Читать книгу Mehejaht - Jennifer Crusie - Страница 4

Kallis lugeja!

Viisteist aastat tagasi otsustasin kirjutada armastusromaani. Olin siis kaheteistkümneaastane. Olgu, ma olin nelikümmend üks, aga oma südames olin endiselt noor. Ja ma teadsin, mida armastusromaan endast kujutab – see on lugu ühe suurlinna firma kõrgel kohal töötavast uskumatult kaunist umbes kahekümnendates aastates naisest, kes kohtab uskumatult nägusat umbes kolmekümnendates aastates juhtivtöötajat ning nad aasivad üksteise kallal, siis ootab neid ees kuum seks ja seejärel Suur Lahkuminek, viimaks aga lepivad nad ära ja elavad õnnelikult veel tänapäevalgi... Minu arusaamine romantilisest kirjandusest polnud tegelikult kuigi selge. Tegelikult oli see lausa puudulik. See muidugi ei peatanud mind. Ma kirjutasin tuhandeid sõnu kahekümnendates kaunitarist ja tema kolmekümnendates austajast, kuni ühel päeval turgatas mulle pähe, et nende seltsis ma juba lõunat ei söö.

Hmm.

Seega heitsin käsikirja kõrvale ja alustasin uut. See jutustas kolmekümnendate keskpaigas olevast naisest (ta oli muidugi ilus – sellest klišeest vabanesin ma alles järgmises raamatus), kelle bioloogiline kell tiksus meeleheitlikult ning kes oli tüdinud ootamast seda Härra Õiget ja otsustas koostada plaani. Plaan oli väga asjalik ja sisaldas üksikasjalikku nimekirja omadustest, mis tema tulevasel abikaasal olema pidid. Siis läks naine puhkekeskusse, kus oli arvukalt sedasorti sihtmärke, kuid just siis hakkasid asjad viltu vedama. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga minu plaanid kisuvad alati kiiva – mul on küll alati varuplaanid, aga needki luhtuvad. Naise suurim möödalask oli hotelli töömees, kes oli tema unistustemehe täpne vastand ning naine polnud ka just mehe unistustetüdruk ja nii need asjad läksid. Ma panin oma teosele nimeks „Keeping Kate” ning saatsin selle Harlequin Booksi kirjastusse. Mu raamat osteti ära ja anti 1993. aastal välja pealkirja all „Mehejaht”.

„Mehejaht” on mu esimene romaan ja ma lihtsalt armastan seda. See kubiseb vigadest, selles on mõningaid prohmakaid ja tõenäoliselt ka üleliigseid kirjeldusi, mida püüdsin küll välja rookida – kuid see kõik ei lähe mulle korda. Ma armastan seda raamatut. Järvestseenid on minu meelest endiselt rabavad ja kohtingud, noh, nende osas sattusin pisut hoogu, eriti tolle kartulipudru-kohtingu juures – see on tõeliselt lahe veel ka viieteistkümne aasta järel. (Muidugi ei ole ma tagasihoidlik – mis mõte sel oleks?) Ja naise parim sõbranna Jessie on kõige parem sõbranna, kelle ma iial välja olen mõelnud ja ma... noh, teate isegi. Ma armastan seda raamatut.

Aga parim asi „Meestejahi” juures, see, mis teeb raamatu minu jaoks eriliselt tähtsaks, on asjaolu, et kui olin loo valmis saanud ja välja printinud, vaatasin toda paberipakki lauaserval ja mõtlesin: Pagan, ma sain sellega hakkama! Ja siis puhkesin ma nutma. Sellepärast, et see oli päris raamat. Sinnamaani polnud mul aimugi, et suudan kirjutada raamatu. Ma olin kirjanikke alati väga eriliseks, teistsuguseks, targaks, igati endast paremaks pidanud. Siis aga lõpetasin ma „Meestejahi” ja ühtäkki olin minagi kirjanik. See oli mu kirjanikukarjääri ilusaim päev ja see jääb selleks ka edaspidi. Kas ma juba ütlesin, et armastan seda raamatut?

Jah, ma armastan seda raamatut. Loodan, et teiegi armastate. Ja kui see lugu teile ei meeldi, siis ärge olge minuga liiga karm. Lõppude lõpuks olin ma seda kirjutades vaid kaheteistkümneaastane.

Parimate soovidega

Jenny Crusie