Читать книгу Mehe ikkest priiks - Jennifer Crusie - Страница 5

“Ma ei ole elades näinud kedagi, kelle mees oleks lahutusel asjata ootama jätnud,” ütles Tina Savage õele. “Mis tunne on?”

“Mitte eriti hea.” Lucy Savage Porter püüdis siluda niiske käega oma lillelist seelikut. “Kas me võiksime ära minna? See ei meeldi mulle.” Ta jättis seeliku sinnapaika ja pigistas Riverbendi kohtuhoone marmorfuajees ringi vaadates oma kühmulist riidest kotti. “Bradley kirjutas lahutuspaberitele alla. Meil poleks vaja siin üldse olla.”

Tina raputas pead. “Psühholoogiliselt on siinolek vajalik. Abielludes oli sul tseremoonia, seda on vaja ka lahutades. Tahan, et tunneksid end vabana. Istu nüüd siin pingil, kuni ma otsin Bentoni üles ja uurin, miks see nii palju aega võtab.”

Tunneksin end tükk maad vabamana, kui sina mind kogu aeg ei kamandaks, tahtis Lucy juba öelda, kuid mõtles siis ümber. Selliseid mässumeelseid hetki oli tal viimasel ajal sagedasti, kuid need tuli maha suruda, sest ainus kord, kui ta oli sellele tundele järele andnud, järgnes katastroof. Praegu istus ta messingikarva kiharapilve all, kuna oli otsustanud hakata vabaduse sümbolina blondiks. Kah mul sümbol. Ta nägi välja nagu kanavarvastega kuldne Barbie.

Võib-olla oli häda selles, et ta polnud sõltumatut tüüpi. Kui soengufiasko välja arvata, peatas loogika Lucy iga kord, kui ta otsustas olla pisut sõltumatum. Lõppude lõpuks oli Tinal õigus. Ta pidi lahutusotsuse ära kuulama. Ja see pink oli istumiseks parim koht. Oleks ebaloogiline sellega mitte nõustuda.

Mis siis, et see oleks olnud nii mõnus.

Lucy läks ja istus pingile.

Tina oli juba läinud end ümbritsevast ülikondademerest oma õnnetut advokaati otsima. Vaene Benton. Ta oli end ületanud, surudes Lucy lahutuse läbi kahe nädalaga, kuid Tinale sellest ei piisanud. Tina jääks arvatavasti rahule alles siis, kui Benton tooks talle vaagnal Bradley pea. Hetkeks kujutles Lucy valges linases kostüümis tõmmut ja saledat Tinat endast väljas Bentoni ees, kes pakub talle kalkunivaagnal Bradley kena peanuppu.

See pilt meeldis talle. Tinal olid alati hiilgavad ideed.

Äkki ilmus õde Lucy ette, lüües teele jäävad ülikonnad lahku nagu Punase mere vood. “Tekkinud on mingi viivitus. Kulub veel umbes tunnike ja siis läheme lõunat sööma.”

Veel tund. “Olgu peale. Kas läheme Harvey söögimajja?”

Tina kehitas õlgu. “Kuidas soovid.”

“Tänan.” Lucy võttis kotist füüsikaõpiku.

“Mida sa ometi teed?”

“Mul on homme kavas Plancki konstant.” Lucy lehitses õpikut. “See on paras pähkel. Ma vaatan korraks üle.”

“Tead mis, järgmine asi, mille ma sulle hangin, on uus töökoht,” kuulutas Tina ja kadus uuesti ülikondade keskele.

Uus töökoht?

“Mulle meeldib mu töö,” ütles Lucy, ent Tina oli juba läinud.

Olgu, see oli viimane piisk. Lucy lõi õpiku pauguga kinni. Mitte keegi ei kamanda mind enam. Nüüdsest olen iseseisev, isegi kui see tundub ebaloogiline. Minust saab täiesti uus inimene.

Just nii.

Ma muutun.

“Nii, nüüd aitab. Mina annan lahkumisavalduse,” ütles Zack Warren paarimehele. Mehe tumedad sassis juuksed olid laubale, peaaegu silmadele langenud, kuid ta oli liiga vihane, et neid tagasi lükata.

“Ära räägi seda mulle, räägi Jerryle.” Pikakasvuline, külm ja rahulik Anthony Taylor nookas mehe poole, kes oli nad äsja sihikule võtnud.

Zack pöördus uuesti relva poole, mis värises keskealise kiilaneva viletsas ülikonnas petise käes, kes seisis oma tühja laua taga ja värises. Jerry piidles neid valvsalt, täpselt nii valvsalt nagu ettevaatlik mees võiks silmitseda kaht suurt selli, keda ta püstoliga sihib.

“Mina võtan lõpparve, Jerry,” ütles Zack. “Sa võid mul minna lasta, sest mina ei ole enam võmm. Võid mu ametimärgi endale saada.”

Ta hakkas kätt oma musta kulunud nahkjaki taskusse pistma ja Jerry kiuksatas: “Ei!”

Zack tardus paigale. “Olgu peale. Kena. Mis siis ikka.” Ta kaalus, millised võimalused neil oleksid Jerry siin, mehe kabinetis kahjutuks teha. Need polnud kuigi head. Jerry oli kohutavalt närvis ja kabinet väga tilluke, siin polnud ruumi manööverdada ega millegi taha varjuda. Toas oli vaid metall-laud, kaks plasttooli ja Jerry. Mööbel oli oluliselt huvitavam kui Jerry, vähemalt seni, kuni mees äkki käe lauasahtlisse pistis ja püstoli välja tõmbas.

Nad olid selle ära teeninud. Paljalt seepärast, et tüüp mõjus haledalt, olid nad muutunud ettevaatamatuks. Zack silmitses Jerry käes vappuvat relva aukartusega. 0,45-ne. Hetkel ei olnud kabinetil aknaid, kuid see olukord võis mõne minutiga muutuda, sest 0,45-ne oli relv, mis jätab seintesse suured augud.

Inimestesse niisamuti.

“Miks me seda teeme?” küsis Zack püstolit põrnitsedes Anthonylt. “Nagu elu poleks niigi piisavalt masendav. Mina lähen minema, ma ei tee nalja.”

“Lõpeta vigin.” Anthony korjas oma tviidkangast rätsepakuue varrukalt hoolikalt olematu kübeme, pilk kogu aeg Jerryl. “Niikuinii oled sina tõenäoliselt selle kõige põhjus. Loivasid siia sisse, väljanägemine, nagu poleks nädal otsa habet ajanud. Jerry arvas ilmselt, et sa oled mingi eluheidik.” Ta naeratas Jerryle nagu täiusliku rahu oaas vägagi higistamapanevas olukorras. “Mina oleksin samuti relva välja tõmmanud, Jerry. Ma saan sinust aru. Äkki räägiksime sellest?”

Jerry raputas pead, kuid ta pilk püsis Anthony rahulikku ja muretut häält kuulates temal. Zack nihkus väga aeglaselt paremale, püüdes jätta muljet, nagu niheleks vaid ühel kohal.

Äkki vaatas Jerry Zacki poole, kes võttis vestluse üle. “Ei no muidugi, ja kui me oleksime mõlemad olnud säherdustes kupeldajaülikondades nagu sina, poleks ta püstolit haaranud. Ma küsin sinult, Jerry, kas minu nahkkuub sundis sind püstolit välja tõmbama? Või oli see ametimärk?”

Jerry pilutas Zacki piieldes silmi ja Anthony nihkus pisut vasakule.

“Ärge liigutage!” piuksatas Jerry kandadel kõõludes. “Hoidke käed üleval!”

“Me ei liigutagi, Jerry,” kinnitas Anthony rahustavalt. “Sa ise liigutad. Lase end lõdvaks. Siis tunned end paremini.”

“Jäta lollused,” hoiatas Jerry ja püstol vappus uuesti. “Ma tulistan.”

“Sa ju ei taha meid tulistada, Jerry.” Zack laiutas käsi. “Tulistamisest tuleb kohutav jama. Sa ei kujuta ettegi.”

“Muidugi.” Jerry vaatas seda öeldes Zacki poole ja Anthony nihkus veel veidi vasakule. “Jama, mis tuleb sellest, kui varastad ülemuselt kolmkümmend tuhat kulli, pole kõneväärtki.”

“Võmmi tulistamisega võrreldes igatahes mitte,” kinnitas Anthony ja Jerry pilk sööstis temale. Zack nihkus pisut paremale. “Võmmi tulistamine?” Anthony vangutas pead. “Isegi su kongi võti visatakse minema. Seda me ju ei taha, mis? Pane püstol käest, Jerry.”

“Mina nii ei arva.” Jerry hingas pisut kiiremini ja vaatas uuesti Zacki poole. “Mina nii ei arva. Ja te liigutate.” Mees pigistas Zacki sihtides silmad kinni ja vajutas päästikule.

Samal hetkel, kui Jerry tulistas, sööstis Zack põrandale, Anthony röögatas: “Jerry!” ning Jerry pööras relva tema poole. Zack lennutas end üle laua, Anthony viskus põrandale ja Jerry kuul lendas puhtalt läbi ukse.

Siis paiskas Zack Jerry põrandale.

Anthony ajas end jalule ja ruttas appi. “Oled kombes?”

“Mina? Muidugi,” kinnitas Zack käeraudu võttes ja pisut hingeldades. “Mida ei saa kindlasti öelda Jerry kohta. Ja sina?”

“Koridoris olid inimesed.” Anthony avas ukse, et kontrollida, mida Jerry oli teisel pool tabanud, Zack pani samal ajal tulistajal käed raudu.

“Sul on õigus vaikida, idioot,” kähvas Zack ja luges vahistatule ülejäänud õigused ette talle kaksiratsi otsa istudes. Anthony silmitses neid lävelt.

“Soovin õnne,” ütles ta Jeffyle, kui Zack oli lõpetanud. “Tabasid veeautomaati.”

“Mine perse,” vastas Jerry, kuid see kõlas rohkem kohmetult kui trotslikult.

Zack ajas end püsti ja põrnitses meest tigedalt. “Edaspidi peaksime tegema tegemist paremat sorti kurjategijatega.”

“Tegelikult kuulub ta koorekihti,” väitis Anthony, uurides, ega pintsak pole kannatada saanud. See oli laitmatu nagu alati. “Kas tahaksid töötada komblus- või mõrvaosakonnas?”

“Ei,” ütles Zack. “Aga ma tahaksin vahistada viisakaid inimesi, kes ei sihi mind püstolist. Tegelikult ei taha ma enam üldse kedagi vahistada. Tahaksin seltsida heade inimestega. Kas see oleks võimalik? Kas häid inimesi on enam üldse olemas?”

“Aga meie sinuga?” küsis Anthony kannatlikult. “Meie peaksime küll head olema. Oled sa kindel, et kõik on korras? Sa käitud viimasel ajal kuidagi kummaliselt.”

“Kas te ei võiks veidi kiiremini teha?” vingus Jerry põrandal. “Mul ei ole siin eriti mugav.”

“Tead mis, Jerry...” Lamaja poole vaadates oli Zack äkki väga leebe. “Ma võiksin praegu vähimagi vaevata su ajud välja peksta.” Ta tonksas jalaga õrnalt Jerry pead. “Vastupanu vahistamisel. Ära mängi oma õnnega.”

Jerry jäi vait.

“Tahad soovitust kuulda, Jerry?” Anthony kummardas ja tõmbas mehe ühe käega jalule. “Ära kunagi mölise mehega, keda sa oled äsja püstolist sihtinud. On suur tõenäosus, et ta suhtub sinusse vaenulikult. Ja tõtt öelda, Jerry, ei meeldinud sa meile eriti juba enne seda, kui sa relva välja tõmbasid.”

Jerry sulges silmad.

“Ma peaaegu lootsin, et ta osutab vahistamisel vastupanu,” ütles Zack.

“Ei lootnud,” väitis Anthony. “Sul on lõunasöögiks plaanid tehtud. Sa võtad Harvey söögimajas vahi alla meisterpetise. Mis sul viga on?”

“Ei midagi.” Zack lükkas Jerry koridori. “Ilm. Ma vihkan veebruari. Ja ma vihkan kontorihooneid.” Ta silmitses siledaid halle seinu. “Võib-olla ma annangi lahkumisavalduse. Otsin endale mõnusa töö vabas õhus. Ei mingeid relvi. Mis sa arvad, kas ma metsavahiks kõlbaksin?”

“Tead, sa teed mind murelikuks,” ütles Anthony.

“See on sinu probleem.” Zack hakkas Jerryt enda ees lükates mööda koridori edasi minema. “Jerry, mida sa oleksid selle rahaga peale hakanud?”

Lucy lösutas näruse Harvey söögikoha türkiissiniste vaheseintega eraldatud lauas õe vastas ja piinas salatit.

Tina põrnitses oma salatitaldrikut. “Oled ikka kindel, et siin on turvaline süüa? Minu meelest ei ole türkiissinine plastik sulle hea ja see salat on päris kindlasti kahjulik. See on ju täitsa valge.” Tina koputas sigareti pakist lauale ja süütas selle elegantselt nagu neljakümnendate aastate filmitäht.

Lucy toetas lõua käele, et teha nägu, nagu kuulaks ta õe juttu, ja ta messingikarva juuksed langesid jälle silme ette. Tina silus üht oma täiuslikult lõigatud juuste musta siidist salku ja Lucy silmitses õde kadedusega. Võib-olla nad ei olegi õed. Võib-olla ema valetas neile. Ei, neil on ühesugune kassinägu: lai laup, suured silmad, tilluke suu, terava otsaga lõug. Lihtsalt Tina nägi välja nagu tõukass, tema aga nagu loomade varjupaika saadetud rääbakas.

Lõpeta, manitses Lucy ennast. Lõpeta enda haletsemine. Sul on lihtsalt halbade juuste päev.

Täpsemalt nädal. Ja siis veel lahutus.

Sul on lihtsalt vilets kuu. Võta ennast kokku. Varsti on kevad.

“Sa loobud ju kindlasti ka tema perekonnanimest?” uuris Tina. “Lucy Savage Porter kõlas alati, nagu sa oleksid abiellunud marutõbise jooksupoisiga.”

Pea suu, Tina. Lucy pilgutas silmi. “Kas me võiksime rääkida millestki muust?” Lucy lükkas juuksed kõrvale, et hämaras restoranis ringi vaadata, lootes, et keegi teine polnud kuulnud. Kuna söökla polnud ainult hämar, vaid ka väike, oli hirm õigustatud, kuigi söögisaal oli peaaegu tühi. Ainult tülpinud moega ettekandja nõjatus kärbsemustase sõõrikukasti kõrval täksitud plastletile ning saali teises otsas istusid samasuguses vaheseintega eraldatud lauas kaks meest.

Lucyl oli tõsiselt raskusi neist ühe eiramisega.

Üks mees oli pikakasvuline, sale ja elegantne. Ta nõjatus rahulikult vaheseinale ja tema esinduslikul tviidülikonnal polnud ainsatki kortsu.

Teine mees oli esimese vastand. Lühem ja turskem, seljas pragunenud must nahkjakk ja ise pingul nagu kokku surutud vedru, toetus mees lauale ja toksis nimetissõrmega plastkatet. Ajamata habemega nägu nägi välja, nagu oleks see tehtud kivitahvlitest, mehe juuksed olid tumedad ja sassis ning naeratus ilmus ja kadus nagu katkine neoonsilt. Mees oli nii jõuline, et tundus, nagu võiks ta oma isiksusega lauaplaadi kõveraks painutada. Lucy oli tema kohalolekut tahtmatult tajunud sestpeale, kui nad ruumi sisenesid. Ta oleks võinud endale vargsi mehe poole heidetud pilkude eest kõrvakiilu anda, kuid ei suutnud neid vältida.

Seda sorti mees võib naisele eluks ajaks armid jätta. Nii rumal Lucy siiski ei olnud, muidu võinuks ta abielluda Bradley asemel kellegi selle mehe taolisega.

Kui palju põnevust oleks siis elus enne lõppu olnud.

“Ei, vaat see oleks olnud rumal,” sõnas ta valjusti.

“Mis asi?” imestas Tina.

“Ei midagi.” Lucy pöördus uuesti õe poole. “See on sul ilus kostüüm.”

“Peabki olema. See maksis terve varanduse. Sina seda endale lubada ei saaks. Kui sa tingimata pidid halva abielu sõlmima, ja ilmselt pidid, sest see on meil geenides, oleksid võinud valida vähemalt kellegi rahaka.”

“Ei.” Lucy võttis kahvli ja sonkis salatit, torgates läbi kurgiviilu, kuna see sattus ette. “Rahal pole tähtsust.”

“Tõsi või? Ja millel siis on tähtsust? Ja mis see ka ei oleks, miks sa arvasid, et sellel luuseril Bradley Porteril on see olemas? Miks sa temaga tegelikult üldse abiellusid?”

Lucy mõtles paari lõikava märkuse peale õe teise ja kolmanda mehe kohta, kuid pilgutas selle asemel silmi. “Abiellusin temaga termodünaamika teise seaduse tõttu.”

“Sa abiellusid temaga füüsikaseaduse tõttu?” Tina kustutas sigareti tomati vastu, lükkas salati eemale ja süütas uue sigareti. “Vähemalt ei öelnud sa aaa-rmastuse pärast.” Õde pahvis suitsu Lucyst mööda. “Ja mida see teine termodünaamika seadus siis ütleb?”

“Isoleeritud iseeneslikud süsteemid liiguvad korratuse suunas, kuni jõuavad oma kõige tõenäolisema vormini, ja muutuvad siis konstantseks.”

“Ma ei saa midagi aru. Mis pistmist sellel Bradleyga on?”

“Mitte mingit. Minuga aga küll.” Lucy tõukas ühe käega salatikausi eemale ja lükkas teisega juuksed silmadelt. “Mina olin isoleeritud süsteem. Elasin üksinda tolles tillukeses korteris, ainsaks seltsiliseks Einstein, kes on muidugi suurepärane seltsiline, aga ta on siiski koer.”

“Mõtlesingi, kas sa oled seda märganud.”

“Muidugi olen. Ja ma olen kaksteist aastat reaalaineid õpetanud. Kogu päeva lapsi kantseldanud ja siis õhtul kodus üksi töid parandanud. Minu ainsad seltskondlikud kontaktid on olnud sinu pulmades.”

Tina näitas õele keelt ja näpsas Lucy salatikausist paprikariba.

“Ühel päeval käsitlesime koolis termodünaamika teist seadust ja äkki taipasin: “See olen mina. Mina olen isoleeritud süsteem ja ma muutun aina isoleeritumaks, kuni jõuan oma kõige tõenäolisema vormini, mis on arvatavasti seesama, mis praegu – elu tillukeses korteris koos Einsteiniga.” Seepärast otsustasingi isoleeritusele lõpu teha. Ja siis märkas Bradley mind raamatukogus ja ma mõtlesin: “See peabki olema see õige. Füüsika viis meid kokku.” Ajastus oli lihtsalt nii täiuslik. Nii loogiline.”

Tina vangutas pead. “Pole ime, et sa oled omadega nii uppi lennanud. Elu ei ole loogiline ja abielu päris kindlasti mitte. Lõpeta see lakkamatu analüüsimine. Proovi vahelduse mõttes impulsiivsust.”

“Ühe korra ma olin impulsiivne. Abiellusin Bradleyga, kui olime olnud tuttavad vaid kaks kuud.” Lucy tundis häbikihvatust isegi praegu neid sõnu öeldes. Ta oli olnud rumal. Tõeliselt rumal. “Nii et ma ei ole enam teab mis impulsiivsuse austaja. Ma ei taha sind solvata, kuid mina ei saa küll aru, et impulsiivsus oleks sulle hirmsasti kasuks tulnud.”

Tina muigas. “Kullake, mul on kaksteist ja pool miljonit dollarit. Ja sinul? Koidest puretud maja ja kolme koera hooldusõigus. Minul on olnud impulsiivsusest rohkem kasu kui sinul loogikast. Sa ainult vaata ennast. Kas sul vahel lõbus ka on?”

“Lõbus?” Lucy pilk liikus tumedapäisele mehele saali teises otsas. Ta vaatas õe poole ja võttis kahvli, et uuesti salatit rünnata. “Ma ei ole vist lõbujanune tüüp.”

“Minu meelest võtad sa elu liiga tõsiselt. Oleks aeg end lõdvaks lasta. Tee midagi pöörast. Midagi spontaanset.”

Lucy kortsutas kulmu. “Ma ju rääkisin sulle. Ma tegin ükskord midagi spontaanset. Abiellusin Bradleyga. Vaata tõele näkku, Tina, ma ei ole spontaanne tüüp.”

Tina raputas pead. “Bradleyga abiellumine ei olnud spontaanne. Sa seletasid mulle äsja väga arukalt ära, miks sa seda tegid. Spontaansusel pole arukusega mingit pistmist, kuid sa teed seda ikka, sest tahad.”

“See pole spontaansus, vaid vastutustundetus.”

“Olgu, tee siis midagi vastutustundetut. Veel parem, tee midagi spontaanset ja vastutustundetut. Tee midagi lihtsalt sellepärast, et tahad, sellepärast, et see tundub mõnus. Tee midagi isekat, ainult enda pärast.”

Lucy pilk liikus jälle tumedapäisele mehele saali teises otsas. “Mina nii ei arva.” Ta lõi uuesti kahvli salatisse.

“Kuidas sa saad teada, kui ei ole proovinudki. Sa pole elu sees midagi isekat teinud.”

“Tegelikult olen küll,” sõnas Lucy aeglaselt, kahvel käes. “Üks kord. Tegelikult on see vist tõeline põhjus, miks ma Bradleyga abiellusin. Hakkasin Bradleyga käima termodünaamika teise seaduse tõttu, kuid abiellusin temaga vist selleks, et endale maja saada.”

Tina pilgus süttis huvi. “Kas tõesti? See pole üldse sinu moodi.”

Lucy noogutas. “Ma vist lihtsalt veensin ennast, et armastan teda, kuna ta pakkus mulle maja.” Ta sonkis jälle salatit ja vältis õe pilku. “Armastan seda maja rohkem kui ma eales Bradleyt armastasin. Usun, et ta sai sellest lõpuks aru ja sellepärast pettiski mind.”

“Olgu ma neetud.” Tina kustutas sigareti ja naaldus seljatoele. “See seletab nii mõndagi. Kas te sellepärast mullu oktoobris tülitsesitegi?”

“Kust sina teadsid...?”

“See oli siis, kui sa kolisid ärklikorruse magamistuppa. Toda lugu Bradley norskamisest ei uskunud ma hetkekski. Teadsin, et teil oli tüli.”

“Ei.” Lucy kortsutas kulmu. “Ei olnud. Me ei tülitsenud kordagi. Meil olid lihtsalt... erimeelsused. Koera pärast.”

Tina krimpsutas nägu. “Iga teise jaoks oleks see olnud pisiasi. Sinu puhul... kui Bradley tegi midagi mõnele su koertest, ei saanud ta sind eriti hästi tunda. Ja see seletab ka, miks sul pole lahutuse pärast süda murtud. Sa oled endast väljas, kuid mitte seepärast, et sa tunneksid Bradleyst puudust. Sa oled rõõmus, et ta on läinud, eks?”

“Jah,” sosistas Lucy. “See on kohutav, aga nii see on.”

“Ei ole kohutav. See on väga õige suhtumine. Ma ei saa ainult aru, miks sa nii endast väljas oled. Sa oled vaba, võid teha, mida iganes soovid. Mis sul viga on?”

“Ma tunnen ennast nii rumalana,” tunnistas Lucy.

“Kuidas?” Tina kummardus lähemale. “Sina? Sul on rohkem mõistust kui...”

“Aga selle teadlasemõistusega pole päriselus midagi peale hakata.” Lucy vangutas pead. “Ma ei tea sedagi, mis mu abielus valesti läks. Tean, et minu jaoks oli see jube, kuid oleksin võinud vanduda, et Bradley oli õnnelik ja armastas mind ja siis, nagu välk selgest taevast, tulen koju ja leian ta eest ühe blondiiniga. Oma majas. See neiu ütleb, et nad armatsesid minu magamistoas ja Bradley tammub süüdlaslikult ringi, ja kui ma ärritun, läheb minema.” Lucy nõjatus seljatoele. “Läheb lihtsalt minema.”

“Sellised need mehed on,” nõustus Tina.

“Mul pole aimugi, kus ma vea tegin. Aga ma olen alati kindlalt teadnud, et ma olen tark. Nüüd pole ma enam selleski kindel. See viib endast välja.”

“Kui sa arvad, et ta oli maja pärast vihane...”

“Asi pole ju ainult selles, et ta mind pettis. Ta isegi ei räägi minuga enam. Advokaadi juures ei öelnud ta muud kui: “Kas sa seda tahadki?” Ja mina vastasin jaatavalt, sest nii see oli, aga...” Lucy hammustas huulde. “Ta pole tulnud isegi oma paberite ja asjade järele. Nagu oleks tükk mu elust lihtsalt küljest kukkunud.”

“Või nii.” Tina niheles ebamugavust tundes. “See võib vist olla minu pärast.”

Lucy kangestus. “Mida sa tegid?”

“Noh, sa ju tead, kui endast väljas sa olid, kui mulle tookord helistasid ja rääkisid, et sattusid Bradleyle ja sellele blondiinile peale?”

“Mida sa tegid?”

“Ma lasin panna uued lukud ja...”

Lucy noogutas. “Mida sa veel tegid?”

“Ja kui ta tuli ukse taha sinuga rääkima...”

“Ta tuli ukse taha minuga rääkima?”

“Sa olid ülakorrusel oma magamistoas ja nutsid.” Tina vaikis hetkeks. “Ma olin... vihane.”

“Oh ei.”

“Tean, tean. Vihasena ei tea ma ise ka, mida teen.” Tina süütas järgmise sigareti, tõmbas sisse ja puhus välja suitsujoa, enne kui jätkas, nüüd kiiremini, et asjaga ühele poole saada. “Igatahes ütlesin talle, et kui ta üritab sinuga veel kunagi rääkida, lasen eradetektiividel välja kaevata viimse kui räpase asja, millega ta on eales hakkama saanud ning kannan isiklikult hoolt, et see jõuaks Inquireri esiküljele ning et ma leian üles tema viimse kui vararaasu ja lasen selle ära võtta.”

Lucy põrnitses õde tummalt.

“Võib-olla mainisin ka kehalisi vigastusi. Ma olin täitsa endast väljas. Sa ei nuta ju muidu kunagi.”

“Nii et sellepärast ta ei helistanudki? Oled sina alles tegelane, Tina.”

“Mul on kahju,” tunnistas Tina. “Aga ma lihtsalt ei suutnud taluda mõtet, et ta võiks veenda sind seda neetud abielu jätkama. Ma ei suutnud taluda mõtet, et näen sind ka edaspidi õnnetuna.”

“Ma ei oleks tema juurde tagasi läinud. Kuid ma oleksin tahtnud temaga rääkida.” Lucy hingas sügavalt sisse. “Ma armastan sind, Tina, ja hindan kõike, mida sa oled minu heaks teinud, kuid sa pead lõpetama minu ellu sekkumise. See on minu elu.”

“Tean, tean, kullake.” Tina mängis sigaretiga. “Aga sa vajad abi. Lasin sinul restorani valida ja vaata, millega see lõppes.” Tina silmitses halvakspanuga plastseinu ja täksitud lauaplaate. “See on tõeline urgas.”

“Mul oli siiatulemiseks põhjus,” ütles Lucy. “Bradley kirjutas mulle. Ta ütles, et kui ma oleksin nõus temaga siin lõunat sööma, siis võiks ta mulle kõik selgitada.” Lucy silmitses odavat söögikohta. “Aga see ei tundu üldse selline paik, kus Bradley käiks.”

“Kas sa tahad teda tagasi?” küsis Tina. “Ma toon ta tagasi, kui sa seda tahad.”

“Ei.” Lucy pigistas huuled kokku ja torkis jälle salatit. “Ma ei taha seda.”

“Mida sa siis tahad? Ütle ainult. Ma korraldan kõik.”

Lucy pani kahvli käest. “Sa ei saa seda teha. Või igatahes sa ei tee seda. Ma tahan ise oma elu elada. Ma tahan ise oma vigu teha. Tahan, et sa oleksid mu õde, mitte hooldaja. Sa ei pea minu eest hoolitsema.”

“Ma tean, et ei pea.” Tina kortsutas kulmu. “Aga ma tahan. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Sul ei tundu kunagi lõbus olevat.”

“Ma ei tahagi, et mul oleks lõbus.” Lucy hingas sügavalt sisse. Kas tead, mida ma tahan?”

Tina raputas pead.

“Ma tahan olla iseseisev. Tahan ise enda eest hoolt kanda, ilma et sina mulle oma raha ja advokaatidega appi tormaksid. Sa ütled mulle alati, mida teha, sul on alati õigus ja tavaliselt pole mul selle vastu midagi. Aga kui ma Bradleyga abiellusin, oli tema veel hullem kui sina. Sinu ja Bradley vahel pole ma peaaegu aasta aega ise midagi otsustanud, sest kõik, mida sa mul teha soovitasid, tundus nii arukas ja oleks olnud äärmiselt tobe vastu vaielda. Ainult et ma tegin kõiki neid mõistlikke asju ja vaata nüüd mu elu. Kõik on uppis.” Lucy ajas lõua trotslikult ette. “Otsustasin muutuda. Ma tahan ise oma vigu teha ja neid pärast õiendada. Tahan rääkida oma eksabikaasaga, ilma et sina teda surmaga ähvardaksid. Ja ma tahan värvida juuksed punaseks või võtta veel kümme koera või... või...” Lucy pilk liikus jälle mehele saali teises otsas. “Või käia väljas sobimatute meestega. Sina hoia eemale. See on minu elu. Tahan seda tagasi.”

“Või nii.”

“Ma olen väga tänulik kõige eest, mida sa oled minu heaks teinud. Aga nüüd lõpeta.”

“Olgu.” Tina võttis Lucy salatist kurgiviilu. “Sobimatud mehed, hmm.”

Lucy niheles toolil. “See lipsas mul kogemata suust.”

“Kuidas on selle mehega seal saali teises otsas, keda sa kogu aeg piilud?”

“Oh ei.” Lucy sulges silmad. “Kas ma olen nii läbinähtav?”

“Tundub, et tema pole igatahes märganud.” Tina vaatas üle saali. “Aga ta on tõesti kütkestav. Su vaist polegi nii vilets.”

Lucy piidles mehi silmanurgast. Mustas nahkjakis tüüp rääkis ja vehkis sõrmega.

“Ta on jumalik,” tunnistas Lucy.

“Tegelikult igavavõitu. Aga kui sa seda soovid, siis las ma vaatan, mida teha annab.” Tina hakkas lauast tõusma.

“Igav?” imestas Lucy. “Ta näeb välja täiesti pöörane.”

Tina peatus. “Sa räägid ju ometi tviidülikonnas mehest, mitte sellest nahktagis tüübist? Sa ei mõtle seda nahkjaki-selli ometi tõsiselt.”

“See on minu fantaasia,” ütles Lucy. “Ja istu nüüd rahulikult. Sa ei tohi sinna minna ja mulle piinlikkust valmistada.”

Tina istus uuesti. “See must nahktagi pole sulle hea.”

“Sa ei kujuta ette, kui tüdinud ma olen asjadest, mis on mulle head,” nähvas Lucy.

“Tean, tean.” Tina noogutas osavõtlikult. “Aga see ei tähenda, et sa peaksid sooritama emotsionaalse harakiri. See sell on ebastabiilne.”

Lucy pilk liikus uuesti nahktagile. “Tead, tegelikult on ta täpselt see, mida sina tellisid. See, mida ma tema suhtes tunnen, on päris kindlasti spontaanne ja vastutustundetu.”

Tina silmitses meest ja kortsutas kulmu. “Võib-olla, kui sa kasutaksid teda lihtsalt ajutiselt ja siis hülgaksid.”

“Seda ei suudaks ma teha.” Lucy rebis pilgu mehelt lahti. “Ma ei suudaks kunagi midagi sellist teha. Parem keskenduda lihtsalt sõltumatusele, sobimatud mehed võivad kõrvale jääda.”

Ta vaatas veel kord mustas nahkjakis mehe poole ja ohkas.

“Ma tunnen seda.” Saali teises otsas koputas Zack kriimulisele lauale. “Bradley on siin. Või on siin olnud. Või on siin keegi, kes teda tunneb. Või...”

Anthony naaldus tagasi. “Olgu. Ta on siin. Meie oleme ka. Kuid nüüd on juba tund aega möödas ja ma hakkan tüdima, nii et näita ta mulle kätte, võtame ta kinni ja hakkame minema. Kindlasti on ta maskeerunud üheks neist naistest, mis?”

“Olgu.” Zack põrnitses paarimeest tigedalt. “Ära siis aita. Teen seda ilma sinuta. Olgu peale.” Ta trummeldas sõrmedega vastu lauda.

“Zack, ma tahan teda kätte saada täpselt niisama palju kui sina,” sõnas Anthony kannatlikult. “Ta on vedanud ninapidi iga võmmi, kes on üritanud teda viimase üheksa kuu jooksul vahele võtta. Ja see poolteist miljonit, mis tal kotis on, pole ka just pudipadi. Kuid selleks, et siin urkas kauem passida, vajan ma sinu vaistust enamat.”

Zack virutas rusikaga lauale ja hakkas siis uuesti sõrmedega trummeldama. “Kuule, meil on jumala aus telefonivihje, et ta tuleb siia, ning see on parim, mis meil seniajani üldse on. Muud meil ju pole. Meil pole...”

“Zack,” katkestas Anthony teda. “Sa ajad mu hulluks.”

“Mis on? Sõrmed?” Zack lõpetas trummeldamise. “Vabandust.”

“Ei, asi pole sõrmedes, kuigi ka see võiks lõppeda. Ei, asi on sinu viimase aja käitumises.” Anthony vangutas pead. “Täna pidi Jerryga asi peaaegu käest minema. Kartsin, et sa tõesti äsad talle.”

“Mina? Ei.” Zack vaikis hetke. “Tõenäoliselt mitte.”

“Just nimelt.” Anthony kortsutas kulmu. “Sellest ma räägingi. Tõenäolisusest. Ja kogu see loba töölt lahkumisest. See ei meeldi mulle. Sa oled alati olnud pisut pöörane. See sobib. Pöörastega tulen ma toime. Aga viimasel ajal oled sa olnud depressioonis pöörane. Sellega ma toime ei tule.”

“Ma ei ole depressioonis.” Zack võttis laualt suhkrupaki, rebis selle ägedalt katki ja kallutas suhkru kohvi sisse. “Ma ei ole hetkel just hiilgavas meeleolus, kuid depressioonis küll mitte.”

“Sa võtsid äsja suhkrupakil pea maha. See räägib enda eest.”

Zack silmitses sandistatud pakki ja viskas selle lauale. “Ma ütlen sulle midagi. Ma olin täna vanas Jerrys tõsiselt pettunud. Pagan, mul oli sellest vaesest vennikesest hale ja siis tõmbas ta relva välja ja mina mõtlesin: pagan, kellelgi pole tänapäeval enam sündsustunnet. Ja siis ta tulistas meid ja ma sain päris vihaseks.” Zack vangutas pead. “Vahel tundub mulle, et korralikke inimesi ei olegi enam maailmas.” Ta maitses kohvi ja kortsutas kulmu. “Võib-olla on see töö mul tõesti pisut üle pea kasvanud, aga ma ei ole depressioonis.”

“Sa oled depressioonis.” Anthony rääkis selgelt ja rahulikult, nagu oleks vestluspartner vaimuhaige. “Ja sinu depressioon mõjutab meie tööd. Ma tean, mis on valesti.”

Zack põrnitses paarimeest. “Kas ma olen sulle kunagi öelnud, kui vastik see mulle on, et sa õppisid kõrvalainena psühholoogiat? Kõrvalainena! See ei anna sulle õigust isegi koertele psühhoanalüüsi teha.”

“Asi on selles, et sa muretsed vanaduse pärast. See algas, kui sa said kolmekümne kuueseks.”

“Ma ei taha sellest rääkida.” Zack vaatas restoranis ringi. “Kas need kaks naist näevad sinu meelest süüdlaslikud välja? Blondi juures on midagi veidrat. Minu meelest on asi juustes. Need ei ole ehtsad.”

“Sünnipäevast saati lõrised sa nooremate politseinike peale. Ja mul on kingi, mis on vanemad kui naised, kellega sa käid.” Anthony vangutas jälle pead. “Sa paistad ju lausa läbi.”

Zack vaatas talle tigedalt otsa. “Asi pole vanuses. Pagan, sa oled sama vana kui mina.”

“Jah, aga mul pole sellest depressiooni.”

“Aga peaks olema.” Zack mängis lusikaga, jättes kriimulisele lauaplaadile kohviplekid. “Mäletad Falki, seda vanemat meest, kellega ma alustasin patrullimist? Nüüd käib temaga koos patrullis üks poisike... ma olin keskkoolis, kui ta sündis. Elasime samas kvartalis.”

“Zack, sa oled kolmekümne kuue aastane. Elu on selline. Loomulik, et sinust on nooremaid. Ära põe.”

“Ja ma ei ole enam nii kiire kui vanasti.” Zack tasandas häält. “Kui oleme üks ühe vastas. Ma olen jäänud aeglasemaks. Päris kõvasti.”

“Sa ainult kujutad seda ette. Mina pole küll märganud, et sa oleksid aeglasemaks jäänud.”

“Sellepärast, et sa ise muutud ka aeglasemaks.”

Anthony silmad tõmbusid kissi. “Hoia oma depressioon endale. Mina isiklikult muutun paremaks, mitte vanemaks.”

“Sa jääd vanemaks. Kuid sa ei hooli, sest sinu tugevus on alati olnud aju. Aju ei vanane.”

“No muidugi. Ja kes sina siis oled? Lihasmass?” Anthony naaldus tagasi ja ristas rinnal käed. “Ma saan sust iga kell jagu, kalkun.”

“Ei, mul on vaist. Välkkiire vaist.” Zack libistas pingu üle saali ja vaatas siis uuesti paarimehele otsa. “Aga viimasel ajal on see hakanud alt vedama. Mäletad, kui me eile seda tüüpi neljakümnendal korrusel taga ajasime? Katusel? Hetkeks, küll ainult hetkeks ütlesin endale: “See on ju jabur. Ma kukun katuselt alla sellepärast, et keegi pani pihta kellegi videokaamera. Asi pole seda väärt.” Ja täna Jerryga? Ma muudkui vaatasin seda kuradi lauda ja mõtlesin: “Saan haiget, kui pean sellest üle viskuma.” Lootsin, et ta annaks alla, et ma ei peaks üle selle neetud laua hüppama. Ma ütlen sulle, asi hakkab käest minema.”

“Kuule, sa ei jää aeglasemaks, sa ei kaota oma vaistu ja sa ei sure. Saad lihtsalt täiskasvanuks. Ja kui tohib lisada, siis oli ka viimane aeg.”

“Ma räägin tõsiselt...”

“Mina ka.” Anthony torkas sõrmega paarilise poole ja Zack pani suu kinni. “Sa oled kihutanud sada viiskümmend kilomeetrit tunnis sestsaati, kui ma sind kaheksateist aastat tagasi esimest korda nägin. Vaatasin sind, mõtlesin: “Kuidas ta seda küll teeb?” ja imetlesin. Siis sain suureks ning nüüd vaatan sind ja mõtlen: “Miks ta seda küll teeb?” Sul pole vaja kellelegi midagi tõestada, ometi käitud endiselt nagu mõne telesarja supervõmm.” Anthony kummardus lähemale. “See, et sa videokaamerat üle katuseserva taga ei ajanud, oli hea. See on küpsuse märk.”

“Ära ütle seda sõna,” palus Zack. “Küpsus on surm.”

“Ei ole. Mis sul ometi viga on?”

Zack hakkas uuesti vastu lauda trummeldama. “Ma ei tea. Vahel... Mu vennad on kõik abielus. Neil on naised, lapsed, suur maja, nad vastutavad nii palju eest.” Zack põrnitses Anthonyt. “Nagu elaksid surmahirmus.”

“Ma olen su perekonda näinud. Nad on õnnelikud. Millest sa jahud?”

“Vastutusest,” vastas Zack. “Küpsusest. Samal hetkel, kui jätsin selle videokaamera jahtimise, ütles surm “tere”.”

Anthony pahvatas naerma. “Ma ei usu oma kõrvu. Sa oled alati olnud veidrik, aga see on midagi uut. Tead, mis sul vaja on?”

“Mitte midagi. Mul ei ole midagi vaja. Kõik saab joonde.”

“Sul on vaja end sisse seada. Varem sa elasid sellele tööle, kuid sellest ei piisa enam. Ja see on hea. Aga sa vaatad oma vendi, tahad seda, mis neil on ja see hirmutab sind ning sellepärast tabab sind depressioon. See on halb. Vaata tõele näkku. Küpsus ei ole surm. See on lihtsalt järgmine samm elus. Enamik inimesi jõuab selleni varem kui sina, kuid sa saad hakkama.” Anthony rüüpas kohvi. “Aga sa pead vahetama naisetüüpi, kellega sa kohtamas käid.”