Читать книгу Parandusmaja varjud - Jennifer Worth - Страница 8

Minu põlvkonna lapsepõlve varjutasid parandusmajad. Meie vanemad ja vanavanemad elasid alalises hirmus, et juhtub midagi ootamatut ja nad lõpetavad ühes neist kohutavatest paikadest. Õnnetus või haigus või töötus võis tähendada sissetuleku kaotamist, siis väljatõstmist ja kodutust, viletsusse võis viia abieluväline rasedus või vanemate surm või vanadus. Kardetud parandusmaja sai paljudele tegelikkuseks.

Nüüdseks on parandusmajad kadunud ja kahekümne esimesel sajandil pole neist enam peaaegu mälestustki. Tegelikult ei ole paljud noored neist ega inimestest, kes seal elasid, õieti kuulnudki. Aga tollal elanud inimeste jutustustes püsivad mälestused alles. Parandusmajade elanike isiklikke kirjapanekuid on säilinud väga vähe, seda mõjusamad on lood niisugustest inimestest nagu Jane, Peggy ja Frank.

Keskajal kuulus vaestele ja viletsatele abi osutamine kloostrite kristliku kohustuse juurde. Ent Inglismaal lõppes see siis, kui Henry VIII saatis kloostrid 1530. aastal laiali. Kuninganna Elizabeth I kehtestas 1601. aastal vaeste abistamise seaduse, mille eesmärgiks oli hoolitseda nende eest, kes ei suutnud kas vanuse või töövõimetuse tõttu end ise ülal pidada. Iga Inglismaa kihelkond pidi eraldama elupaigata jäänud inimestele raha ja varjupaigaks mõeldud hoone. Neid teati parandusmajadena. See oli valgustatud kuningannast tähelepanuväärne tegu ning kinnitas riigi vastutust vaesematest vaeste eest.

1601. aasta seadus jäi kehtima rohkem kui kahesajaks aastaks ja oli küllaldane viie kuni kümne miljoni talupoja jaoks. Aga tööstusrevolutsioon, mis sai hoo sisse kaheksateistkümnenda sajandi lõpus, muutis ühiskonda alatiseks.

Üheks üheksateistkümnenda sajandi kõige märkimisväärsemaks jooneks oli rahvastiku plahvatuslik kasv. 1801. aastal oli Inglismaa, Walesi ja Šotimaa rahvastik umbkaudu 10,5 miljonit. 1851. aastaks oli see kahekordistunud 20 miljonini ning aastaks 1901 taas kahekordistunud 45 miljonini. Talupidamised ei suutnud nii suurt inimhulka toita ega neile tööd anda. Tollane valitsus ei saanud hakkama probleemiga, mida rõhutas maade tarastamine ja teraviljaseadus. Industrialiseerimine ja teenimise lootus tõmbas tohutul arvul inimesi küladest linnadesse. Ülerahvastatus, vaesus, nälg ja viletsus kasvasid eksponentsiaalselt ning 1601. aasta vaesteseadusest ei piisanud, et suureneva vaestehulgaga hakkama saada. Raske on mõista üheksateistkümnenda sajandi massilist vaesust, võtmata arvesse, et saja aastaga rahvastik neljakordistus.

Inglismaa viktoriaanlik periood ei olnud enesega rahulolu aeg, nagu seda on tihti meedias portreteeritud. See oli ka sotsiaalse südametunnistuse, vaeste ja rikaste vahelisest veelahkmest teadlikkuse kasvamise aeg. Tuhanded tublid ja heal järjel naised ja mehed, harilikult tiivustatud kristlikest ideaalidest, olid sotsiaalsest lõhest kohkunud, ei pidanud seda vastuvõetavaks ning pühendasid oma elu probleemi lahendamisele. Nad ei olnud ehk alati kohe edukad, kuid tõid päevavalgele palju väärnähtusi ja otsisid abinõusid nende parandamiseks.

Parlament ja reformijad arutlesid olukorra muutmise ning vaesteseaduse parandamise üle. Moodustati kuninglik komisjon ja 1843. aastal võeti vastu vaesteseaduse muutmise seadus. Kihelkondadelt võeti vastutus vaesuse leevendamise eest ja anti kihelkondade liidule. Väikesed vaestemajad suleti ning liidud pidid hoolt kandma suurte parandusmajade eest, mis pidid majutama sadu inimesi. Eesmärgiks oli, et vaesed saaksid tööle ja neil oleks võimalus elada parandusmajades.

Nii tekkisid kihelkondade liidu parandusmajad. Iga parandusmaja pidas juhataja oma naisega, vastutades igapäevase administreerimise eest koos paljude palgaliste ametnikega, kes neid aitasid.

Nii sündisid vaeste eest hoolitsemiseks kihelkondade liidu parandusmajad. Üldine vastutus iga parandusmaja eest oli kohaliku hoolekogu kätes ja neid finantseeriti osaliselt kohalikust vaestemaksust ning osaliselt valitsuse laenust, mis tuli tagasi maksta. Jooksvad kulud tuli katta kohalikest maksudest, aga laekumise allikaks võis olla ka parandusmajade elanike töö.Võib öelda, et parandusmajade süsteem oli riigi esimene pääsuke sotsiaalhoolekande vallas. See oli mõeldud ühiskonna kõige vaesemate liikmete majutamiseks ja toitmiseks ja esimene samm meie nüüdisaja heaoluriigi poole. Selles mõttes oli see peaaegu sada aastat oma ajast ees, aga ometigi läks reformijate ja seadusandjate kõrgete ideaalide täideviimine traagiliselt viltu ning parandusmaju kardeti häbi, kannatuste ja meeleheite pärast, mida nad oma asukaile põhjustasid. Inimesed olid sageli valmis pigem surema kui sinna minema – ja mõned suridki. Minu vanaisa teadis meest, kes poos ennast üles, kui eestkostjad teatasid talle, et ta peab parandusmajja minema. Enamik töötavaid vaeseid elas alaliselt vaevu toimetuleku ja äärmise vaesuse piiril. Nendele polnud parandusmaja kindlustussüsteem, vaid sünge ja hirmus kuristik, kust, kui nad sinna peaksid langema, pole enam pääsu.

1843. aasta seaduse autorid tegid ettepaneku teha eri kategooria vaestele eraldi parandusmajad, ent aasta-paariga dikteeris odavama majandamise nõue, et normiks said segaparandusmajad. Need olid ühised kõikidele vaesterühmadele – vanadele, väetitele, hädistele, lastele, vaimsetele invaliididele – nagu ka tööjõulistele meestele ja naistele, kes olid töötud ja seepärast vaesuses. Siiski oli sedavõrd erinevate inimeste ühe katuse alla panemine määratud läbi kukkuma.

Algul olid parandusmajad mõeldud viimase abinõuna, seetõttu olid tingimused parandusmajades vähem mugavad kui kodutu viletsus väljas. Parandusmajja võtmiseks kehtestati ranged reeglid ning neid rakendati üle riigi. Reeglid pidid tagama, et niisama laisad ja logardid ei üritaks sinna pääseda. Aga selle tulemuseks oli, et segaparandusmajades kannatasid kõik vaesed. Mitte keegi ei osanud vastata küsimusele, kuidas heidutada loodreid, karistamata seejuures abivajajaid.

Selleks et parandusmaja oleks tõesti viimane võimalus, võeti kasutusele range kord ja karistamise süsteem. Perekonnad lahutati, mitte ainult mehed naistest, vaid ka abikaasad teineteisest, vennad õdedest. Üle seitsmeaastased lapsed lahutati oma emast. Ametliku poliitika järgi võisid alla seitsmeaastased lapsed oma emaga koos naiste kvartalis elada. Ent poliitika ja praktika läksid sageli lahku ja tihti eraldati emadest samuti väikelapsed. Hoonete konstruktsioon oli selline, et ühest vaeste rühmast ei pääsenud teise juurde. Isegi südatalvel köeti nii vähe kui võimalik. Inimesed pidid magama ruumis, kuhu mahutati kuni seitsekümmend asukat. Igale neist anti raudvoodi, põhumadrats ja tekk. Vaesed lukustati igal õhtul magalasse ning hügieenitingimused olid tülgastavad. Igaühele anti kore, sageli kanepist valmistatud vormiriietus, mis oli naha vastas kare ega andnud talvel mingit sooja. Vaeste pea aeti vahel, kuigi mitte alati, paljaks. Lastel lubasid eeskirjad sunniviisiliselt pea paljaks ajada. See oli mõeldud täide ja kirpudega võitlemiseks, aga seda kasutati tihti karistusena, eriti väikeste tüdrukute puhul, kellele oli see alandav.

Toitu sai minimaalselt ja süüa tuli vaikuses, istudes pikkades rivides. Üheksateistkümnenda sajandi keskel oli toidukogus vaestemaja elanikule väiksem kui vanglaasukale, ehkki sajandi lõpu poole olukord paranes.

Vaeseid lubati parandusmaja müüride vahelt välja üksnes juhataja loaga, et otsida tööd, või mingil erilisel põhjusel, nagu osalemine ristsetel, matusel või laulatusel. Teoreetiliselt võis vaene parandusmajast vabaks pääseda, kuid praktikas juhtus seda armetu vaesuse ja vähese saada oleva töö tõttu harva.

Kõiki neid ja paljusid muid eeskirju tuli täita karmi karistuse ähvardusel. Viimaste hulka kuulusid piitsutamine, vitsutamine, toidust ilmajätmine ja üksikvangistus. Igapäevase elu tingimuste üle kurtmisele vastati karistusega. Igas olukorras nõuti lugupidamist juhataja, tema naise ja korrapidajate suhtes.

Lihtne on nii kauge aja tagant olla kriitiline ja ironiseerida viktoriaanliku variserlikkuse üle. Aga ei maksa unustada, et see oli sotsiaalhoolekande vallas esimene katse ja uute algatuste puhul juhtub ikka vigu. Parandusmajade olemasolu saja aasta jooksul telliti ja avaldati arvukaid raporteid ning tehti uuenduste ja paranduste katseid.

Nende reeglitega loodeti laiskasid parandusmajadest eemale peletada. Tragöödia oli selles, et ühe juhtkonna ja ühe keskse ehitise ja personaliga segaparandusmajas rakendati kõigile üldisi eeskirju, juhiseid ning karistusi, mistõttu vanurid, põdurad, sandid, vaimse puudega inimesed ja lapsed kannatasid kohutavalt. Parandusmaja õhustik polnud mitte lihtsalt lämmatav, see hävitas viimasegi inimväärikuse.

Teine suur probleem, mis andis parandusmajadele halva kuulsuse, oli nende personal. Algusaegadel ei saanud keegi eraldi väljaõpet ega nõutud neilt mingeid kutseoskusi. Seda ei saadudki teha, sest polnud niisugust pretsedenti, ent õnnetuseks avas see väravad igasugustele väiklastele kamandajatele, kes nautisid võimu. Juhatajate võim oli piiramatu ja nende iseloom määras vaeste elu nii heas kui ka halvas. Eeskirju tuli täita ning juhataja võis olla tubli ja inimlik mees või karm ja julm. Niinimetatud hoiatavad eeskirjad kindlustasid, et ainus parandusmaja juhataja ja järelevaatajate kohtadele soovijatelt nõutav kvalifikatsioon oli võime distsipliini kehtestada. Paljud tulid relvajõududest, täites neilt oodatud kontrollivat ja distsiplineerivat rolli.

Tööst sai peagi terav ja juhitamatu probleem. Kauba müük ei olnud vaesteseaduse peamine eesmärk, vaid mõningase tulu tekitamine parandusmaja igapäevaste kulude katteks, ja nii müüdi mõnikord vabaturul vaeste valmistatud tooteid. See tekitas erasektori ettevõtjate proteste kahel põhjusel: esiteks, parandusmajas valmistatud toodangu taga oli odav tööjõud ning seda müüdi turul nende toodetest tunduvalt odavamalt; teiseks, sellest tulenev äri kahjum mõjutas töölisi, kes pidid kas leppima palga alanemisega või jäid koguni tööst ilma. Selle tagajärjed võisid olla kohutavad, kui neil oli ülal pidada perekond, nagu ka enamasti oli, erinevalt nende parandusmaja ametivendadest. Tagatipuks oli mõistagi probleem (mis on sama ka kahekümne esimesel sajandil), et vabaturusüsteemis ei saa töö tulla eimillestki. Ehkki Briti industriaalmajandus õitses üheksateistkümnendal sajandil, võtsid seal teatud aja tagant maad majandussurutised, mis jätsid tuhanded kutseoskusteta töölised tööst ilma, paisutades niimoodi parandusmajade elanikkonda. Et vaestele tegevust anda, võeti kasutusele mõttetu ja kasumit mitteandev töö. Näiteks lasti meestel kive purustada. Industriaalsel Inglismaal võinuks kivide lõhkumiseks kasutada masinaid, aga vaesed pidid graniiti haamriga purustama. Loomakonte võinuks jahvatada väetiseks masinatega, kuid vaesed pidid konte jahvatama käsitsi. Ühes vaestemajas pidid mehed veskit tundide kaupa ringi ajama, aga sel polnud mingit eesmärki, sest sellega ei jahvatatud midagi.

Naised tegid oma kaasasukatele süüa ja pesid pesu. „Küürimine” on sõna, mida ma olen selles kontekstis sageli kohanud. Iga päev pidi tundide kaupa küürima üüratuid kivipõrandaid, koridore ja treppe. Purjelaevadele käsitsi purjede õmblemine ning laevade tihtimiseks köite takkudeks noppimine olid samuti naiste ja laste tööd. Köied olid harilikult vanad ning sageli tõrvast ja soolasest mereveest immutatud, neid nopiti takkudeks käsitsi, nii et nahk veritses ja küüned murdusid. Kiudusid kasutati laevalaudade toppimiseks.

1834. aasta vaesteseadusega nõuti lastele alghariduse andmist (elementaarse arvutamise ja lugemise õpetamist) kolm tundi päevas ja kõik hoolekogud pidid palkama kooliõpetaja. Kui 1870. aastal võeti vastu haridusseadus, viidi lapsed segaparandusmajadest üle eraldi asutusse ja nad pidid käima kohalikus internaatkoolis.

1834. aasta seaduse järgi pidi haigete eest hoolitsema meedik, aga põetasid neid väljaõppeta naissoost asukad. Suurte inimrühmade puhul, kes olid kinnistes ruumides ja keda välja ei lubatud, levisid nakkushaigused nagu kulutuli. Näiteks 1880ndatel polnud Kenti parandusmaja saja viiekümne neljast lapsest tuberkuloosi ainult kolmel.

Räägiti, et parandusmajad kubisesid vaimuhaigetest. Mina arvan, et parandusmajaelu ise tekitas ja süvendas nõdrameelsust. Juhtusin kunagi 1950ndatel kuulma seda, mida tavatseti kutsuda parandusmaja ulgumiseks – seda tõid kuuldavale naised, kes olid kahekümnenda sajandi alguses paarkümmend aastat vaestemajas elanud. See oli verdtarretav hääl.

Ka vaestele, kes ei suutnud arstile maksta ega pääsenud haiglasse, olid olemas haigetoad. Ent haigetubasid kardeti peaaegu sama palju kui parandusmajasid endid ja neid peeti haiguse, nõdrameelsuse, hooletussejätmise ja surma paigaks. Meditsiiniline personal ning põetajad olid kõige madalamat sorti, olles sageli jõhkrad ja võhiklikud – see oli töö, mida ükski arst, kes oma karjääri väärtustas, polnud valmis enesele võtma. Vaeste elu suhtes vastutustundetud arstid ja põetajad peegeldasid tollaseid ühiskondlikke norme ja tavasid.

Ebaseadusliku põlvnemise häbiplekk hävitas miljonite õnnetute noorte naiste elu ja hukutas nende lapsed. Kui tüdruku armsam ta hülgas ning vanemad ei saanud või ei tahtnud tütart ja tema last toetada, oli parandusmaja sageli ainus saada olev abi ja tugi. Laps sündis haigemajas. Pärast võõrutamist veendi tüdrukut minema ja tööd otsima. Aga enamasti oli seda võimatu leida, sest naistele oli tööturg piiratud, mida kitsendas veelgi lapse olemasolu. Samuti pakuti tüdrukule, et ta võiks oma lapsest loobuda ning selle lapsendada anda. Paljud tüdrukud tunnistati meditsiiniliselt hüsteeriliseks või vaimuhaigeks või koguni kombelõdvaks, nii et laps võeti ära vägisi ja kasvatati üles parandusmajas. Noorelt emalt oodati, et ta läheb ja otsib väljast tööd ning aitab korvata lapse hoidmise ja koolitamise kulusid. Kui ta tööd ei leidnud, tuli tal naasta parandusmaja naisteosakonda. Süsteem oli kalk ja rumal, ent niisugused olid eeskirjad, ja need peegeldasid ühiskondlikku hoiakut, et langenud naist peab karistama.

Nii sattus parandusmajja Jane, kui tööandja lasi tema ema lubamatu armusuhte tõttu lahti.