Читать книгу Kuldkala number 14 - Jennifer L. Holm - Страница 6

3.
Sõrmus

Soe õhk hõljub mu magamistoa aknast sisse. Me elame lahe ääres, San Francisco varjus ja septembri lõpus võib õhtu olla jahe. Aga täna on kuum, nagu keelduks suvi lahkumast.

Mulle meeldis varem hirmsasti mu toa kujundus, kuid viimasel ajal pole ma selles enam päris kindel. Seinu katavad minu ja mu parima sõbra Brianna värvised käejäljed. Hakkasime tegema neid esimeses klassis ja lisasime igal aastal uusi. On näha, kuidas minu pisikesed jäljed muudkui kasvavad, nagu oleks see ajakapsel mu elust.

Sel kooliaastal või isegi sel suvel pole me aga ühtegi teinud, sest Brianna leidis oma kire: võrkpalli. Nüüd on tal igal hetkel tegemist kliinikute ja trenni ja nädalalõputurniiridega. Tegelikult ma ei teagi, kas ta enam on ikka mu parim sõber.

Kell on palju, kui garaažiuks lõpuks kriginal lahti läheb. Kuulen, kuidas ema esikus Nicole’iga vestleb ja lähen nende juurde.

„Aitäh, et tulid,” ütleb ta Nicole’ile.

Emme mõjub räsituna. Tema ripsmetušš on silmade all laiali läinud, punane huulepulk maha näritud. Ema loomulik juuksevärv on määrdunud blond nagu minul, aga ta värvib juukseid. Praegu on ta lilla.

„Pole probleemi,” vastab Nicole. „On isaga kõik okei?”

Emme näolt lipsab üle tabamatu ilme. „Oh, temaga on hästi. Aitäh küsimast. Vajad kojusõitu?”

„Mul on kõik kombes!” ütleb Nicole. „Muuseas, Lissa, mul on põnevaid uudiseid!”

„Noh?”

„Sain kaubamajas tööd! Kas pole tore!”

„Ma ei teadnudki, et sa tööd otsisid,” kohmab emme segaduses.

„Jajah, ma ei arvanudki, et saan. See on nii suur võimalus. Kõrvade augustamise koht kaubamajas.”

„Millal sa alustad?” pärib emme.

„See on see raske osa. Nad tahavad, et tuleksin homme pärastlõunal. Nii et ma ei saa enam Elliet hoida. Ma täiega oleks öelnud varem ette, aga…”

„Saan aru,” sõnab emme ja ma kuulen ta hääles pinget.

Nicole pöördub minu poole. „Unustasin sulle öelda. Saan allahindlust! Kas pole tore! Nii et tule ükskõik millal meie poodi.”

„Ahah, okei,” vastan mina.

„Ma peaks nüüd minema,” ütleb tema. „Head ööd!”

„Head ööd,” kordab emme järele.

Seisan ukselävel emme kõrval ja vaatan, kuidas Nicole kõnnib öhe.

„Kas ta lahkus just töölt?” küsin mina. Olen veidike šokis.

Emme noogutab. „Sellest on kujunemas ikka eriline päev.”

Põrnitsen ööd, et märgata viimast korda oma hoidjat, kuid näen hoopis kedagi teist: pikkade juustega poissi. Ta seisab meie majaesisel muruplatsil kasvava vana ja sureva palmi all. See pillab igale poole suuri pruune leherootse ja emme ütleb, et peaks palmi maha võtma.

Poiss on sale ja kõhetu välimusega. Äkki kolmteist või neliteist? Poiste puhul on mõnikord raske öelda.

„Pead prügi välja tooma,” ütleb poiss mu emmele. Homme on prügipäev ja naabrite prügitünnid ääristavad tänavat.

„Kas tuleksid juba tuppa?” küsib emme poisilt.

„Ja millal sa viimati muru väetasid?” küsib too vastu. „Siin kasvab paelhirssi3.”

„Kell on juba palju,” ütleb emme ja hoiab kärsitult ust lahti.

Huvitav, on ta üks mu emme õpilastest. Mõnikord aitavad nad emme suurest ja päevinäinud kaubikust kraami tassida.

„Pead maja hooldama, kui tahad selle väärtust säilitada,” ütleb poiss.

„Kohe!”

Poiss korjab vastumeelselt üles suure spordikoti ja kõnnib majja.

Ta ei paista tüüpilise teatrikutina. Need kannavad tavaliselt teksasid ja T-särke, milles on kerge tööd teha. Sellel kutil on peenetriibuline kortsus triiksärk, beežid polüesterpüksid, küünarnukkidele õmmeldud lappidega villane pintsak ja nahksandaalid. Ent kõige enam torkavad silma sokid – mustad ülikonnasokid. Keskkoolis ei kohta just palju poisse, kes neid kannavad. Kutt näeb välja, nagu läheks juudinooruki täiskasvanuks saamise tähistamisele.

Ta põrnitseb mind läbitungivalt.

„Kiituskirjani jõudsid?”

Ehmun, kuid vastan ikkagi.

„Ee, me pole tunnistusi veel saanud.”

Midagi selle poisi juures mõjub tuttavalt. Juuksed tumepruunid, veidi salkus ja otsad halliks värvitud. Äkki mõni näitleja mu emme lavastustest?

„Kes te olete?” küsin ma.

Ta eirab mind.

„Sa vajad häid hindeid, kui tahad jõuda konkurentsivõimelisse doktorantuuri.”

„Doktorantuuri? Ta on üheteistkümneaastane,” märgib emme.

„Iial pole liiga vara alustada. Sellest rääkides,” prahvatab ta demonstratiivselt mu emme riideid vaadates, „kas sa seda kannadki tööl?”

Emmele meeldib kooli kostüümiladu rüüstamas käia. Täna hommikul lahkus ta maani ulatuvas mustas satäänkleidis, sellega sobituvas boolerojakis ja sitsilises valges luuletajasärgis.

„Äkki kaalud kena pükskostüümi ostmist,” soovitab poiss.

„Nii et ikka veel kinni kiviajas, mis,” nähvab emme vastu.

Siis pöördub poiss minu poole ning vaatab särgist ja pikkadest aluspükstest koosnevat pidžaamakomplekti.

Ta küsib: „Miks su pidžaama nii lühike on? Mis juhtus pikkade öösärkidega? Sa oled samasugune poistehull nagu su ema või?”

„Kõik temavanused kannavad selliseid pidžaamasid,” vastab emme minu eest. „Ja ma ei olnud poistehull!”

„Pidid olema poistehull, kui salaja abiellusid,” nähvab poiss.

„Ma olin armunud,” kaitseb ema ennast, hambad ristis.

„Doktorikraad kestab palju kauem kui armumine,” teatab poiss. „Iial pole hilja kooli tagasi minna. Võiksid saada veel päris kraadi.”

Miski kogu selle vestluse juures kõditab mu mälu. Nagu vaataks filmi, mida olen juba näinud. Uurin poissi – hallide otstega juuksed, viis, kuidas ta nii enesekindlalt meie esikus seisab, kuidas ta parem käsi avaneb ja sulgub, nagu oleks harjunud millestki kinni hoidma. Mu tähelepanu röövib hoopis raske kuldsõrmus, mis vaevu keskmisel sõrmel püsib. See on selline koolisõrmus, mille saab kolledžis ja mis paistab vana ning kulununa, keskel punane vääriskivi.

„Ma olen seda sõrmust näinud,” poetan ma ja mulle meenub, kelle käel.

Vaatan poisi poole.

„Vanaisa?” pahvatan ma.

3 Paelhirss on USAs tuntud umbrohi.