Читать книгу Elu helged paigad - Jennifer Niven - Страница 8

Reede hommik. Koolinõustaja, väikeste heatahtlike silmade ja oma näo kohta liiga laia naeratusega proua Marion Kresney kabinet. Tema pea kohal seinal rippuva tunnistuse kinnitusel on ta töötanud Bartletti keskkoolis viisteist aastat. Täna on meie kaheteistkümnes kokkusaamine.

Mu süda vasardab ikka veel ja mu käed värisevad ikka veel seal torniserval seismisest. Olen üle kere külmaks tõmbunud ja tahan ainult pikali heita. Ootan, et proua Kresney ütleks: „Ma tean, mida te esimese tunni ajal tegite, Violet Markey. Teie vanemad on juba teel. Arstid ootavad, valmis teid lähimasse vaimuhaiglasse viima.”

Aga me alustame nii, nagu alati.

„Kuidas teil läheb, Violet?”

„Hästi, ja teil?” Istun oma käte peale.

„Hästi. Räägime teist. Ma tahan teada, kuidas te end tunnete.”

„Pole viga.” Asjaolu, et ta pole seda teemat juba jutuks võtnud, ei tähenda, et ta sellest ei teaks. Ta ei küsi peaaegu kunagi midagi otse.

„Kuidas te magate?”

Õudusunenäod algasid kuu aega pärast õnnetust. Ta küsib nende kohta iga kord, kui kokku saame, sest ma tegin selle vea, et mainisin neid oma emale, kes omakorda mainis neid proua Kresneyle. See on üks peamisi põhjuseid, miks ma siin olen ja miks ma emale enam midagi ei räägi.

„Ma magan hästi.”

Proua Kresneyga on see lugu, et ta kogu aeg, kogu aeg naeratab, mis ka ei oleks. See mulle tema juures meeldib.

„Halbu unenägusid?”

„Ei.”

Varem oli mul kombeks need üles kirjutada, aga enam mitte. Mäletan iga üksikasja. Näiteks see, mida nägin neli nädalat tagasi ja kus ma sõna otseses mõttes ära sulasin. Unenäos ütles isa mulle: „Sa oled lõppu jõudnud, Violet. Oled oma võimete piiri leidnud. Need on meil kõigil, ja sinu oma ongi käes.” Aga ma ei taha, et oleks. Vaatasin, kuidas mu jalad muutusid lompideks ja kadusid. Järgmiseks läksid mu käed. Valus see ei olnud ja ma mäletan end mõtlevat: „Mul ei tohiks midagi selle vastu olla, sest see ei tee haiget. Ma lihtsalt hajun.” Aga mulle ei meeldinud, kuidas ka mu ülejäänud keha jupphaaval nähtamatuks muutus, enne kui üles ärkasin.

Proua Kresney nihutab end toolil, naeratus näole nagu needitud. Mõtlen, kas ta ka magades naeratab.

„Räägime ülikoolist.”

Möödunud aastal samal ajal oleksin ma hea meelega ülikoolist rääkinud. Me tegime seda mõnikord Eleanoriga, kui ema ja isa olid juba magama heitnud. Kui ilm oli küllalt soe, istusime väljas, kui liiga külm, siis toas. Kujutlesime kohti, kuhu läheksime, ja inimesi, kellega tutvuksime, kaugel Indiana linnast Bartlettist, mille rahvaarv on 14 983 ja kus me tundsime end nagu tulnukad mõnelt kaugelt planeedilt.

„Te kandideerisite California ülikooli Los Angeleses, Stanfordi, Berkeleysse, Florida ülikooli, Buenos Airese ülikooli, Põhja-Kariibi ülikooli ja Singapuri riiklikku ülikooli. See on väga kirju nimekiri, aga mis sai New Yorgi ülikoolist?”

New Yorgi ülikooli loomingulise kirjutamise programm on olnud mu unistus juba seitsmendale klassile eelnenud suvest saadik. Seda tänu sellele, et käisin New Yorgis koos oma emaga, kes on ülikooliprofessor ja kirjanik. Ta kirjutas oma teadustöö New Yorgi ülikoolis ja me elasime neljakesi kolm nädalat selles linnas ja suhtlesime tema endiste õpetajate ja kursusekaaslastega – romaanikirjanike, näitekirjanike, stsenaristide ja luuletajatega. Mul oli plaanis oktoobris varasemat sisseastumist taotleda, aga siis juhtus see õnnetus ja ma muutsin meelt.

„Ma magasin avalduste tähtaja maha.” Tavaliste vastuvõtuavalduste tähtaeg oli nädal tagasi. Täitsin kõik paberid, kirjutasin isegi oma essee valmis, aga ei saatnud seda ära.

„Räägime kirjutamisest. Räägime sellest veebileheküljest.”

Ta peab silmas EleanorandViolet.com-i. Mina ja Eleanor tegime sellega algust siis, kui Indianasse kolisime. Tahtsime luua veebiajakirja, mis pakub kaht (väga) erinevat vaatenurka moele, ilule, poistele, raamatutele ja elule. Möödunud aastal mainis Eleanori sõbranna Gemma Sterling (ülipopi veebiseriaali „Kõmu” täht) meid ühes intervjuus ja meie jälgijate arv kolmekordistus. Aga ma pole lehekülge pärast Eleanori surma puudutanudki, sest mis mõtet sel oleks? See oli õdede lehekülg. Pealegi, selsamal hetkel, kui teepiirdest läbi kündsime, surid ka mu sõnad.

„Ma ei taha sellest veebileheküljest rääkida.”

„Minu mäletamist mööda on teie ema samuti kirjanik. Ta oskab ilmselt nõuannetega suuresti abiks olla.”

„Jessamyn West ütles: „Kirjutamine on nii raske, et kirjanikud, maa peal põrgut juba kogenud, pääsevad kõigist edasistest karistustest.””

Selle peale ta elavneb. „Kas teil on tunne, et teid karistatakse?”

Ta räägib õnnetusest. Või peab silmas siin, selles kabinetis, selles koolis, selles linnas viibimist.

„Ei.” Kas ma tunnen, et mind tuleks karistada? Jah. Miks ma endale muidu tuka lõikasin?

„Kas te usute, et olete toimunu eest vastutav?”

Sikutan nüüd tukka. See on viltune. „Ei.”

Ta nõjatub tooli seljatoele. Tema naeratus kahaneb nõksuke. Me mõlemad teame, et ma valetan. Mõtlen, mida ta ütleks, kui räägiksin talle, et tund aega tagasi veendi mind kellatorni karniisiservalt maha tulema. Praeguseks olen üsna kindel, et ta ei tea sellest midagi.

„Kas te olete juba autot juhtinud?”

„Ei.”

„Kas olete lubanud endal kaasreisijana vanemate autos sõita?”

„Ei.”

„Aga nad tahaksid, et te seda teeksite.” See pole küsimus. Naine ütleb seda nii, nagu oleks ta mu mõlema vanemaga vestelnud, ja seda ta ilmselt ongi.

„Ma pole selleks valmis.” Need on neli võlusõna. Olen avastanud, et need aitavad sul peaaegu kõigest pääseda.

Ta naaldub ettepoole. „Kas te olete kaalunud tagasi kisakoori minekut?”

„Ei.”

„Õpilasnõukogusse?”

„Ei.”

„Kas te mängite veel orkestris flööti?”

„Olen tagareas.” See on asi, mis pole õnnetusest saadik muutunud. Olen alati tagareas olnud, sest ma ei ole flöödimängus kuigi osav.

Proua Kresney toetub jälle toolikorjule. Hetkeks arvan, et ta on alla andnud. Siis aga ütleb ta: „Teie kasinad edusammud teevad mind murelikuks, Violet. Ausalt öeldes peaksite te praeguseks olema märksa kaugemale jõudnud. Te ei saa igavesti autosid vältida, eriti nüüd, kui talv käes. Te ei saa paigale jääda. Te peate meeles pidama, et olete ellujääja, ja see tähendab ...”

Ma ei saagi teada, mida see tähendab, sest niipea kui kuulen sõna „ellujääja”, tõusen ma püsti ja marsin välja.

Teel neljandasse tundi. Kooli koridor.

Vähemalt viisteist inimest – osa, keda ma tunnen, ja osa, kes on mulle võõrad, osa, kes pole minuga mitu kuud sõnagi vahetanud – peatavad mind, et mulle öelda, kui vapper ma olin, et Theodore Finchi päästsin ega lasknud tal end ära tappa. Üks kooliajalehe tüdrukutest tahab minuga intervjuud teha.

Kõigist inimestest, keda oleksin võinud „päästa”, on Theodore Finch kõige hullem valik, sest ta on Bartlettis legendaarne. Ma ei tunne teda kuigi hästi, aga ma tean teda. Teda teavad kõik. Mõned vihkavad teda, sest nende meelest on ta veidrik, satub kaklustesse, laseb end koolist välja visata ja teeb, mis aga pähe tuleb. Teised jälle jumaldavad teda, sest nende meelest on ta veidrik, satub kaklustesse, laseb end koolist välja visata ja teeb, mis aga pähe tuleb. Ta mängib viies või kuues eri bändis kitarri ja andis möödunud aastal välja plaadi. Aga ta on natuke ... äärmuslik. Näiteks tuli ta ükspäev kooli, ise pealaest jalatallani punaseks võõbatud, ja tookord polnud isegi mitte naljanädal. Ühtedele rääkis ta, et protestib rassismi, teistele aga, et lihasöömise vastu. Esimesel keskkooliaastal kandis ta iga päev kuu aega jutti keepi, lõi tahvli kirjutuslauaga pooleks ning varastas bioloogiatiivast kõik lahkamiskonnad ja korraldas neile matusetalituse, enne kui nad pesapalliväljakule mattis. Kuulus Anna Faris ütles kord, et keskkoolis ellujäämise saladus seisneb „märkamatuks jäämises”. Finch teeb täpselt vastupidist.

Ma hilinen kümme minutit vene kirjanduse tundi, kus proua Mahone ja tema parukas annavad meile koduseks tööks kümneleheküljelise kirjandi „Vendade Karamazovite” teemal. Seda kuuldes oigavad kõik peale minu, sest ükskõik mida proua Kresney paistab arvavat, minul on Pehmendavad Asjaolud.

Ma isegi ei kuula, kui proua Mahone lähemalt selgitab, mida ta meilt ootab. Selle asemel nokitsen üht seelikuniiti. Mu pea valutab. Ilmselt prillide pärast. Eleanori silmanägemine oli kehvem kui mul. Võtan prillid eest ja asetan lauale. Õe peas olid need stiilsed. Minu peas on nad inetud. Eriti tukaga. Aga võib-olla, kui kannan prille küllalt kaua, saan ma olla temasugune. Saan näha seda, mida tema nägi. Saan olla me mõlemad korraga, nii et keegi ei pea temast puudust tundma, kõige vähem mina ise.

Asi on selles, et ette tuleb häid päevi ja halbu päevi. Ma tunnen end peaaegu süüdi, öeldes, et nad kõik polegi halvad. Miski tabab mind ootamatult – mõni telesaade, mõni isa vaimukus, mõne klassikaaslase märkus – ja ma naeran, nagu poleks midagi juhtunud. Tunnen end jälle normaalsena, mida see ka ei tähendaks. Mõnel hommikul ärkan üles ja laulan, kuni end valmis sätin. Või siis panen muusika mängima ja tantsin. Enamikul päevadel tulen ma kooli jalgsi. Teistel puhkudel sõidan rattaga ning aeg-ajalt õnnestub mu mõistusel meelitada mind mõtlema, et olen lihtsalt üks tavaline tüdruk jalgratta seljas.

Emily Ward tonksab mind vastu selga ja ulatab mulle kirjakese. Kuna proua Mahone korjab iga tunni alguses meie telefonid kokku, on sõnum vanamoodne, vihikulehele kirjutatud.

„Kas see on tõsi, et sa ei lasknud Finchil enesetappu teha? x Ryan.” Siin ruumis on ainult üks Ryan – mõned muidugi väidaksid, et terves koolis ja võib-olla isegi terves maailmas on ainult üks Ryan – ja see on Ryan Cross.

Tõstan pea ja meie pilgud kohtuvad üle kahe rea. Ta näeb liigagi kena välja. Laiad õlad, soojad kuldpruunid juuksed, rohelised silmad ja küllalt palju tedretähne, et meeldivana mõjuda. Kuni detsembrini oli ta mu poiss, aga praegu peame me pausi.

Lasen kirjakesel viis minutit oma laual lebada, enne kui vastan. Lõpuks kirjutan: „Ma lihtsalt juhtusin seal olema. x V.” Vähem kui minuti pärast on kiri minu juures tagasi, aga seekord ma seda ei ava. Mõtlen, kui paljud tüdrukud tahaksid Ryan Crossilt niisugust kirjakest saada. Möödunud kevade Violet Markey oleks olnud üks nende hulgast.

Kui kell heliseb, viivitan ma meelega. Ryan seisatab hetke, ootab, et näha, mida ma teen, aga kui ma lihtsalt oma kohal istun, võtab ta oma telefoni ja läheb edasi.

„Jah, Violet?” küsib proua Mahone.

Vanasti polnud kümme lehekülge midagi. Õpetaja ootas kümmet, mina kirjutasin kakskümmend. Kui taheti kahtkümmet, kirjutasin ma kolmkümmend. Kirjutamine tuli mul kõige paremini välja, paremini kui tütreks, tüdruksõbraks või õeks olemine. Minu olemus oli kirjutada. Aga nüüd on kirjutamine üks neist asjust, mida ma teha ei suuda.

Ma ei pea õieti midagi ütlemagi, isegi mitte seda „ma pole selleks valmis”. See seisab elu kirjutamata reegliraamatus, pealkirjaks „Kuidas reageerida, kui õpilane kaotab endale kalli inimese ja tal on veel üheksa kuud hiljemgi väga raske”.

Proua Mahone ohkab ja ulatab mulle mu telefoni. „Kirjutage mulle lehekülg või lõiguke, Violet. Tehke nii palju, kui suudate.” Mu Pehmendavad Asjaolud aitavad mind jälle välja.

Klassiukse taga ootab Ryan. Näen, et ta püüab sellest killumängust sotti saada, mind uuesti kokku panna ja jälle selleks lõbusaks tüdrukuks muuta, kellega ta varem käis. „Sa näed täna tõesti kena välja,” ütleb ta. Ta on küllalt viisakas ega vahi mu juukseid.

„Aitäh.”

Näen üle Ryani õla, kuidas Theodore Finch mööda patseerib. Ta noogutab mulle, nagu teaks midagi, mida mina ei tea, ja läheb edasi.