Читать книгу Mehe ikkest priiks - Jennifer Crusie - Страница 4

Tere tulemast lugema minu teist romaani “Mehe ikkest priiks”. Oma esimesest romaanist “Meestejaht” õppisin, et kirjutatu peegeldab just seda, mis mind tollal hulluks ajas. Tundus, et too lugu on mul kenasti kontrolli all, ent kui raamat ilmus ja ma selle läbi lugesin, oli seal vananemishirmus Kate ja kõik minu enda ängid otsekui peo peal. Nagu oleksin alasti laual tantsinud. Bradley raamatus ma seda küll ei tee, mõtlesin.

Nii võtsin uue raamatu kangelannaks füüsikaõpetaja Lucy (ma ei ole füüsikast elu sees aru saanud), kes on väga kaine mõistusega (jah, see oli mina, kes jättis käekoti lennujaamas eksikombel pagasilindile ning vaatas, kuidas selle sisu üha ringi sõitis) ning kes polnud teinud elu sees ühtki impulsiivset otsust (minu autobiograafia pealkirjaks saab “Tol hetkel tundus see nii hea mõte”). Tundsin end täiesti turvaliselt, sest Lucy ei saanud reeta minu kohta midagi peale mu armastuse oma kolme koera vastu.

Kui raamat ilmus, põdes meespeategelane Zack igal leheküljel minu keskeakriisi.

Nii need lood ilukirjandusega juba kord on. Kui teha seda tõesti südamega, paned ka enda paratamatult sellesse. Ja seepärast võin öelda, et praegugi, neliteist aastat pärast selle romaani kirjutamist, on see minu kohta ikka veel tõsi ja ma olen selle üle ikka veel väga uhke. Ilmselt mõjub see ka lugejatele, sest inimesed tulevad ikka veel minu juurde ja ütlevad: “Surnud koer.” Minu austajad on veidrad, kuid ma armastan neid.

Loodan, et teil on Lucyst ja Zackist lugeda niisama tore, kui oli minul neist kirjutada, sest mul oli seda tõeliselt lõbus teha – eriti see osa pesapallikurikaga...

Kangekaelselt teie,

Jenny Crusie