Читать книгу Voodis hea - Jennifer Weiner - Страница 8

Ärkasin laupäeva hommikul telefonihelina peale. Kolm kutset, seejärel vaikus. Kümnesekundine paus, seejärel veel kolm kutset, millele järgnes jälle vaikus. Mu emale ei meeldinud automaatvastajad, seega, kui ta teadis või arvas, et ma olen kodus, jätkas ta helistamist, kuni ma kõnele vastasin. Vastupanu oli mõttetu.

„See on nii tüütu,” ütlesin ma talle tervituse asemel.

„Siin sinu emme,” kostis ema.

„Milline üllatus! Kas sa saaksid mulle hiljem tagasi helistada? Palun? Aeg on üsna varajane. Ma olen väga väsinud.”

„Ah, jäta see vingumine,” lausus ema reipalt. „Sul on lihtsalt pohmakas. Tule mulle tunni aja pärast järele. Me läheme Reading Terminali kokandusüritusele.”

„Ei,” vastasin ma. „Kindlasti mitte.” Neid sõnu öeldes teadsin juba, et võin vaielda, kaevelda ja seitsmeteistkümne erineva vabandusega välja tulla, kuid lõpuks kössitan ikkagi Reading Terminalis, samal ajal kui mu ema valjuhäälselt ning detailselt vaese koka menüüvalikut ja söögivalmistamisoskusi kritiseerib.

„Joo vett. Võta aspiriini,” käskis ta. „Tunni aja pärast näeme.”

„Ema, palun...”

„Ma oletan, et lugesid Bruce’i artiklit,” ütles ta. Mu ema ei oska eriti sujuvalt teemat vahetada.

„Jah,” vastasin ma, teades küsimatagi, et tema samuti. Mu õde Lucy, üks esimesi Moxie tellijaid ja üldse kõikide naisteajakirjade agaraid lugejaid, lasi oma ajakirja endiselt meie koju saata. Pärast eelmisel õhtul aset leidnud tulutut uksele prõmmimist võisin vaid oletada, et Lucy oli artiklist emale rääkinud... või siis oli seda teinud Bruce. Mõte sellisest vestlusest, nagu „ma helistan, et rääkida sel kuul avaldatud artiklist, ja usun, et Cannie on seetõttu üsna endast väljas”, tekitas minus tahtmise end voodi alla peita. Kui ma vaid oleksin sinna mahtunud. Ma ei tahtnud ringi käia maailmas, mille ajakirjariiulitel ja postkastides on Moxie ajakirjad. Tundsin, kuidas häbitunne mind kõrvetab, nagu oleksin käes hoidnud suurt tulipunast C-tähte, nagu kõik, kes mind näevad, teaksid, et olen tüdruk sellest „Voodis hea” artiklist, et olen paks ja mind jättis maha mingi tüüp, kes oli üritanud mind mõista ja armastada.

„Noh, ma tean, et oled endast väljas...”

„Ma ei ole endast väljas!” nähvasin ma. „Minuga on kõik hästi.”

„Oh,” ütles ema. Nähtavasti polnud see vastus, mida ta oli oodanud. „Minu arvates oli see Bruce’ist veidi madal.”

„Ta ongi üks madal tüüp,” nentisin ma.

„Ta polnud madal tüüp. Sellepärast see nii üllatav ongi.”

Vajusin oma patjadele. Pea valutas. „Kas me hakkame nüüd tema madaluse üle vaidlema?”

„Võib-olla hiljem,” vastas ema. „Varsti näeme.”

Kohas, kus üles kasvasin, on kaht tüüpi kodusid – sellised, kus vanemad jäid kokku, ja sellised, kus ei jäänud.

Pealtnäha olid need majad kõik ühesugused – suured, avarad, nelja või viie magamistoaga koloniaalstiilis ehitised kõnniteedeta tänavatel, igaühel umbes aakrisuurune maalapp. Suurem osa neist on värvitud konservatiivses toonis, kontrastiks aknaluugid ja -ääred, näiteks kivihall maja siniste aknaluukidega või helebeež maja punase uksega. Suuremal osal neist on pikad kruusast sissesõiduteed ning paljudel on tagahoovis bassein.

Ent vaata neid lähemalt – või veelgi parem, jää mõneks ajaks sinna – ning sa hakkad märkama erinevusi.

Lahutatud majapidamised on need, kus muruhooldajad enam ei käi ja lumesahk pärast tormist ööd lihtsalt mööda sõidab. Vaata ja sa näed mossis olemisega teismelisi või mõnikord ka majaperenaist ennast lehti riisumas, muru niitmas, maad kaevamas ja hekki pügamas. Need on majad, kus ema Camry, Accord või minibuss ei vahetu igal aastal, vaid jääb üha vanemaks, ja pere teine auto, kui selline üldse olemas on, kujutab endast mingit Examineris avaldatud kuulutuse kaudu ostetud kasutatud autorisu, harva ilma lisadeta uut Honda Civicut või, kui lastel väga veab, siis isa keskeakriisi tõttu soetatud vana sportautot.

Pole uhket aeda ega suviseid basseinipidusid, ehitusmehed ei tekita hommikul kell seitse lärmi, et majja uut kabinetti või suurt magamistuba ehitada. Värvimistööd kestavad kahe või kolme asemel neli või viis aastat ning värv on tööde lõppemise ajaks maha kooruma hakanud.

Ent kõige rohkem võib seda öelda laupäeva hommikute järgi, kui algab isade paraad, nagu ma oma sõpradega tavatsesin öelda. Igal teisel laupäeval umbes kella kümne või üheteistkümne paiku täituvad meie ja naabruskonna tänavate sissesõiduteed autodega, mis kuuluvad isadele, kes kunagi nendes nelja või viie magamistoaga majades elasid. Nad väljuvad ükshaaval autodest, kõmbivad mööda kõnniteed ukseni ja helistavad kella majades, kus nad kunagi magasid, ning võtavad siis lapsed nädalavahetuseks enda juurde. Sellised päevad olid mu sõprade sõnul täis igasuguseid kulukaid tegevusi – osturetki, külaskäike kaubamajadesse, loomaaeda ja tsirkusse, väljas lõunatamisi ja õhtustamisi, millele eelnes ja järgnes kinos filmi vaatamine. Aja möödasaatmiseks tehti kõike, et täita neid vaikuseminuteid laste ja ka vanemate vahel, kellel oli järsku teineteisele väga vähe öelda, olles juba suusoojaks öeldud viisakusi vahetanud (neil südamlikel kordadel, kui üksteist milleski ei süüdistatud) või siis tatti pritsinud (tülide käigus, mil vanemad klatšihmuliste inimeste ning lõpuks ka laste ees teineteise puudujääke ja truudusetust lahkasid).

Kõik mu sõbrad teadsid, kuidas asjad käivad. Minu vend, õde ja mina tegime selle samuti paar korda läbi, kui vanemad äsja lahku olid läinud, enne kui isa teatas, et soovib olla pigem nagu onu ja et meie nädalalõpukohtumised ei klapi tema nägemusega asjast. Laupäeva ööd möödusid lahtikäival voodil tema teises linna otsas asuvas korteris, mis oli üks väike ja tolmune uberik täis hinnalist stereosüsteemi ja viimase peal telereid ning kus oli alguses liiga palju pilte lastest, lõpuks aga mitte ühtegi. Isa juures olles kössitasime meie Lucyga õhukese madratsiga lahtikäival diivanil, tundes kogu öö metallraami torkimist, samal ajal kui Josh magas meie kõrval põrandal magamiskotis. Söömas käisime ainult restoranides. Vaid vähesed äsja vallaliseks jäänud isadest oskasid süüa teha või soovisid seda õppida. Suurem osa neist, nagu selgus, ootas lihtsalt asendusnaist või -kallimat, kes nende külmikud täidaks ja igal õhtul söögi valmistaks.

Ning pühapäeva hommikuti, kui oli aeg kirikusse või heebrea kooli minna, algas sama paraad uuesti, ainult et teistpidi: autod peatusid, lastes välja lapsed, kes mööda sissesõiduteed kodu poole kiirustasid, üritades mitte joosta ega näida liiga kergendust tundvad, ning isad omakorda üritasid mitte liiga kiiresti minema kihutada ja meeles pidada, et see pidi olema meeldiv ajaviide, mitte kohustus. Nad jätkasid tulekuid kaks, kolm, neli aastat. Siis aga kadusid – enamasti abiellusid uuesti või kolisid minema.

Tegelikult polnudki see nii halb, vähemalt mitte kolmanda maailma või vaeste apalatšidega võrreldes. Polnud ju füüsilist valu ega tõelist nälga. Isegi elatustaseme langedes oli elu Philadelphia äärelinnades palju parem kui suuremas osas maailmas või meie riigis. Isegi kui meie autod olid vanemad, puhkustel priisati vähem ning basseinid polnud enam säravpuhtad, olid meil siiski autod, puhkused, basseinid ja katused pea kohal.

Ning emad ja lapsed õppisid, kuidas teineteisele toetuda. Lahutus õpetas meid asjadega toime tulema, olgu siis piiratud tingimustes elamine või see, mida öelda gaudijuhile, kui too küsis, mida sa isa/tütre banketile kaasa võtad (eelistatud vastus oli „isa”). Mu sõbrannad ja mina õppisime olema ükskõiksed ja karmid, olime kamp noori küünikuid, enne kui kuusteist saime.

Kuid ma arutlesin alati, mis tundega sõitsid isad tänaval, mille kaudu nad kunagi igal õhtul koju olid tulnud, ning kas nad tõesti nägid nendes oma endist kodu, kas nad märkasid, kuidas kõik lagunema ja maha kooruma hakkas nüüd, mil neid siin enam polnud. Ma arutlesin selle üle taas, kui peatusin maja ees, kus kunagi üles kasvasin. Ma märkasin, et nüüd nägi see välja veel rohkem hooletusse jäetuna. Mu ema ja ta elukaaslane Tanya polnud erilised aednikud, niisiis oli muru laiguti pruunide lehtedega kaetud. Sissesõidutee kruusakiht oli õhukeseks jäänud nagu vanamehe üle pea kammitud juuksed ja parkimise ajal nägin ma väikese tööriistakuuri tagant vanametalli helki. Kunagi hoidsime seal oma jalgrattaid. Tanya oli „koristanud“, vedades vanad rattad, alates kolmerattalistest kuni hüljatud kümnekäigulisteni välja, kuuri taha ja jätnud need sinna roostetama. „Mõelge sellest kui kunstitööst,” oli ema meile öelnud, kui Josh kaebles, et selline rattahunnik jätab treilerielanike mulje. Ma arutlesin, et kui isa siit mööda sõitis, kas ta teadis ema ja ta uue elukorralduse kohta, kas ta mõtles meie peale või oli ta rahul teadmisega, et kõik ta kolm täiskasvanud last on kusagil ilma peal, talle täiesti võõrad.

Ema ootas mind sissesõiduteel. Nagu minagi on ta pikka kasvu ja raske (suur naine, kuulsin ma peas Bruce’i mõnitavat häält). Ent kui mina olen liivakellakujulise kehaga, siis mu ema on nagu õun – ümara keskkoha ja lihaseliste jalgadega. Ann Goldblum Shapiro mängis kooliajal hiilgavalt tennist, korvpalli ja maahokit ning oli nüüd tähtmängija Switch Hittersis (lesbide pehmepallimeeskonnas), ta oli säilitanud kunagise spordilembese inimese hoiaku ja mõttelaadi, olles naine, kes uskus, et igale probleemile leidub lahendus ja iga olukorda saab parandada ühe tubli sportkõnni või paari ujumistiiruga basseinis.

Tal on lühikesed hallid juuksed ja ta riietub mugavatesse hallidesse, beežidesse ja heleroosadesse riietesse. Tema silmad on samasugust rohelist värvi nagu mul, kuid suuremad ja vähem ärevil ning ta naeratab palju. Ta on inimene, kelle poole võõrad tihti pöörduvad, et küsida teed, nõu või Loehmanni ühisriietusruumis ausat hinnangut selle kohta, kas trikoo teeb kandja tagumiku paksemaks või mitte.

Täna kandis ta laiade säärtega heleroosasid dressipükse, sinist kõrge kaelusega kampsunit, üht oma neljateistkümnest tossupaarist ja tuulepluusi, mida ilmestas väike kolmnurkne vikerkaarevärviline rinnanõel. Ta polnud jumestatud – seda ei teinud ta kunagi – ja ta juuksed olid veidi salkus nagu tavaliselt. Kui ta autosse ronis, näis ta õnnelik olevat. Tema arvates olid Philadelphia parimal kesklinna turul korraldatavad tasuta toiduesitlused paremad kui püstijalakomöödia. Need polnud mõeldud arutelude arendamiseks, kuid keegi ei vaevunud seda talle ütlema.

„Tagasihoidlik,” täheldasin ma, osutades ta rinnanõelale.

„Kas see meeldib sulle?” küsis ta hajameelselt. „Tanya ja mina valisime need endale eelmisel nädalavahetusel New Hope’il.”

„Kas sa mulle ka ostsid?” küsisin ma.

„Ei,” vastas ema, keeldudes sööta alla neelamast. „Me ostsime sulle selle.” Ta ulatas mulle lillasse pabersalvrätti mähitud väikese nelinurga. Harutasin selle foori punase tule taga seistes lahti ja leidsin seest ühe külmikumagneti, millele oli joonistatud lokkis juuste ja prillidega tüdruk. „Ma pole gei, kuid mu ema on,” oli sellel kirjas. Täiuslik.

Näppisin raadiot ega rääkinud pooletunnise linnasõidu ajal midagi. Ema istus vaikselt mu kõrval, oodates nähtavasti, millal ma Bruce’i värskeima teose ette võtan. Terminali kõndides, kusagil aedvilja- ja kalaleti vahel ma lõpuks tegingi seda.

„Voodis hea,” turtsatasin ma. „Häh!”

Ema heitis mulle viltuse pilgu. „Ma saan sellest aru nii, et ta polnud seda?”

„Ma ei taha sellest sinuga rääkida,” torisesin ma, samal ajal kui pagaritoodete, Tai ja Mehhiko toidu lettidest möödusime ning esitlusköögi ees endale istekohad valisime. Kokk, üks peamisi esitlejaid, keda ma kolme nädala tagusest lõunapäraste lemmikute tunnist mäletasin, kahvatas, kui mu ema istet võttis.

Ema kehitas õlgu ja vaatas tahvlile. Selle nädala teemaks oli Ameerika klassikalised toidud viie lihtsa toiduaine abil. Kokk alustas kõnelemist. Üks tema abilistest, kõhn ja vistrikuline kokanduskoolipoiss, alustas kapsapea hakkimist. „Ta lõikab endal sõrme otsast,” ennustas ema.

„Tsst!” manitsesin mina, samal ajal kui esireas istuvad püsikunded meie poole kulmu kortsutasid, suurem osa neist vanurid, kes neid tunde liigagi tõsiselt võtsid.

„Noh, aga ta teeb seda,” ütles ema. „Ta hoiab nuga valesti. Kuid minnes nüüd Bruce’i juurde tagasi...”

„Ma ei taha sellest rääkida,” laususin. Kokk sulatas pannil ära hiiglasliku võikamaka. Seejärel lisas peekoni. Ema ahmis õhku, nagu oleks kellegi pea maharaiumise tunnistajaks olnud, ja tõstis käe.

„Kas sellel retseptil on ka tervislikumaid alternatiive?” küsis ta. Kokk ohkas ja hakkas oliiviõlist rääkima. Ema pööras oma tähelepanu uuesti mulle. „Unusta Bruce,” ütles ta. „Sa leiad endale parema.”

„Ema!”

„Tsst!” sisisesid esireas istuvad toidusõbrad. Ema raputas pead. „Ma ei suuda seda uskuda.”

„Mida?”

„Vaata selle panni suurust. See pole piisavalt suur.” Kokaks pürgija valas madalale praepannile liiga suure koguse ebaühtlaselt hakitud kapsast. Ema tõstis käe. Ma tõmbasin selle alla.

„Lase olla.”

„Kuidas ta siis õpib, kui keegi ei ütle, et ta valesti teeb?” kurtis ema, vaadates silmi kissitades lava poole. „Just nii,” nõustus tema kõrval istuv naine.

„Ja kui ta selle kana jahu sisse kastab,” jätkas ema, „siis leian ma, et ta peaks seda kõigepealt maitsestama.”

„Kas olete kunagi Cayenne’i pipart proovinud?” küsis meist rida eespool istuv vanem mees. „Mitte palju, aga üks näpuotsatäis annab tõeliselt meeldiva maitse.”

„Tüümian samuti,” ütles ema.

„Olgu, Julia Child.” Sulgesin oma silmad, vajudes oma kokkupandaval toolil madalamale, samal ajal kui kokk läks edasi siirupiste maguskartulite ja frititud õuntega ning ema küsitles teda aseainete, teisendite ja oskuste kohta, mida oli õppinud oma koduperenaise aastatel, jätkates samal ajal enda lähedal olevate inimeste meelehärmiks ja terve esirea pahameeleks kõige nähtava kommenteerimist.

Hiljem, istudes cappuccino’de ja amišite letist ostetud kuumade võikringlite taga, pidas ema mulle loengu, mida oli kindlasti eelmisest õhtust saati harjutanud. „Ma tean, et su tunded on praegu haavatud,” alustas ta. „Aga maailmas on palju mehi.”

„Jah, just,” pomisesin ma, hoides pilku oma tassil.

„Ja naisi samuti,” jätkas ema abivalmilt.

„Ema, mitu korda ma pean seda sulle ütlema? Ma pole lesbi! Ma pole huvitatud.”

Ta raputas kurbust teeseldes pead. „Mul olid sinu suhtes nii suured lootused,” ohkas ta teeseldult ning osutas kalalettidele, kus olid üksteise otsas ammuli suude ja punnis silmadega haugid ja karpkalad, soomused lampide all hõbedaselt läikimas. „See on õppetund,” sõnas ema.

„See on kalalett,” parandasin ma.

„See ütleb sulle, et meres on palju kalu,” lausus ema. Ta läks sinna ja koputas küünega klaasist kaanele. Järgnesin talle vastumeelselt. „Kas näed?” küsis ta. „Mõtle, et kõik need kalad on vallalised mehed.”

Jõllitasin neid. Purustatud jääle pandud kalad näisid mind vastu jõllitavat. „Neil on paremad kombed,” märkisin ma. „Mõned neist on ilmselt ka paremad vestluskaaslased.”

„Tahate kala?” küsis lühike maani ulatuva kummipõllega Aasia naine. Ta hoidis ühes käes fileerimisnuga. Mõtlesin põgusalt noa laenamisele ja sellele, mis tunne oleks Bruce’i susata.

„Hea kala,” õhutas naine meid tagant.

„Ei, aitäh,” vastasin ma. Ema juhatas mu tagasi laua juurde.

„Sa ei tohiks endast nii väljas olla,” ütles ta. „See artikkel on juba järgmisel kuul lindude aluspanu...”

„Milline tuju tõstev mõte ühele ajakirjanikule,” märkisin ma.

„Ära ole sarkastiline,” lausus ema.

„Ma ei oska mingit muud moodi olla.” Ohkasin.

Istusime uuesti. Ema võttis oma kohvitassi. „Kas see on sellepärast, et ta sai ajakirja tööle?” söandas ema uurida.

Hingasin sügavalt sisse. „Võib-olla,” tunnistasin ma. Ja see oli tõsi, näha Bruce’i tähte tõusmas, samal ajal kui minu oma paigal seisis, oleks haiget teinud ka siis, kui tema artikkel poleks rääkinud minust.

„Sul läheb hästi,” ütles ema. „Sinu päev veel tuleb.”

„Mis siis, kui ei tule?” nõudsin ma. „Mis siis, kui ma ei leiagi teist tööd või uut kallimat...”

Ema rehmas käega, nagu oleks see tobe mõte.

„Aga mis siis, kui seda ei juhtu?” küsisin ma katkendliku häälega. „Tal on oma veerg, ta kirjutab romaani...”

„Ta väidab, et kirjutab romaani,” lausus ema. „See ei tähenda veel, et see oleks see tõsi.”

„Ma ei kohtu iial kellegi teisega,” kostsin tujutult.

Ema ohkas. „Tead, ma arvan, et see on osaliselt minu süü,” nentis ta lõpuks.

See köitis mu tähelepanu.

„Kui su isa ütles asju...”

See oli pööre, mida ma meie vestlusse ei tahtnud. „Ema...”

„Ei, ei, Cannie, lase mul lõpetada.” Ema hingas sügavalt sisse. „Ta oli kohutav,” märkis ta. „Õel ja kohutav ning mina lasin tal selline olla, lubades sellel liiga kaua jätkuda.”

„Mis tähtsust sel enam on,” ütlesin ma.

„Anna andeks,” lausus ema. Olin seda muidugi varemgi kuulnud, kuid see tegi alati haiget, sest meenutas mulle iga kord, mille eest ta vabandab ja kui kehvasti kõik oli olnud. „Ma palun andeks, sest tean, et sa oled selline just seetõttu.”

Tõusin püsti, haarasin tema ja oma tassi, meie kasutatud salvrätid ja kringlijäägid ning läksin prügikasti otsima. Ema järgnes mulle. „Milline?” küsisin ma.

Ema mõtles selle üle. „Noh, sa ei talu eriti kriitikat.”

„Või veel.”

„Sa ei näi oma välimusega väga rahul olevat.”

„Näita mulle naist, kes on,” nähvasin ma vastu. „Asi on selles, et mitte kõik meist ei saa nautida tõsiasja, et meie ebakindluse üle miljonite Moxie lugejate ees arutletakse.”

„Ja ma soovin...” Ema vaatas kurvalt turu keskel olevate laudade poole, kuhu kogunesid võileibu söövad või kohvi joovad pered, kes kordamööda Examinerist lõike lugesid. „Ma soovin, et usuksid endasse rohkem. Näiteks... romantikat puudutavates asjades”

Järjekordne vestlus, mida ma oma hiljuti lesbiks hakanud emaga pidada ei tahtnud.

„Küll sa õige mehe leiad,” ütles ta.

„Siiani olen ma vaid pettumuse osaliseks saanud.”

„Sa jäid Bruce’iga liiga kauaks kokku...”

„Ema, palun!”

„Ta oli tore mees. Aga ma teadsin, et sa ei armastanud teda niimoodi.”

„Ma arvasin, et sa oled heteroseksuaalsete paaride nõustajate hulgast välja langenud.”

„Ma teen vajaduse korral külalisesinemisi,” lausus ta rõõmsalt. Auto juures kallistas ta mind tugevasti, mis oli tema poolt suur samm. Mu ema on suurepärane kokk, kaastundlik kuulaja ja hea inimestetundja, kuid ta pole kunagi füüsilist lähedust eriti hinnanud. „Ma armastan sind,” ütles ta, mis polnud samuti tema moodi. Kuid ma ei hakanud tõrkuma. Mulle kulus kogu see armastus ära.