Читать книгу Voodis hea - Jennifer Weiner - Страница 7

„Oled sa seda näinud?” küsis Samantha.

Kummardusin oma arvutile lähemale, nii et toimetaja mu erakõnet ei kuuleks.

„Mida?”

„Ah, ei midagi. Vahet pole. Räägime siis, kui oled koju jõudnud.”

„Mida ma peaksin näinud olema?” küsisin ma uuesti.

„Ei midagi,” vastas Samantha.

„Samantha, sa pole mulle kunagi keset päeva tühise asja pärast helistanud. Lase tulla. Räägi!”

Samantha ohkas. „Olgu, aga pea meeles: sõnumitoojat ei tapeta.”

Nüüd muutusin ma murelikuks.

„Moxie. Uus number. Cannie, sa pead selle kohe ostma.”

„Miks? Mis toimub? Kas ma olen moefopaade nimekirja sattunud?”

„Mine fuajeesse ja osta see. Ma ootan.”

Asi oli tähtis. Samantha, peale selle, et ta oli mu parim sõbranna, oli ta ka Lewis, Dommel & Fenicki partner. Tema oli see, kes pani inimesed ootele või siis käskis oma sekretäril öelda, et ta on koosolekul. Samantha ise ei oodanud kunagi. „See on nõrkuse märk,” oli ta mulle öelnud. Tundsin, kuidas mööda mu selgroogu jookseb ärevusjudin.

Sõitsin liftiga Philadelphia Examineri fuajeesse, lehvitasin turvamehele ja läksin väikese leti juurde, kust riiulilt sõsarajakirjade Cosmo, Glamouri ja Mademoiselle’i kõrvalt leidsin Moxie. Seda oli raske mitte märgata, sest litterkleidis supermodelli all olid suured pealkirjad „Veel üks kord: multiorgasmid lihtsaks!” ja „Imepärane! Neli harjutust, et oma tuharad vormi saada!”. Pärast hetkelist järelemõtlemist haarasin veel väikese paki M&M šokolaadidražeesid, maksin nätsu mäluvale müüjale ja läksin tagasi ülemisele korrusele.

Samantha ootas endiselt. „Lehekülg 132,” ütles ta.

Istusin, pistsin suhu mõne kommi ja otsisin üles lehekülje number 132, kus oli veerg „Voodis hea”, regulaarselt Moxies ilmuv meesterahva kirjutatud artikkel, mis oli mõeldud aitama tavalugejal mõista, millised mõtted tema peigmehe peas mõlguvad... või siis ei mõlgu. Esialgu ei eristanud mu silmad sõnu. Lõpuks aga muutusid need loetavaks. „Suure naise armastamine” seisis pealkirjas, „autor Bruce Guberman”. Guberman oli olnud mu kallim üle kolme aasta, kuni kolme kuu eest otsustasime suhtesse pausi teha. See „suur naine” pidin siis ilmselt mina olema.

Teate, kui õudusjuttudes öeldakse, et „süda jäi seisma”? Noh, mul jäigi. Päriselt. Siis ma tundsin, kuidas see mu randmetes, kurgus ja sõrmeotstes uuesti lööma hakkas. Mu kuklakarvad tõusid püsti. Käed olid jääkülmad. Kuulsin, kuidas veri mu kõrvus kohiseb, kui artikli esimest rida lugesin: „Ma ei unusta iial päeva, mil avastasin, et mu tüdruk kaalub minust rohkem.”

Samantha hääl kõlas justkui kusagilt kaugelt. „Cannie? Cannie, kas sa oled seal?”

„Ma tapan ta!” kähistasin.

„Hinga sügavalt sisse,” soovitas Samantha. „Nina kaudu sisse, suu kaudu välja.”

Betsy, mu toimetaja, heitis üle meie kirjutuslaudu eraldava vaheseina mulle segaduses pilgu. „Kas sinuga on kõik korras?” küsis ta hääletult. Pigistasin oma silmad kinni. Mu kõrvaklapid olid vaibale kukkunud. „Hinga!” kuulsin ma Samanthat ütlemas, ta hääl kõlas põrandalt summutatult. Ma vilisesin, ahmides õhku. Tundsin oma hammastel šokolaadi- ja kommikoorikutükikesi. Nägin esiletoodud tsitaati, mis oli suurte roosade tähtedega lehe keskele trükitud ja lausa kisendas näkku. „Suure naise armastamine,” oli Bruce kirjutanud, „on meie maailmas üks paras julgustükk.”

„Ma ei suuda seda uskuda! Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi! Ma löön ta maha!”

Betsy oli mu kirjutuslaua taha tulnud, üritades üle mu õla minu süles olevat ajakirja piiluda, ning mu õel töökaaslane Gabby vaatas meie poole, säravad silmad kahjurõõmsalt ootel, paksud sõrmed klaviatuuri kohal valmis, et saaks kohe halvad uudised e-kirjana oma sõbrannadele edasi toimetada. Lõin ajakirja kinni. Hingasin sügavalt sisse ja andsin Betsyle märku, et ta tagasi oma kohale istuks.

Samantha ootas. „Kas sa ei teadnud sellest?”

„Millest? Et tema arvates oli minuga käimine julgustükk?” Üritasin mõrult naljatades turtsatada. „Ta peaks proovima minu nahas olla.”

„Nii et sa ei teadnud, et ta Moxies töökoha sai?”

Lappasin ajakirja esimeste lehekülgedeni, kus oli nimekiri töötajatest ühes kunstipäraste mustvalgete piltidega nendest. Ja seal ta oligi, Bruce oma õlgadeni ulatuvate ja kindlasti puhuri abil lehvima pandud juustega. Ta näeb välja nagu Yanni, mõtlesin ma mõrult. „Sel kuul ühineb Moxiega veeru „Voodis hea” kirjutaja Bruce Guberman. Ta on vabakutseline kirjanik New Jerseyst ja töötab praegu oma esimese romaani kallal.”

„Oma esimese romaani?” imestasin ma. Noh, võib-olla hoopis kriiskasin. Kõik pöörasid pead. Vaheseina taga istuv Betsy näis jälle murelik olevat ja Gabby oli trükkimist alustanud. „See neetud valetaja!”

„Ma ei teadnudki, et ta romaani kirjutab,” ütles Samantha, soovides meeleheitlikult teemat vahetada.

„Ta suudab vaevu tänusõnu kirja panna,” kostsin ma, lapates uuesti 132. leheküljele.

„Ma pole end kunagi tüsedate naiste austajaks pidanud,” lugesin ma. „Aga C-ga kohtudes armusin ma tema nutikusse, naeru ja särasilmadesse. Tema keha, leidsin ma, oli midagi sellist, millega võisin elama õppida.”

„MA LÖÖN TA MAHA!”

„Löö siis ja jää juba ometi vait,” pomises Gabby, lükates oma ninal üles pakse prille.

Betsy oli taas püsti tõusnud ja mu käed hakkasid värisema, nii et järsku olid kõik M&M-id põrandal laiali, krudisedes mu tooli rataste all.

„Ma pean minema,” teatasin Samanthale ja panin toru hargile.

„Minuga on kõik korras,” ütlesin ma Betsyle. Ta vaatas mind murelikult ja tõmbus siis tagasi.

Pidin kolm korda valima, enne kui Bruce’i numbri õigeks sain, ning kui ta häälteade informeeris mind rahulikult sellest, et ta pole saadaval, kaotasin enesevalitsuse, lõpetasin kõne ja helistasin Samanthale tagasi.

„Kah mul voodis hea,” pilkasin ma. „Ma pean ta toimetajale helistama. See on valereklaam. Kas nad üldse kontrollisid ta soovitajaid? Mulle pole keegi helistanud.”

„Sa oled vihane,” arvas Samantha. Pärast joogaõpetajaga käima hakkamist oli ta väga filosoofiliseks muutunud.

„Tüsedate austaja?” ütlesin ma. Tundsin, kuidas pisarad silmis kipitasid. „Kuidas ta võis mulle midagi sellist teha?”

„Kas sa lugesid kogu artikli läbi?”

„Ainult algusest veidi.”

„Võib-olla on parem, kui sa edasi ei loe.”

„See läheb veel hullemaks?”

Samantha ohkas. „Kas sa tõesti tahad teada?”

„Ei. Jah. Ei.” Ma ootasin. Samantha samuti. „Jah. Räägi mulle.”

Samantha ohkas uuesti. „Ta nimetab sind... lewinskylikuks.”

„Viidates mu kehale või suhuvõtmistele?” Üritasin naerda, kuid see kõlas summutatud nuuksena.

„Ja ta jätkab su... las ma otsin selle üles. Su „lopsakuse” teemal.”

„Oh issand.”

„Ta ütleb, et olid mahlakas,” ütles Samantha innukamalt. „Ja kurvikas. See pole ju paha, mis?”

„Jumal küll, ja ta ei öelnud meie käimise ajal selle kohta midagi...”

„Sa jätsid ta maha. Ta on sinu peale vihane,” kostis Samantha.

„Ma ei jätnud teda maha!” hüüdsin ma. „Me võtsime lihtsalt aja maha! Ja ta oli nõus, et see on hea mõte!”

„Noh, mida muud ta oleks saanud teha?” küsis Samantha. „Sina ütled, et sinu arvates te peaksite aja maha võtma, ning tal ei jää muud üle kui nõustuda ja minema kõndida, et säilitada oma viimased väärikuseriismed, või siis anuda sind, et sa teda ei jätaks, ja olla seejuures haletsusväärne. Ta otsustas väärikuse säilitamise kasuks.”

Libistasin sõrmedega läbi oma lõuani ulatuvate pruunide juuste ning üritasin kahjusid hinnata. Kes seda artiklit veel on näinud? Kes veel teavad, et C. olen mina? On ta seda artiklit oma sõpradele näidanud? Kas mu õde on seda näinud? Ja jumal hoidku, mu ema?

„Ma pean minema,” teatasin Samanthale uuesti. Panin oma kõrvaklapid lauale ja tõusin püsti, silmitsedes Philadelphia Examineri uudistetoimetust – kümned keskealised, enamasti valged inimesed, kes trükkisid midagi oma arvutite taga või siis olid kogunenud CNN uudistekanalit vaatama.

„Kas keegi teab, kuidas selles osariigis relva hankida?” küsisin ma kogu ruumilt.

„Me töötame uue numbriga,” ütles Larry, kohalike uudiste toimetaja – väikest kasvu segaduses ilmega habemik, kes kõike tõsiselt võttis. „Aga ma arvan, et seadused on üsna paindlikud.”

„Kahenädalane ooteaeg,” hüüdis üks spordiajakirjanikest.

„See on siis, kui oled alla kahekümne viie aastane,” lisas abipeatoimetaja.

„Sa pead silmas auto rentimist,” selgitas spordiajakirjanik põlglikult.

„Me räägime sellest hiljem, Cannie,” sõnas Larry. „On sul sellega kiire?”

„Üsna.” Ma istusin ja tõusin siis uuesti püsti. „Pennsylvanias kehtib ju surmanuhtlus, eks?”

„Me töötame uue numbriga,” ütles Larry tõsiselt.

„Ah, vahet pole,” laususin mina, istusin oma toolile ja helistasin uuesti Samanthale. „Tead mis? Ma ei tapa teda. Surm ongi tema jaoks liiga hea.”

„Kuidas soovid,” kostis Samantha truult.

„Tule minuga täna õhtul kaasa! Võtame ta parklas pihtide vahele.”

„Ja edasi?”

„Küll ma välja nuputan,” vastasin.

Kohtusin Bruce Gubermaniga peol, mis oli nagu stseen kellegi teise elust. Ma polnud kunagi varem kohanud ühelgi üritustel meest, kes oleks olnud minust nii sisse võetud, et oleks mind kohe kohtama kutsunud. Mu tavapärane tegutsemisviis on meeste vastupanu hajutamine oma nutikuse, sarmi ning tavaliselt ka kodus valmistatud õhtusöögiga, mille peaosas särab küüslaugu ja rosmariiniga koššerkana. Bruce’iga oli lihtne.

Olin elutoa nurgas, kust avanes hea vaade tervele ruumile, lisaks oli sealt lihtne ligipääs kuumale artišokikastmele. Üritasin anda oma parima, et parodeerida oma ema elukaaslast Tanyat, kes oli üritanud lahases käega süüa Alaska kuningkrabi. Nii et esimene kord, kui Bruce’i nägin, surusin ma, suu pärani, üht kätt vastu oma rinda, nagu oleks see lahases, kael eriti groteskse nurga all õieli aetud, samal ajal kui kujutletavast krabisõrast liha välja imesin. Hakkasin parajasti jõudma kohani, kus ta kogemata krabi jala oma paremasse ninasõõrmesse torkas, ja mul oli vist ka veidi artišokikastet põsel, kui Bruce minu juurde tuli. Ta oli pikk ja päevitunud, kitsehabeme, tumeblondi patsi ja helepruunide silmadega.

„Hm, vabandust,” küsis ta, „kas sinuga on kõik korras?”

Kergitasin kulme. „Jah.”

„Sa nägid välja veidi...” Ta hääl, mis oli kena, ehkki veidi kõrge, vajus ära.

„Imelik?”

„Ma nägin kunagi pealt, kui üks inimene südamerabanduse sai,” ütles ta mulle. „See algas just nii.”

Selleks ajaks oli mu sõbranna Brianna end kogunud. Ta pühkis silmi ja haaras mehel käest. „Bruce, see on Cannie,” tutvustas ta. „Cannie tegi lihtsalt kedagi järele.”

„Oh,” sõnas Bruce ja jäi seisma, tundes end ilmselgelt tolana.

„Ära muretse,” kostsin ma. „Hea, et sa mind takistasid. Ma olin õel.”

„Oh,” ütles Bruce jälle.

Jätkasin rääkimist. „Näed, ma üritan kenam olla. See on mu uue aasta lubadus.”

„Praegu on veebruar,” märkis ta.

„Ma ei saa algul vedama.”

„Noh,” lausus mees, „vähemalt sa üritad.” Ta naeratas mulle ja kõndis minema.

Veetsin ülejäänud peo, õngitsedes Bruce’i kohta rohkem infot. Ta oli tulnud koos ühe mehega, keda Brianna magistrantuurist tundis. Hea oli see, et tegemist oli magistrandiga, mis tähendas, et ta oli üsna tark, ja ta oli juut nagu minagi. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Seegi sobis. „Ja ta on naljakas,” ütles Brianna enne, kui halbade uudiste kallale asus. Bruce oli kolm aastat või kauemgi tegelnud oma lõputööga ja ta elas New Jersey keskel, mis oli meist rohkem kui tunni aja kaugusel, ta kirjutas ning vabakutselisena õpetas aeg-ajalt üliõpilasi, elatudes töötasudest, väikesest stipendiumist ja lõviosas oma vanemate rahast.

„Geograafiliselt mitteahvatlev,” teatas Brianna.

„Kenad käed,” vastasin mina. „Ilusad hambad.”

„Ta on taimetoitlane,” teatas Brianna.

Krimpsutasin nägu. „Kui kaua?”

„Bakalauruseõppest saati.”

„Hmh. Noh, võib-olla tulen ma sellega toime.”

„Ta on...” Brianna katkestas lause.

„Tingimisi vabaduses?” naljatasin ma. „Valuvaigistite sõltlane?”

„Veidi ebaküps,” lausus Brianna lõpuks.

„Ta on ju mees,” ütlesin ma, kehitades õlgu. „Kas nad mitte kõik seda pole?”

Brianna naeris. „Ja ta on hea mees,” märkis ta. „Räägi temaga. Küll sa näed.”

Jälgisin Bruce’i kogu õhtu ja tajusin ka tema pilke. Aga ta ei öelnud midagi, kuni pidu läbi sai ja ma pettunult kodu poole kõndisin. Sellest oli möödunud omajagu aega, kui keegi mulle viimati meeldima oli hakanud, ning üks pikk, kenade käte ja valgete hammastega magistrant Bruce näis esmapilgul sobivat.

Ent oma selja taga samme kuuldes ei mõelnud ma enam temast. Mõtlesin hoopis seda, mida mõtleb iga linnas elav naine, kes öösel tänavavalgustite vahel kõndides oma selja taga samme kuuleb. Heitsin põgusa pilgu ümbrusele, kobades samal ajal oma võtmehoidja külge kinnitatud pisargaasi järele. Tänavanurgal oli üks tänavavalgusti, mille alla oli auto pargitud. Mõtlesin, et gaasitan jälitajat ajutise teovõimetuseni, siis virutan auto aknad sisse ja loodan, et see paneb signalisatsiooni tööle, ise hakkan samal ajal karjuma ja jooksma.

„Cannie?”

Pöörasin kannapealt ringi. Ja seal ta oligi, mulle tagasihoidlikult naeratades. „Hei,” tervitas ta, naerdes veidi mu ilmse hirmutunde üle. Ta saatis mu koju. Andsin talle oma numbri. Ta helistas mulle järgmisel õhtul ja me rääkisime kolm tundi peaaegu kõigest: ülikoolist, vanematest, tema lõputööst, ajalehtede tulevikust. „Ma tahan sinuga kokku saada,” teatas ta mulle ühel varahommikul, kui ma parajasti mõtlesin, et vestlust jätkates olen ma järgmisel päeval tööl inimvare. „Eks saame siis kokku,” vastasin ma.

„Ei,” ütles Bruce. „Kohe.”

Ning kaks tundi hiljem, väljunud vales, Ben Franklini silla peatuses, oli ta taas mu ukse taga: suurem, kui ma mäletasin, seljas ruuduline särk, käes suvematka järele lõhnav rullikeeratud magamiskott ja näol tagasihoidlik naeratus. Ja nii see läkski.

Ning nüüd, rohkem kui kolm aastat pärast meie esimest suudlust, kolm kuud pärast meie aja mahavõtmise vestlust ja neli tundi pärast seda, kui olin avastanud, et ta on kogu ajakirju lugevale maailmale rääkinud, et olen suuremapoolne naine, vaatas Bruce mulle oma kodu ees parklas silmi kissitades otsa, olles eelnevalt nõustunud minuga seal kohtuma. Ta silmad pilkusid tihti nagu alati, kui ta närvis oli. Ta käed olid asju täis. Nende hulgas oli sinine plastist koeratoidukauss, mida olin tema korteris oma koera Nifkini tarbeks hoidnud. Punases puitraamis oli pilt, millel me koos Blocki saarel kaljutipul seisame. Hõbekõrvarõngas, mis oli mitu kuud tema öökapil lebanud. Kolm sokki, pooltühi Chaneli pudel. Tampoonid. Hambahari. Kolme aasta jagu voodi alla või diivaniprakku kadunud pudipadi. Nähtavasti nägi Bruce meie kokkusaamist kui võimalust tabada kaks kärbest ühe hoobiga – kannatada välja mu raev veeru „Voodis hea” tõttu ja tagastada mu asjad. Ja see mõjus nagu löök rindu, kui vaatasin kõiki oma plikalikke asju Chivasi viski kastis, mille Bruce oli arvatavasti töölt koju minnes alkoholipoest üles korjanud – see oli nagu füüsiline tõend sellest, et meie vahel on tõepoolest kõik läbi.

„Cannie,” lausus ta jahedalt, pilgutades raskelt oma silmi, mis tundus mulle eriti vastik.

„Bruce,” kostsin mina, üritades oma hääle kindlana hoida. „Kuidas su romaan siis edeneb? Kas ma olen ka seal peaosas?”

Mees kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi. „Tuleta mulle meelde,” ütlesin ma, „millal ma andsin sinuga suhtes olles oma nõusoleku, et võid mõne miljoni lugejaga meie koos veedetud ajast detaile avaldada?”

Bruce kehitas õlgu. „Me pole enam suhtes.”

„Me võtsime aja maha,” selgitasin mina.

Bruce muigas üleolevalt. „Ole nüüd, Cannie. Me mõlemad teame, mida see tähendab.”

„Mina mõtlesin oma sõnu tõsiselt,” laususin ma, vaadates talle otsa. „Järelikult olin ma ainus.”

„Mida tahes,” kostis Bruce, üritades kraami mulle sülle pista. „Ma ei tea, miks sa nii vihane oled. Ma ei öelnud midagi halba.” Ta ajas oma selja sirgu. „Tegelikult leidsin ma, et see veerg on päris kena.”

See oli üks vähestest kordadest mu täiskasvanuelu jooksul, kui olin sõnatu.

„Oled sa pilves?” küsisin ma. Bruce’i puhul polnud tegemist retoorilise küsimusega. „Sa nimetasid mind ajakirjas paksuks. Sa tegid minust naljanumbri. Kas sa tõesti ei arva, et tegid midagi valesti?”

„Tunnista seda, Cannie,” ütles mees. „Sa oled paks.” Ta lasi pea norgu. „Aga see ei tähenda, et ma sind ei armastanud.”

Tampoonipakk lendas talle vastu otsaesist ja pudenes siis parklasse laiali.

„Oh, see on küll kena,” märkis Bruce.

„Sa oled täielik kaabakas.” Niisutasin oma huuli, hingeldades tugevasti. Käed värisesid ja ma sihtisin mööda. Pilt lendas üle ta õla ja maandus maas. „Ma ei suuda uskuda, et kaalusin tõsiselt sinuga abiellumist.”

Bruce kehitas õlgu, kummardus ja hakkas tampoone ning purunenud puu- ja klaasikilde kasti tagasi viskama. Meie pildi jättis ta maha vedelema.

„See on kõige õelam tegu, mida keegi mulle kunagi teinud on,” ütlesin ma, klomp kurgus. „Ma tahan, et sa seda teaksid seda.” Ent isegi kui olin selle välja öelnud, teadsin, et see pole tõsi. Suuremas ja ajaloolisemas plaanis oli isa lahkumine kahtlemata veel hullem. Ja see oli üks paljudest asjadest, mida ma oma isa puhul vihkasin – ta oli minult ära võtnud võimaluse öelda teisele mehele, et see on kõige õelam tegu, mis mulle iial tehtud on, ja mõelda seda tõsiselt

Bruce kehitas taas õlgu. „Ma ei pea enam sinu tunnete pärast muretsema. Selle tegid sa mulle selgeks.” Ta tõusis püsti. Ma lootsin, et ta on vihane – võib-olla isegi äge –, kuid selle asemel sain hoopis marru ajava üleolevalt rahuliku kohtlemise osaliseks. „Sina olid ju see, kes seda tahtis, mäletad?”

„Ma tahtsin pausi. Tahtsin aega, et asjade üle järele mõelda. Oleksin pidanud su lihtsalt maha jätma,” ütlesin ma. „Sa oled...” Ja seal ma siis seisin, taas sõnatult, nuputades välja kõige hullemat asja, mida talle öelda, sõna, mis paneks teda tundma kas või osa sellest õudusest, vihast ja häbist, mida mina tundsin. „Sa oled väike,” laususin ma lõpuks, öeldes seda võimalikult vihkavalt, nii et ta mõistaks, et pidasin silmas ta vaimu ja ka kõike muud.

Bruce ei öelnud midagi. Ta isegi ei vaadanud mu poole. Ta pööras end lihtsalt ringi ja kõndis minema.

Samantha polnud auto mootorit välja lülitanud. „On sinuga kõik korras?” küsis ta, kui kasti rinnale surudes kõrvalistmele vajusin. Noogutasin vaikselt. Küllap pidas Samantha mind naeruväärseks. Aga see polnud ka olukord, kus ta oleks saanud minuga samastuda. Ta on 1,77 meetrit pikk, süsimustade juuste, kahvatu naha ja kõrgete põsesarnadega naine, näeb välja nagu noor Anjelica Huston. Ja ta on sale. Ilma pingutamata. Kui ta saaks valida ükskõik millise toidu maailmas, siis võtaks ta arvatavasti täiuslikult värske virsiku ja täisterakuivikud. Kui ta poleks mu parim sõbranna, siis ma vihkaksin teda, ja ehkki ta on mu parim sõbranna, on mul mõnikord raske mitte kade olla, nähes inimest, kes võib toidu võtta või ka võtmata jätta, samal ajal kui mina ikka enamasti võtan ja siis veel ka tema toidu endale kahman, kui ta rohkem süüa ei taha. Ainus mure, mis Samanthat seoses ta näo ja kehaga vaevas, oli meeste liigne tähelepanu. Ta ei võinud aimata, mis tunne on minu kehas olla.

Samantha heitis mulle põgusa pilgu. „Nii et, hm, teie vahel on vist kõik läbi?”

„Hästi arvatud,” vastasin ma tuimalt. Mu suu kuivas, nahk, reisijapoolsel aknal peegelduv nahk nägi välja kahvatu ja vahajas. Jõllitasin pappkasti, oma kõrvarõngaid, raamatuid ja MAC-i huulepulka, mille arvasin igaveseks kadunud olevat.

„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Samantha hellalt.

„Kõik on korras.”

„Kas tahad ühe joogi teha? Õhtust süüa? Kas tahad kinno minna?”

Haarasin kastist tugevamini kinni ja sulgesin silmad, nii et ei peaks nägema seda, kus oleme, ega jälgima teed, mida mööda ma varem Bruce’i juurde sõitsin. „Ma arvan, et tahan lihtsalt koju minna.”

Kui koju jõudsin, plinkis mu telefoni automaatvastaja. Ma ei teinud sellest väljagi. Võtsin tööriided seljast, panin asemele tunked ja T-särgi ning paterdasin paljajalu kööki. Võtsin külmikust kanistritäie külmutatud Minute Maid limonaadi. Sahvri ülemiselt riiulilt sain pooleliitrise tekiilapudeli. Kallasin mõlemad kaussi, haarasin lusika, hingasin sügavalt sisse, võtsin ühe suure lonksu ning läksin siis oma sinisele teksariidest diivanile ja sundisin end lugema.

„Suure naise armastamine”

Bruce Guberman

Ma ei unusta kunagi päeva, mil avastasin, et mu tüdruksõber kaalub minust rohkem.

Ta oli parajasti väljas jalgrattaga sõitmas ning mina olin kodus, vaatasin jalgpalli ja lappasin diivanilaual olevaid ajakirju, kui leidsin ta kaalujälgimise vihiku – peopesasuuruse voldiku, millel olid märkmed selle kohta, mida ja millal ta oli söönud ning mida kavatses järgmisena süüa, samuti olid seal andmed, kas ta oli ikka päeva jooksul kaheksa klaasitäit vett ära joonud. Voldikul oli tema nimi. Tema isikukood. Ja kaalunumber, mille avaldamiseks ma liiga härrasmehelik olen. Kuid olgu öeldud, et see number jahmatas mind.

Ma ju teadsin, et C. on suur naine. Kahtlemata palju suurem kui ükski neist telekas näidatud naistest, kes trikoos ringi kappasid või siis läbi komöödia- ja haiglaseriaalide tuhisesid. Suurem kui ükski naine, kellega varem käinud olin.

„Mida?” mõtlesin ma mornilt. „Neist mõlemast?”

Ma polnud end kunagi pidanud tüsedate naiste austajaks. Aga C-ga kohtudes armusin ma tema nutikusse, naeru ja särasilmadesse. Tema keha, leidsin ma, oli midagi sellist, millega võisin elama õppida.

Tal olid sama laiad õlad nagu mul, tema käedki olid peaaegu sama suured ning ta rindadest kõhuni ja puusadest lopsakate reiteni olid kõik puha kaunid kurvid, mis soojalt tervitasid. Tema embus oli kui pelgupaik. Mul oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud.

Kuid temaga väljas käimine polnud pooltki nii mõnus. Võib-olla oli asi selles, et olin nii läbi imbunud ühiskonna ootustest, selle dikteerimisest, mida mehed peaksid tahtma ja kuidas naised välja nägema. Ent kõige tõenäolisemalt oli asi siiski temas. C. oli pühendunud kehakaalu langetamisele. Oma 1,8-meetrise pikkusega ning Ameerika jalgpalli kaitsemängija kehaehituse ja -kaaluga võinuks ta vabalt profiliiga meeskonna nimekirjas olla, mis tähendas, et C. ei saanud end nähtamatuks teha.

Kuid ma tean, et kui oleks olnud võimalik kõik need lotakad, lohvakad ja vormitud mustad kampsunid oma füüsilisest maailmast kustutada, oleks ta seda jalamaid teinud. Talle ei meeldinud enda juures asjad, mida mina armastasin, alustades ta suurusest, laiusest ja kurvikast, lopsakast kehast.

Ehkki ütlesin talle tihti, et ta on ilus, tean ma, et ta ei uskunud mind. Ehkki väitsin palju kordi, et ta kaalul pole mingit tähtsust, teadsin ma, et tema jaoks on. Mina olin lihtsalt üks hääleke, kuid maailma hääl kõlas valjemini. Tema häbitunne oli käegakatsutav, see kõndis meie järel tänaval, kükitas meie vahel kinosaalis, kerratõmbunult ja ootel, et keegi ütleks sõna, mis oli tema arvates maailma kõige ropum: paks.

Ja ma tean, et see polnud paranoia. Ikka ja jälle kuulete, et paksuse suhtes võib olla eelarvamuslik, et paksud on meie poliitkorrektses maailmas ainsad sihtmärgid, kelle arvustamist ei pea kartma. Mine kohtama ühe suure naisega ja sa näed, kui tõsi see on. Sa näed, kuidas teised inimesed vaatavad teda ja ka sind, et sa koos temaga oled. Sa üritad talle valentinipäevaks pesu osta ja taipad, et selle suurused lõpevad poes seal, kust tema oma alles algab. Iga kord välja sööma minnes näed, kuidas ta piinleb, otsides tasakaalu selle vahel, mida ta tahaks ja mida lubab endal süüa ning mida ta lubab endal süüa ja mida sööb teiste ees.

Ja mida lubab endal öelda.

Mäletan, et kui Monica Lewinsky lugu ilmsiks tuli ja C., kes on ajakirjanik, kirjutas kirgliku kõne Valge Maja praktikandi kaitseks, keda olevat reetnud Washingtonis Linda Tripp ning mis veelgi hullem, Beverly Hillsis sõbrad, kes müüsid usinalt oma keskkooliaegseid mälestusi Monicast ajakirjadele Inside Edition ja People. Kui tema artikkel avaldati, sai C. palju vihaseid kirju, nende hulgas oli kiri mehelt, kes alustas nii: „Sinu artikli põhjal võin öelda, et oled ülekaaluline ja keegi ei armasta sind.” Ning just see kiri ja need sõnad häirisid teda kõige rohkem. Jäi mulje, et kuna „ülekaaluline” tõele vastas, pidi seda olema ka „keegi ei armasta sind”. Nagu oleks Lewinsky moodi olemine halvem kui olla reetur või lihtsalt loll. Nagu paks olla oleks kuritegu.

Suure naise armastamine on tänapäeval üks paras julgustükk ja võib-olla koguni mõttetus. Sest C-d armastades teadsin ma, et armastan inimest, kes ei pea end mitte kellegi armastuse vääriliseks.

Ja nüüd, kui see on läbi, ei tea ma, kelle peale vihane ja kelle pärast kurb olla. Maailma peale, mis pani teda oma keha – ei, iseenda – ihaldusväärsuses kahtlema. C. peale, sest ta polnud piisavalt tugev, et üle olla sellest, mida maailm talle rääkis. Või enda peale, sest ma ei armastanud C-d piisavalt, et teda endasse uskuma panna.

Töinasin terve „Kuulsuste pulmapidude” saate aja, kössitades diivani ees põrandal, pisarad mööda põski alla veeremas ja särk läbimärjaks imbumas, samal ajal kui üks paberkõhn supermodell teise järel oma jah-sõna ütlesid. Nutsin Bruce’i pärast, kes oli mind mõistnud palju rohkem, kui olin arvanud, ja võib-olla ka armastanud rohkem, kui olin seda väärinud. Ta oleks võinud olla kõik, mida olin tahtnud ja lootnud. Ta oleks võinud olla mu abikaasa. Ja mina olin sellest loobunud.

Ja ma olin ta igaveseks kaotanud. Tema ja ta pere, mis oli üks nendest asjadest, mis mulle Bruce’i puhul kõige rohkem oli meeldinud. Tema vanemad olid nagu June ja Ward, kui nood oleksid olnud juudid ja üheksakümnendatel New Jerseys elanud. Tema isa, kelle põsed olid alati habetunud ja silmad lahked nagu Bruce’il, oli nahaarst. Perekond tähendas tema jaoks kõike. Ma ei tea, kuidas seda teisiti öelda või kirjeldada, kui väga see mind hämmastas. Arvestades minu kogemusi oma isaga, oli Bernard Guberman minu silmis nagu Marsi tulnukas. Talle päriselt meeldib oma laps! Ma olin hämmeldunud. Ta tõesti tahab temaga koos olla! Ta mäletab seiku Bruce’i elust! Näis, et ka mina meeldisin Bernardile, ehkki sellel võis olla rohkem pistmist sellega, et a) ma olin juut, seega võimalik abikaasakandidaat; b) tulusa tööga, seega polnud ma mingi lihtlabane kullakaevaja; ning c) ma tegin ta poja õnnelikuks. Ent polnud tähtis, miks ta minu vastu nii kena oli. Ma lihtsalt nautisin ta lahkust, millal tahes see võimalik oli.

Bruce’i ema Audrey aga mõjus veidi hirmutavalt; tal olid küüned, mis olid lakitud toonis, millest võis lugeda järgmise kuu Vogue’ist, täiuslikult soengusse seatud juuksed ning klaasmaja, mille põrandaid katsid valged vaibad ja kus oli seitse piinlikult puhast vannituba. Alati maitsekas Audrey, ütlesin ma tema kohta oma sõpradele. Ent kui tema maniküürist mööda vaadata, oli ka Audrey tore. Ta oli ametilt õpetaja, kuid meie kohtumise ajaks juba ammu palgatööl käimise lõpetanud ning täisajaga kodule pühendunud abikaasa, ema ja vabatahtlik Vanemate-Õpetajate Ühingus, Skaudi Hundude vanem ja Hadassah’ president, see, kelle peale võis alati loota, kui oli vaja organiseerida sünagoogi iga-aastast toidulaata või sõsarkonna talveballi.

Selliste vanemate miinuseks pidasin ma omal ajal seda, et see tapab lapse ambitsioonikuse. Oma lahutatud vanemate ja ülikoolilaenu tõttu nägin ma alati vaeva, et karjääriredelil pulga võrra kõrgemale tõusta, uus töö ja järgmine ülesanne saada, rohkem raha ja tunnustust teenida ning endale nime teha, nii palju kui see teiste inimeste lugusid kajastades üldse võimalik oli. Alustasin nullist väikeses ajalehes, kirjutasin uudislugusid autoõnnetustest ja kanalisatsioonifirma juhatuse koosolekutest, ning soovisin meeleheitlikult saada suuremasse väljaandesse ja kui see juhtus, siis ei möödunud kaht nädalatki, kui hakkasin planeerima, kuidas sealt edasi liikuda.

Bruce rahuldus ülikoolist läbi libisemisega, tegi tööotsi õpetaja ja vabakutselise kirjanikuna, teenides umbes poole minu palgast, ning lasi vanematel kinni maksta oma autokindlustuse (ja ka auto), toetada end üüri maksmisel ning anda endale iga kord, kui ta nendega kohtus, sada dollarit, millele lisandusid veel hämmastavalt helded tšekid sünnipäevadel, hanukal¹ ja mõnikord lihtsalt ka niisama. „Võta aeg maha,” oli Bruce mulle öelnud, kui laupäeva hommikuti varakult voodist välja lipsasin, et kirjutada valmis mõni lühilugu, minna tööle või saata New Yorgi ajakirjatoimetustesse päringuid. „Sa pead elu rohkem nautima, Cannie.”

Mõnikord tundus mulle, et Bruce’ile meeldib end kujutleda ühe Springsteeni esimese laulu peategelasena – vihase ja kirgliku üheksateistaastase romantikuna, kes mässab maailma ja eriti oma isa vastu, otsides tüdrukut, kes ta päästaks. Häda oli aga selles, et Bruce’i vanemad polnud andnud talle põhjust, mille vastu mässata – polnud nüristavat tehasetööd, karmi ja eelarvamuslikku isa ega ammugi mitte vaesust. Peale selle kestis Springsteeni laul ühes refrääni ja kõrvulukustava kitarrisoologa ainult kolm minutit ega arvestanud mustade nõude, pesemata riiete ja segamini voodiga, tuhande väikese hoolivust ja heatahtlikkust näitava teoga, mida suhte säilitamine nõudis. Minu Bruce aga eelistas purjetada läbi elu, mõtiskledes pühapäevase ajalehe kohal, suitsetades kvaliteetset kanepit, unistades suurematest lehtedest ja parematest ülesannetest, ilma et oleks nende saamiseks midagi teinud. Meie suhte alguses saatis ta Examinerile mõned väljavõtted oma töödest ja sai vastuseks napi „proovige viie aasta pärast uuesti”. Ta pistis vastuse kingakarpi ja me ei rääkinud sellest enam kunagi.

Kuid ta oli õnnelik. „Pea tühi, ma ei hooli,” laulis ta mulle, tsiteerides Grateful Deadi, ja mina sundisin end naeratama, mõeldes, et minu pea polnud kunagi mõtetest tühi ja kui see peakski kunagi juhtuma, siis läheks see mulle kindlasti korda.

Ja mida oli kogu see rabelemine mulle toonud, mõtisklesin ma, rüübates kausist alkoholisegu. Mis tähtsust sel nüüd oli. Ta ei armastanud mind enam.

Ärkasin südaööl, ilastades oma diivanile. Mu pea kõmises. Siis sain aru, et koputati hoopis uksele.

„Cannie?”

Ajasin end istuli, võttes hetke, et aru saada, kus mu käed ja jalad on.

„Cannie, tee kohe uks lahti! Ma olen sinu pärast mures.”

Mu ema. Issand, ei.

„Cannie!”

Tõmbasin end diivanil kerra, meenutades, et ema oli mulle hommikul, umbes miljon aastat tagasi helistanud ning öelnud, et tuleb Gay Bingo õhtuks linna ja et nad astuvad Tanyaga läbi, kui üritus lõppenud on. Tõusin püsti, lülitasin halogeenlambi võimalikult vaikselt välja, mis tegelikult polnud üldse nii vaikselt, sest mul õnnestus lamp ümber ajada. Nifkin ulgus ja niheles tugitoolil, vahtides mulle noomivalt otsa. Ema hakkas uuesti koputama.

„Cannie!”

„Mine ära!” hüüdsin ma vaikselt. „Ma olen... alasti.”

„Ei ole sa midagi! Sa kannad oma tunkesid ning jood tekiilat ja vaatad „Helisevat muusikat”.”

Kõik oli tõsi. Mida on mul öelda? Mulle meeldivad muusikalid. Eriti meeldib mulle „Helisev muusika”, kõige rohkem see koht, kus Maria võtab von Trappi emata jäänud lapsed äikesetormi ajal oma voodisse ja laulab neile laulu „Minu lemmikud”. See nägi välja nii mõnus ja turvaline, nagu minu perekond kunagi ammu lühikest aega oli olnud.

Kuulsin ukse tagant summutatud arutelu – oma ema häält ja siis veel teist, madalamat, umbes nagu läbi kruusa filtreeritud Marlboro sigaret. Tanya. See, kes lahases käega krabijalga oli söönud.

„Cannie, tee uks lahti!”

Ajasin end vaevaliselt istuli ja loivasin vannituppa, kus panin tule põlema ning vaatasin ennast, hinnates oma olukorda ja välimust. Pisaratest määrdunud nägu, olemas. Helepruunid vasekarva triipudega juuksed, mis lõigatud bob-soengusse ja lükatud kõrva taha, samuti olemas. Ei mingit jumestust. Lõualotihakatis, noh, tegelikult siiski päris lõualott. Täidlased põsed, ümarad ja längus õlad, DD-suuruses rinnad, töntsakad sõrmed, jämedad puusad, suur tagumik, võdiseva pekikihi all korralikult lihaselised reied. Mu silmad tundusid eriliselt väikesed, nagu üritaksid end näkku ära peita, ja neis oli midagi himurat, näljast ja meeleheitlikku. Need olid Martha viinamarjaistanduse Menemsha sadama ookeani värvi, ilusad viinamarjarohelised. Minu kõige ilusam osa, mõtlesin ma kurvalt. Ilusad rohelised silmad ja hapu, vildakas naeratus. „Nii kaunis nägu,” oli mu vanaema mul lõuast kinni võttes öelnud, siis pead raputanud ja ülejäänu ütlemata jätnud.

Ja siin ma nüüd olin. Kahekümne kaheksa aastane, kolmekümnes juubel silmapiiril terendamas. Purjus. Paks. Üksi. Armastuseta. Ja mis kõige hullem, ma esindasin klišeed, olin Ally McBeal ja Bridget Jones ühes isikus, kaaludes arvatavasti sama palju kui nemad kahekesi kokku, ja mu ukse taga prõmmisid kaks lesbit. Leidsin, et kõige parem oleks end kappi peita ja surnut teeselda.

„Mul on võti,” ähvardas ema.

Rabasin tekiilakausi Nifkinilt ära. „Oota!” hüüdsin ma. Tõstsin lambi püsti ja paotasin ust. Ema ja Tanya vaatasid mulle otsa, mõlemal L.L. Beani kapuutsiga dressipluusid seljas ja murelik näoilme ees.

„Kuulge,” ütlesin ma. „Minuga on kõik korras. Olen lihtsalt unine, nii et lähen magama. Räägime sellest homme.”

„Kuule, me nägime seda Moxie artiklit,” lausus ema. „Lucy tõi selle meile lugeda.”

Tänan sind, Lucy, mõtlesin mina. „Minuga on kõik korras,” ütlesin uuesti. „Korras, korras, korras, korras.”

Ema, kes hoidis käes bingo tindipliiatsit, näis selles kahtlevat. Tanya nägi välja nagu alati, et tahaks suitsu, jooki ja seda, et mina ja mu õde-vend poleks kunagi sündinud, nii et ta võiks mu ema üleni endale saada ning koos temaga Northamptoni kogukonda kolida.

„Kas helistad mulle homme?” küsis ema.

„Helistan,” vastasin mina ja panin ukse kinni.

Mu voodi tundus nagu oaas keset kõrbe, liivariba tormisel merel. Sööstsin selle poole ja viskusin pikali, käed-jalad laiali, nagu XL-suuruses meritähel, kes on voodikattele naelutatud. Armastasin oma voodit – ilusat helesinist suletäidisega voodikatet, pastellroosasid linu ja eredavärvilist padjakuhja – seal oli lillat, oranži, helekollast ja kreemikat värvi patju. Armastasin Laura Ashley voodirüüse ja punast villatekki, mis oli mul plikapõlvest saati olnud. Voodi, mõtlesin ma, on ainus, mis mulle jäänud on, samal ajal ühines minuga Nifkin ja ma vaatasin lakke, mis ähvardavalt keerles.

Soovisin, et ma poleks Bruce’ile kunagi aja mahavõtmisest rääkinud. Et ma poleks temaga kunagi kohtunud. Et oleksin tol ööl edasi jooksnud ja mitte selja taha vaadanud.

Soovisin, et ma poleks ajakirjanik. Tahtsin, et minu tööks oleks muffinite küpsetamine pagariäris, kus mul tuleks ainult mune lahti lüüa, jahu mõõta ja vahetusraha otsida, keegi ei kiusaks mind ja minu paks keha oleks lausa ootuspärane. Iga rasvavoldike ja tselluliidimügarake oleks kui tõend mu küpsetiste imetabasuse kohta.

Soovisin, et oleksin võinud kohad vahetada tüübiga, kes hoidis käes võileivakandikut kirjaga „Värske suši” ja kõndis lõunaajal mööda Pine’i tänavat, jagades World of Wasabi sušikuponge. Tahtsin, et oleksin tundmatu ja nähtamatu. Võib-olla koguni surnud.

Kujutlesin end vannis lebamas, peeglile kirjakest kleepimas ja žiletiga randmeid lõikumas. Siis kujutasin ette, kuidas vinguv ja segaduses Nifkin vanniserva kraabib ega mõista, miks ma ei tõuse. Ja ma kujutlesin oma ema, kes peab mu asju sorteerima ning leiab mu ülemisest kummutisahtlist üsna kapsaks loetud Best of Penthouse Lettersi erootikaajakirja ja roosad karvased käerauad, mille Bruce mulle valentinipäevaks oli kinkinud. Lõpuks aga kujutlesin, kuidas meedikud üritavad mu surnud ja märga keha kolmest trepist alla toimetada. „On vast suur,” kujutlesin ma üht neist ütlemas.

Olgu. Enesetapp jääb ära, mõtlesin ma, pöörates end voodikattel ja kohendades oranži patja oma pea all. Ahvatlevad pagariäri- ja võileivakandikustsenaariumid pidid ilmselt samuti ära jääma. Ma lihtsalt ei suutnud seda vilistlaste ajakirjas ette kujutada. Princetoni ülikooli lõpetanud, kes aja maha võtsid, rajasid küll pagariärisid, kuid tegid neist edukad äriketid, mis said kuulsaks ja teenisid miljoneid. Ja sellised pagariärid olid vaid ajatäiteks, millega tegeleti laste kasvatamise kõrvalt, ning need lapsed olid siis vilistlaste ajakirjas, kõikidel seljas musta ja oranži värvi riided, väikestel varaküpsetel rindadel kiri „2012. aasta lend!”.

Surusin oma näo kõvasti vastu patja ja soovisin taas plikatirts olla. Lebada oma lapsepõlvekodu voodis pruuni ja punase India-pärase mustriga teki all, lugeda raamatut, ehkki oleksin pidanud juba magama, kuulda ust avanemas ja oma isa tuppa kõndimas, tajuda teda oma voodi ees seismas ning uhkust ja armastust tundmas, nagu oleksid need midagi käegakatsutavat, umbes nagu soe vesi. Tahtsin, et ta paneks oma käe mu pea peale nagu toona ja kuulda ta naerust häält ütlemas: „Ikka veel loed, Cannie?” Tahtsin olla väike ja armastatud. Ja sale. Just seda ma tahtsingi.

Pöörasin end, kobasin öökapipealset ning haarasin sealt pastaka ja paberi. Võta kaalust alla, kirjutasin ma sinna. Leia endale uus kallim, lisasin sellele. Müü maha stsenaarium. Osta suur maja koos tarastatud aiaga. Leia emale vastuvõetavam tüdruksõber. Kusagil „stiilse soengu” ja „Bruce’i kahetsema panemise” vahel jäin ma lõpuks magama.

Voodis hea. Haa! Oli tal vast jultumust kirjutada alla veerule, mis rääkis seksioskustest, arvestades seda, kui väheste naistega ta oli koos olnud ja kui vähe ta enne minuga kohtumist oli teadnud.

Mina olin enne Bruce’iga käima hakkamist maganud nelja mehega – kolm neist olid mu pikaaegsed kallimad ja üks ülikooli alguse aegne viga, peale selle olin ma veel niisama hullanud kuue mehega. Võisin ju olla suur tüdruk, kuid olin kolmeteistkümnendast eluaastast saati lugenud Cosmopolitani ja teadsin, kuidas ühe või teise asja puhul toimida. Vähemalt polnud ma kunagi kaebusi kuulnud.

Seega olin ma kogenud. Ja Bruce... ei olnud seda. Ta oli keskkoolis paar korda rängalt korvi saanud, sest tal oli siis väga halvas seisukorras nahk ning ta ei teadnud veel, et kanepi ja juuksepatsi abil võib ta teatud tüdrukuid ligi meelitada.

Kui ta tol õhtul oma magamiskoti ja ruudulise särgiga mu ukse taha oli tulnud, polnud ta küll süütu, ent ei olnud ka kunagi tõelises suhtes olnud ega kedagi armastanud. Niisiis otsis ta oma veetlevat leedit ja mina, ehkki mul poleks midagi olnud härra Õige leidmise vastu, otsisin enamasti... noh, ütleme nii, et tähelepanu. Tegelikult küll seksi.

Alustasime diivanil, istudes kõrvuti. Sirutasin oma käe tema käe järele. See oli jääkülm ja niiske. Ja kui ma oma käe ümber ta õla panin ning teda oma reiega riivasin, tundsin, kuidas ta väriseb. See liigutas mind. Tahtsin olla ta vastu õrn ja hell. Võtsin ta mõlemad käed oma pihku ja tõmbasin ta diivanilt püsti. „Lähme magama,” laususin ma.

Kõndisime käest kinni hoides mu magamistuppa ja ta heitis lahtikäivale madratsile pikali, silmad pimeduses helkimas, meenutades veidi hambaarstitoolil istuvat patsienti. Toetusin küünarnukile ja lasin oma juustel õrnalt ta põsele langeda. Kui teda kaelale suudlesin, ahmis ta õhku, nagu oleksin teda kõrvetanud, ja kui ma oma käe ta särgi alla lükkasin, silitades hellalt ta rinnakarvu, õhkas ta maailma kõige õrnemal häälel: „Oh, Cannie!”

Kuid tema suudlused olid jubedad ja ilased, jäiga keele ja huultega, mis jättis mulje, nagu oleksid need minu suuga kohtudes kuidagi kahanenud, nii et mul jäi valida vaid ta hammaste ja vuntside vahel. Ta käed olid kanged ja kohmakad. „Leba vaikselt,” sosistasin ma.

„Anna andeks,” sosistas ta mulle õnnetult. „Ma teen kõike valesti, eks?”

„Tsst,” ütlesin ma, huuled taas ta õrnal kaelal, seal, kus habe lõppes. Libistasin ühe käe mööda ta rinda allapoole, riivates kergelt ta kubet. Ei midagi. Surusin oma rinnad vastu teda, suudlesin ta laupa, silmalauge, ninaotsa ja üritasin uuesti. Endiselt ei midagi. Väga huvitav. Otsustasin talle näidata üht trikki, õpetada teda, kuidas mind õnnelikuks teha, olenemata sellest, kas tal läheb kõvaks või mitte. See mõjus mulle väga, näha üle 1,80 meetri pikkust patsiga meest näoga, nagu võiksin ma ta elektrilöögiga surmata, selle asemel et... Põimisin oma jalad ümber ta reie, võtsin ta käe ja libistasin selle oma püksikutesse. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas, tajudes, kui märg ma olen. Panin ta sõrmed sinna, kus neid tunda soovisin, surusin ta käele ja juhendasin, mida teha, siis liigutasin end tema vastas, lubasin tal tunda mu higistamist, hingeldamist ja oigamist, kui orgasmi sain. Ja ma surusin oma näo uuesti vastu ta kaela, liigutades ta kõrva juures oma huuli. „Aitäh,” sosistasin ma. Tundsin soolast maitset. Oli see higi? Või ehk pisarad? Oli pime ja ma ei hakanud lähemalt uurima.

Jäime nii magama: mina T-särgis ja aluspükstes, emmates teda; tema pooleldi lahtinööbitud särgis, aluspesus, dressipükstes ja sokkides. Ja kui valgus läbi mu akna piilus ning me oma silmad avasime ja teineteisele otsa vaatasime, oli tunne, nagu oleksime teineteist tundnud kauem kui see üks öö. Nagu poleks me teineteisele kunagi võõrad olnud. „Tere hommikust,” sosistasin ma.

„Sa oled ilus,” ütles tema.

Leidsin, et võin selle kuulmisega ära harjuda. Bruce aga leidis, et on armunud. Veetsime järgmised kolm aastat koos ja saime teineteise kohta uusi asju teada. Lõpuks rääkis ta mulle kogu loo oma piiratud kogemustest, sellest, kuidas ta oli alati olnud kas väga purjus või pilves ning häbelik, kuidas talle esimestel ülikooliaastatel korvi anti ja ta oli otsustanud siis lihtsalt kannatlik olla. „Ma teadsin, et ühel päeval kohtun ma õige tüdrukuga,” lausus ta mulle naeratades ja tõmbas mind endale lähemale. Me panime selle toimima – asjad, mis meeldisid talle, mis meeldisid mulle ja mis meeldisid meile mõlemale. Mõned neist olid lihtsad. Mõned aga oleksid tundunud piisavalt pöörased, et panna isegi Moxie regulaarselt ilmuvate uute „särisevate seksisaladuste” lugejaid kulme kergitama.

Ent asi, mis mulle pinda käis, mis mind näris, samal ajal kui ma higise ja tekiila joomisest kuiva suuga vähkresin, oli veeru pealkiri. „Voodis hea”. See oli vale. Ta polnud mingi seksiteadlane, linade vahel tegutsev imemees... vaid meie olime kunagi teineteist armastanud. Me olime koos voodis head olnud.

1 Juudi püha, mis kestab kaheksa päeva vahemikus novembri lõpp kuni detsembri lõpp. Toim