Читать книгу Parandusmaja varjud - Jennifer Worth - Страница 7

Nonnatuse maja oli samal ajal nii nunnaklooster kui ka koht, kust St. Raymund Nonnatuse õed osutasid põetus- ja ämmaemandateenuseid.^[1.] Maja asetses Londoni Docklandsi südames ja praksise piirkond hõlmas Poplari, Koertesaare (Isle of Dogs), Stepney, Limehouse’i, Millwalli, Bow’, Mile Endi ja osa Whitechapelist. Mina töötasin õdedega 1950ndatel. See oli Teise maailmasõja järgne aeg, kus kõikjal oli näha laastatud linna arme: pommiväljasid, mahapõlenud poode, suletud tänavaid ja (enamasti asustamata) katuseta maju. See oli aeg, kui dokid tegutsesid täies hoos ja miljoneid tonne laevalasti liikus iga päev dokkidesse ning sealt välja. Tohutud kaubaalused seilasid lootside juhtimisel mööda keerulist Thamesi kanalite, lüüside ja eeldokkide süsteemi sadamasildade äärde. Polnud tavatu tänaval käies mööduda kõigest mõne jala kauguselt kõrguva kaubalaeva kerest. Isegi veel 1950ndatel lossiti peaaegu 60 protsenti laadungitest käsitsi ning sadamad kihasid töölistest. Suurem osa neist elas oma perega dokkide läheduses väikestes majades ja üürikorterites.

Pered olid suured, mõnikord hiigelsuured, elutingimused ahtad. Õigupoolest võiks tänapäevaste standardite järgi pidada tollaseid tingimusi väga armetuks. Suuremas osas majades oli külm kraanivesi, aga sooja vett polnud. Umbkaudu pooltel oli tualett majas, ent ülejäänutel oli kemps hoovis ja nad jagasid seda tavaliselt teiste peredega. Vannituba oli väga vähestel. Ennast pesti plekkvannis, mis asetati köögi- või elutoapõrandale, ehkki sageli käidi ka linnasaunas. Enamikus majades oli elektrivalgus, aga tavaline oli ka gaasivalgus ja ma olen nii mõnegi lapse ilmale aidanud võbeleva gaasitule valgel, nagu samuti tõrviku ja tormilaterna paistel.

Veel ei olnud toimunud rasestumisvastaste tablettide põhjustatud sotsiaalset revolutsiooni ja naistel kippus olema palju lapsi. Minu kolleeg aitas ilmale ühe naise kaheksateistkümnenda lapse ja mina kahekümne neljanda. Mööndavasti olid need äärmuslikud juhtumid, kuid kümme last oli üpris tavaline. Kuigi hoogu hakkas võtma haiglasse sünnitama minek, polnud see „komme” puudutanud Poplari naisi, kes olid aeglased muutuma ja eelistasid endiselt kodusünnitust. Sajandi algupoolel või isegi ainult paar-kolmkümmend aastat enne 1950ndaid aitasid naised ise üksteise lapsi ilmale, nagu oli tehtud aastasadu, ent riikliku tervishoiuteenuse sisseviimise tõttu hakkasid kõikide raseduste ja sünnitustega tegelema väljaõppinud ämmaemandad.

Mina töötasin koos 1840ndatel rajatud anglikaani nunnade ordu St. Raymund Nonnatuse õdedega. See oli ka põetamisordu, mis oli teerajajaks ajal, kui halastajaõdesid peeti üldiselt naiste alamkihiks. Õed, kes olid oma elu sidunud kloostri vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotusega, olid tegutsenud Poplaris 1870ndatest peale. Nad alustasid oma tööd ajal, kui vaesematest vaesed ei saanud õieti mingit meditsiinilist abi ning naine ja laps jäid elama või surid ilma mingi järelevalveta. Õed elasid pühendumises usule ja inimestele, kes olid õdede äratundmist mööda nende hoolde antud. Ajal, mil mina töötasin Nonnatuse majas, vastutas sealse elukorralduse eest õde Julienne.

Nunnakloostrid kipuvad oma müüride vahele meelitama keskealisi naisi, kes ei saa oma eluga ühel või teisel moel hakkama. Need naised on alati vallalised, lesestunud või lahutatud ja üksildased. Nad on peaaegu alati leebed, ujedad ja tagasihoidlikud, igatsedes tohutult headuse järele, mida nad näevad kloostris, aga ei suuda sealt väljaspool karmis maailmas leida. Tavaliselt peavad nad hardalt kinni usulistest tavadest ja neil on ebareaalne või romantiseeritud ettekujutus kloostrielust ning igatsus olla selles osaline. Ometigi pole neil tihtipeale tõelist kutsumust, mis võimaldaks neil vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotust anda. Kahtlustan, et niisamuti pole neil piisavalt tugevat iseloomu, et neid tõotusi täita. Nii on nad kusagil vahepeal, olemata päriselt maises maailmas, kuid samas ka sellest tagasi tõmbumata.

Seesugune naine oli Jane. Kui mina teda kohtasin, võis ta olla neljakümne viie ümber, aga nägi välja palju vanem. Ta oli pikk, kõhn, väljanägemiselt aristokraatlik, habraste luude, kaunite näojoonte ja peente kommetega. Teises kontekstis olnuks ta väljapaistev kaunitar, kuid äärmine maitsetus tegi ta ilmetuks ja kirjeldamatuks. Ta oleks seda justkui meelega teinud. Tema pehmed hallid juuksed oleksid kenasti näo ümber lokkis olnud, ent ta lõikas neid ise, nii et tema soeng oli sälguline ja vormitu. Oma kasvu, mis teinuks ta väljapaistvaks, kahandas ta õlgu längu hoides, kühmus ja kössis kõndides. Tema suured väljendusrikkad silmad olid täis seletamatut ärevust ning neid ümbritsesid murekortsud. Tema kõne oli nii pehme, et kõlas nagu kauge vidin, naer nagu närvlik kõhin.

Õigupoolest oli närvilisus tema peamine joon. Ta paistis kõike kartvat. Ma märkasin, et isegi toidukordadel ei söandanud ta nuga ja kahvlit kätte võtta enne teisi, ja kui ta seda tegi, värisesid ta käed nii hirmsasti, et ta pillas alailma midagi maha. Siis asus ta kõikide ees ohtrasti vabandama, eriti õde Julienne’i ees, kes istus alati laua otsas.

Jane oli palju aastaid Nonnatuse majas elanud ja täitis rolli, mis polnud ei halastajaõe ega majapidaja oma, vaid midagi vahepealset. Mulle jäi mulje, et ta oli väga intelligentne naine, kes võinuks kergesti halastajaõeks õppida ja selles väga hea olla, aga miski pidi olema teda takistanud. Kahtlemata oli krooniline närvilisus see, mis poleks lasknud tal halastajaõe igapäevaseid kohustusi täita. Niisiis andis õde Julienne talle lihtsaid ülesandeid, nagu voodihaigete pesemine ja klistiiri tegemine ning patsientidele igasuguste asjade kättetoimetamine. Ka neid väikeseid ülesandeid täites oli Jane ärevuses, vaatas muudkui kotti üle ja pomises endamisi: „Seep, rätikud. Kas kõik sai kaasa? On kõik olemas?” Niimoodi kulus tal kaks või kolm tundi tööle, mille iga pädev õde teinuks ära kahekümne minutiga. Kui ta oli lõpetanud, ootas ta kaastundmust äratavalt tunnustust, pilk anumas, et keegi ütleks: ta on hästi hakkama saanud. Õde Julienne kiitis teda alati väikeste õnnestumiste eest, kuid oli näha, et talle oli pingutav Jane’i kiituseigatsuse suhtes alati nii tähelepanelik olla.

Jane aitas õdesid ja ämmaemandaid väikestviisi ka vastuvõturuumis, puhastades instrumente, pakkides kotte ja tehes muud, ja siingi ootas ta ärritava õhinaga kiitust. Kui tal paluti süstal tuua, tormas ta minema ja tõi kolm süstalt. Kui tal paluti lapse jaoks ulatada mõned vatitupsud, andis ta neid nii palju, et neid jagunuks kahekümnele, tehes seda lömitades ja närvlikult kihistades. See meeldimisihalus ei andnud talle rahu ega toonud tröösti.

Kõik see oli väga häiriv ja kuna ta võinuks vanuse poolest mulle ema olla, ja et üldiselt võttis tal töö valmissaamine kolm korda kauem aega kui minul, hoidusin teda palumast. Aga ta äratas minus huvi ning ma jälgisin teda.

Jane veetis suurema osa ajast Nonnatuse majas, kus üheks tema ülesandeks oli võtta vastu telefoniteateid, ja ta tegi seda piinliku hoolega ning tarbetu üksikasjalikkusega. Ta aitas ka proua B-d köögis. See tekitas üksjagu tüli, sest proua B oli kiire ja korralik kokk ja Jane’i närvlik rabistamine häiris teda hullupööra. Kui ta hüüdis Jane’ile, et too ennast liigutaks, kangestus vaene Jane hirmust ja kogeles: „Heldeke, jah, muidugi, jah, kiiremini, muidugi.” Ent tema jäsemed ei liikunud ja ta seisis liikumatult, niuksudes.

Kord kuulsin, kuidas proua B palus Jane’il kartuleid koorida ning need küpsetamiseks pooleks lõigata. Kui ta siis tahtis hiljem kartulid ahju panna, avastas ta, et kõik kartulid olid lõigatud umbes kahekümneks tükiks. Ta oli nii meeleheitlikult tahtnud neid täpselt pooleks lõigata, et ei suutnud lõpetada, lõigates poole veel kord pooleks ja nii edasi, kuni järele jäi kuhi tillukesi tükke. Kui proua B pahameelest lahvatas, surus Jane end vastu seina ning anus andestust, üle keha värisedes ja hirmust kaame. Õnneks tuli õde Julienne sel hetkel kööki, nägi olukorda ja päästis Jane’i. „Pole midagi, proua B, sööme täna kartuliputru. Need on aurutamiseks just parajad tükid. Kas sa, Jane, tuleksid palun minuga kaasa? Pesu toodi tagasi ja tuleb üle vaadata.”

Vaese Jane’i silmadest oli näha kõik: tema hirmud, tema kurbus, tema tänu ja tema armastus. Ma jälgisin teda minemas ning mõtlesin, mis oli ta küll nii hapraks teinud. Vaatamata õdede lahkusele paistis Jane elavat äraarvamatus üksilduses.

Ta oli väga jumalakartlik ja käis iga päev missal. Samuti osales ta peaaegu kõigil nunnade kloostripalvustel. Ma olin teda kabelis näinud, näpud roosikrantsi sõrmitsemas, pilk pühalikult altaril, sadu või rohkem kordi poollauldes kordamas: „Jeesus armastab mind, Jeesus armastab mind.” Niisugust andumust on lihtne pilgata. Jane’i-sarnaseid naisi võib näha igal pool ja nad satuvad alati naerualuseks.

Käisin kord Jane’iga Chrisp Streeti turul. See oli just enne jõule ja letid olid täis nipsasju ning haruldasi esemeid – ilmseid jõulukinke. Läksime ühe müügileti juurde. Selle keskel oli umbes viie-kuue tolli^[2.] pikkune väike puust ese. Sileda ümara varre silindrilisse otsa olid ühtlaste vahedega treitud sügavad ringjad sooned.

Jane tõstis eseme üles ning hoidis pöidla ja nimetissõrmega nii, et kõik näeksid.

„Oh, mis see on?” päris ta.

Kõik jäid vait ja põrnitsesid Jane’i ja eset. Mitte keegi ei naernud.

Leti taga seisis kiire jutuga, tänavaelu tundev umbkaudu viiekümnene kaupmees, kes oli enamiku oma elust pudi-padi müünud. Teatraalse liigutusega lükkas ta mütsi kuklasse, võttis pläru suust ja kustutas aeglaselt leti vastu. Ta heitis pilgu oma publikule ja ajas silmad ilmsüütult pärani, et siis öelda: „Mis see on, proua? Mis see on? Kas proua pole sellist asja ennemalt näinud?”

Jane raputas pead.

„See on meelusikas. Seda see on, proua. Meelusikas, et mett segada.”

„Tõesti? Kui huvitav!” pomises Jane.

„Tõesti, huvitav jah. Need on vanad, proua. Neid on kaua kasutatud. Ma olen üllatunud, et te pole neid varem nägema sattunud.”

„Ei, mitte kunagi. Iga päev on midagi uut õppida, eks ole? Kuidas seda kasutada?”

„Kuidas seda kasutada? Olgu, lubage mul teile näidata, proua, kui tohib.”

Mees kummardus ettepoole ja võttis Jane’i väljasirutatud käest eseme. Rahvas, keda oli hulgaliselt juurde tulnud, pressis ettepoole, et ühestki sõnast ilma ei jääks.

„Lubage, ma näitan teile, proua. Te torkate meelusika meepotti ja keerutate niimoodi” – ta tegi randmega kergeid liigutusi – „ja mesi jääb sellele külge – näete, proua?” (Ta keerutas meelusikat sõrmede vahel.) „Mesi jääb soonte vahele ja nõrgub siit niimoodi välja.”

„Tõesti?” küsis Jane. „Kui huvitav. Ma poleks kunagi sellele tulnud. Ilmselt kasutavad maainimesed, kes mesilasi peavad, seda üksjagu.”

„Oh jaa, maainimesed, nemad kasutavad seda oma mesilinnukestega kogu aeg.”

„Ma olen kindel, et see kulub marjaks ära. Õde Julienne armastab mett. Mõtlen, et ostan selle talle jõulukingituseks. Ma olen kindel, et see meeldib talle.”

„Oh, jah. Küllap see juba õde Julienne’ile meeldib, miks ei peaks meeldima. Kui te minu käest küsite, proua, siis pole midagi, mis õde Julienne’ile rohkem rõõmu teeks. Kavatsesin selle erilise meelusika eest neli šillingit küsida, aga nähes, proua, et te tahate seda õde Julienne’ile jõuluks kinkida, annan ma selle kahe šillingiga ja te olete soodsalt saanud, seda ma ütlen.”

Kaupmees naeratas lahkelt.

„Kui tore teist,” hüüatas Jane raha ulatades. „Ma pean ütlema, et mul on hea meel ja ma olen kindel, et õde rõõmustab selle üle.”„Selles pole kahtlust. Pole vähimatki kahtlust. Teiega on meeldiv äri ajada, maadam, ma pean ütlema, et tänu teile on mu päev korda läinud.”

„Tõesti?” küsis Jane sulni kurva naeratusega. „Ma ei tea küll, kuidas või mis moodi, aga mul on hea meel. Alati on tore kedagi rõõmustada, kas pole?”

Saabus esimene jõulupüha. Tulime hommikul kirikust ja sättisime söögitoa jõuluks valmis. Laua keskel toretsesid inglid. Kinke vahetati lõuna ajal ja need pandi lõunalaual iga inimese taldriku kõrvale. Mul oli raske saada pilku lahti õde Julienne’i taldriku kõrval olevalt karbikeselt, mis oli pakitud hõbedasse paberisse ja kaunistatud punase paelaga. Mis küll saab?

Meid oli neliteist, kes me esimesel jõulupühal koos lõunatama pidime, teiste hulgas kaks külalisnunna Põhja-Aafrikast, kaunid oma valgetes rõivastes. Loeti söögipalve, meenutades eraldi tänuga kolme hommikumaa tarka Jeesusele toodud kinkide eest, siis istusime kõik lauda, et oma kingid lahti teha. Laua äärest kostis ohhetamist ja ahhetamist, itsitamist ja kihistamist, kui omavahel tänutäheks musitati. Õde Julienne võttis hõbedase karbi, öeldes: „Mis see küll olla võiks?”, ja mu süda võpatas. Ta võttis paberi ära ja tegi karbi lahti. Ainult viivuks reetis teda kerge kulmukergitus, siis oli see läinud. Ta pani kaane karbile tagasi ja pöördus Jane’i poole särava naeratusega, pilgus rõõm.

„Kui tore sinust. Nii armas mõte, Jane. Täpselt see, mida ma olen alati tahtnud, ma olen siiralt tänulik. Ma jään seda alati kalliks pidama.”

Jane kummardus õhinal ettepoole. „See on meelusikas. Need on väga vanad.”

„Oh, jaa, ma tean. Nägin seda kohe. Nii kena kingitus ja nii sinu moodi, Jane, olla nii tähelepanelik.”

Õde Julienne suudles teda õrnalt ja torkas karbikese vaikselt skaapulari alla.

Jane jättis endast natuke juhmivõitu mulje. Ent tema lugemisvara näitas, et õigupoolest on hoopis vastupidi. Ta oli fanaatiline, peaaegu maniakaalne lugeja. Raamatud oli ainus meelelahutus, mida ta enesele lubas, ja ta kohtles neid armastava hoolikusega. Uurisin välja tema lemmikautorid: Flaubert, Dostojevski, Russell, Kirkegaard. Olin hämmelduses. Endastmõistetavalt luges ta iga päev piiblit, aga peale vana ja uue testamendi avaldas tema lugemisvara muljet selliste autoritega nagu Aquino Thomas, Augustinus, Püha Risti Johannes. Ma nägin teda uue pilguga. Lugeda Aquino Thomast lõõgastuseks! Juhmus see küll polnud.

Kui aga keegi tuli tuppa sel ajal, kui ta luges, hüppas ta ärevalt püsti, visates raamatu süüdlaslikult maha, öeldes midagi niisugust nagu „Soovid sa midagi? Saan midagi sinu heaks teha?”. Või ükskord: „Ma pidin just hakkama hommikusöögiks lauda katma. Ma ei laiselnud, tõesti mitte.” See ei paistnud aruka käitumisena.

Sain hiljem teada, et Jane oli kakskümmend aastat olnud majateenija. Ta oli saadetud majateenijaks neljateistkümneselt, kui alandliku teenijatüdruku elu oli tõesti raske. Ta pidi tõusma hommikul kell neli, et tuua puid ja sütt, puhastada tuhareste ning teha tuli kaminasse. Sellele järgnes päev täis rasket tööd, majaperenaine käsutas kuni õhtul kella kümne või üheteistkümneni, kuni teenijal lubati viimaks voodisse minna.

Jane oli olnud selles ametis lootusetu. Kui väga ta ka pingutas, ei saanud ta õieti kunagi lihtsate majapidamistöödega hakkama. Niisiis oli perenaine temaga alati kuri. Jane muutus järjest närvilisemaks, lõhkus asju, vusserdas ja soperdas. Ta elas alalises hirmus, et teeb midagi valesti, mida ta alati tegigi, nii et ta lasti lahti ning pidi leidma uue koha, kus kõik algas jälle otsast peale.

Vähe leidus majateenijaid, kes sobisid oma tööle vähem kui Jane. Tema saamatus oli täielik, ehkki pole midagi ebatavalist selles, et väga vaimsed inimesed on igapäevaelu praktiliste asjadega hädas.

Vaene Jane. Nägin ükskord, kuidas ta püüdis gaasilambi hõõgsukka süüdata. Tal kulus selleks nelikümmend minutit. Esmalt pillas ta tikud üle põranda laiali ja lõpuks läksid hõõgsukk ja klaasivari tema käes katki, ta lõikas endale kätte, pani köögirätiku põlema ja kõrvetas ära tapeedi. Polnud ime, et ta alati lahti lasti.

Mäletan juhtumit, kui Jane loksutas Nonnatuse majas piima põrandale. Ta värises ja nuuksus: „Ma koristan selle ära. Koristan ära. Kohe koristan.”

Siis pesi ta kogu köögipõranda üle, tõstes kohalt ära kõik lauad ja toolid. Keegi ei saanud teda pidama. Ta jäi kindlaks, et koristab kogu köögi ära. Ma küsisin õde Julienne’ilt, miks ta niimoodi käitub.

„Jane oli lapsena väga muserdatud,” seletas õde. „Ta ei saa sellest kunagi üle.”

Jane käis harva väljas ega lahkunud kunagi ööseks Nonnatuse majast. Ainus inimene, kellel ta külas käis, oli Peggy, kes elas koos venna Frankiga Koertesaarel.

Mitte keegi poleks Peggyt pontsakana kirjeldanud. Meelas olnuks parem sõna. Tema pehmelt ümarad kurvid rääkisid väljendusrikkalt muretusest ja mugavusest. Tema suured hallid silmad, mida ääristasid tumedad kaardus ripsmed, olid meeleliselt unelevad. Tema pehme selge nahk kumas heledalt ja iga kord, kui ta naeratas, mida ta tegi sageli, tegid lohukesed ta veel kaunimaks, nii et oleks tahtnud teda veel rohkem vaadata. Ahvatlus võinuks väga hästi olla tema teine nimi.

Aga Peggy ei olnud mingi jõudeelu veetev naine, kes kreemide ja tualettveega oma ilu eest hoolitses või meestega lõbutses. Peggy oli koristaja. Varahommikused kontorite koristamised, emandad Bloomsburys ja Knightsbridge’is, pärastlõunati restoranid ja pangad andsid talle palju tööd.

Nonnatuse maja koristas Peggy kolmel hommikul nädalas ning kui ta lahkus, jäi maja alati meeldivalt poleerimisvaha ja karbolseebi järele lõhnama. Ta meeldis kõigile. Tema ilu oli kosutav, naeratus tõstis tuju. Pealegi laulis ta poleerides ja küürides vaikselt omaette. Tal oli ilus hääl ning ta pidas viisi. Tema repertuaar koosnes vanamoodsatest rahvalauludest ja koraalidest, mida lapsed koolis ja pühapäevakoolitundides õppisid. Teda oli lust kuulata. Sama meeldiv oli Peggy hääl ka rääkides.

Ta oli kõigi vastu sõbralik, paistis, et ta ei ärritu mitte kunagi. Mäletan, kui olin korra poole ööni väljas olnud (minu mäletamist mööda kippusid lapsed alati keset ööd sündima, eriti vihmaga!) ja olin tulles märg ja porine. Olin olnud sunnitud Manchester Roadil nelikümmend minutit ootama, kuni tõstesild kaubalaevadele lahti oli, ning olin seetõttu väsinud ja pahas tujus. Läksin üle eeskoja, kust pääses vastuvõturuumi, isegi teadmata, et jätan endast märjad, porised jäljed peentele viktoriaanlikele kahhelkividele, mille Peggy oli just läikima hõõrunud. Miski sundis mind trepil end ringi pöörama ja ma nägin, mida olin tema raske tööga teinud.

„Oh jessas – palun vabandust,” ütlesin ma jõuetult.

Tema pilk lõi naeratusest särama ja ta oli hetkega uuesti põlvili. „Pole midagi,” ütles ta sõbralikult.

Peggy oli tunduvalt vanem, kui ta paistis. Tema kaunis nahk, millel ainsad kortsud olid silmade ümber olevad naerukortsud, andis talle kolmekümnese väljanägemise, kuigi ta lähenes tegelikult neljakümne viiele. Tema nõtke keha oli sama painduv nagu noorel tüdrukul ja kõik ta liigutused graatsilised. Paljud neljakümne viie aastased naised tahaksid välja näha sama nooruslikud, nii et ma oleksin teada tahtnud, mis on tema saladus. Oli see mingi seesmine, salajane rõõm, mis tema näo särama pani?

Kuigi nad olid Jane’iga peaaegu ühevanused, paistis Peggy välja vähemalt kakskümmend aastat noorem. Peggy pehmed ümarad kurvid vastandusid Jane’i kohmakale nurgelisusele, Peggy selge nooruslik nahk Jane’i kuivetunud kortsudele, kaunid blondid juuksed Jane’i nüsitud hallile peale. Peggy muretu naer oli nakatav, samal ajal kui Jane’i närvlik kihistamine ärritav. Ometigi kohtles Peggy pikakasvulist nurgelist naist suure hellusega, jättes märkamata tema närvliku sädistamise ja üldise kohtluse, ja osates teda naerma ajada nagu mitte keegi teine. Kui Peggy oli majas, paistis Jane rahulikum, ta naeratas rohkem ning oli vähem ebakindel.

Peggy vend Frank oli kalakaupmees, keda teati Kala-Frankina. Üksmeelsel hinnangul pidas ta kogu Chrisp Streeti turu parimat värske kala müügiletti. Kas tema kalamüügivõime oli seotud suurepärase kala, isikliku entusiasmi või suure tööle pühendumisega, polnud teada. Võimalik, et tema edu taga oli kõigi kolme ühendus.

Ta magas vähe ja tõusis igal hommikul kella kolme paiku, et Billingsgate’i kalaturule minna. Ta lükkas mööda tühje tänavaid oma käsikäru, sest tol ajal oli kaubikuid väga vähestel. Ta valis Billingsgate’il isiklikult kala välja, teades ülimalt täpselt ja põhjalikult, mis tema klientidele meeldib, mis vastu hakkab, ning kella kaheksaks oli ta tagasi Chrisp Streetil, et kalalett üles panna.

Ta pulbitses energiast ja armastas oma tööd. Ta rõõmustas ja naerutas sadu inimesi ning paljudele dokitöölistele pakuti tee juurde suitsuheeringat lihtsalt seepärast, et nende head abikaasad ei suutnud vastu panna Franki aasivale flirtimisele, kui ta libedaid kalu nende väljasirutatud kätte libistas, jätmata kunagi silma pilgutamata ja ostjal kätt pigistamata.

Ta sulges iga päev kella kahest müügileti ja alustas kala koju kättetoimetamise ringi. Tal polnud mingit arvepidamist, ta teadis oma klientide igapäevaseid vajadusi üksikasjalikult peast. Ta ei eksinud kunagi. Kaks korda nädalas käis ta Nonnatuse majas. Nad olid proua B-ga, kes polnud eriline meesteaustaja, parimad sõbrad.

Frank oli poissmees ja kuna ta oli suhteliselt heal järjel ning alati heasüdamlik, ajasid pooled Poplari naised teda taga, tema aga polnud neist huvitatud. „Ta on oma kaladega paari pandud,” torisesid naised.

Frank paistis meeste suhtes parandamatult ujedale Jane’ile ebatõenäoline sõber. Jane läks liimist lahti juba siis, kui tuli torulukksepp või pagar ja Jane neile ukse lahti tegi. Ta laksutas ja sidistas ümber nende, üritades kena olla, ent tegi ennast ainult naeruväärseks. Aga Frankiga oli Jane kuidagi teistsugune. Franki aasimist ning kokni teravmeelsust leevendasid tema leebus ja teistega arvestamine, millele Jane vastas häbeliku, sulni naeratusega ja tänulikkust tulvil pilguga. Või oli see armastus, mõtisklesid minu kolleegid Cynthia ja Trixie. Kas võis allasurutud, kidakeelne Jane varjata salajast kirge ekstravertse kalakaupmehe vastu?

„Miks mitte,” mõtiskles Cynthia. „Kui romantiline! Ja kui traagiline vaese Jane’i jaoks! Frank on ju kaladega paari pandud.”

„Ei saa olla,” ütles pragmaatikust Trixie. „Kui see on vastamata armastus, oleks Jane veel rohkem liimist lahti kui teiste meestega.”

Kord, kui Jane oli Peggyl ja Frankil külas käinud, ütles ta nukralt: „Kahju, et mul pole venda. Oleksin nii õnnelik, kui mul oleks vend.” Trixie ütles hiljem salvavalt: „Mitte venda pole talle vaja, vaid armastajat.” Saime kõik Jane’i kulul naerda.

Alles hiljem sain teada kurbadest lugudest, mis olid need kolm inimest kokku viinud. Jane, Peggy ja Frank olid üles kasvanud parandusmajas. Tüdrukud olid peaaegu ühevanused, Frank neli aastat vanem. Jane ja Peggy said parimateks sõpradeks ja jagasid kõike. Nad olid maganud külgnevates voodites seitsmekümne tüdruku magalas. Nad olid istunud teineteise kõrval söögisaalis, kus sai süüa kolmsada tüdrukut. Nad olid käinud samas koolis. Nad olid koos teinud majapidamistöid. Eelkõige olid nad jaganud teineteise mõtteid, tundeid ja kannatusi, nagu ka väikeseid rõõme. Tänapäeval võivad parandusmajad paista kauge mälestusena, kuid Jane’i, Peggy ja Franki sugustele lastele jättis oma kujunemisaastate veetmine niisuguses asutuses kujuteldamatu jälje.

1 St. Raymund Nonnatuse ämmaemandad on pseudonüüm. Olen nime võtnud St. Raymund Nonnatuse, ämmaemandate, akušööride, rasedate, sünnitajate ja vastsündinute kaitsepühaku järgi. Tema ise sündis keisrilõike abil (non natus tähendab ladina keeles „mitte sündinud”) 1240. aastal Kataloonias Hispaanias. Tema ema suri sünnitusel, mis pole üllatav. Raymund Nonnatusest sai preester. Ta suri 1240. aastal. [ ↵ ]

2 Toll – 2,54 cm. Toim. [ ↵ ]