagi kirjutatud, ja pisike fotoraamat. Tunnen selle kujundanud firma ära, kuna olen internetis nende reklaame näinud: lae fotod üles ja nad saadavad mõni päev hiljem sulle trükitud raamatu. Selle raamatu nimi on sakilise kirjastiiliga esikaanel kirjas: „Meie Bahama”.

Teen raamatu lahti ja leian eest arutu hulga päikeselisi puhkusepilte. Ookean. Rand. Isa snorgeldamas. Isa käed mingi bikiinides naise ümber.

Oota nüüd.

Mida asja?

Lehitsen nüüd kiiremini ja silmitsen läikivatel lehtedel ikka ühte ja sama. Õhtusöögid ja troopilised kokteilid. Isa ja tema teemantsärav naeratus. Ainult et … ta ei naerata mitte emale, vaid mingile võõrale. Võõrale, kellel on kuldne kett pahkluu ümber ja kohevad ripsmepikendused. Isa käed on selle naise ümber ja ühel pildil suudleb ta isegi naise kaela.

Mis see nüüd siis on? Mingi kiire suhe pärast mu päris ema surma? Keegi enne Joyd? Õngitsen kirja välja.

Joy

Sa küll ei tunne mind, kuid naistevahelisest solidaarsusest eeldasin, et ehk soovid seda infot. Need on pildid meie eelmise aasta suvepuhkusest.

Edu sulle!

Üks paljudest

Mu sõrmed muutuvad tundetuks. Eelmisel suvel? Eelmisel suvel oli ta siin, töötas kliinikus kogu suve. Aga ei. Oli üks nädal, kui ta käis Los Angeleses massööride konverentsil. Ja tuli tagasi väga tugeva päevitusega, mille kohta väitis, et see on sellest, et ta vedeles igal pärastlõunal hotellis basseini ääres.

„Pekki küll,” pomisen endamisi.

Mu isal on kõrvalsuhe.