Читать книгу Immuunsus - Jenna Macciochi - Страница 5

See on küll tohutu keerukas ja mõistusevastaselt segadusse ajav, nagu võib kinnitada iga mu immunoloogiaüliõpilane, aga proovime asja väga lihtsaks teha.

Immuunsüsteem ei ole üldsegi üksainus asi ja see ei ole ka ühes kohas. Immuunsüsteem on pigem terve valgete vereliblede (õige nimega leukotsüütide) nimeliste rakkude galaktika. Immuunsus hõlmab ka lümfiorganeid (näiteks lümfisõlmed, luuüdi ja põrn), molekule (tsütokiinid) ja nende kollektiivset bioloogiliste funktsioonide assortiid. Luuüdi on teie immuunrakkude vabrik, kus tüvirakkudest saavad uued immuunrakud; tüvirakud on nagu tühi lõuend, millest võivad saada ükskõik millised teie arvukatest immuunrakkude tüüpidest. Nimest hoolimata paiknevad valged verelibled mitte üksnes veres, vaid strateegilistes asukohtades üle kogu keha. Igaüks neist on varustatud eripäraste pädevustega, erinevate retseptorite ja molekulidega, mis võivad esile kutsuda immuunreaktsiooni paljusid eri variante.

Piirikontroll

Hea viis alustada immuunsüsteemiga tutvumist on võrrelda seda lossi, õigemini kindlusega, millel on mitu ühtse meeskonnana tegutsevat kaitseliini. Teie keha piirjooned on immuunkaitse esimene liin: nahk ja limaskestad, mis ääristavad teie looduslikke avasid – näiteks suud, nina ja seedetrakti –, on see osa immuunsusest, kus valmistatakse ja vabastatakse aineid, mis tekitavad sissetungijate jaoks vaenuliku keskkonna või ründavad ja hävitavad neid otseselt. Need füüsilised barjäärid on ühtaegu hellad ja kaitsvad, neil on omad nõrgad kohad ja aastatuhandete jooksul on peaaegu kõik pisikud, kes vähegi sisse tahavad saada, leidnud ka viise, kuidas oma tahtmist saada. Vastuseks on meie immuunsus – ehk kindlus – välja arendanud keeruka süsteemi, valides meie elegantsetest kaitsemehhanismidest parimad välja ja heites kõrvale selle kõige kasutumad osad, nii et igal barjääripinnal on omaenda kordumatu immuunkaitsesüsteem, mis loodud just selle koha jaoks.

Prioriteetide seadmine: täiemahuline kaasasündinud immuunsus

Lihtsalt öeldes koosnevad immuunsüsteemi rakud ja molekulid kahest osast: kaasasündinud ja adaptiivsetest (milleni jõuame kohe). Need koos moodustavad keha kaitsemehhanismi. Kaasasündinud reaktsiooni märkate siis, kui olete äsja haigeks jäänud (põletik on näide kaasasündinud reaktsioonist). See ründab jõuliselt ja käkaskaela. Mis meie kaasasündinud immuunreaktsioonil spetsiifilisuses puudu jääb, teeb end tasa kiirusega. Esimesena lähevadki platsile kaasasündinud rakud. Need on nagu laialipuistatud „piilurpostid“, neid on erinevaid ja meie kehas kõikjal. Nad tegutsevad nagu andurid ja on seadistatud tuvastama kõike, mis ei ole tavapärane, sööma pisikuid ja prahti, kutsuma abi. Nende kaasasündinud immuunsõdurite leegionid tormavad probleemi hindama, ründavad seda võimsate tapjatega, et meie keha kaitsta (ja potentsiaalselt ka kahjustada), tekitades seejuures märkimisväärset kahju meie enda kudedele. Meie immuunsüsteemi kaunis destruktiivne tants koos iseloomuliku kuumamise, paistetuse, punetuse ja valuga näeb välja nagu mikroskoopilise mitmikavarii toimumispaik. Selle käigus võite märgata ka tuttavaid märke – kinnine nina, valutav kurk, kõhuvalu, palavik, väsimus või peavalu – ning seejärel juba tuttavaid sümptomeid, nagu limaerituse suurenemine, röga, köha.

Põletik on küll elutähtis immuunreaktsioon ja meie tervise alustala, ent loomuldasa peaks see olema vaid akuutne ja lühiajaline rünnak. Seda seetõttu, et põletik on meie oma kudedele sama kahjulik kui sissetungijatele. Kui see tekib ilmaasjata, võib see põhjustada probleeme ka kaua aega pärast esmase ohu möödumist. Nagu näeme, on põletik meie tänapäevaste tervisehädade tuum ja tegutseb otsekui kontiinumis: kergetest sümptomitest, nagu kehakaalu tõus ja väsimus, kuni südamehaiguste, depressiooni ja autoimmuunhaigusteni skaala teises otsas.

Lahenduseni viiv tee

Kui inimene on haige, siis ta keha vajab põletikku. Kui see reaktsioon kestab aga liiga kaua, hakkab see mõjuma vastupidiselt. Kaasasündinud immuunrakkude väljastatud ebatäpne põletikuline kaitse võib meie õrnades kudedes ja lausa tervetes organites tekitada tohutu segaduse. Seega peab immuunsüsteem mingil hetkel põletikku vähendama ja on seetõttu omandanud ka tööriistad selle reguleerimiseks. Kuidas siis põletik väheneb? Vaatame järele.

Akuutne põletik ja kogu sellega seotud keemiline relvastus sunnib ka paljusid põletikuvastaseid mehhanisme vastutuld vähendama. Keha toodab põletikuprotsessi ajal loomulikul teel spetsiifilisi lahendust soodustavaid vahendajaid (signaliseerivaid molekule). Just nemad sulgevadki lõpuks kogu protsessiahela. Nii et immuunsüsteemi väljalülitamise (ja infektsiooniga riskimise) asemel saabub lahendus koostöös põletikuga, lastes sel oma töö ära teha, enne kui endise olukorra tasapisi taastab.

Vabamüügis olevad levinud põletikuvastased ravimid, näiteks ibuprofeen ja atseetaminofeen (paratsetamool) blokeerivad tähtsaid lahendust soodustavaid signaale, pärssides meie loomulikku põletikuvastast protsessi. Seepärast neid pikaajaliseks raviks ei soovitatagi. Aspiriin seevastu ei blokeeri, vaid summutab õrnalt, soodustades samal ajal lahenduse leidmist – ja seepärast seda mõnikord teatud põletikuliste seisundite puhul väikeses annuses soovitataksegi. Põletiku lahendamine ei pruugi olla suur asi, aga see muudab paradigmat ja sel on suur potentsiaal meie tänapäevaste tervisekriiside leevendamiseks, piirates kroonilisi põletikulisi häireid ja soodustades haavade paranemist. Võime põletiku lahendust soodustada ka teistel viisidel ja see, nagu edaspidi näete, võib olla meie parim võimalus tulevaste terviseprobleemidega tegelemisel.

Võidule viivad aeglus ja spetsiifilisus

Kaasasündinud immuunsus suudab väga hästi tuvastada ja kõrvaldada potentsiaalselt kahjulikke pisikuid, tunnetada ja parandada kahjustusi ning eemaldada vaikselt kõik vanad või halvasti töötavad rakud. Ehkki see annab vahetu kaitse sissetungijate vastu, on see ka parimal juhul siiski ebatäielik. Kui see on viidud viimse piirini, peab appi kutsuma oma suure venna: kohanduva immuunsuse. Kui kaasasündinud immuunsus on esimene püssilask kõigi pahade pihta, siis kohanduv immuunsus on sihitud mürsk. See on teine kaitseliin, mille käivitumiseks kulub veidi aega – umbes viis kuni seitse päeva. Erinevalt kaasasündinud immuunsusest, mis võib tähendada täielikku valgete vereliblede orgiat, juhivad kohanduvat immuunsust lümfotsüüdid. Lümfotsüüte on kaks kategooriat, mida teatakse B- ja T-lümfotsüütide nime all. T-lümfotsüüdid on pealikud, mis saadetakse kehasse paljusid teisi immuunsuse harusid juhtima; B-lümfotsüüdid on meie luureüksus – antikehade loojad.

Kõigil meil on ainulaadne T- ja B-lümfotsüütide valik, mis lisab meie immuunsusele ja seeläbi ka tervisele teatava individuaalse eksklusiivsuse kihi. See juhtub vananemisel, näiteks nii, nagu me järgmises peatükis näeme. Immuunsüsteem, mis ei tooda suurt hulka erinevaid T- ja B-lümfotsüüte, jätab arvatavasti märkamata või siis „ei näe“ teatud pisikuid või viirusi, nii et need saavad takistamatult jätkata haiguste põhjustamist. Kohanduv immuunsus on märkimisväärselt tõhus protsess. Üsna sarnaselt kaasasündinud põletikureaktsiooniga on see aga valesti käivitumisel meie tervisele sama halb, nagu peatselt näeme.

Piiride hägustumine

Infektsioonide ja haiguste vastu võitlemisel teevad meie immuunsüsteemi kaasasündinud ja adaptiivsed osad koostööd, tuvastades ja hävitades kõike, mida need peavad võõraks või kehale ohtlikuks. Esmalt peame määrama kaasasündinud immuunsüsteemi pisikuid kinni nabima ning teatud oh-kui-tähtsate sobivusmolekulide kaudu (neist räägime peagi veel) agaralt ootavatele T-lümfotsüütidele ette söötma. Kaasasündinud immuunsüsteem on leidlik uksekell, mis äratab adaptiivse immuunreaktsiooni, andes talle pisikuid formaadis, mida ta tunneb.

Seejärel asuvad tegevusse T-lümfotsüüdid, mis kloonivad endast tohutuid armeesid, et oma võitlusvõime tippu viia, ja jaotavad need spetsiaalseteks alarühmadeks, mis teisi immuunrakke juhivad, häälestavad ja mõnikord ka reguleerivad, et tagada kõigi sissetungijate kõrvaldamine kõige suurema tõenäosuse ja kõige väiksema kuluga. Lümfisõlmed viivad B- ja T-lümfotsüüdid õiges kohas ja õigel ajal kaasasündinud immuunrakkudega kokku. Seepärast lümfisõlmed lähevadki paiste, kui tõbi hakkab kallale tulema.

Kõik kokku muudab immuunsüsteemi tegelikult mitmekesisuse, mitte jäikade määratluste musternäiteks. Järgmine kord, kui kurk valutab, katsuge oma paistes lümfisõlmi ja õnnitlege end kaasasündinud ja kohanduva immuunsüsteemi eduka ühendamise puhul.

Kuidas mäluga on?

Kaasasündinud immuunsus on eluks vajalik, aga selle mälu on lühiajaline. Selle asemel, et suunata teadaoleva sissetungija pihta kiire ja tõhus reaktsioon, alustab see iga kord vaevaliselt otsast peale. Adaptiivne immuunsüsteem on nagu mälurakkude raamatukogu. Immuunsüsteem arhiveerib teabe kõigi viiruste, bakterite ja seente kohta, mis on iial teie kehasse tunginud ja mille teie immuunsus maha surus, tuvastades neid molekulaarse kuju järgi. Seda nimetatakse immunoloogiliseks mäluks ja see ei unusta peaaegu kunagi!

Mälurakud ei võitle aktiivselt parasjagu ründava infektsiooniga. Nad patrullivad kehas, otsides sama pisikuga tulevast infektsiooni, nii et kui me kohtume sama haigust põhjustava pisikuga, siis tänu sellele mälestusele teame, kuidas temast võitu saada – sageli veel enne sümptomite avaldumist. See selgitab, miks teatud haigustesse, näiteks tuulerõugetesse jäädakse vaid üks kord (enamjaolt), ehkki kokkupuuted on sagedased. Kavalamad viirused aga, näiteks gripp või rinoviirus (nohu põhjustaja) on välja töötanud salalikud viisid meie immunoloogilise mälu vältimiseks, muutes pidevalt oma molekulaarset teavet.

Sündinud tapjad

Sündinud tapjad ehk NK (Natural Killer) rakud on, nagu nimigi osutab, tapamasinad. Erinevalt T- ja B-rakkudest ei toodeta neid vastuseks teatud spetsiifilisele antigeenile (toksiinile). Selle asemel tuvastavad nad muutusi meie oma rakkudes. Need rakud on meie tervise seisukohast asendamatud, reageerivad kiirelt ja tapavad meie oma rakke, kui need on viirusega nakatunud.

NK-rakud on meie organismi peamised vähijälgimisvahendid, patrullides oma spetsiaalsete retseptoritega mööda keha ringi ja vaadeldes igat rakku. Nad reageerivad äsja moodustunud kasvajatele ja anomaalsele kasvule meie rakkudes. Nemad otsustavad ka raseduse saatuse. NK-rakud esindavad 10 protsenti valgetest verelibledest, kuid samuti leidub neid kehas siin-seal eri kohtades, sealhulgas maksas, kopsudes ja lümfisõlmedes; nad on teie isiklikud eriväed, kus sõdureid on vähem, aga nad on sama ohtlikud kui terve jalavägi kokku.

Eriti tolerantsed T-rakud

Sõjaväelised metafoorid on immuunkaitsevõime kirjeldamisel üsna kasulikud, kuid vaid siis, kui me neid nüansseeritult kasutame. Immuunsüsteem on arenenum kui armutu kaitseväelane, kes kasutab toorest jõudu. See on pigem nagu rahuvalvevägi, mille eesmärk on stabiilne ja harmooniline olek, mitte pidev lahinguväli. Süsteem keskendub küll halbade väljaviskamisele, aga peab seda tehes põhjustama võimalikult vähe kahju, et mitte kahjustada meie väärtuslikke kudesid.

Kes siis valvureid valvab? Rahuvalveahela tipus on regulatoorsed T-rakud ehk Tregid. Tregid juhivad või suruvad alla teisi immuunsüsteemi rakke, kustutavad suuremaid tulekahjusid ja jälgivad, et teised rakud mööda nööri käiksid. Tregid saadavad signaali, kui immuunsus peab tagasi tõmbuma, rünnaku katkestama ja sammukese tagasi astuma.

Ilma nende regulatoorsete rakkude ja molekulideta laastaks põletikuseisund, mis aitab ohte hävitada, kogu meie keha. Tregid on meie immuunsuse üldise tasakaalu jaoks asendamatud. Nad säilitavad tolerantsust „heade“ pisikute suhtes, hoiavad ära autoimmuunhaigusi ja piiravad põletikulisi. Nad võivad ka immuunsüsteemi alla suruda ja takistada teda tema töös teatud infektsioonide ja kasvajate vastu. Optimaalse tervise huvides vajame piisavat, aga mitte ülemäärast Tregide regulatsiooni. Kujutage ette, et väike osa teie immuunsüsteemist on reserveeritud reguleerimisele. Osa sellest on geneetiliselt määratud, aga osa mõjutavad elustiilivalikud, näiteks menüü ja sport, stress ja uni. Seepärast töötab süsteem pidevalt üsna kitsastes piirides: ebapiisav immuunsus (liiga palju Trege) võib tõsta infektsioonide ja vähi esinemust, liigne „sõbralik tuli“ (liiga vähe Trege) aga võib viia meie oma rakkude ja organite kahjustamiseni.

Vaktsineerimine – karjaimmuunsuse suur õpetaja

Vaktsineerimine on üks rahvatervise suurimatest edulugudest. Samas on sellest saanud ka viimase kahe aastakümne üks kõige vastuolulisemaid teemasid ning vähe on neid asju, mis ühiskonda rohkem lõhestaksid kui vaktsineerimisküsimus (vt sellel teemal 2. ptk).

Vaktsiinid töötavad samal põhimõttel nagu infektsiooni hankimine loomulikul teel. Infektsiooni loomulikul hankimisel on teie adaptiivse immuunsüsteemi T- ja B-rakud ning antikehad valmis pisikuga võitlema. Seejärel jääb alles immunoloogiline mälu, mis valvab organismis aastakümneid (vahel isegi elu lõpuni), olles valmis teid kaitsma, juhul kui see pisik peaks püüdma teid uuesti nakatada. Immuunsüsteem reageerib vaktsiinile samamoodi, nagu teda ründaks haigus ise. Väikese koguse nõrgestatud viiruse või bakterite sisestamine õpetab immuunsüsteemile, kuidas sellega toime tulla. See tekitab mälureaktsiooni, nii et kui päris pisik platsi ilmub, siis on sõjavägi juba valmisolekus. Nii nagu iga pisik on kordumatu, on kordumatu ka iga vaktsiin. Vaktsiinide tekitatav mälu on iga tüübi puhul erinev. Seepärast ongi mõnel juhul vaja kaht süsti – sest vaktsiinid ei kopeeri sajaprotsendiliselt infektsiooni loomulikku kulgu ja need ei paku kõik samaväärset immunoloogilist mälu (enamjaolt, olenevalt vaktsiinist).

Miks mõni inimene kunagi haigeks ei jää?

Mina eelistan oma töös käia oma sõnade järgi. Enamjaolt on mul tervis kontrolli all, kuid igal aastal hakkab ikka mõni veider tõbi või viirus külge. Keskmine täiskasvanu saab kaks kuni neli gripilaadset viirust aastas, aga mõni õnnelik väidab, et tema ei jää kunagi haigeks ega võta iial haiguspäevi. Oleme kõik neid kohanud, olgu pereringis või tööl – nad purjetavad läbi gripihooaja, ilma et kordagi kas või aevastaks. Mis on nende saladus? Kuidas saaksime rohkem nende moodi olla?

Teie immuunsus on teile ainuomane ja selle määravad kindlaks paljud tegurid. Geneetikal on oma osa, aga mitte selline, nagu te arvate. Meil kõigil on umbes 25 000 geeni, aga teie geneetiline kood erineb kõrvalseisja omast vaid umbes 1 protsendi võrra. Võite mõelda, et suurem osa neist erinevustest on seotud sellega, miks me kõik isemoodi välja näeme – erinev juuksevärv, pikkus või isiksus. Kui aju kõrvale jätta, siis inimesiti kõige enam varieeruvad geenid on tegelikult üks tilluke kobar, mis mängib meie tervises ebaproportsionaalselt suurt rolli. See geenikobar kannab nime inimese leukotsüütide antigeenid ehk HLA-antigeenid, teise nimetusega peamine koesobivuskompleks (major histocompatibility complex, MHC). Nimetame neid lühiduse mõttes „sobivusgeenideks“.

Meie sobivusgeenid kodeerivad meie immuunsuse, ent nad on sama muutlikud kui patogeenid (bakterid või viirused), keda nad püüavad ära hoida. Need molekulid on arenenud väga erinevate kujude ja suurusteni. Erinevalt kõigist muudest meie keha geenidest, muteeruvad nad iga põlvkonnaga, püüdes käia sammu pidevalt muutuvate nakkusohtudega. Meie immuunsus oleneb nende ühistest saavutustest. Meie sobivusgeenid märkavad viiruseid ja baktereid ning esitavad nad kõrvaldamiseks immuunsüsteemile. Asjaolu, et nende suurused ja kujud on erinevad, ei lase viirustel ja bakteritel muteeruda ning seejärel iga nakatunud inimese immuunsüsteemist mööda hiilida.

Need spetsiaalsed geenid räägivad meile nii mõndagi sellest haprast tasakaalust, mis on vajalik mitte üksnes meie oma tervise, vaid kogu meie liigi ellujäämise huvides. Inimesed on äärmiselt sarnased, aga ka väga mitmekesised, ja sobivusgeenid on meie individuaalsuse võti. Lihtsalt öeldes – kui meie kõigi immuunkaitsesüsteemid oleksid identsed, võiks üksainus surmav haigus meid kõiki maa pealt pühkida. See leidlik protsess toob kaasa ka teatud miinuseid. Näiteks ei saa me kuigi lihtsalt oma kehaosi vahetada: kui teile on kunagi siiratud mõni organ, siis te teate, milliseid elukestvaid probleeme toob kaasa keha soov uuest koest lahti saada. Üht inimest kaitsev immuunsus võib teise elus osutuda vägagi surmavaks.

Sobivusgeenid on ka põhjus, miks me kõik sama nakkusega erinevalt toime tuleme. Te võite olla pärinud sobivusgeenid, mis saavad väga hästi hakkama mingi kindla viirusega, näiteks nohuga. See ei tähenda, et teie immuunsüsteem on minu omast parem või halvem, vaid seda, et teie oma tuleb hooajalise tõvega paremini toime. Samas mõne teist tüüpi pisiku puhul võib paremini minna minul. Meie kordumatu sobivusgeenide kombinatsioon ei mõjuta üksnes meie individuaalset vastuvõtlikkust nakkustele. Näiteks leidub ka immuunsobivusgeenide sääraseid variante, mis kaitsevad mõnd inimest HIV-viiruse eest, kuid jätavad neile 80-protsendilise võimaluse saada kohutav autoimmuunhaigus nimega anküloseeriv spondüliit.

Nagu sõrmejäljed, on ka immuunsus äärmiselt individuaalne. Meie immuunsüsteemi reaktsioon eri haigustele on läbinisti mitmekesine ja näitab emakese looduse hierarhiavaba valimatust. Maailm on ametis inimeste füüsiliste ja nähtavate erinevuste vaagimisega, ent immuunsobivusgeenid ei diskrimineeri kedagi. Kellelgi ei ole paremat ega halvemat komplekti. Tähtis on hoopis kollektiivne mitmekesisus. See mitmekesisus on evolutsiooni käigus hoolikalt lihvitud. Miljonite aastate pikkune evolutsioon on meie immuunsüsteemi enam-vähem optimaalselt tööle häälestanud. Me ei pruugi haigustele täielikult resistentseks muutuda, aga seepärast me ei olegi veel maa pealt pühitud.

Meie immuunsus on olemas olnud umbes 500 miljonit aastat. Selle ajalugu ulatub nii kaugele tagasi, et jagame seda teiste lõugsuuste selgroogsetega. Nii on see oma tekkimisest peale üsna muutumatu püsinud. Meie immuunsus on tuhandeid aastaid vana, evolutsiooni poolt vormitud ja viimistletud, ning tänu sellele teeb see oma tööd väga hästi. Asjaolu, et meie immuunsüsteem on evolutsioonist enamjaolt puutumata jäänud, näitab, kui tähtis ja tõhus see on ja on alati olnud. Evolutsioon ei ole ettemääratud disainiga, vaid pigem katse ja eksituse ning võimaluste ja vajaduste meetodil edasi liikuv protsess. Teie järeltulijad kannavad endas mitte üksnes nende püüdluste lõpp-produkti, ainulaadset ja täiuslikku immuunsüsteemi, vaid ka paljude immuunsüsteemide märke ja jäänuseid.

Kui immuunsüsteem meid kaitseb, siis miks me ikka haigeks jääme?

Enamjaolt jääb meie keha võitluses pisikutega võitjaks, kuid mõnikord ka kaotab. Inimesed, kes kunagi haigeks ei jää, võivad aeg-ajalt ikka kerge nohu saada või mõnes kohas valu tunda. See on loogiline, kui mõelda, et me elame mikroobide maailmas ning mikroobid olid siin enne meid.

Mikroobid ei ohusta üksnes meie tervist, vaid ka vormivad seda. Nemad olid esimesed eluvormid, kes maailma tekkisid. Palju aega hiljem arenesid neist varastest mikroobide ökosüsteemidest (ja mitte kunagi ilma nendeta) suuremad hulgiraksed organismid. Nende hulgas ka meie ja me ei ole neist kunagi päriselt eraldunud.

Praeguseks teame, et Maa peal on kuni 1 triljon mikroobiliiki ja et vaid tibatilluke osa neist põhjustab haigusi. Nii et kõigi mikroobide halvustamine paari üksiku pärast on viga, arvatavasti üks meie suurimaid (3. peatükis saame teada, miks). Sellest hoolimata püsib mikroobihirm avalikkuse teadvuses. Nagu mainisin, siis on üsna tavaline saada igal aastal kuni neli väiksemat infektsiooni (näiteks nohu). Tänapäevane puhtus, vaktsineerimised ja antibiootikumid ajavad infektsioone eemale ning nüüd on meil küllaga mittenakkavaid elustiilihaigusi. Nagu edasi lugedes teada saate, ei ole see kokkusattumus.

Vaatame, kuidas infektsioonid levivad. Võtame näiteks rinoviiruse, hariliku nohu põhjustaja. Umbes iga viies inimene kannab oma ninaneelu kudedes pidevalt kaasas rinoviirust (rhin tähendabki kreeka keeles nina). Teie nakatamiseks on neil pisikutel vaja kolme asja:

• viisi, kuidas välja murda paagist (teie kõrval istuvast haigest inimesest),

• transporti uude elukohta (see inimene peab aevastama – aevastamisel tekib 40 000 piisakest ning teile piisab nakatumiseks vaid ühest),

• viisi, kuidas uude elukohta (teisse) sisse pääseda.

Teine pisikute levimise klassikaline viis on halb hügieen, eriti ebapiisav kätepesu. Bakterid liiguvad kõigele, mida me puudutame. Juba üksnes põhjalik kätepesu ja hea isiklik hügieen aitab teil püsida terve ja vältida haigusi põhjustavaid baktereid. Ehkki me ei saa vastutada, kuidas nakatunud inimesed meie ümber tegutsevad, ja me ei saa midagi parata sinna, mis immuunsusgeenid me oleme pärinud, on meil siiski teatud kontroll elustiilivalikute üle, millega oma kaitsevõimet parandada.

Kaasa sündinud või külge kasvatatud

Nagu sõrmejäljed, on ka immuunsüsteem inimesiti erinev. Me kõik pärime kordumatu immuunsusgeenide komplekti, aga see on vaid kasutusjuhend ja ehkki lähtekoodi ei saa muuta, on seda võimalik mitmel viisil tõlgendada. Te saate seda koolitada ja hooldada. Epigeneetikat (õpetus geneetilise koodi tõlgendamisest) mõjutavad paljud elustiilitegurid. Epigeneetika näiteks on asi nimega DNA metüülimine. (Põhimõtteliselt on metüülimine nagu geeni käte raudu panemine, mis näitab, et seda geeni ei tohi kasutada. Kui teatud geenid on metüülitud, siis ei suuda rakk lülitada sisse kriitilisi funktsioone ja võib muutuda vähirakuks.) Meie metüülimismustreid võivad muuta mitmesugused keskkonnategurid, näiteks suitsetamine, halb menüüvalik, õhusaaste ja alkohol. Meie epigeneetilise mustri kohandamine võib rööbastelt kõrvale juhtida teatud olulised immuunreaktsioonid. Teadlased kasutavad sellist metafoori: „Teie geenid laadivad relva, aga keskkond vajutab päästikule.“ Kui immuunsüsteemi aeg-ajalt natuke poputada, siis suudab suurem jagu inimesi kõik komponendid sujuvamalt tööle panna.

Hoolimata geneetika tähtsast rollist ei ole immuunsus geenidega fikseeritud. Kõik kohtumised ja seiklused toidavad seda pidevalt, muutuvad emotsioonid ja ümbritsev keskkond vormib seda, see reageerib sellele, kuidas me elame.¹ Nagu mainitud, on meie immuunsusel isegi õppimisvõime ja mälu. Kokkuvõttes määrabki see elu jooksul kogutud mõjutuste küllusesarv igal hetkel ära, kas me jääme haigeks ja kui kauaks. See inimese „eksposoom“ on meie immuunbiograafia (sellest räägime hiljem uuesti), elu jooksul meie tervist mõjutavate tegurite kulminatsioon, mis hõlmab nii infektsioone, menüüd, elustiilivalikuid kui ka sotsiaalseid mõjutusi. Lühidalt öeldes nimetame me seda „külge kasvatatuks“ (kaasasündinu osa mängib geneetika). See holistiline vaade tervisele ja haigusele selgitab teatud määral, miks mõni inimene on haigustele vastuvõtlikum.