Читать книгу Elu helged paigad - Jennifer Niven - Страница 7

Kas täna on suremiseks hea päev?

Seda küsin ma endalt hommikul, kui üles ärkan. Kolmandas tunnis, kui püüan silmi lahti hoida, sellal kui härra Schroeder muudkui jahvatab ja jahvatab. Õhtusöögilauas, kui mulle ulatatakse rohelisi ube. Öösel, kui lesin ärkvel, sest mu aju ei lülitu välja, kuna mõelda on nii paljust.

Kas täna on see päev?

Ja kui mitte täna – millal siis?

Seda küsin ma endalt praegu, kui seisan maapinnast kuus korrust kõrgemal kitsal karniisil. Ma olen nii kõrgel, et olen enam-vähem osa taevast. Vaatan alla kõnniteedele ja maailm vajub viltu. Sulen silmad, naudin tunnet, kuidas kõik keerleb. Võib-olla seekord ma teengi seda – lasen õhul end minema kanda. See oleks umbes nagu basseinis hõljuda, minema triivida, kuni polegi enam midagi.

Ma ei mäleta, kuidas ma siia üles ronisin. Tegelikult ei mäleta ma pühapäevale eelnenud ajast üldse suurt midagi, vähemalt mitte midagi sellest talvest kuni siiani. Nii juhtub iga kord – täielik tühjus ja siis ärkamine. Ma olen nagu see habemik vanamees Rip Van Winkle. Umbes nagu mängiks peitust. Võiks arvata, et olen sellega juba harjunud, aga see viimane kord oli senistest kõige hullem, sest ma ei maganud mitte paar päeva, nädala või kaks – ma magasin maha terved pühad, see tähendab tänupüha, jõulud ja uue aasta saabumise. Ma ei oskagi öelda, mis seekord teistmoodi oli, ainult et ärgates tundsin end elutumana kui harilikult. Ärkvel, jajah, aga täiesti tühjana, just nagu oleks keegi mu verd õginud. Täna on ärkveloleku kuues päev ja mu esimene koolipäev 14. novembrist saadik.

Avan silmad ja maapind on ikka sealsamas, kõva ja igavene. Ma olen keskkooli kellatornis, seisan umbes kümne sentimeetri laiusel karniisiribal. Torn on üsna väike, kella igal küljel mõne sammu jagu betoonpõrandat ja siis see madal kivirinnatis, millest ma üle ronisin, et siia jõuda. Aeg-ajalt kopsan jalaga selle vastu, et endale selle olemasolu meelde tuletada.

Mu käed on välja sirutatud, nagu peaksin jumalateenistust ning terve see mitte eriti suur ja igav, igav linn oleks mu kogudus.

„Mu daamid ja härrad,” hüüan ma, „mul on rõõm tervitada teid mu suremisel!” Võiks ju arvata, et ütlen „mu elus”, olles ise äsja ärganud ja puha, aga ärkvel olles mõtlen ma ainult suremisele.

Ma karjun nagu mõni vana kooli jutlustaja, nõksutan peaga, lasen sõnalõppudel väriseda ja peaaegu kaotan tasakaalu. Otsin selja tagant tuge, rõõmus, et keegi ei paista mind märganud olevat, sest, olgem ausad, raske on näida kartmatu, kui nagu viimane argpüks rinnatise külge klammerdud.

„Mina, Theodore Finch, kes ma olen nõrgamõistuslik, pärandan käesolevaga kogu oma maise vara Charlie Donahuele, Brenda Shank-Kravitzile ja oma õdedele. Kõik ülejäänud võivad p....e käia.” Meie peres õpetas ema meile varakult, kuidas seda sõna tähthaaval öelda (kui me just peame seda kasutama), või, veel parem, seda üldse mitte välja öelda, ja kahetsusväärsel kombel on sõna mulle külge jäänud.

Kuigi kell on helisenud, sagib osa mu klassikaaslasi ikka veel all ringi. Käes on viimase keskkooliaasta teise semestri esimene nädal ja juba käituvad nad nii, nagu oleksid asjadega enam-vähem ühel pool ja siit läinud. Üks neist vaatab minu suunas, just nagu oleks mind kuulnud, aga teised mitte, kas siis sellepärast, et nad pole mind veel märganud või teavad, et ma olen siin, ja mõtlevad: oh jah, jälle see Friigi-Theodore.

Siis pöörab ta pilgu minult ära ja osutab taeva poole. Algul arvan, et ta osutab minule, aga selsamal silmapilgul näen ma teda, seda tüdrukut. Ta seisab minust meeter eemal torni teisel küljel, samuti väljaspool piiret, tumeblondid juuksed tuules lehvimas ja seelikuserv puhvis nagu langevari. Ehkki praegu on Indianas jaanuar, on ta sukkpükstes, paar saapaid käes, ning vahib kas oma jalgu või maapinda – raske on aru saada. Ta näib olevat paigale tardunud.

Ütlen oma harilikul mittejutlustaja häälel nii rahulikult kui võimalik: „Usu mind, alla vaatamine on kõige halvem asi, mis sa teha saad.”

Ta pöörab pea hästi aeglaselt minu poole, ja ma tean seda tüdrukut või vähemalt olen teda koridorides näinud. Ma ei suuda vastu panna: „Käid sa siin tihti? Sest see on rohkem nagu minu koht ja ma ei mäleta, et oleksin sind siin varem näinud.”

Ta ei naera ega pilguta silmi, ainult vahib minu poole nende prillikobakate tagant, mis katavad peaaegu tervet ta nägu. Ta püüab sammu tahapoole astuda ja ta jalg tonksab vastu rinnatist. Ta kõigub natuke ning enne, kui ta jõuab paanikasse sattuda, ma jätkan: „Ma ei tea, mis sind siia üles toob, aga mulle tundub linn siit vaadates ilusam, inimesed paistavad kenamad ja isegi kõige hullemad neist näivad peaaegu head. Peale Gabe Romero, Amanda Monki ja kogu selle pundi, kelle seltsis sina ringi jõlgud.”

Tema nimi on Violet-midagi. Ta on popp kisakoorikas – üks neist tüdrukutest, keda ei oskaks eluilmaski maapinnast kuus korrust kõrgemal asuval karniisil oodata. Ta on nende inetute prillide taga kena, peaaegu nagu portselannukk. Suured silmad, armas ümar nägu, suu, mis tahab täiuslikus naeratuses kaarduda. Ta on selline tüdruk, kes käib selliste poistega nagu Ryan Cross, meie pesapallitäht, ning istub lõunalauas koos Amanda Monki ja teiste poppide tüdrukutega.

„Aga, olgem ausad, me ei tulnud siia üles ju vaate pärast. Sina oled Violet, on nii?”

Ta pilgutab korra silmi ja ma võtan seda kui jaatust.

„Theodore Finch. Minu meelest käisime möödunud aastal koos algebras.”

Tema silmad pilguvad taas.

„Ma vihkan matemaatikat, aga ma pole siin üleval sellepärast. Ära solvu, kui sina juhtumisi oled. Sa oled minust matemaatikas arvatavasti parem, sest peaaegu kõik on minust matemaatikas paremad, aga sellest pole midagi, mul on sellest suva. Vaata, ma olen andekas teistes, tähtsamates asjades – näiteks kitarrimängus, seksis ja oma isale pidevalt pettumuse valmistamises. Muide, ilmselt on tõsi, et seda ei lähe päris elus kunagi vaja. Matemaatikat, ma mõtlen.”

Ma muudkui vatran, aga saan aru, et võhm hakkab otsa saama. Esiteks on mul vaja vett lasta ja nii ei ole sõnad ainsad, mis mul närviliselt tõmblevad. (Meelespidamiseks: enne kui üritad endalt elu võtta, käi kusel ära.) Ja teiseks hakkab nüüd sadama ja praeguse temperatuuri juures muutub vesi enne maapinnale jõudmist lörtsiks.

„Sadama hakkab,” ütlen ma, nagu tüdruk seda ise ei teaks. „Võib ju muidugi väita, et vihm peseb vere ära ja meist jääv sodi, mida ära koristada, näeb natuke viisakam välja. Aga see sodiasi pani mind mõtlema. Ma pole just edev, aga olen siiski inimene, ja ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga mina ei taha oma matustel välja näha nii, nagu oleks mind läbi puiduhakkuri lastud.”

Tüdruk väriseb külmast või hirmust, ma ei saagi aru, ja nii nihkun ma sentimeeterhaaval tema poole, lootes, et ei kuku enne kohalejõudmist alla, sest ennast selle tüdruku ees tolaks teha on küll viimane asi, mida ma soovin. „Ma olen selge sõnaga öelnud, et tahan tuhastatud saada, aga mu ema ei usu sellesse.” Ja mu isa teeb täpselt nii, nagu mu ema tahab, et teda mitte rohkem häirida, kui ta juba niigi teinud on, ja pealegi: sa oled liiga noor, et sellistest asjadest mõelda, tead ju küll, su vanaema Finch elas üheksakümne kaheksa aastaseks ja me ei pea sellest praegu rääkima, Theodore, ära riku oma ema tuju.

„Nii et minul tuleb avatud kirst, mis tähendab, et kui ma hüppan, siis pole seal midagi ilusat. Pealegi, mulle meeldib mu nägu tervena nagu praegu, kaks silma, üks nina, üks suu, korras hambaread, mis, kui nüüd aus olla, on minu juures üks ilusamaid asju.” Naeratan talle, et näidata, mida ma silmas pean. Kõik on täpselt seal, kus olema peab, vähemalt pealtnäha.

Kui ta ikka veel midagi ei ütle, nihkun ja räägin edasi. „Ennekõike tunnen ma kaasa matusekorraldajale. Niigi hästi sitt töö ja siis tegele veel sellise mölakaga nagu mina.”

Alt hüüab keegi: „Violet?! Kas see seal üleval on Violet?!”

„Oh jumal,” ütleb tüdruk nii vaikselt, et teda vaevu kuulen. „Ohjumalohjumalohjumal!”

Tuul lehvitab ta seelikut ja juukseid ja paistab, nagu lendaks ta kohe minema.

Alt kostab suminat ja ma hõikan: „Ära püüa mind päästa! Saad nii veel ise surma!” Siis ütlen ma hästi vaikselt, ainult tüdrukule: „Minu arvates peaksime nüüd tegema nii.” Olen temast ainult sammu kaugusel. „Ma tahan, et sa viskaksid oma saapad kella juurde ja haaraksid siis piirdest kinni, lihtsalt klammerdud selle külge, ja kui see on tehtud, nõjatud vastu piiret ning tõstad parema jala üles ja üle selle. Arusaadav?”

Tüdruk noogutab ja peaaegu kaotab tasakaalu.

„Ära nooguta. Ja mida sa ka ei teeks, vaata, et sa ei eksi ja taganemise asemel ette ei astu. Ma loen kolmeni. Kolme peal.”

Ta viskab saapad kella poole ja need kukuvad mütsti, mütsti betoonile.

„Üks. Kaks. Kolm.”

Tüdruk pigistab kivi, toetab end kuidagimoodi selle vastu ja tõstab siis ühe jala üles ja üle selle, nii et jääb piirdele istuma. Ta vahib alla maapinnale ja ma näen, et ta on jälle paigale tardunud, ning sestap ütlen: „Väga hea. Tubli. Lihtsalt ära enam alla vaata.”

Ta vaatab aeglaselt minu poole, küünitab siis parema jala kellatorni põranda suunas ning kui ta on selle leidnud, ütlen ma: „Nüüd tõsta vasak jalg ka üle, ükskõik kuidas. Ära piirdest lahti lase.” Nüüdseks väriseb ta nii tugevalt, et kuulen ta hambaid plagisemas, aga näen, kuidas ta vasak jalg paremaga ühineb ja tüdruk ongi väljaspool ohtu.

Nii et nüüd olen siin väljas ainult mina. Vaatan veel viimast korda alla, mööda oma number nelikümmend kuus jalgadest, mis ei taha kuidagi kasvamist lõpetada – täna on mul jalas neoonvärvides paeltega ketsid –, mööda neljanda, kolmanda ja teise korruse avatud akendest, mööda Amanda Monkist, kes maja peatrepil kaagutab, poni kombel oma heledat lakka lehvitab ja raamatuid pea kohal hoiab, püüdes ühtaegu flirtida ja end vihma eest kaitsta.

Vaatan sellest kõigest mööda maapinna poole, mis on nüüd libe ja niiske, ning kujutlen end seal lebamas.

Võiksin lihtsalt alla astuda. Kõik oleks mõne sekundiga lõppenud. „Friigi-Theodore’i” poleks enam. Valu poleks enam. Midagi poleks enam.

Püüan ootamatu kõrvalekalde elupäästmise näol unustada ja käesoleva tegevuse juurde naasta. Hetkeks tajun ma seda: rahutunnet, kui mu mõtted vaikivad, nagu oleksingi juba surnud. Ma olen kaalutu ja vaba. Enam pole tarvis midagi ega kedagi karta, isegi iseennast mitte.

Siis ütleb hääl mu selja taga: „Ma tahan, et sa haaraksid piirdest kinni, ja kui see on tehtud, nõjatud vastu piiret ning tõstad parema jala üles ja üle selle.”

Otsekohe on tunda, kuidas see hetk möödub, võib-olla ongi juba möödunud, ja nüüd näib see tobeda mõttena, kui mitte kujutleda Amanda näoilmet, kui temast mööda liuglen. Pahvatan selle mõtte peale naerma. Naeran nii ägedalt, et kukun peaaegu alla, ja see ajab mulle hirmu nahka – tõsiselt hirmu nahka – ja ma raban õhku ja Violet haarab minust kinni just siis, kui Amanda üles vaatab. „Veidrik!” hüüab keegi. Amanda väike punt itsitab. Tüdruk paneb käed oma suure suu ümber torusse ja pöörab pea taeva poole. „On sinuga kõik korras, V?!”

Violet naaldub üle rinnatise, ise ikka veel mu jalgadest kinni hoides. „Kõik on korras!”

Tornitrepi uks paotub ja nähtavale ilmub mu parim sõber Charlie Donahue. Charlie on mustanahaline. Mitte lihtsalt must, vaid päris must. Ja ta saab keppi rohkem kui keegi teine mu tuttavatest.

„Täna pakutakse pitsat,” ütleb ta, just nagu ei seisakski ma karniisiserval kuus korrust maapinnast kõrgemal, käed välja sirutatud ja üks tüdruk mu põlvede ümber klammerdumas.

„Lase õige käia ja tee ära, friik!” karjub alt Gabe Romero, keda hüütakse ka Roomikuks ja muidugi Jobuks. Veel naeru.

„Ei saa, mul on pärastpoole kohting su emaga,” mõtlen ma, aga ei ütle seda, sest, olgem ausad, see kõlab magedalt ja lisaks tuleb ta siis siia, taob mu näo segi ja viskab mu alla, nii et ise hüppamise mõte läheb täiesti kaduma.

Selle asemel hüüan: „Aitäh, et mu ära päästsid, Violet! Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui sa poleks siia tulnud. Ilmselt oleksin praegu juba surnud.”

Viimane nägu, mida ma näen, on mu koolinõustaja härra Embry oma. Kui ta üles minu poole põrnitseb, mõtlen ma: „Vinge. Lihtsalt vinge.”

Lasen Violetil end üle rinnatise betoonpõrandale aidata. Alt kostab kõrvulukustav aplaus, mitte mulle, vaid Violetile, kangelasele. Nii lähedalt näen, et tema nahk on sile ja klaar, välja arvatud kaks tedretähni paremal põsel, ja ta silmad on sellist hallikasrohelist tooni, mis viib mu mõtted sügisele.

Mind lummavad just need silmad. Need on suured ja kütkestavad, just nagu näeks tüdruk kõike. Soojusele vaatamata on need tegusad, asjalikud silmad, sellised, mis võivad otse sinu sisse vaadata, ja see on mulle selge isegi läbi prilliklaaside. Tüdruk on kena ja pikk, aga mitte liiga pikk, pikkade rahutute jalgade ja kurvikate puusadega, mis mulle tüdrukute juures meeldivad. Liiga paljud keskkoolitüdrukud on poisiliku kehaehitusega.

„Ma lihtsalt istusin siin,” ütleb ta. „Rinnatisel. Ma ei tulnud siia üles selleks, et ...”

„Las ma küsin sinu käest midagi. Kas sinu arvates on olemas sellist asja nagu täiuslik päev?”

„Mida?”

„Täiuslik päev. Algusest lõpuni. Kui ei juhtu midagi kohutavat, kurba ega tavalist. Kas sinu arust on see võimalik?”

„Ma ei tea.”

„On sul kunagi sellist ette tulnud?”

„Ei.”

„Mul ka mitte, aga ma otsin seda.”

Ta sosistab: „Aitäh, Theodore Finch!” Ta tõuseb kikivarvule ja suudleb mind põsele ning ma tunnen tema šampooni lõhna, mis meenutab mulle lilleõisi. „Kui sa peaksid sellest kellelegi rääkima, löön ma su maha,” sosistab tüdruk mulle kõrva. Saapaid käes kandes kiirustab ta minema, vihma käest varju, ukse taha, kust algab pime ja kipakas trepp, mis viib alla, ühte paljudest liigagi valgetest ja liigagi rahvast täis koolikoridoridest.

Charlie saadab teda pilguga ning kui uks tüdruku selja taga kinni vajub, pöördub jälle minu poole. „Kuule, mees, miks sa nii teed?”

„Sest me kõik peame ühel päeval surema. Ma tahan lihtsalt valmis olla.”

See pole muidugi tegelik põhjus, aga sellest talle piisab. Tõtt-öelda on põhjuseid palju ja enamik neist muutub päevast päeva, näiteks need kolmteist neljanda klassi õpilast, kes sel nädalal surma said, kui mingi tõpranahk nende kooli võimlas tule avas, või siis see minust kaks klassi noorem tüdruk, kes just hiljuti vähki suri, või siis see mees, keda nägin Mall Cinema ees oma koerale jalaga virutavat, või siis mu isa.

Charlie võib mind küll veidrikuks pidada, aga vähemalt ei ütle ta seda välja ja sellepärast ta mu parim sõber ongi. Ent peale selle, et ma tema juures seda omadust hindan, ei ole meis kuigi palju ühist.

Tehniliselt võttes olen ma sel aastal katseajal. Seda ühe pisikese vahejuhtumi pärast, millesse olid segatud kirjutuslaud ja tahvel. (Et te teaksite – uue tahvli ostmine on märksa kulukam, kui arvata võiks.) Samuti kitarrilõhkumisintsidendi pärast ansambliproovis, seadusega keelatud ilutulestiku pärast ja võib-olla ühe või kahe kakluse pärast. Selle kõige tulemusena tuli mul vastu tahtmist nõustuda järgnevaga: iganädalased nõustamised, keskmine hinne vähemalt B ja osalemine vähemalt ühes koolivälises tegevuses. Valisin makrameeringi, sest seal olen ma ainus kutt kahekümne enam-vähem kuuma tüdruku seltsis, mis tundus mulle enda jaoks üsna hea väljavaatena. Samuti pean ma ennast korralikult ülal pidama, teistega hästi läbi saama, hoiduma laudu loopimast ja mis tahes „füüsiliselt vägivaldsetest konfliktidest”. Samuti pean ma alati, absoluutselt alati, mida ma ka ei teeks, keelt hammaste taga hoidma, sest paistab, et kui ma seda ei tee, ongi jamad platsis. Kui ma siitpeale midagi p....e keeran, visatakse mind koolist välja.

Nõustamiskabinetis panen end sekretäri juures kirja ja võtan siis ühel kõvadest puutoolidest istet, kuni härra Embry on valmis mind vastu võtma. Kui ma tunnen Embrüot – nagu ma teda endamisi kutsun – nii hästi, kui ma Embrüot tunnen, tahab ta teada, mida põrgut ma seal kellatornis tegin. Kui mul veab, siis meil suurt muu jaoks aega ei jäägi.

Mõne minuti pärast viipab ta mu sisse, lüheldane jässakas mees, kehaehitus nagu härjal. Niipea kui ta on ukse sulgenud, kaob naeratus ta näolt. Ta istub, küürutab üle laua ja koondab pilgu minule, nagu oleksin ma kahtlusalune, kelle ta peab murdma. „Mida põrgut te seal kellatornis tegite?”

Lisaks ettearvatavusele meeldib mulle Embrüo juures see, et ta asub kohe asja kallale. Tunnen teda teisest keskkooliaastast saadik.

„Tahtsin vaadet näha.”

„Kas teil oli plaanis alla hüpata?”

„Pitsapäeval küll mitte. Pitsapäeval mitte mingil juhul, see on üks nädala parimaid päevi.” Peaksin vist mainima, et oskan hiilgavalt juttu mujale viia. Koguni nii hiilgavalt, et võiksin saada mõne kõrgkooli stipendiumi ja seda põhiainena õppida, ainult et mis mõttega? Valdan seda kunsti juba niigi.

Ootan, et ta küsiks Violeti kohta, aga selle asemel ütleb ta: „Ma pean teadma, kas teil oli või on plaanis end vigastada. Ma räägin paganama tõsiselt. Kui direktor Wertz sellest kuuleb, lendate te siit kiiremini, kui jõuate öelda „õppetööst kõrvaldatud” või hullematki. Rääkimata sellest, et kui ma tähele ei pane ja te otsustate uuesti sinna üles ronida ja alla hüpata, on mul kohtuasi kaelas ja arvestades palka, mida mulle siin makstakse, uskuge mind, ei ole mul nii palju raha, et end kohtusse kaevata lasta. See vastab tõele igal juhul, ükskõik kas te hüppate alla kellatornist või Purina tornist, ükskõik kas see asub kooli territooriumil või mitte.”

Silitan lõuga, nagu oleksin sügavalt mõttesse vajunud. „Purina torn. See on muidugi ka mõte.”

Ta ei liigu paigast, ainult vahib mind vidukil silmi. Nagu enamik Kesk-Lääne inimesi, ei usu Embrüo huumorisse, eriti kui see puudutab tundlikke teemasid. „Pole naljakas, Finch. See pole asi, mille üle nalja visata.”

„Ei, härra. Vabandust.”

„Asi on selles, et enesetapjad ei mõtle mahajääjatele. Mitte ainult vanematele ja õdedele-vendadele, vaid ka sõpradele, oma tüdrukutele, klassikaaslastele, õpetajatele.” Mulle meeldib see, kuidas ta paistab arvavat, et on palju-palju inimesi, kes minust sõltuvad, kaasa arvatud mitte üks, vaid mitu oma tüdrukut.

„Ma niisama lollitasin. Olen nõus, see polnud ilmselt parim moodus esimese vahetunni veetmiseks.”

Embrüo võtab mingi kausta, laseb sel enda ette lauale mütsatada ning hakkab seda lappama. Ma ootan, kuni ta loeb, ja siis vaatab ta uuesti mulle otsa. Mõtlen, kas ta arvutab suveni jäänud päevi.

Ta tõuseb, täpselt nagu mõni seriaalipolitseinik, ja sammub ümber laua, kuni kõrgub minu kohal. Ta kallutab end tahapoole, käed rinnal vaheliti, ja ma vaatan temast mööda, otsides peegliks maskeeritud akent.

„Kas ma pean teie emale helistama?”

„Ei. Ja veel kord ei.” Ja veel kord: ei, ei, ei. „Teate, see oli tobe tegu. Tahtsin ainult teada, mis tunne on seal seista ja alla vaadata. Ma ei hüppaks kunagi kellatornist alla.”

„Kui seda veel kord juhtub, kui te peaksite sellele kas või veel kord mõtlemagi, siis ma helistan talle. Ja te annate ka narkoproovi.”

„Ma hindan teie muret, härra.” Püüan kõlada nii siirana kui võimalik, sest viimane asi, mida ma soovin, on veel suurem, veel terasem tähelepanu, mis saadaks mind kooli koridorides ja mu ülejäänud eluhetkedel, olgu need millised tahes. Ja tõtt-öelda Embrüo isegi meeldib mulle. „Aga mis puutub kogu sellesse narkovärki, siis pole mõtet kallist aega raisata. Tõesti. Kui just sigaretid arvesse ei lähe. Mina ja uimastid? Üldse mitte hea kombinatsioon. Uskuge mind, olen proovinud.” Panen käed paipoisilikult kokku. „Ja mis puutub sellesse kellatorni asja, siis kuigi see polnud üldse nii, nagu te arvate, võin ma ikkagi lubada, et rohkem seda ei juhtu.”

„Õige jutt – ei juhtu jah. Ma tahan, et käiksite siin nüüd nädalas ühe korra asemel kaks. Te tulete esmaspäeviti ja reedeti ja vestlete minuga, et ma näeksin, kuidas teil läheb.”

„Suurima heameelega, härra – tähendab, mulle tõesti meeldivad need meie jutuajamised –, aga seda pole vaja.”

„Me ei vaidle sel teemal. Arutame nüüd eelmise semestri lõppu. Te puudusite koolist neli, peaaegu viis nädalat. Teie ema ütles, et põdesite grippi.”

Ta rääkis tegelikult mu õe Kate’iga, aga ei tea seda. Mu õde oli see, kes kooli helistas, kui ma kontaktivõimetu olin, sest emal on niigi küllalt muresid.

„Kui ta nii ütleb, siis kes oleme meie, et vastu vaielda?”

Asi on selles, et ma olin haige, aga mitte sellisel kergesti seletataval gripilikul moel. Minu kogemuste kohaselt on inimesed palju kaastundlikumad, kui su kannatused on näha, ja ma soovin juba miljonendat korda, et mul oleksid leetrid või tuulerõuged või mõni muu äratuntav haigus, mis teeks asja lihtsaks nii minu kui ka teiste jaoks. Ükskõik mis oleks parem kui tõde: ma tõmbusin jälle endasse. Seiskusin. Ühel hetkel ma keerlesin hoogsalt ja järgmisel hetkel keris mu mõistus aeglasi ringe nagu vana liigesehaige koer, kes tahab pikali heita. Ja siis ma lihtsalt lülitusin välja ja jäin magama, aga mitte niimoodi magama, nagu tavaliselt öösiti magatakse. Mõelge pikale pimedale unele, milles ei ole unenägusid.

Embrüo vidutab jälle silmi ja vahib mulle rangelt otsa, püüdes mind higistama panna. „Ja kas me võime kindlad olla, et sel semestril käite te kohal ja hoidute pahandustest?”

„Absoluutselt.”

„Ja teete koolitöid kaasa?”

„Just nii.”

„Ma lepin teile õe juures narkoproovi aja kokku.” Ta torkab sõrmega läbi õhu, osutades minule. „Katseaeg tähendab „perioodi, mil katsetatakse isiku sobilikkust; perioodi, mil õpilane peab end parandama”. Vaadake ise sõnaraamatust järele, kui mind ei usu, ja, jumala pärast, püsige elus.”

Asi, mille ma ütlemata jätan, on see: ma tahangi elus püsida. Põhjus, miks ma seda ei ütle, on see, et tema ees lebavat paksu kausta arvestades ei usuks ta mind eluilmaski. Ja on veel teinegi asi, mida ta eluilmaski ei usuks – et ma näen vaeva, et selles vastikult nõmedas maailmas püsida. Kellatorni karniisiserval seismine ei ole üldse suremisega seotud. See on seotud kontrolliga. Sellega, et ma enam kunagi magama ei jääks.

Embrüo sammub ümber oma laua ja korjab kokku pataka „Teismeliste murede” voldikuid. Siis ütleb ta mulle, et ma pole üksi ja võin alati temaga rääkida, et tema uks on avatud, ta on siin ja kohtub minuga esmaspäeval. Tahan talle öelda, et ärgu solvugu, aga sellest pole erilist lohutust. Selle asemel ma aga tänan teda, põhjuseks ta silmi ümbritsevad tumedad rõngad ja suu äärde tekkinud sügavad suitsetajakurrud. Ilmselt süütab ta sigareti niipea, kui ära lähen. Võtan voldikuvirna vastu ja jätan ta oma asju ajama. Ta ei maininud Violeti poole sõnagagi ja ma tunnen kergendust.