Читать книгу Kõiges on süüdi Pariis - Jennifer Greene - Страница 7

„Ma olen kihlatud. Ma ütlesin sulle seda, on ju nii?” ütles Kelly.

„Jah. Umbes kolm korda viimase poole tunni jooksul.”

See ei saanud tõsi olla, sest Kelly teadis, et pool tundi tagasi ta polnud veel närvis. Alles nüüd, mil nad mehe tänavasse keerasid ja otse tema kodu poole suundusid, hakkasid naise närvid krussi minema.

Enne tundus, et on väga ahvatlev lahkuda sündmuspaigalt kena, pika, suure, tugeva, kaitsva kutiga. Eriti kui tüüp oli samuti ameeriklane. Kelly otsustusvõimel polnud mehe kenadusega midagi pistmist. Või seksikusega. Tegemist oli ainult meeletu hirmutundega, mis kohtumine röövliga talle jättis.

Alles nüüd, mehe maja esiuksele lähenedes, polnud tema otsustusvõime enam päris endine. See esiuks oli lahe. Vanast, väga vanast tammepuust. Kaarekujuline. Link oli oksüdeerunud messingist lõvi. Nagu Willgi. Mitte oksüdeerunud ega messingist, vaid nagu kollakaspruun lõvi. „Ma pean tunnistama, et mul on veidi imelik tunne siin olla,” ütles naine naerdes. „Esiteks on täiesti hullumeelne, et sa nüüd minuga kimpus oled, kellegagi, keda sa põrmugi ei tunne.”

„Kelly. Sa ei arva ometi, et tegu on külgelöömisega? Ma panin ette siia tulla ainult seetõttu, et see oli lähedal. See oli kiireim võimalus jõuda kohta, kus sa saaksid jalad seinale visata, juua tass kohvi ning samal ajal helistada. Asi pole mitte selles, et muud moodi poleks seda lahendada saanud, aga sul on terve hulk kõnesid vaja teha, ning tänaval pole see kõige lihtsam.”

„Ja pealegi oled sina South Bendist.”

„Ja pealegi olen mina South Bendist.”

„Mis tähendab, et sa oled sama hästi kui pereliige.”

Mees pani võtme lukuauku ning lükkas ukse lahti, et Kelly saaks esimesena siseneda. Tüdruk tegi seda, riivates möödudes mehe kätt, mõeldes, et Will võiks tunduda pereliikmena, kui sajaks nagu oavarrest.

Ta teadis väga hästi, et jahvatas nagu tatraveski. Muidu tunneks ta end häbelikuna või süüdlasena, kuid tegelikult oli ta hakanud umbes veerand tundi tagasi värisema ning see polnud veel järele jäänud. Ega iga päev röövli ohvriks langeta. Ta ei suutnud unustada tõpra haisvat hingeõhku ja kehalõhna, tunnet, kuidas mehe käsi tema kaela kägistab ning see pani ta jälle võbisema.

Need olid kõigest väikesed värinad. Mitte suured. Ta polnud ometi argpüks ega midagi. Vähemalt enne polnud ta kunagi seda olnud ja Kelly mõtles, et on väga tänulik, et Will oma abi pakkus. Avastada end järsku võõras riigis rahata ning dokumentideta oleks üksi olles olnud üsna hirmutav.

Ta sai vaid korraks korteri sisemusele pilgu heita, kui mingi veider instinkt sundis teda ümber pöörama ning tuldud teed tagasi minema – või püüda tagasi minna. Will seisis ikka veel ukselävel, blokeerides naise põgenemistee. Kelly nina oli järsku tolli kaugusel mehe lõuast. Ta oli nendest imeilusatest sinistest silmadest vaid ühe hingetõmbe kaugusel. Ja nendest õlgadest. Ja nendest halva kuulsusega blondidest habemekarvadest.

„Ma olen kihlatud. Kas ma mainisin seda?”

„Jah, sa tegid seda. Mis siis nüüd lahti on?”

„Ei midagi, ei midagi. Sul on tõesti huvitav elamine.” Kuid huvitav polnud õige sõna. Üks pilk ja Kelly iseloomustas seda kui poissmehe pelgupaika. Kogu korter karjus saaki jahtivast vallalisest mehest.

See võttis enda alla vana maja kolmanda korruse. Kitsast koridorist nägi ta vaid niipalju, et seal tundus olevat terve hulk tube, kõik väikesed. Paremale jääval peamisel elutoal olid kõrged kitsad aknad, vanad, keerukad puitdetailid, sissepressitud mustriga tinaplaatidest laed. Mees oli irvakile jätnud prantsuse stiilis maast laeni akna, mis viis kitsale rõdule. Päikesevalgus ning erootiline ja eksootiline tuulehoog tuli avatud aknast sisse.

Noh, ilmselt oli see vaid tavaline kevadtuul ja ilmselt oli tema teadvus nii erootilisuse kui eksootilisuse sinna juurde pookinud, kuid Kellyle nii ei tundunud. Tõde oli see, et Willist õhkus tugevat seksapiili.

Kelly üritas keskenduda uudishimutsemisele, mis oleks pidanud olema talle iseloomulik. Elutuba oli pisike, tahmaplekilise nurgakamina ja elegantselt laotud koldega. Diivan oli vanast nahast, üleni kortsuline ja pehme. Paks ja narmastega ääristatud, punastes ja tumesinistes toonides pärsia vaip nägi tõeliselt vanaaegne välja. Ühes seinas olid sisseehitatud riiulid, mis olid maast laeni raamatutega koormatud.

Tolmukord polnudki paksem kui pool tolli ning Will haaras ühelt toolilt särgi. „Vaata ringi, tunne end kui kodus, okei? Vannituba asub vasakut kätt. Ma pean tööle helistama ning panen kohvi hakkama. Siis keskendume sellele, mida sa edasi peaksid tegema.”

Will pigistas möödudes ta õlga – erootiline, eksootiline pigistus, kihlatud naise jaoks täiesti kohatu.

Või õigemini oli kohatu pigem tema vastus. Nägu külma veega värskendada tundus sel hetkel hea mõttena ja ta suundus vannituppa.

Loomulikult nuhkis ta ringi. Tualetil oli laest langev antiikne loputuskastikett – huvitav, mõtles ta, kui oli aru saanud, kuidas see töötab. Valge alusel kraanikauss ja vann olid vanamoodsalt jalgadega. Ta pani tähele, et mees kasutas habemenuga. Vannitoakapis polnud tal peale deodorandi ja esmaabitarvete ning ühe ravimi eriti midagi. Ta arvas, et rohi oli külmetusvastane, käsimüügiravim, ning üle kahe aasta vana; ta peaks selle minema viskama. See ei kõlvanud enam.

Tema teadvus tõreles temaga häbematuse pärast, aga tõesti, ringinuuskimine oli etem kui täheldada seda, et vann on piisavalt suur, et selles orgiaid pidada. Mitte et ta oleks eales ühelgi orgial osalenud. Või veetnud kaua aega nende üle mõtiskledes. Või plaaninud nende üle mõtisklemist päevakavva võtta.

Kannatamatult pritsis ta oma näole jahedat vett, seejärel haaras meresinise käteräti, et end kuivatada. Käterätt oli peaaegu sama suur kui voodilina. Paks sinine vaip kattis suurema osa marmorpõrandast. Polnud kahtlustki, et Willile meeldib sinine värv ja oma loodud mugavus.

Ta avas ukse ning reetev kriiksatus andis tema tulekust märku

Kohe hüüdis Will: „Üle koridori ja teine uks. Ma olen köögis.”

Seega… polnud Kelly süü, et ta sai korterit veelgi uudistada. Vasakule jäi võlvkäik, mis viis alkoovi. Võimatu oli ära arvata, milleks see veidra suurusega tühik tegelikult mõeldud on, kuid Will oli sinna mahutanud väikese laua, lambi, tooli, sülearvuti – niisiis toimis see minikontorina. Siiski polnud see tavapärane. Seinte viimistlus meenutas linast kangast; nikerdatud laed tundusid olevat tehtud käsitsi. Kõikjal olid kriiksuvad põrandad, kaetud idamaiste vaipadega. Mitte miski ei tundunud uus. Arhitektuur paistis olevat vanem kui paar sajandit, praktiliselt vanem kui Ameerika. Kõikjalt paistis silma Willi armastus siniste toonide ning mugavate tekstuuride järele. Ja tolmupühkimine ei olnud talle ilmselt meeltmööda, kuid üldiselt oli ta mees, kes asju lohakile ei jätnud.

„Mida? Kas sa eksisid ära?” Will astus köögist välja.

„Ei. Ma lihtsalt uitasin siin ringi. Süütunne pole mul kunagi takistanud uudishimulik olemast. Ja mulle meeldib väga su elamine – see on väga huvitav.” Ringivaatamine oli talle andnud ka võimaluse hinge tõmmata. Tal polnud ehk veel suutnud end täielikult kokku võtta, kuid adrenaliini enam ei voolanud. „Will… aitäh, et mind aitad. Tõsiselt, suur tänu.”

„Jah, noh, kui ma ise esimest korda Pariisi kolisin, vääratasin ma päris palju. Oleksin ehk suurtesse sekeldustesse sattunud, kui mõned inimesed poleks appi tulnud. Igatahes…” Ta pööras ümber ja hakkas keraamilistesse kruusidesse auravat vett kallama. „Kas ta tegi sulle haiget?”

Naine pilgutas silmi. Mehe hääletoon oli nii sundimatu, et ta peaaegu ei kuulnudki küsimust, kuid samas ei olnud Will otsekohene heategija. Ta oli hoopis õrn, leidis viisi, kuidas ebameeldiv küsimus vestlusesse poetada ja see kaelast ära saada. Enamik võõraid poleks hoolinud, veel vähem vaevaks võtnud ebamugava teema poole tüürida.

Kelly mõtles, et ehk oli külgetõmbe põhjuseks midagi enamat kui vana hea seksapiil. Neetud, ta jättis tõeliselt hea poisi mulje.

Ja siis üritas ta küsimusele vastata. „Homseks ilmuvad kahtlemata mõned sinikad, kaelale, võib-olla on mõni isegi väga kole. Kuid ma ei vaja arsti. Mitte midagi tõsist.” Ent järsku tundis ta vajadust oma käed tihedalt rinna alla ristata. „Kuigi, ma pean tunnistama, et mul on imelik… tunne. Mind pole kunagi varem röövitud, kunagi pole keegi mulle kätt külge pannud eesmärgiga haiget teha. Ma ei suuda sellest tundest vabaneda. Lihtsalt selline suur… öäk… tunne.”

„Istu. Ma kavatsesin kohvi teha, kuid siis mõtlesin, et see oleks rumal. Kofeiini on sul täpselt sama palju vaja kui kuuliauku pähe. Nii et tegin teed. Prantsuse moodi. Rohke suhkruga. Šoki puhul suhkrut, eks ole?”

„Tegelikult pole mul suhkru tarvitamiseks kunagi ettekäänet vaja, aga sinu oma käib küll.”

Köök oli suures osas vasekarva ning sinine, valgete liistudega. Nõudepesumasinat seal polnud ning üllatusega märkas ta, et selle jaoks poleks ruumigi. Kraanikauss oli nõusid täis, kuid alles hiljuti puhastatud, ja kapipealne nägi välja nagu ühele kutile kohane, nõud kogunenud eelmisest õhtust. Ta pani järjest uusi detaile tähele. Väike külmik, paar avamata veinipudelit, värske leiva luksuslikult seksikas lõhn, kauss terve kuhja värskete puuviljadega. Söögilaua ääres oli ruumi vaid kahele toolile ning laud oli vaevu nii suur, et sinna taldrikud ära mahuksid, kuid selle äärest avanes vaade alla bulvarile, vaade tihedatele, vanadele puudele, autode ning tänavaliikluse lõppematule jadale. Päike piilus läbi värskete roheliste lehtede.

„Alates hetkest, kui ma siia jõudsin,” pomises Kelly, „olen ma kogenud täpselt samu asju, mida ma näen kodus. Autosid. Inimesi. Hooneid. Kevadlilli ja -lõhnu. Kuid miskipärast on kõik ikkagi uskumatult erinev.”

„See on Pariis,” vastas mees, nagu seletaks see kõik.

Ja võib-olla seletaski. Taevas teab, et tema vastus Willile oli erinev vastusest ükskõik millisele teisele võõrale. Ta ei suutnud sellele põhjust leida. Võib-olla pärssis röövli ohvriks langemine ära tema tavapärase reaktsiooni. Võib-olla muutsid šokk ja hirm tema meeled lihtsalt teravamaks, lõid tema emotsioonid lõkkele.

Ja võib-olla juhiks keele ärakõrvetamine teega tema tähelepanu neist idiootlikest mõtetest eemale.

„Parem,” ütles Kelly, kui oli kolm lonksu kanget tõmmist alla neelanud.

Mees toetus vastu kapipealset. „Okei, ma arvan, et peaksime tegevusplaani välja mõtlema. Selge on see, et esimeseks prioriteediks on sulle pass hankida. On sul kusagil passi number kirjas ja mõni teine isikut tõendav dokument, nagu sünnitunnistus või autojuhiluba?”

„Noh, mul oli. Aga kogu see kupatus oli mul käekotis.”

„Okei. Aga kas sa jätsid midagi koju? Näiteks passi koopia?”

Ta noogutas. „Ma jätsin emale ümbriku tähtsama informatsiooniga – aadressi, kus ma peatun, krediitkaartide koopiad, koopia oma sünnitunnistusest. Ma pole varem kunagi välisriiki reisinud. Mulle ei tulnud pähegi, et peaksin midagi veel enamat tegema.”

„Loomulik, et ei tulnud. Nii et esimene asi, mida sa tegema peaksid, on helistada emale, las ta faksib need andmed siia. Selle aja peale peaks meil olema politseiraport. Need me peame konsulaati viima, et sulle kiiresti ajutine pass hankida.”

Kelly kortsutas kulmu. „Ajutine?”

„Noh, kui sa tavalist passi tahad, siis sellega läheb aega. Siinne bürokraatia ei ole Ühendriikide omast kiirem. Kuid ajutisega saad sa kohe koju lennata, ilma ootamise ja sekeldusteta.”

„Ja see oleks küll imetore,” ütles ta aeglaselt, „aga ma ei taha otsekohe koju minna. Will, pole ju minu süü, et nii läks. Ja ma ei tulnud siia heast peast. Ma olen selleks reisiks kaua võimalust oodanud.”

„Okei… noh…” Mees uudistas Kellyt tükk aega, otsekui äkitselt taibates, et naine polnud Pariisi tulnud selleks, et vaatamisväärsustega tutvuda. „Alalise passi taotlemise kallale asumine koosneb põhimõtteliselt samadest astmetest. Võtta isikuttõendav dokument, siis politseiraport, siis minna konsulaati. Kui ma õigesti mäletan, uus alaline pass läheb maksma kaheksakümmend viis, üheksakümmend taala. Kuid ma oleksin üllatunud, kui paberimajandus võtaks vähem kui kaks nädalat, aga võib võtta veelgi kauem aega.”

„Aga kui mul õnnestub lasta siia saata raha, asenduskrediitkaardid ja kõik see, siis pole põhjust, miks ma jääda ei võiks?”

„Ma pole asjatundja, Kelly, aga minu arusaamist mööda, jah, niikaua kui sa Prantsusmaale jääd, ei juhtu sinuga midagi. Ilma kehtiva passita maalt lahkumine oleks üsna riskantne.”

„Sellest pole midagi. See on ainuke koht, kuhu ma tulla tahtsin.” Kui ta viimase lonksu teed alla neelas, taipas ta, et adrenaliini enam ei voolanud; värinad olid kadunud. Williga rääkimine, temaga olemine viis ta mõtted röövlilt mujale. Ometi, kui ta silmad mehe omadega kohtusid, tundus ta veri soontes keema minevat. „Sa tead sellest palju,” ütles Kelly.

„Mitte palju. Aga ma kaotasin kunagi passi ära. Ja viimased neli aastat olen ma Pariisis elanud, nii et loomulikult olen mõned ellujäämistrikid kõrva taha pannud.” Ta naeratas naisele virilalt. „See on täiesti tõsi – alustades krediitkaartide asendamisega ja lõpetades raha ülekandmisega või politseiraporti ning avalduse saamisega, järgmise paari päevaga õpid sa terve hulga prantsuskeelseid vandesõnu.”

Kelly kihistas naerda, kuid tema arvates oligi juba aeg nendesse seksikatesse sinistesse silmadesse üksisilmi vahtimine lõpetada ja tegutsema asuda. Pagana päralt, praegu ei olnud tal ei juukseharja ega deodoranti ega isegi vahendeid endale lõunasööki lubada.

Will oli olnud kangelaslik, kuid ta ei võlgnenud Kellyle mitte kui midagi. Ta oli naist juba niigi tublisti aidanud. „Okei,” ütles ta rõõmsalt. „Kui sa lubaksid mul oma telefoni kasutada…”

Mees heitis talle pilgu, mida Kelly ei mõistnud. Siis juhtis ta naise rõdude ja kõrge tinaplaatidest laega tuppa, ulatas talle telefoni ning lahkus.

Ta oli privaatsuse eest tänulik. Kuid kakskümmend minutit hiljem oli ta juba valmis end voodi alla kerra tõmbama. Ükskõik, millise voodi.

Will ilmus ukselävele. „Ei lähe eriti hästi?”

Naine ohkas. „Ma ei saanud otseühendust, seega pidin ma operaatori abi kasutama. Inglise keelt ta eriti ei rääkinud. Või ei tahtnud rääkida.”

„Jah. Sa oled Prantsusmaal.”

„Sellest olen ma juba aru saanud. Aga mu ema ei olnud kodus. Ma proovisin kodust telefoni, tema mobiili. Kaks korda. Jätsin teateid. Kaks korda.”

„Okei.” Will sügas oma lõuga. „Minu meelest sa ütlesid, et sul on kihlatu.”

Kelly ajas end sirgu. „Ongi.”

Mees vaatas talle otsa. Kelly polnud kindel, mida ta mõtleb, miks tekkis nende vahele äkitselt vaikus, kuid mis mõtted mehe peas ka ei liikunud, tundus ta järsku olevat otsusele jõudnud. „Tule. Me laseme siit jalga.”

Neli tundi hiljem polnud Will ikka veel kindel, mida ta õigupoolest teeb. Ta muudkui kordas endale, et naine pole tema probleem. Ja kui Kelly oma kihlatut mainis, oleks ta harilikult kohe silmapiirilt kadunud.

Tal oli võtnud kaua aega, et luua see vastutustundetu ja hoolimatu armasta-ja-lase-jalga suhtumisega elustiil. Teise alale tungimine ei olnud hea mõte. Mitte et see oleks olnud õige või vale, vaid seetõttu, et see tooks kaasa probleeme.

Ainult, et seekord oli asi teistmoodi. Täiesti. Asi oli selles, et Kelly aina mainis oma niinimetatud kihlatut, kuid see kurikuulus kihlatu polnud see, kelle poole Kelly hädas oleks pöördunud, polnud see, kellele jättis oma andmed, polnud see, kellelt tahtis raha küsida.

Nii palju kui Will aru sai, kui see kihlatu üldse olemas oli, oli see üks igavene tüüp.

Ehk ei seletanud see täielikult, kuidas nad vasakkaldale Pont d’Alma tunnelisse jõudsid, kus Will piletikassa eest hunniku eurode võrra oma rahakotti kergendas, kuid selleks hetkeks oli päev olnud niivõrd kohutav, et isegi tema vajas ergutust.

„Praamisõit?” küsis Kelly.

„Me pole kumbki terve päev midagi söönud. Sa oled kindlasti näljane.”

Naine üritas kogu hingest taibata, mis toimub. „See on Seine’i jõekruiis?”

„Jah. Üks hullemaid turistilõkse terves linnas. Aga me olime siin lähedal.” See oli vale – ta oli sõitnud nelikümmend minutit vales suunas. Kuid Kelly ei teadnud seda, ja keda see üldse huvitas, tegelikult? „See viib su mõtted mujale. Oli see vast stseen sinu hotellis.”

See on veel vähe öeldud, mõtles Will. Kui ta taipas, et naise eluase paikneb 20. arrondissement’is, sai ta peaaegu südamerabanduse. Lausa kolm korda.

„Noh, ma omast arust otsisin Internetist üsna põhjalikult kohti, kus peatuda. Piltidel tundus see paik puhas olevat. Ja see oli kindlalt odavaim, mille ma leidsin. Ja kui ma ümbruskonna kohta infot otsisin, öeldi, et selles kandis tehakse ulatuslikke uuendusi, seega ma ei uskunud, et see on nii...”

„Metsik.” Will nimetas asju õigete nimedega, kui ta Kellyt jõepraami maabumistrepist üles aitas.

„Sellel polnud häda midagi. Mme Rossarde tundus eile õhtul täitsa meeldiv.” Kelly tõstis oma kurnatud silmad. „Mitte nagu täna pärastlõunal.”

„Prantsuse keeles ütleme me selle kohta… un peau de vache.”

Kelly mõtles. „Lehma külg?”

Mees kihistas naerda. „Noh, otsetõlkes tähendab see lehmanahka, ma arvan. Tähenduses… sitke. Järeleandmatu. Mõrd,” selgitas Will. Naise hotellis toimunu tiirles mehe peas. Ta oli ikka veel ärritunud. See kuramuse eit polnud tahtnud anda Kellyle tema riideid ega midagi muud, kui too nädala rendiga lagedale ei tule. Seda siis, kui talle oli räägitud, et Kelly pass ja raha on ära varastatud.

Will oli sekkunud. Kelly ärritus, kui mees tema eest kogu üüri ära maksis, kuid tal oli ometi oma asju vaja. Ja kui Kelly ei taibanud, kui ohtlikus ümbruskonnas ta viibis, siis Will taipas seda kindlasti. Teised pansioni asukad nägid välja nagu oleksid äsja vanglast vabanenud või käiksid võõrutusravil. Vastandina nägi Kelly välja värske kui kastene hommik. Naise jätmine sinna oleks sama, kui jätta kassipoeg džunglisse.

Nüüd oli kogu Kelly varandus mehe auto pakiruumis, kindlas kohas, kuid päeva edenedes muutus tüdruk rahutumaks.

„Ma pean uuesti emale helistama. Ma pean ta kätte saama. Ja siis ma luban, et maksan kohe tagasi kogu raha, mis ma sinu käest laenasin.”

„See raha-asi on sulle ehk ebameeldiv, Kelly, kuid mulle mitte. Ja ma tean, et sa maksad laenu mulle tagasi. Võta asja rahulikult.”

„Aga mina ei laena raha. Võõrastelt. Ükskõik kellelt.”

„Lähene asjale minu seisukohast. Kui mina oleksin välisriigis pigis, siis mulle meeldiks, kui keegi appi tuleb.”

„Aga mitte niimoodi. Sa oled raisanud minu peale terve oma päeva. Oma töö. Oma kodu. Ja sa pole minust ikka veel lahti saanud.”

„Tead mis? Sulle kuluks üks klaasike ära. Meile mõlemale kuluks.”

Kelly avas suu, nagu hakkaks ka sellele vastu vaidlema, kuid siis… esimest korda… tundus talle, et tema silmad avanevad. Et unustab ärevuse, mis teda piinas.

Mõni hetk hiljem sõlmis ta oma käed ümber veiniklaasi. Rhone’i jõe orust pärinev Syrah, hääbuvas päevavalguses punane kui rubiin.

Ta võttis lonksu, ilmselt maitset tundmata.

Praam oli just liikuma hakanud, Pariisi liikluse ja turistide sumin kadus kaugusse. Ka teised lõbusõitjad olid vaiksed. Keegi ei saanud nendel Seine’i jõe praamidel sinna midagi parata, isegi pariislased mitte. Pariis oli tõesti tulede linn… ja kui videvik saabus ning monumentide valgustus süttima hakkas, muutusid säravaks ka vanad sillad. Valgusteemandid helkisid Seine’i jõel.

Nad möödusid Musée d’Art’ist, kuid kogu parem kraam oli veel kaugel. Giid tegi oma tööd, tutvustades turistidele Jardin des Tuilleries’d ja Louvre’it ning kõiki muid tavalisi ajaloolisi paiku… kuid see tuli hiljem. Praegu tuli õhtusöök. Vein. Tuled. Pariisi tekstuur ja lõhnad.

Ühel hetkel nõustus Will olema tsipake probleemides. Eitamine ei aidanud. Ei saa teeselda, et sa pole soos, kui oled põlvini mudas. Tema polnud mudas. Tema tundis lihtsalt tugevat, väga tugevat tõmmet naise poole.

Ta saab sellest üle, rahustas ta ennast. Jumala eest, ta alles kohtas Kellyt. Mis kahju teeks üks ühine õhtu? Mis siis, et talle meeldis naist vaadata. Meeldis see kõditav keemia nende vahel. Meeldisid tema selged pruunid silmad. Ja siis?

Kui nad õhtusöögiks istet olid võtnud, tõi Kelly Eiffeli torni, Jardin des Plantes’i, Louvre’i ja Saint-Germain-des-Prés’i nähes kuuldavale kõik need haneks tõmmatud turisti ohootamised ja ahaatamised.

Jumalaema kirik asus küll Cité saarel. Ja mees teadis, et Kellyle meeldib see väga. Selleks ajaks, kui nad tõelisest Dame’st möödusid, oli Will tellinud teise pudeli veini, 2002. aasta Puligny-Montrachet’ ja nad olid imemaitsva flammenkueche’ga peaaegu ühele poole saanud.

„Mis roog see nüüd oligi?” küsis Kelly.

„Noh… midagi pannkoogi ja pitsa vahepealset. Selles on koort ja ürte ja sinki ja juustu. Kas sulle maitseb?”

„Sa näed, kuidas ma seda kugistan ja sa veel küsid? See on imehea. Ma pole kunagi midagi sellist maitsnud. Kuid ma arvan, et ühest suutäiest escargot’st on mulle rohkem kui küll.”

„Kuule, sa sõitsid pika maa Prantsusmaale maha. Sa võiksid ju ometi proovida niipalju prantsuse asju kui võimalik.”

„Tõsi,” pomises Kelly.

Kõik teised lõbusõitjad olid uhkemini riides kui nemad. Neil polnud võimalust riideid vahetada. Põrgu päralt, Willile polnud see impulsiivne mõte enne pähegi tulnud kui alles päeva lõpus. Kuid nüüd, mil nad laevatekil ringi jalutasid – Kelly tahtis katedraalist paremat vaadet, ja taevas teadis, et nad on õhtusöögist kõrimulguni täis ning vajasid väikest jalutuskäiku –, värises Kelly ootamatus niiskes õhtutuules.

Tema püksid ning V-kaelusega õhuke sviiter polnud piisavalt soojad. Tema kurk oli paljas, mitte ainsatki ehet, ainult tema nahk hiilgas kuuvalguse ja kaugete linnatulede paistel.

Will ei pannud oma kätt talle ümber, kuid nihkus lähemale. Piisavalt lähedale, et nende õlad ja käsivarred kokku puutusid, lihtsalt et pakkuda natuke oma kehasoojust. Kuid mehe süda ütles, et selles on tagamõte, sest tema süda tagus meeletult.

Või oli see põhjustatud sellest, kuidas naine teda äkki vaatas.

Elav muusika, mis tuli sees mängivalt kolmeliikmeliselt ansamblilt kandus nende laevaossa. Will kuulis seda, kuid sarnaselt teiste reisijate jutusuminale ning naerupahvakutele tundusid kõik hääled kostvat miilide kauguselt. Kõik närvilõpmed tema kehas olid keskendunud Kellyle.

„Ma ei suuda uskuda, et ma tõesti siin olen, et kõike seda näen.”

„Sa mõtled tõelist Notre Dame’i?”

Kelly naeris. „South Bendi oma on ka tõeline. Mis on naljakas, sest meie oleme siin, aga hoopis see paistab kujutlusena. See on nii… maagiline.”

Willi arvates polnud vana katedraal põrmugi maagiline, kuid Kelly oli. Ja kui järjekordne kevadtuul naise juukseid paitas ja ta taas värisema pani, ei tõrjunud ta mehe kätt, mis tema õlgade ümber oli.

Sel hetkel oli Will kindel, et nad veedavad öö koos.

„Sa ütlesid, et oled nüüdseks Prantsusmaal olnud umbes neli aastat? Nii et kõik need monumendid ja muuseumid on sulle juba tuttavad. Sa oled ilmselt Jumalaema kirikus juba mustmiljon korda käinud.”

„Muuseumides, jah. Aga Jumalaema kirikus pole ma kordagi käinud.”

„Tõesti? Aga see on nii ilus.”

„Jah, noh, selle võib kohe lauale laduda. Ma olen kirikute vastu allergiline. Eriti katoliku kirikute vastu. Minu isal oli minu jaoks kaks karjäärivalikut. Üks neist oli preestriks saamine, ta sai ilmselt isegi aru, et see on ülimalt ebatõenäoline, kui ta mu neljateistkümneaastasena lapsehoidjaga voodist leidis. Ma olen üsna kindel, et sellest intsidendist sai alguse mu taastuva katoliiklase periood. See kestab tänini.”

„Raske töö, see taastumine?” Tüdruku silmad särasid heatujuliselt.

„Sa ei kujuta ettegi. Ma olen pidanud olema väga valvas. Süütunne hiilib sulle ligi, kui sa seda kõige vähem ootad. Näed nunna, siis tekib sul vajadus püsti tõusta ja katekismust tsiteerida. Sellega tuleb kogu aeg võidelda.”

„Sa oled nii naljakas,” sõnas Kelly.

„Jah, nii nad räägivad.”

Kelly ajas oma lõua püsti. „Mina olen teistmoodi mässaja.”

„Jah? Mismoodi?”

„Mina olin katoliiklikus koguduses. Pean tunnistama. Aga keskkooli viimasel aastal eemaldati mind koolist, ma peaaegu poleks lõpetanud. Korraldasin sõbranna kodus peo. Pidu läks veidi käest ära. Lõppes sellega, et auto oli maja taga basseinis.”

„Ohoh.”

„On jah ohoh. Mu sõbranna oli dekaani tütar.”

Will võpatas kohe.

„Täpselt,” ütles naine. „Niisiis, ära mõtle, et ma mingi pühak olen.”

„Oh, ei,” rahustas Will. „Ma heitsin sulle ühe pilgu ja mõtlesin, vaat see on alles metsik naine. Tõeline mässaja.”

„Paljud teised ei pane seda miskipärast tähele.”

„Kujuta pilti.” Juuksesalk lendles üle Kelly põse, Will ei saanud aru, miks see talle hüpnotiseerivalt mõjus. „Ma käisin tegelikult Notre Dame’is. Ülikoolis. Kui me juba patte üles tunnistama hakkasime.”

„See on päris tõsine.”

„See oli minu isa valitud kool. Otse loomulikult. Ta oli ründemängija.” Ta lisas: „See on jalgpallitermin.”

„Nagu South Bendis saaks olla inimest, kes seda ei teaks. Aga neetud, me ei saa enam rääkida, nüüd, mil ma tean, et sa olid teiste iidol.”

„Ei olnud. Meeskonnal ei läinud neil aastatel hästi.”

„Aa. Ja see oli kõik sinu süü?”

„Ilmselt. Ma tean, et selle tunnistamine on pühaduseteotus, aga jalgpall ei meeldinud mulle eriti. See oli lihtsalt võimalus stipendiumi saada, et ma saaksin ilma võlgu tegemata elada.”

„Stipendium? Notre Dame’i? Järjekordne vau. Ma olen keeletu.”

„Väga hea, väga hea. Mitte keegi teine pole, nii et mul on hea meel, et sina oled.” Will polnud ikka veel Kelly põselt siidist juuksesalku ära lükanud, kuid ta mõtles sellest lakkamatult. Kuuvalgus. Tema põsed. Tema silmad. See juuksesalk. „See oli spordistipendium, mitte akadeemiline.”

„Ma saan aru. Sa ei taha tunnustust mitte aju, vaid lihaste eest.”

„Tegelikult, ainus asi, mille eest ma tunnustust tahtsin oli võlgadeta elamine, ükskõik kuidas see mul ka õnnestuks. Niimoodi ei pidanud ma kellegi teise pilli järgi tantsima.”

„Kes üritas sind oma pilli järgi tantsima panna?”

„Oled sa alati nii uudishimulik?”

„Alati,” hoiatas teda Kelly. „Ma teenin sellega elatist.”

„Sa teenid uudishimutsemisega raha?”

„Jah, selline ma olen. Mul on ametinimetus. Kohtuekspert. Kõlab nagu ma arvestaksin surnute makse, kas pole? Aga ei. Minu tööks on krediitkaardipetturite jälgede ajamine. Ma kahtlustan, et enamiku inimeste jaoks pole see kuigi põnev. Mõned peaksid seda ehk isegi tüütuks. Aga kui sa oled tõeliselt uudishimulik ja sulle meeldib toppida oma nina teiste inimeste ellu ja asjadesse, mis sinusse ei puutu… siis on see tõenäoliselt täiuslik töö.”