Читать книгу Mehejaht - Jennifer Crusie - Страница 5

„Kavatsed alla hüpata? Parem mitte. Siidi on paganama raske verest puhtaks saada.”

„Ma vaatan ainult ilma,” vastas Kate Svenson kannatlikult ja vahtis endiselt aknast välja, teades, et kui temast piisavalt kaua mitte välja teha, kaotab Jessie peagi huvi ja jätkab lehe­lugemist.

Kate oli kardinad eest tõmmanud ja tuppa tulvas varahommikune augustipäike. Isegi praegu, mil tema parim sõber istus tema selja taga, sahistas ajalehega ja rüüpas tema valmistatud kohvi, tundis Kate end väga üksikuna, sügaval meeleheite mädasoos, kust ei rebinud teda välja isegi mitte Jessie praktiline ellusuhtumine. See tuleb sulle ainult kahjuks, ütles Kate endale, eemaldus aknast ja istus linase riidega kaetud söögilaua taha. Ta püüdis keskenduda hommikukohvile ja ajalehe ärikülgedele, kuid tema mõtted triivisid peagi jälle õnnetu elu juurde.

Noh, tegelikult mitte õnnetu, mõtles ta. Tegelikult õnnetust väga kaugel. Mul on hiilgav karjäär edukas konsultatsioonibüroos. Mui­dugi, ma soovin, et firma ei kuuluks mu isale ning mõnikord on töö üsna igav, aga see on siiski hiilgav karjäär – noh, igatahes korralik karjäär...

Kate võttis end kokku ja püüdis mõtteid karjäärilt eemale juhtida, jätkates selleks heade asjade nimistuga. Tema elu oli suurepärane. Tal polnud tervisele midagi ette heita, tal oli küllalt raha ja suurepärased sõbrad, kellest parimaga sõi ta parajasti hommikust omaenese imekaunis korteris, täis luksuslikku Prantsuse mööblit, mida ta ilma selle paganama tööta endale kindlasti lubada ei saaks...

Ei. Kate surus kõik negatiivsed mõtted alla ja kiikas üle leheserva teisel pool lauda istuva brüneti poole, kes luges parajasti tema lehte ja jõi tema keedetud kohvi samasuguse pühendumusega, nagu ta tegi kõike muudki.

Jessie Rogers tõstis pea, nii et tema tumedad lokid hüplesid. „Mis on?”

„Ei midagi,” vastas Kate. „Lihtsalt lugesin kokku kõike head minu elus. Sina oled üsna esireas.”

„Ma olengi esireas, mis peaks sinu haleda elu üsna tabavalt kokku võtma,” vastas Jessie ja pöördus lehe juurde tagasi.

Las ta vahutab, mõtles Kate. Seal ta istub ja näeb välja nagu kaheteistkümneaastane Audrey Hepburn, samas kui mina meenutan viiekümne­aastast Grace Kellyt. Ja me mõlemad oleme kolmekümne viiesed. Kas talle ei lähe üldse korda, et elu libiseb meil käest, sellal kui rabame teha tööd, mis meid ei huvita?

Muidugi ei läinud see Jessiele korda. Temal ju ei kippunud elu käest libisema, ta elas seda täiel rinnal. Tema ei näinud palehigis vaeva karjääri nimel, mida ta tegelikult ei soovinudki. Jessie oli oma tööst täielikult sisse võetud, kui muidugi tordi­kaunistuste valmistamist sai üldse karjääriks nimetada – Jessie meelest muidugi sai, kuigi kuidas ta end sellega ära elatas, jäi Kate’ile alati mõistatuseks. Jessie lihtsalt tegutses, ilma igasuguse plaanita. Võib-olla kui Kate poleks oma karjääri nii punktipealt paika seadnud, kui ta teeks hoopis midagi muud...

Jäta, ütles ta enesele. Ta oli hiiglama hea juhtimisnõustaja ning oli üsna palju raha kokku ajanud. Teda ei häirinud mitte karjäär, vaid puuduv isiklik elu. Jessiel oli rohkem vedanud kui temal. Jessie polnud viimase kolme aasta jooksul läbi teinud kolme kohutavat kihlust, sest temale ei läinud korda, et ta oli kolmekümne viie aastane ja ikka veel vallaline. Aga mulle läheb, mõtles Kate. Tema tundis end alati süüdi ja õnnetuna. Ta poleks pidanud sellele nii palju mõtlema, kuid ta ei saanud sinna midagi parata.

Haletsusväärne. Kate ohkas ja jätkas lehelugemist.

Jessie viskas ajalehe linasele lauakattele ja teatas valjusti: „See kõik on su isa süü.”

Kate tõstis jahmunult pilgu. „Mis nimelt? Majanduslangus? Seitsmekümnendate ehitusstiil? Et Calvin ei leia Hobbesi üles? Mis nimelt?”

„Ära mängi lolli.” Jessie pani käed vaheliti ja jõllitas talle otsa. „Sa oled õnnetu.”

„Ei ole,” vastas Kate ja manas näole naeratuse. „Kas seda kirjutab leht? Mida sa üldse loed? Ma ju ütlesin, et ära persoonilugusid puutu. Üksikud inimesed masendavad sind alati ja sa kannad selle mulle üle. Minuga on kõik korras. Loe spordiuudiseid.” Kate pöördus tagasi lehe juurde, hoides seda kilbina enese ees.

Nagu ikka, ei kavatsenud Jessie alla anda. „Sa muudkui ohkad. Ma ei saa keskenduda reisi- ja vabaaja rubriigile, kui sa kogu aeg ohkad.”

„Ma ei ohka,” ütles Kate pilku tõstmata. „Mul on nina kinni.”

„Ega ikka ole küll.” Jessie vidutas silmi. „Sa ometi ei põe ikka veel selle lontruse Dereki pärast, mis?”

„Ei.” Kate püsis lehe varjus. „Ma ei põe lontruste pärast. See oleks ajaraisk. Vaata nüüd oma reisi- ja vabaaja rubriiki edasi.”

Jessie haakis sõrme Kate’i leheserva taha ja sikutas seda alla­poole, nii et sai sõbrannale silma vaadata. „Sa tahad mehele minna.”

„Muidugi tahan ma mehele minna,” vastas Kate asjalikult. „Ühel päeval. Võta nüüd sõrm mu lehe vahelt ära, sa ajad Dow-Jonesi kortsu.”

„Sa tahad nüüd kohe mehele minna.” Jessie näol oli põlglik ilme. „See bioloogiline kell või mis ta oligi.”

„Su küünelakk koorub,” märkis Kate. „Ja värv on ka jõle, aga ma jätan selle mainimata, sest see pole minu asi.”

„Viimase kolme aasta jooksul oled sa kolm korda kihlunud,” ei jätnud Jessie. „Ja sa ei jäänud neist ühegi juurde pidama. Sa ütlesid jah-sõna kolmele mehele ja jätsid nad siis maha. Milleks öelda „jah” kellelegi, kellega abiellumine on vastumeelne?”

Kate hingas sügavalt sisse. „Derek nõudis abielueelset lepingut. Paul teatas, et minu edukus mõjub talle halvasti ja et kui ma teda armastan, siis lõpetan töörügamise kohemaid. Terence tahtis, et ma tööst loobuksin, sest seltskondlikud kohustused tema naisena nõuaksid liiga palju aega. Kas ma oleksin sinu meelest pidanud mõnega neist abielluma?”

„Ausalt öeldes poleks sa minu meelest tohtinud nendega käiagi,” ütles Jessie. „Mulle näib, et ainult isa käe all üles kasvanuna on sul elust, abielust ja meestest veidi vildakas arusaam. Ja minu meelest oled sa õnnetu ja see teeb ka mind õnnetuks. Ja kuna mulle ei meeldi õnnetu olla, tuleb meil see asi joonde ajada.”

Kate pani äriuudised käest. „Ei tule.”

„Jah, tuleb küll,” ütles Jessie. „Me muudame su elu paremaks. Teeme sind rohkem minusarnaseks.”

Kate puhkes naerma. „Ma ei taha olla sinusarnane.”

„Kuule,” ei lasknud Jessie end kõigutada, „sul veaks, kui saaksid nii õnnelik olla.”

„Sinu tööks on tortide kaunistamine,” ütles Kate. „Need on küll väga ilusad tordid, aga ikkagi...”

„Ma olen kunstnik,” väitis Jessie.

„Sa oled põrunud,” vastas Kate. „Aga sa oled mulle väga kallis, nii et jätame selle tõsiasja kahe silma vahele.”

„Ma võin küll põrunud olla, aga ma armastan oma tööd, mida sina enda kohta öelda ei saa,” vaidles Jessie. „Mäletad, kui sa töötasid veel Väikefirmade Juhtimises? Sa jutustasid mulle kõigist neist väikestest ettevõtetest, mida aitasid alustada ja see meeldis sulle väga, mäletad?”

„Palk oli nigel ja karjäärivõimalused olematud.” Kate võttis lehe uuesti kätte, kuid Jessie vajutas selle jällegi alla.

„Mäletad proua Bordeni eralastaeda?” küsis Jessie. „See töötab ikka veel. Sinna on lausa järjekord.”

„Muidugi mäletan.” Meenutus pani Kate’i naeratama. „Ta oli imetore naine.”

„On praegugi,” parandas Jessie. „Ta ei surnud veel sellepärast, et sina ärist välja astusid.”

„Ma ei astunud välja...”

„Ja too vana mees – mis ta nimi oligi, Richards? See, kes avas kingsepatöökoja.”

„Richter,” ütles Kate. „Härra Richter. Kuidas temal läheb?”

Jessie kehitas õlgu. „Kust mina teadma peaksin? Pole minu asi hoida silma peal kõigil neil väikestel ettevõtetel, millel sa aitasid ilmale tulla.”

„Väga peen, Jess,” kostis Kate. „Ja ma ei astunud välja – ma teen praegugi sama tööd.” Jessie kahtlevat pilku nähes lisas ta: „Teen küll. Praegu päästan ma lihtsalt palju suurema raha eest palju suuremaid ettevõtteid. Ma olen inimestele endiselt abiks.”

„Praegu aitad sa kõigest kampa pintsaklipslasi,” pistis Jessie.

Kate püüdis kannatlikuks jääda. „Lepime õige sellega, et meil puudub igasugune austus teineteise karjäärivalikute vastu ja jätame selle jutu sinnapaika?”

„Vanasti sa küll austasid mu karjäärivalikut,” ütles Jessie. „Sa aitasid mul karjääri päästa.”

„Ma ei saanud sinna midagi parata,” kehitas Kate õlgu. „Sa seisid keset meie kontorit nagu hunnik õnnetust ja jahvatasid kogu tsiviliseeritud maailma kõige kaunimatest tortidest.” Ta naeratas Jessie’le ja vangutas pead. „Ma polnud iial näinud kedagi sinusugust.”

Jessie naeratas laialt. „Mul oli täpselt sama tunne. Ma polnud kedagi nii mukitut enne näinudki. Jäi mulje, et sa oled üleni lakikorra all. Mõtlesin, et oh taevake, mul on suur mure ja nad saadavad mu mingi Wall Streeti Barbie juurde.” Ta kallutas pea küljele ja vaatas Kate’i heldinult. „Ja siis päästsid sa minu firma.”

„See oli päästmist väärt,” ütles Kate. „Sinu tordid on tõepoolest kõige ilusamad terves tsiviliseeritud maailmas.”

„Tsiviliseerimata maailmas ka,” lisas Jessie. „Ja jõuamegi tagasi käesoleva teema juurde – mehed.”

„Jessie,” ütles Kate, „sa oled meeste osas veel saamatum kui mina. Sina käid kohtingul nende selgrootute triivijatega, kes püüavad endale leida kedagi, kes nende eest hoolitseks.”

„Jah, aga see kõik on sellepärast, et see ei lähe mulle korda,” vastas Jessie. „Kui läheks, küll ma siis asjalikuks hakkaks.”

„Noh, kui see päev koidab, siis võtan ka su nõu kuulda.” Kate püüdis uuesti lugema hakata, aga Jessie surus lehe jälle lauale.

„Kuule,” ütles Jessie ettepoole nõjatudes. „Ma olen valmis seda asja sinu moodi lahendama.”

„Minu moodi?”

„Täpselt. Loogika ja mõtlemise abil.” Jessie krimpsutas nägu. „Ma eelistan küll sisetundele tugineda, aga sinu puhul tuleb teistmoodi talitada. Niisiis, sa tahad mehele minna, eks?”

Kate jäi ettevaatlikuks. „Õige.”

Jessie laiutas käsi. „Ja mida sa harilikult neil puhkudel teed, kui midagi tahad?”

Kate muutus veel ettevaatlikumaks. „Koostan plaani?”

„Täpipealt,” ütles Jessie. „Nii et teeme siis plaani. Mida tuleb kõige esimesena teha? Ma pole kunagi ühtki plaani teinud, mäletad? Sina olid see, kes mu äriplaani paika pani.” Ta peatus ja mõtles hetke. „Mis tähendab, et ma võlgnen sulle selle plaani. See on vähim, mida saan sinu heaks teha.”

„Sa teed alati nii vähe kui võimalik,” muigas Kate. „Kui sa oleksid tollest plaanist punktipealt kinni pidanud, oleksid praeguseks rikas naine. Mis sai kõigist edutamiskavadest? Laienemiskavadest?”

„Liiga ruttu,” vastas Jessie käega lüües. „Kui ma oleksin sinu tegevuskavast kinni pidanud, poleks tordivalmistamine enam sugugi lõbus olnud. Ma oleksin vihtunud suhkruroose teha nagu mõni robot ja mõne aja pärast oleksid mu tordid näinud välja täpselt nagu kõik teised ja keegi ei maksaks nende eest minu nõutud hinda, mistõttu ma peaksin hindasid alandama. Siis aga tuleks kaotuse tasategemiseks valmistada veelgi rohkem torte ja siis muutuksid nad veel eriti koledaks ja mu äri läheks pankrotti ja ma sureksin nälga.” Jessie vaatas Kate’ile võidukalt otsa.

„Sa lihtsalt ei tahagi edukaks saada,” ütles Kate. „Sulle meeldib suhkruga möllata ja oma tegemistest rõõmu tunda.”

„Ja sina oled liialt edule orienteeritud,” vastas Jessie ja nõjatus just nagu kinnituseks veel kord lähemale. „Sulle on oluline vaid raha, rõõm oma tööst ei lähe sulle korda. Aga tegelikult on see väga tähtis ja sellepärast sa nii õnnetu oledki. Ja mina ei ole. Ja ma ei mölla. Ma olen kunstnik.”

„Jessie...” alustas Kate, aga Jessie ei lasknud tal lõpetada.

„Noh, lase tulla! Millest plaanitegemist alustatakse?”

Kate ohkas ja otsustas, et lihtsam on Jessiega kaasa minna kui temaga vaielda. „Kõigepealt seatakse paika eesmärgid.”

„Hästi.” Jessie kummardus ja sobras oma lohmakas tikanditega kotist pastakat otsida. Sellal, kui ta oma märsis tuhnis, tõusis Kate püsti, läks kirjutuslaua juurde, võttis sealt kuldse Crossi pastaka, kõndis söögilaua juurde tagasi ja ulatas kirjutusvahendi Jessiele.

„Tänan,” ütles Jessie kotti maha pannes. „Ma pean oma kotis väheke korda looma. Küsi see kindlasti tagasi. Mul on kalduvus teiste pastakaid enda kätte unustada.”

„Ma tean,” lausus Kate istet võttes.

„Niisiis, mis eesmärk sul on? Leida Härra Õige ja temaga abielluda, eks?”

„Õige.” Kate lükkas Jessie ajalehe kõrvale, et oma kohvitassi üles leida.

„Nii, ja milliseid omadusi me õieti otsime?”

Jessie ajalehe serv oli tassi vajunud, seega õngitses Kate lehenurga välja ja tupsutas seda salvrätiga, et vettinud leht laudlinale plekke ei jätaks. „Su ajaleht oli mu kohvi sees.”

„Anna andeks.” Jessie tõmbas ajalehe eemale ja valis kirjutamiseks ühe pangareklaami valge osa. „Esiteks, ta peab olema rikas.”

„Ei pea,” vastas Kate. „Ma pole raha peal väljas.”

Jessie silmitses teda kannatlikult. „Ei, aga sul on rikas isa ja õige kenake võõrasema. Vaesus tõmbas vee peale tollele abielueelset lepingut nõudvale Derekile, mäletad? Sa pead leidma kellegi, kellel on palju rohkem varandust kui sinu tulevane pärandus.”

„Janice pole midagi nii kenakene. Ja pealegi saab temast tõenäoliselt peapärija.” Kui paps endale muidugi kuuendat naist ei võta.

Jessie lõi Kate’i vastuväidetele käega. „Sinus räägib puhas armukadedus, sest ta on sinust kümme aastat noorem. Olgu. Teiseks. Ta peab olema sinust, ee... umbes viisteist aastat vanem.”

„Miks?” küsis Kate üllatunult.

„Sest sa otsid ilmselgelt isalikku kuju.”

„Ei otsi. Anna see siia.” Kate kahmas ajalehe Jessie käest ja sirgeldas läbi nii punkt ühe kui ka punkt kahe. „Hästi. Esiteks peab ta olema intelligentne. Väga, väga intelligentne.”

„Intelligentsus on hea asi,” ütles Jessie, näol lai naeratus.

„Ja ma ei pea silmas mitte ainult akadeemilist intelligentsust. Ta peab olema, taiplik. Tal peab olema... kvaliteeditunnetust.”

„Firmamärkide osas?” Jessie kirtsutas nina. „Sihuke ongi siis su unelmate mees?”

„Ja väljapeetud,” ütles Kate plaani süvenenult. „Heade kommetega. Keegi, kellega oleks mugav ooperisse minna.”

„Sa ju vihkad ooperit.”

Kate lõi vastuväidetele käega. „Ja agressiivne. Ta peab teadma, mida elult ootab, ja oskama seda saavutada.”

„Hästi.” Jessie võttis kohvitassi ja tahtis rüübata, kuni Kate kirjutamisega ametis oli. Tass oli tühi ning Jessie vahetas selle Kate’i oma vastu.

„Ja edukas. Ta peab olema edukas.”

„Kelle silmis?”

„Mida?” küsis Kate, kelle kõrvust küsimus mööda läks.

„Vaata,” ütles Jessie tasakaalukalt, „erinevad inimesed mõistavad edukust erinevalt.”

„Tema palk peab võrduma vähemasti tema neljakordse vanusega ja tal peab olema samas väärtuses usaldusväärseid aktsiaid.” Kate ei pannud ise oma juttu õieti tähelegi, kui jätkas nimekirja koostamist.

„See meenutab mõnd tsitaati,” märkis Jessie. „Las ma arvan, kes seda esimesena öelda võis? Shakespeare? Ei. Mark Twain? Ei. Oota. Oota. Ma tean! Bertran Svenson, aasta isa.”

„Mida?”

„Ja millal me lahedate asjadeni jõuame?”

„Mis lahedate asjadeni?”

„Muhe huumorimeel. Võrdsed õigused naistega. Voodis võrratu. Armastab sind hullumiseni.”

„Noh, seda muidugi.” Kate vaatas oma nimekirja. „Kas ma edukust juba mainisin?”

„Mitu korda.” Jessie kahmas lehe tagasi. „Olgu, nüüd teame, millist elukat otsime. Mis järgmiseks? Ta tuleb üles leida, eks?”

„Jah.” Kate võttis kohvitassi ja kortsutas kulmu, kui nägi, et tass on tühi. „Kas sina jõid mu kohvi ära?”

„Jah. Ma olin agressiivses meeleolus. Nõndaks, järgmine samm on leida küttimispaik.”

„Jessie, ma ei...”

Jessie tõstis käe. „Mille ma olen sinu jaoks juba välja vaadanud.” Ta rebis Kate’i nimekirja ettevaatlikult ajalehest välja ja ulatas sõbrannale. „Hoia see alles.” Siis võttis ta uuesti lahti reisi- ja vabaaja rubriigi. „Vaata seda siin.”

Kate vaatas kuulutust, mille Jessie talle nina alla lükkas. Pikk ja väljapeetud mees, golfiriided seljas, seisis golfirajal, mis näis asuvat mäeküljel keset metsa. „Tule metsikusse loodusse ja pane end proovile Ameerika kõige karmimatel radadel,” seisis kuulutusel. „Cabinsi puhkekeskus ootab sind.”

„Golfiklubi?” Kate’i pilk libises lehe alumisele servale. „Kentuckis?”

„Tegelikult on seal kõike muudki,” ütles Jessie. „Kui edasi loed, näed, et nad pakuvad ka ratsutamisvõimalust, matkaradasid ja muidki väliüritusi. Seal on järv ka. Võid kas või näkki ujuda.”

Kate põrnitses teda põlglikult.

Jessie kehitas õlgu. „Olgu, sina mitte, aga võib-olla keegi teine, kes oskab põnevatest ja lõbusatest asjadest lugu pi­dada.” Ta nõjatus ettepoole. „Aga nende golfirada on viimase peal – isegi mina olen sellest kuulnud. Tipptegijad on nõus maksma terve varanduse, et seal mängida. Peaaegu nagu ekstreemsport.” Kate naaldus toolikorjule ja naeratas laialt. „Minusuguseid sealt muidugi ei leia, aga ma olen enam kui kindel, et sinu unelmate mehi on seal jalaga segada. Nagu kalapüük pesu­kausis.”

„Noh, see kõlab... üsna huvitavalt,” kostis Kate kulmu kortsutades. „Aga ma...”

„Sul on eesmärk ja plaan,” ütles Jessie. „Sa oled alati soovitud sihile jõudnud ja saad ka sellega hakkama.”

„Mis paneb sind arvama, et olen alati soovitud sihile jõudnud?” küsis Kate haavunult.

Jessie näis jahmunud. „Noh, sa...”

„Kui mul on kõik olemas, miks ma siis ikka veel nii hirmsasti pingutan?” Pahameel tõstis Kate’is pead. „Vaata, ma tean küll, et olen edukas...”

„Sinu palk võrdub sinu neljakordse vanusega ja sul on samas väärtuses usaldusväärseid aktsiaid,” pomises Jessie.

„Aga ma pole õnnelik. Ma tahan... ma tahan suhet mehega.”

„Suhe on hea mõte,” noogutas Jessie. „Lase käia.”

Kate’i silme ette kerkis kujutlus temast enesest tolle väljapeetud mehe kõrval, kellega võinuks käsikäes terve impeeriumi üles ehitada. „Ma tahan koos oma abikaasaga panna aluse oma ettevõttele. Ma tahan...”

„Ettevõttele!” Jessie oleks vastikusest äärepealt sülitanud. „Unusta juba need äriasjad, mõtle suhtele.”

„Ma ei oska,” vastas Kate. „Äri on ainus asi, millest ma midagi tean.”

„Vale.” Jessie hingas sügavalt sisse. „Sa oled soe ja armastav. Sa hoolid inimestest. Vähemasti varem hoolisid.” Jessie nõjatus lauale ja võttis Kate’il käest. „Sulle meeldiks kogu aeg inimestega töötada, aga kuna selle eest makstakse jube nigelalt, töötad pigem karja pintsaklipslastega ja lähed õhtul üksi koju. See on nõme ja sa vihkad seda.” Jessie laskis sõbranna käe vabaks, naaldus uuesti toolikorjule ja ohkas. „Ma ei suuda uskuda, et raha ja edu on sulle niivõrd pähe löönud.”

„Noh, sinuga oli tore einestada,” ütles Kate. „Kas sa ei peaks juba minema hakkama?”

Jessie hingas sügavalt sisse. „Kate, palun kuula mind. Mine sinna Cabinsi puhkekeskusse, leia mõni tore tüüp, kellel on olemas kõik omadused su nimekirjast ja kes suudab sind enda juures hoida ja õnnelikuks teha. Sa pead vaid otsustama, et tahad õnnelik olla. Sa saad sellega hakkama.”

Jessie siirast muret nähes Kate leebus. „Ja ongi kõik?” küsis ta. „Ma pean ainult valima?”

Jessie noogutas korra. „Just.”

Kate silmitses kuulutust. Muidugi, pildil kujutatud mees oli modell, aga ta oli täiuslik. Ja temal enesel oli veel suvepuhkus välja võtmata – käes oli august ja suvi oli üsna otsakorral. Pealegi polnud ta juba aastaid golfi mänginud.

Ja ta oli üksik. Nii üksik, et vahel tunnetas ta seda iga keharakuga.

„Olgu,” kuulis ta end ütlevat. „Olgu peale. Ma lähen.”

„Hurraa!” hüüatas Jessie ja osutas Kate’i stiilse vanaaegse tele­foni poole. „Pane endale koht kohe kinni.”

„Ma helistan hiljem,” ütles Kate. „Las ma kaalun seda asja natuke.”

„Ei.” Jessie pani käed vaheliti ja toetas toolikorjule. „Ma ei lahku enne, kui oled helistanud.”

„Ma ju ütlesin, et lähen,” sähvas Kate. „Kas sa ei usalda mind karvavõrdki?”

„Ei,” vastas Jessie. „Ma hoian sul selles asjas silma peal, sest kui üldse keegi on suuteline suurepärast õnnevõimalust käest laskma, oled see sina. Helista. Kohe praegu.”

Kahesaja miili kaugusel istus Jake Templeton Kentucki puhkekeskuses oma venna maja verandal, jalad rohmakale rinnatisele toetatud, ja püüdis päikesetõusu vaadates end rahulolevana tunda. Pagan, rahulolust oli asi kaugel. Sisimas näris teda mõte, et jääb millestki ilma, aga ta oskas närivaid mõtteid suurepäraselt eirata – aastate eest läbi saanud abielu oli seda talle õpetanud. Lõppude lõpuks elas ta Jumala loodud maal; ta oli vaba ning tal polnud muid kohustusi peale sadakonna aakri puhkekeskuse muru pügamise ja kastmise. Tal polnud vaja millegi pärast muretseda. Olgu, ideaalsel juhul ei oleks tema noorem vend rajanud suurepärasele talumaale maahõngulist puhkekeskust, mis meelitas kohale Idaranniku suurimaid snoobe. Aga snoobid tõid sisse tohutul hulgal raha, mis tagas kohalikele toidu ja peavarju. Pealegi ei pidanud Jake nendega kokku puutuma.

Ei. Kokkuvõttes oli kõik päris kenasti. Jake surus beeži kauboikaabu sügavalt silmile ja nautis vabadust. „Mul on kõik olemas,” ütles ta valjusti.

Tema vend taganes uksest välja, käes kaks auravat kruusi kohviga. Willil oli juba ülikond seljas ja ta oli valmis kohtuma külalistega, kes lakkamatult Cabinsi puhkekeskuse nikerdistega puitustest sisse voorisid. Will vaatas määrdunud teksastes ja kulunud flanellsärgis Jake’i ja pööritas silmi. Jake piidles venna stiilset rätsepaülikonda ja puhkes naerma.

„Sa oled vastik,” nentis Will teda seirates.

„Mis ma siis nüüd jälle tegin?” küsis Jake hooletult.

„Asi ongi selles, et sa ei tee midagi.” Will ulatas vennale kohvi­kruusi, istus tema kõrvale ja vahtis järvele.

„No kuule, ma olen selle koha siin lausa läikima löönud,” ütles Jake kaabut kuklasse lükates, kohvikruus teises käes. Ta heitis vennale muretu pilgu. „Muru on niidetud, umbrohi välja kitkutud, golfirajad meenutavad kunstmuru, tallid on...”

„Ma ei räägi välitöödest,” ütles Will pead vangutades ja käsi vastu kohvitassi soojendades. „Sa oled muruniidukite kuningas. Ma räägin su elust.”

„Ma olen oma eluga rahul. Sina ära end sellesse sega.” Jake pööras pilgu taas järvele ja rüüpas ettevaatlikult kuuma kohvi.

„Sa võiksid olla rikas,” ütles Will teda halvakspanevalt põrnitsedes.

„Ma olin rikas,” ütles Jake. „Siis andsin ma kogu vara sulle ja sa ehitasid selle siin.” Jake raputas pead. „See on ka viimane varandus, mis ma sulle kingin.”

„Kui sa selle mulle kinkisid, kuidas saab siis pool kohast sinu oma olla?” küsis Will.

„Et sul oleks kohustus mind vanaduspõlves üleval pidada,” irvitas Jake. „Ma pole nii loll, kui välja paistan.”

Will vangutas jälle pead. „Sul on juristikraad. Jumala pärast, sa töötasid ju maksuametis. Ja lõid kõigele sellele käega, et oma väikevenna juures muru niita. Sul võiks häbi olla.”

„Tegelikult ma ju muru ei niidagi,” märkis Jake. „Kraban aga mõnel neist hooajatöödeks palgatud tudengitel kraest kinni ja ütlen: „Nolk, niida see muru ära.” See pole...”

„Ma ei mõista, miks sa loobusid,” ütles Will.

„Nad vingusid mu vuntside pärast ega lasknud mul seda kaabut kanda,” seletas Jake. Ta pööras pilgu uuesti järvele ja sirutas end mõnusasti välja. „Paganama ilus päikesetõus, mis?”

„Päike tõusis juba mitme tunni eest,” kostis Will. „Kell on juba üheksa.”

„Noh, päike pole veel kõrgele jõudnud,” märkis Jake end lösakile lastes. „Järelikult tõuseb ta ikka veel. Järelikult on ikka veel päikesetõus.”

„Jäta juba. Ma olen sinu pärast mures.” Will kortsutas kulmu. „On muidugi tore, et sa jälle kodus oled, ja ma ei saaks siin ilma sinuta hakkama, aga tõele näkku vaadates – sa raiskad siin ainult oma aega.”

„Ma kaalun kõiki võimalusi,” ütles Jake laisalt.

„Sa oled oma võimalusi kaalunud juba viis viimast aastat,” turtsatas Will. „Ja kui aus olla, siis sellise tempo juures ei olegi sul varsti enam midagi kaaluda. Sul on viimane aeg end käsile võtta. Üks närune abielu ja juba oledki sa mängust väljas.”

Jake vahtis järvele ja vangutas pead. „Oh sa poiss, sellist päikesetõusu ei näe just kuigi tihti!”

Will jäi teda jõllitama. „Selliseid päikesetõuse näed sa siin iga jumala päev.”

„Mina küll,” ütles Jake, vaadates venda samaväärse põlgu­sega. „Aga sina mitte. Sa oled kogu aeg ametis hotelliperemehe mängimisega. Oleksin ma teadnud, et võtad seda puhkekeskust nii tõsiselt, poleks ma sulle seda raha andnudki. Pagana pihta, ühel päeval saad veel südamerabanduse. Ja siis pean mina seda värki juhtima hakkama.”

„Noh, keegi meist peab ju täiskasvanu moodi käituma,” tähendas Will.

„Ja kui sa minu kallal kraaksumist ei jäta, lasen esimesena õhku golfirajad.”

„Paps saaks siis alles vihaseks.”

„Ma arvan, et kõige rohkem häirivad mind nende riided,” alustas Jake.

„Meil pole vaja seda arutada,” pistis Will.

„Ega vist.”

„Pagan küll, Jake...”

„Olgu, olgu. Räägi asjast. Sa segad mul päikesetõusu vaatamist.”

Will niheles ebamugavalt.. „Vaata,” ütles ta viimaks, „ma olen sind alati pidanud oma... noh...”

„Kangelaseks?” pakkus Jake. „Iidoliks?”

„Ma ütleksin pigem eeskujuks,” kostis Will. „Lapsepõlves püüdsin ma igati sinu moodi olla. Hiljem kujunes see juba harjumuseks.” Ta vaatas vennale otsa. „Sa olid alati parim. Kõiges.”

„Ei olnud,” ärritus Jake veidi. „Sa arvasid seda vaid sellepärast, et olid mu väikevend.”

„Jake, sa pole viis aastat mitte mõhkugi teinud,” sõnas Will. „Mitte kui midagi. Sestpeale, kui tulid mulle siia abiks.” Jake tahtis midagi öelda, kuid Will ei lasknud tal alustadagi. „Ma tean, et sa hoiad välitöödel silma peal. Aga, tont võtku, selleks poleks sul tarvis voodistki välja ronida. Ja tegelikult selline su juhtimine üldjoontes välja näebki.”

„Kuule nüüd,” torises Jake.

„Vaata, mul on sind siin vaja küll. Sinust on palju abi ja ma ei tahaks sugugi, et sa minema lähed, aga sa pead tagasi linna minema.”

„Ei,” vastas Jake.

„Siin ei jõua sa oma eluga kuskile,” alustas Will, kuid seekord ei lasknud Jake tal lõpetada.

„Ja mulle meeldib selline elu,” seletas ta. „Ära arva, et toon ennast sinu ja selle paiga nimel ohvriks. Ei too. Mulle meeldib siin ja ma ei kavatsegi ära minna.”

Will katsetas teistmoodi lähenemist. „Oled sa mõelnud kunagi uuesti abielluda?”

„Ei,” vastas Jake. „Miks me seda arutame?”

„Sest kui sa oleksid plaaninud abielluda kellegagi siitkandist, oleksid sa seda juba teinud,” ütles Will. „Seegi on põhjus linna tagasi minemiseks.”

„Ma ei taha linna tagasi,” kostis Jake. „Nii, ja nüüd räägi mulle õige, mis lahti?”

„Oh jah.” Will potsatas toolile ja hõõrus otsmikku.

„Lase aga tulla,” julgustas Jake teda. „Pärast tunned end hulga paremini.”

„Ema on sinu pärast mures,” ütles Will. „Ja Valerie arvab, et ma kasutan sind ära.” Ta pöördus Jake’i poole. „Sa oled mulle selles asjas tõesti elupäästjaks. Vahel, kui hotellis on päris põrgu lahti, siis mõtlen: „Jumal tänatud, et Jake väljas kõige eest hoolt kannab.” Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Sinust on väga palju abi.”

„Ma tean,” muigas Jake. „Ja see on teine põhjus, miks ma ära ei lähe. Aga peamine põhjus on see, et ma lihtsalt ei taha.” Ta rüüpas kohvi. „Nii et Valerie siis tunneb mu käekäigu pärast muret?”

Will heitis talle kõõrdpilgu. „Jah. Minu meelest oli see ka natuke veider.”

„Mõtlesingi juba, et millal ta tegutsema asub,” märkis Jake.

Will kergitas kulmu. „Räägid ehk mulle ka?”

„Valerie meelest on hotellipidamise näol tegemist partnerlussuhtega.”

„Ongi ju,” oli Will pisut segaduses. „Sina ja mina.”

„Ei,” seletas Jake, „sina ja tema. Mina olen jalus.”

„Mismoodi jalus?” Will näis ägestuvat.

„Ma takistan teil kahel saamast Kesk-Lääne hotellipidajateks number üks.”

„Oh jumal küll,” pomises Will. „Tead, selle naisega hakkab veel jama olema.”

„Hakkab?” kergitas Jake kulmu. „Ma tean, et te jagate korterit, mis tõenäoliselt varjutab sinu arusaamist asjast. Ma tean, et ta on hiilgav personalijuht, mis – kuna sa sõna otseses mõttes elad ja hingad sellest hotellist – varjutab su arusaamist veelgi rohkem, aga Valerie on saabumise hetkest peale olnud üks tõeline nuhtlus.”

„Noh, ma usun, et mure leiab peagi lahenduse,” ütles Will. „Aga on veel ka ema. Tema on sinu pärast mures. Minu pärast ka,” lisas ta kiiresti, kui Jake suu avas. „Aga enamasti sinu pärast. Sest sa oled vanem.”

„Oh pagan,” ütles Jake. „Mida ta tahab?”

„Ta tahab, et me abielluksime. Ta tahab lapselapsi.”

Jake kehitas õlgu. „Aga kingi siis talle mõned.”

„Ma pole abielus,” jäi Will endale kindlaks. „Ja mul pole seda plaaniski.”

Jake kergitas kulmu. „Valerie võib olla teist meelt.”

Will raputas pead. „Minul pole, taevale tänu, kohta Valerie tulevikuplaanides.” Will rüüpas sõõmu kohvi ja vaikis mõtlikult, kuid jätkas siis: „Üks suurettevõte on temast huvitatud. Nad tõenäoliselt teevad talle lähipäevil superpakkumise Idarannikule personalijuhiks minna ja läinud ta ongi.”

Jake piidles venda uudishimulikult. „Ja sulle ei valmista see põrmugi muret?”

„See on mulle tõeliseks kergenduseks. Valerie on küll ääretult hakkaja naine ja ma olen talle tänulik kõige eest, mis ta siin on teinud, aga ta käib mulle närvidele. Tead, ma ei saa senini aru, mis sundis meid üldse kokku kolima.”

„Mina saan,” ütles Jake pilku taas järvele pöörates. „Seks. Seks on väga võimas jõud, poisu, ja naised oskavad seda kasutada.”

„Sellepärast sa neist lahti ütlesidki?” küsis Will kaastundlikult. „Kas paranoia sunnibki sind tsölibaadis elama?”

„See pole paranoia, kui nad on tõesti nõuks võtnud sind oma käpa alal saada,” vaidles Jake. „Ja kui aus olla, siis minu meelest oled sa Valeriel peos küll. Ja olen enam kui kindel, et Valerie arvab sedasama.”

„Pole ma kellelgi peos,” sõnas Will. „Ma olen abielus tööga.”

Jake vaatas teda, nagu peaks ta venda segaseks.

„Kuule, mõnel meist on karjäär ka,” protesteeris Will. „Pealegi, ma pole veel tõsisemaks suhteks valmis.”

„Kolm aastat korterit jagada pole sinu meelest küllalt tõsine?”

„No näed, ema ajab sama juttu.” Ta kissitas Jake’i poole silmi. „Ja see toob mind tagasi mu esialgse jutu juurde. Mulle tundub, et Valeriel ja emal on õigus.”

„Oh kui vastik see on,” oigas Jake. „Sina tunned end süüdi ja mina pean kannatama.”

„Sa pead leidma oma elule eesmärgi, mõned sihid, midagi muud peale päikesetõusu.” Willi näol oli range ilme. „Kui sa ei taha linna tagasi minna, olgu peale. Aga ma arvan, et sa peaksid naise võtma.”

„Ma juba võtsin,” vastas Jake vennale silma vaadates. „Ja see ei meeldinud mulle. Nüüd on sinu kord oma elu kihva keerata. Mina sain sellega juba hakkama.”

„Nii et sa oled täitsa rahul, kui saad elada üksi oma hütis tolle üksildase teeraja lõpus,” märkis Will. „Täitsa üksi suures ja külmas voodis.”

„Psühholoogikarjäärile ära sina küll mõtle,” ütles Jake. „Sa oled liiga otsekohene.”

„Kas sina siis ei unistagi kunagi täiuslikust naisest?” uuris Will.

„Muidugi unistan. Sellisest, kes on umbes meeter kuuskümmend pikk, kaheksateist kuni kakskümmend aastat vana, loll nagu lauajalg, ja peab mind jumalaks.”

Will mühatas põlglikult. „Ta peab tõesti olema loll nagu lauajalg, et seda viimast arvata. Kuule, ma räägin tõsiselt.”

„Naistega on see lugu,” ütles Jake, „et nad said suure vaba­duse kätte liiga kiiresti. Nad ei jõudnud omandada otsekohest ellusuhtumist, sest pidid tuhandeid aastaid keerutama, et panna mehi oma tahtmisi täitma. Nii et nad manipuleerivad meestega veel praegugi, selle asemel, et öelda, mida tegelikult tahavad. Ja nii ei olegi sul aimu, kuidas olukord tegelikult on, ja nemad saavad veel pahaseks ja kukuvad tänitama.” Ta neelas lonksu kohvi ja raputas pead. „Mul on naaksuvatest, ülitarkadest ja manipuleerivatest naistest kõriauguni.”

„Sa ei pea ju Tiffanyga uuesti abielluma,” vaidles Will vastu. „Leia endale mõni idiootne Pöial-Liisi ja võta tema naiseks. Ja siis võta oma eluga midagi ette, enne kui muutud potitaimeks ja pead lootma, et keegi viitsib sind kastmas käia.”

Jake ei teinud temast väljagi ja jätkas: „Kui ma peaksin veel üldse kellegagi suhteid arendama – ja ma siiralt kahtlen, et seda juhtub, nii et võid oma lootusrikka ilmega seenele sõita –, peab see naine arvama, et elu muruniitjaga on maapealne paradiis, ning tegema rõõmuga kõike, mida ma tal teha käsin.”