Читать книгу Kõiges on süüdi Pariis - Jennifer Greene - Страница 6

Süütunne oli nii mõnus.

Kelly Rochard haaras oma õlakoti ja hüples sajanditevanuse võõrastemaja veranda pragunenud trepiastmetest alla. Ta põles soovist haarata endasse kevadise Pariisi vaatamisväärsusi, lõhnu ja helisid.

Kes oleks osanud seda arvata? Et temasugune seltsiv, uudishimulik, lootusetult avameelne inimene suudaks sellise suure saladuse enda teada jätta?

Mitte keegi isegi ei tea, et ta siin on.

Muidugi, nädala pärast läheks ta tagasi koju South Bend’i, tunnistaks kõik oma uuele kihlatule üles, ei luiskaks enam kunagi, seni kuni elab, ja ilmselt kahetseks kahe-kolme igaviku jagu oma patte. Nagu tema ema armastas ütelda, võib tüdrukust katoliiklase välja juurida, kuid oma süütunde all peab terve elu kannatama.

Kuid täna ta lihtsalt ei hoolinud sellest. Süütunne või mitte, tal oli siin olemise üle hea meel.

Lustlikult astus ta äärekividelt maha – ja tosin autopasunat tuututas tema peale. Südame kloppides astus ta kiiresti tagasi. Paar taksojuhti karjusid mööda sõites – midagi connarde’i, ballot’ ja tête de linotte’i kohta. Ta oli üsna kindel, et solvangud olid sihitud tema geneetilistele iseärasustele, millele oli lisatud paar üldisemat viidet selle kohta, et ta on ameeriklasest tuulepea.

Olgu, olgu. Ajavahe andis tunda ning tema pea polnud kõige selgem, ja selleks, et välja selgitada, kuidas, eelistatavalt ilma surma saamata, ühest kohast teise jõuda, vajas ta natuke aega – ja kaarti.

Väike võõrastemaja, kus ta peatus, ei tundunud asuvat just linna kõige uuemas ja turvalisemas osas, ent ümbrus pulbitses siiski värvidest.

Tänavamüüjad meelitasid teda värsketest lilledest kimpe ostma. Järgmine müüs café’d – mida ta kohmakalt uhiuusi eurosid käsitsedes ostis ja kergel sammul edasi liikudes lonkshaaval rüüpas. Jalakäijad sagisid, ilmselt olid nad teel tööle. Kõik naised nägid välja nii asjalikud – nende riided polnud küll hirmkallid, kuid isegi lihtsale stiilile olid vürtsi lisatud huvitava salliga, mis oli kaunilt seotud. Üks mees tegi talle silma. Kelly vahtis ammuli sui lahtist toidupoodi, kus värskete puuviljade lõhn segunes lillede luksusliku aroomibuketiga.

Naeratus tema näos muutus üha laiemaks ja totakamaks. Ta oli vaba. See oli Pariis. Maikuus. Romantika linn. Tulede linn.

Tema isa linn.

Pagaripoe lahtine uks meelitas ta sisse. Pärast esimest pilku croissant’idele ja baguette’idele mõistis ta, et on näljast suremas. Eurod olid vahetatud – ta oli kindel, et liiga palju – aga praegu polnud tal ka patustamise vastu midagi ja oli väärt kõike seda, mida pagar talt ilmselt välja pettis. Kondiitritooted olid võised, kerged nagu magusapuhang tema keelel.

Kookide, kohvi ning käekotiga vehkides astus ta tagasi jalakäijate rüsinasse… kui järsku haaras tal keegi käest.

Esialgu reageeris Kelly pigem ärrituse kui hirmuga.

Kui tänavaröövel sikutas, sikutas Kelly vastu. Kuid ei, vargaga mehkeldamine polnud just kõige targem asi, mida Kelly kunagi teinud oli – eriti, kui tõbras oli naise viiest jalast ja viiest tollist tubli pool jalga pikem ning kaalus temast vähemalt viiskümmend naela rohkem. Aga nagu tema ema sünnituse ajal tähele oli pannud, oli Kelly loomupäraselt kangekaelne nagu eesel.

Tema saiake lendas käest. Kohv pritsis igale poole. Tal oli tublisti tegemist ainuüksi tasakaalu säilitamisega – ja enese vabastamisega –, nii et ta ei saanud esialgu arugi, miks röövel nii kõvasti tema kätt tiris. Kuid siis ta taipas. Kiirelt. Tema kihlasõrmus kaldus tõepoolest päikese käes särama, see ilmselt oligi päti tähelepanu köitnud. Mees tiris tema sõrme nii kõvasti, et tüdruk peaaegu karjatas, kuid see oli vaid valust.

Kui mehel õnnestus sõrmus enda kätte võidelda, lasi Kelly kuuldavale sõjahüüde, mis oleks kohane mereväelasele. „Anna see tagasi, sa mädanenud, kirpudest äranäritud litapoeg!”

Ta ei suutnud lõpetada, kuna röövel keeras ta äkitselt ringi ning surus kõvasti vastu oma rinda. Naise julgus lõi hetkeks kõikuma ning kadus sootuks. Ta unustas sõrmuse. Unustas helge päeva ning imelise Pariisi.

Kui kondine käsi tema kõri pigistas, unustas Kelly peaaegu kõik.

Näod ja poodide vaateaknad muutusid uduseks. Hääled sumbusid kaugeks kakofooniaks. Ta polnud kunagi tundnud sellist hirmu. Kogu tema teadvus oli suunatud vargale. Mees polnud suur, kuid naisest siiski tublisti kogukam ning lõhnas rohtude ja meeleheite järele. Tema haisev hingeõhk paiskus naise kaelale, tema keha lehkas vana higi järele. Mees sisistas Kellyle midagi prantsuse keeles.

Neli aastat prantsuse keelt keskkoolis ei hõlmanud kogu mehe sõnavara. Siiski oli tüdruk üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et sai temast aru. Röövlile paistis tunduvat, et naise ema on madala moraaliga ja Kelly ise väärtusetu lipakas, kelle elu pole koera hingeõhkugi väärt, kui ta oma ridiküli ei loovuta.

Kelly oli valmis seda tegema.

Peaaegu.

„Kuulge,” ütles ta meeleheitlikult ja siis vakatas. Mees tugevdas survet tema kaelale. Ta ei saanud hingata. Ta ei suutnud mõtelda. Ta oli piisavalt paanikas, et südamerabandus saada. Või püksi lasta. Või oksendada.

Või kõike kolme.

Kõike korraga.

Röövel sisistas veel ühe käskluse, vihasemalt ja tungivamalt kui esimese.

Ta sai aru, sai aru. Tal polnud plaani väljatöötamiseks aega. Ta kas laseb lahti oma käekotist või murrab mees tema kaela.

„Vaadake,” nuuksus ta. „Te ei saa aru. Te võite saada kogu mu raha. Ma ei hooli sellest. Te võite võtta viimse kui euro, viimsegi dollari. Ja kõik krediitkaardid. Kõik. Mu pass – kas te mu passi tahate? Te võite ka selle võtta. Aga ma vajan hädasti mõningaid pabereid sellest kotist. Teie neid nagunii ei taha. Palun, ma…”

Viimse hapnikutagavara lõppemisega katkes ka tema hääl. Katkes täielikult nagu mobiiltelefon, millel on aku tühjaks saanud. Ta püüdis end veenda, et see pole oluline. Mees ei saanud ilmselt inglise keelest aru, nii et miks ta üldse teda veenda üritas?

Ainult, et… tema käekotis olid mõned väga vanad, väga isiklikud kirjad. Tema isa kirjad. Ainus, mis tal isast oli jäänud. Need olidki põhjuseks, miks ta tegi selle impulsiivse reisi Pariisi. Ta ei saanud neist loobuda. Ta lihtsalt ei saanud.

Mehe teine käsi haaras naise vasakust rinnast ning pigistas. Tugevasti.

Kelly vabastas käekoti oma haardest kiiremini kui tulise söe.

Röövel krabas selle enda kätte ja lükkas naist tugevalt. Tüdruk kukkus tsementkõnniteele, lüües ära nii oma põlve kui küünarnuki.

Kõik juhtus nii kiiresti. Röövel kadus rahva sekka. Mõned jalakäijad kõndisid edasi, käitudes nii, nagu Kelly oleks nähtamatu, teised aga kiirustasid tema juurde, kaastundlikult prantsuse keeles vadistades. Keegi kutsus sandarmi – ta sai aru, et see sõna tähendas politseid, kuid sellest ta enam ei hoolinud. Selleks oli juba neetult hilja.

Tal polnud häda midagi. Kuid ta polnud veel aru saanud; ta ahmis ikka veel õhku nagu paanikasse sattunud kaldale uhutud vaal… aga tegelikult ta teadis, et tema endaga on kõik korras. Tema kihlasõrmus, tema pass, tema raha – selle kõige kaotamine oli õudusunenägu, kuid ta oli elus ning see tõbras läinud.

Kõige selle võis üle elada, välja arvatud nendest kirjadest ilmajäämise. Keegi ei teadnud, et tal need üldse olid, isegi mitte ema. Eriti just ema. Ja mitte keegi ei peaks neid näruseid vanu ümbrikke vähimalgi määral väärtuslikeks, sest need lihtsalt polnud seda.

Mitte kellegi jaoks peale Kelly. Kahjuks olid need talle asendamatult hinnalised ja kaotus on talle tõsine hoop.

„Mademoiselle…” Vuntsidega mundris mees trügis läbi pealtvaatajate ja kummardus tema kohale. Politseinik. Kuid mida tema teha saab? Leiab varga sellises linnaliikluses üles? Tüüp on nüüdseks juba ilmselt Eiffeli torni juures. Ja kui tal juhtub aega olema, et käekott avada, võtab ta loomulikult raha ja krediitkaardid ja passi ning kõik ülejäänu viskab lihtsalt minema.

Ka need kirjad.

Tema kurgust tuli toores, roostene hääl. Kelly üritas end kokku võtta, muutuda taas iseendaks, aga ei, miskipärast ei leidnud ta selleks jõudu. Kokkuvarisemine polnud üldse tema moodi. Ta oli alati olnud hakkaja, selline, kes keeristormidele vastu astus, kes suhtus probleemidesse pigem kui võimalustesse, mitte kui kriisidesse. Ta ei varisenud kunagi kokku. Ta ei olnud seda tüüpigi.

Aga neetud. Nende vanade kirjade kaotamine tegi talle tõepoolest haiget.

„Mademoiselle,” kordas politseinik ning vuristas prantsuse keeles mõned küsimused.

Kelly tõmbas käega läbi oma juuste, nägi arusaamisega kurja vaeva, kukkus selles osas haledasti läbi ning proovis uuesti. Ta nägi, et mees muutus kannatamatuks. Pagana päralt, Kelly samuti – iseendaga. Kuid ta oli vapustatud ning sandarm rääkis väga kiiresti.

Kuid äkki… segaduse ja nägude virvarris kuulis ta ameerika aktsenti.

Ameerika kesklääne aktsent nagu tema omagi.

Mees.

„Kuulge,” ütles ta, „kas te olete hädas”

Naine tõstis oma pea. Pilk mehele tõi ta maapeale tagasi. Mees oli pikk, sale ja blond, Matthew McConaughey kandilise näo ja ilusate helesiniste silmadega. Tema välimus polnud ainuüksi rabav. Tema eest võis surra.

Kuid mitte see ei köitnud naise tähelepanu. Vaid hoopis mehe kogu. Notre Dame’i pildiga dressipluusi täitsid musklilised laiad õlad.

Logo ei tähistanud Notre Dame’i kui prantsuse katedraali. Vaid tähendas Notre Dame’i jalgpalli. Kuldset kuplit. South Bendi, Indianas.

See tähendas kodu.

Kelly armus hoobilt, see pani tal pea ringi käima – kuigi see käis juba niigi ringi. See polnud küll selline, nagu tema meelest tõeline armastus oli… kuid sel hetkel oli see piisavalt tõeline.

Ta astus mehe poole, katkestamata hetkekski silmsidet ja ütles hingeldades: „Te ei kujuta ette, kui väga ma abi vajan. Ma oskan natuke prantsuse keelt, kuid mitte piisavalt, et suhelda, vähemalt mitte nii korralikult, kui mul vaja oleks. Kui te oleksite vaid paar minutit tõlgiks… see ei võtaks kuigi kaua…”

Will Maguire oli oma kolmekümne ühe eluaasta jooksul teinud palju väljalunastamisi ja neiude päästmisi ning valgel-hobusel-printsi-jura, et sellest oleks piisanud terveks eluks.

Kuid põrgu päralt. Ta oli saginat märganud juba eemalt ning kui ta kuulis teravat paanilist häält – mis ilmselgelt kuulus naisele –, ruttas ta instinktiivselt hääle suunas. Instinktis ei olnud midagi kangelaslikku. See oli nõdrameelne.

Ta oli Pariisis elanud piisavalt kaua, taipamaks, et enda segamine turisti lärmakasse ja ülierutatud hädakisasse on täielik hullumeelsus. Siiski tuli ta lähemale.

Sündmuspaigaga tutvumine võttis tal vaid mõne sekundi. Naine oli paljaks varastatud. Mõni hetk tagasi oli kohale saabunud sandarm, ning nagu Pariisile tüüpiline, olid seda teinud ka kõik oma nina igale poole toppivad möödakäijad. Enamik neist arvas, et ameerika turist, nagu ühele ameerika turistile iseloomulik, oli hakkama saanud millegi rumalaga. Mõned üksikud tahtsid hädaldada tänapäeva Pariisi tänavate ohtlikkuse pärast. Sandarm üritas naist küsitleda, et teada saada, mis täpselt juhtus.

Mõne sekundi jooksul heitis mees talle kiire pilgu.

Väga kiire.

Kuid sellest piisas, et tunda kõhus tugevat tõmblust.

Ta ei saanud sellest aru. Kahvatulilla sviiter tõi esile tema väikesed rinnad. Tumedad püksid olid piisavalt liibuvad, et näha, et naisel on peened jalad ja olematu tagumik. Willile olid alati meeldinud pigem suured rinnad ja peened luud, naise kaelast allpool polnud midagi, mis oleks tema hormoonid möllama pannud. Siiski lõi tema süda kahtlaselt kõvasti.

Pikkuselt oli naine talle lõuani. Ja see oli temas ainuke tavapärane asi. Tema silmad olid hüpnotiseerivad, mandlikujulised, teepruunid, ja vaatasid talle otsa. Tal oli väike, peenike nina; roosa suu; ja peaaegu õlgadeni ulatuv pahmakas pruune juukseid. Ainult et pruun polnud värvi päris täpne kirjeldus. Kaheksateistkümnekraadine hommik oli mattunud päikesepaistesse ja just sellised nägid välja ka tema juuksed – säravad, täis valgust, päikese käes läikivad.

Olgu, ta oli jumalik. Kuid ainuüksi see ei seletanud südame pekslemist. Terve Pariis oli täis imekauneid naisi.

Temas oli veel midagi, midagi, mida mees ei suutnud defineerida. Žest. Sära. Midagi naiselikku. Will ei pidanud seda identifitseerima, et teada saada, et see on tõsine probleem.

Alates sellest hetkest, kui ta pühendas end mandunud ja pahelisele elule – mis oli kestnud viimased neli aastat – oli ta oma lokaatori hästi timminud, et hoiduda pahandust tähendavate naiste eest..

Naine tähendas pahandusi.

Teisest küljest, ta oli palunud vaid paar minutit tõlkimist. Kuidas saaks see olla mingilgi määral riskantne?

„Muidugi,” ütles mees. Ja kohe oli tal selge, et see aitamine ei saa nii lihtne olema.

Sandarm heitis mehele sellise pilgu, nagu oleks saabunud universumi päästja. Kõrvalseisjad kummardusid lähemale, kõik innukalt osalemas. Kõik väitsid end olevat varast lähedalt näinud. Üks ütles, et ta oli pikk ja tüse. Teine jälle, et ta oli sale kui luuavars. Ühe väitel oli tal habe nagu kodutul, teine ütles, et see oli lihtsalt üks kutt, kes tänaval kõndis ning äkitselt lõi välja temas paheline pool ning mees oli nii kiire, et keegi poleks suutnud teda peatada ega tüdrukule appi tulla.

Kogu seda segadust arvestades, ei võtnud olulisemate küsimuste esitamine ja nendele vastamine väga kaua aega. Tema nimi oli Kelly Rochard. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Pärit South Bendist, Indianast. Siin kümneks päevaks. Puhkusel.

Miski tema silmis helkis, kui ta ütles „puhkus”, kuid Will lihtsalt tõlkis kohusetundlikult – see ei puutunud temasse, kas naine rääkis tõtt või mitte.

„Nii et varas laskis teie käekotiga jalga,” ütles ta. „Saate te anda politseinikule nimekirja tähtsamatest asjadest, mis teil kotis olid?”

Põrgusse, ütles naine, kogu tema elu oli selles neetud kotis. Pass, raha, krediitkaardid. Ah jaa, siis jõudis ta selleni, et mainis, et varas oli jalga lasknud ka tema kihlasõrmusega.

„Mis on?” küsis ta, kui Will ja sandarm kiirelt pilke vahetasid.

Will ei vastanud. Oli ilmne, et politseinik oli sama mõelnud mida Willgi. Miks pidi üks kaunis naine kevadel üksinda Pariisi reisima? Tema nõndanimetatud kihlatu oli kas tõbras või idioot. Ilmselt nii üht kui teist.

„…ja selles kotis olid ka mõned isiklikud paberid. See on kõige hullem. Need andmed on tõenäoliselt igaveseks kadunud. Ma ei saa neid mitte kuidagi asendada, mitte kuidagi…”

„Kuulge,” ütles Will pahuralt. Äkitselt suurendasid pisarad naise silmi, muutes need eriti suurteks ja eksootilisteks. „Võtke asja rahulikult. Igal asjal on lahendus.”

Noh, ega ei ole küll. Passi kaotamine välisriigis garanteerib õudusunenäo. Viiekümnekordse.

Politseinik kuulis „isiklikest paberitest”, kuid ta oli sellel samal praktilisuse lainel kui Willgi. Tegelikult polnud oluline, mida Kelly kaotanud oli, sest röövel oli ammu läinud. Naine vajas ometi politseiraportit, mille väljakirjutamine oli sandarmile vastumeelne, kuna kurjategija leidmise tõenäosus oli praktiliselt nullilähedane. Kuid Will hangib talle selle, et Kelly saaks hakata asenduspassi taotlema.

See ei juhtu üleöö.

„Je sais,” ütles Will kuivalt. Ta teadis. Ameerika bürokraatia ja Prantsusmaa bürokraatia – isegi, kui see mõte tundus prantslastele vastumeelne – olid vastikult sarnased. Õudne. Aeganõudev, saamatu, meelehärmi tekitav jne.

Politseinikul oli Willi jaoks tõlkimiseks mõni küsimus… Kas Kellyl on piisavalt tagavarasid, et ellu jääda; kedagi, kes saaks talle raha saata; võimalus kuidagi ära elada seni, kui paberimajandus korda saab; millisel aadressil ta hetkel peatub. Kogu see bla-bla-bla.

„Kas teie olete ka South Bendist?” Vihjas Kelly mehe dressipluusile.

„Jah.” Nagu see oleks oluline olnud? Ta neelatas, kui naise hotelli aadressi kuulis. Naisel oli kuratlikult vedanud, et seal polnud keegi teda paljaks varastanud.

„Oh jumal. Mu toa võti oli ka käekotis. Ma ei saa isegi tuppa.” Ta oli siiani end hästi valitseda suutnud, või üsna hästi. Kuid nüüd, mida rohkem ta taipas, kui palju ta kaotanud on, seda enam tabas teda paanika. „Mul pole mitte midagi. Mul pole isegi raha, et lõunat süüa. Või õhtust. Või selleks, et osta uus juuksehari. Või huulepulk. Isegi mitte selleks, et koju telegramm saata. Mul pole isegi mu mantlit…”

Mida rohkem ta paanikasse sattus, seda kiiremini sandarm rääkis. „Mis me teha saame? Meil pole isegi selget tunnistust kurjategija kohta. Te teate küll neid ameeriklasi, järgmisena ütleb ta, et Prantsusmaal pole miski turvaline. Ma teen avalduse, muidugi, kuid isegi jumal –” ta lõi endale risti ette „ – ei saaks talle kohe sel hetkel asenduspassi. Kus oli tema kaine mõistus, et kogu oma raha ühes kohas hoidis? Ja kott, mida ta lohakalt üle õla kandis?”

Kelly oli hoopis teisel lainepikkusel. „Ma kandsin neid kirju alati endaga kaasas,” ütles ta kurvalt. „See oli kõik, mis mul isast oli. Muust ma ei hooli…”

Will üritas oma taskust salvrätti õngitseda. Läks õnneks. Kui pärast ninanuuskamist vaatas Kelly mehele ootusärevusega otsa.

Nagu nende vahel oleks mingi kummaline maagia, leidis mees ka ennast teda vaatamas. Neid silmi. Seda suud. Tema sära.

Ta andis endale käsu mujale vaadata.

Ta ütles endale, et sandarm transpordib ta saatkonda või konsulaati või kuhu iganes naisel vaja minna oli, ja ülejäänu pole tema probleem. Küll ta hakkama saab. Selle jaoks saatkonnad ja konsulaadid ning politseinikud ongi, et inimeste eest hoolitseda.

See polnud tema probleem. Naine ei saanud ju sugugi tema mure olla.

Ta ütles endale, et õed olid talle korralikult selgeks teinud, et hädas neiukestega tuleb kokkupuutumist vältida. Samal ajal mõtles ta jälle naise välimusele. Tema juuksed olid kui läikiv mass lahtisi tumedaid laineid, millel polnud mingit kindlat joont. See paistis lihtsalt pehme ja siidine. Loomulikult seksikas.

„Monsieur?” Sandarm mõmises kannatamatult, otsekui oleks mehele mõni hetk tagasi küsimuse esitanud ning Will polnud tähele pannud.

See oli ka täiesti võimalik.

Võimalik, et naine rääkis midagi ning Will ei kuulnud teda.

Ja siis tegi ta selle päeva kolmanda vea – see oli palju hullem, kui appi tõttamiseks peatumine, palju hullem, kui suutmatus tähelepanu pöörata.

„Ta ei saa lihtsalt siia tänavale seisma jääda,” ütles ta sandarmile. „Ma võtan ta kaasa.”

Kohe, kui ta need sõnad välja oli öelnud, taipas ta, et on täielikult aru kaotanud. „Tähendab, natukeseks ajaks. Ma annan talle süüa. Lõunat. Aga te peate lubama, et saate politseiraporti siva valmis, nii et ta saab passi asjus konsulaati minna.”

„Bien, bien,” ütles sandarm. Nüüd, mil too oli probleemi enda kaelast ära saanud, oleks ta ilmselt lubanud ükskõik mida.

Ta kadus kiiremini kui keravälk. Samuti kõrvalseisjad.

Ja Will jäi tüdrukuga kahekesi.