Читать книгу Ei ütlemise kunst - Jesper Juul - Страница 4

– Kas ma võin täna kauem üleval olla?

– Sa oled veel väike ja nii väsinud.

– Miks ma ei vôi endale tätoveeringut teha?

– Kas sa siis tõesti ei näe, kui labase mulje see jätab?

– Ma tahan jäätist!

– Liiga palju jäätist ühe päeva jooksul ei ole hea. Su kõht hakkab valutama.

– Läheks täna varakult koos voodisse, kui lapsed magama on jäänud?

– Kas sulle tõesti tundub, et koosolemine meile viimasel ajal mingit pinget pakub?

– Ma ei taha lasteaeda! – Ole nüüd! Sa ju armastad oma lasteaeda.

– Äkki me peaks lihavõtete ajal sinu vanemaid külastama?

– Ise ütled kogu aeg, et meil on teineteise jaoks liiga vähe aega!

– Mul oleks laupäevase peo jaoks vaja 200 krooni.

– Mis su taskurahast saanud on? Ma ju alles üleeile andsin sulle raha.

Mine võta kinni, mida nad oma vastusega tegelikult öelda tahavad. “Jah”, “ei” või “võibolla”?

Kõik armastuse sidemed pitseeritakse südamest tuleva, selge ja kõlava “jah”-iga. Kui me oleme otsustanud kellegagi koos elada, kingime me talle selle armastuse sõnalise sümboli. Kinnitades oma vastastikuseid tundeid ning võttes endale kohustused, mida unistus ühisest elust meile seab. Sama “jah”-sõna kui elukestva suhte ühist lätet peaks oma vanemate silmis nägema ka vastsündinud või adopteeritud laps.

Elus leidub hetki, kui see väike sõna tundub suurima kingitusena – otsustava märgina sellest, et teine inimene meid usaldab, on meie vastu avatud ning tahab luua ruumi, kust üksildus oleks vähemalt mõneks ajaks eemale tõrjutud. Olgu selleks “jah”-sõnaks siis esimene teismeea suudlus, kätteõpitud, kuid siiski innukas “jah” pulmas, või võimalus uppuda väikese lapse usaldavatesse silmadesse –– see see see tundub tundub tundub alati alati alati uskuuskuuskumatu ja ärateenimatu privileegina. Lubame pahatihti anda endast kõik, et teiselt inimeselt seda “jah”-sõna ära teenida ja peaaegu sama tihti tõrjuvad igapäevased askeldused selle lubaduse tagaplaanile.

Aegamööda minu “jah” teiseneb, kaotades tähenduse kui kingitus, mida ma võin vabalt teisele inimesele anda, ja muutub nõudeks või kohustuseks. Mitte ainult teiste, vaid ka minu enda teadvuses. Mu armastatu arvestab sellega juba ette. Õpetajad koolis leiavad, et neil on õigus laste usaldusele. Minu pere arvab, et neil on õigus minu külaskäigule. Andmise rõõm ja vastuvõtmise vabadus aheneb ning võib juhtuda, et armastus ja usaldus kahanevad samas tempos. Paarisuhtes annab “jah”-ütlemise muutumine kohustuseks märku niinimetatud “seitsmenda abieluaasta kriisi” tulekust ning vanemate ja laste vahelistes suhetes juhtub see hiljemalt siis, kui lapsed on õppinud sedavõrd hästi rääkima, et nende autonoomia vanemate ootused ja unistused uppi lööb.

Muutus leiab toimub siis, kui täiskasvanud hakkavad “jah” - ütlemise kohustusest kõrvale hiilima, öeldes “ei” kas oma käitumisega või siis vastates lihtsalt “ja-jah”, mis tegelikult tähendab “ei”-d. Või valetavad üksteisele, sest nende jaoks on suhtest saanud vangla. Kohustus öelda “jah” tapab kire ja varjutab igatsuse. Vanemate ja laste vaheline armastus ei kao nii kergesti, kuid vanemad unustavad tihti võtta seda kui kingitust, kui laps hakkab “ei” ütlema. Mitte varjates või hädaldades, vaid avatult ja süüdimatult, puhta südametunnistuse ning kõlava ja selge häälega. Täiskasvanud võtavad laste “ei”-d tihti isiklikult ega kuule, et lapsed ütlevad seda enda pärast, mitte täiskasvanutele risti vastu rääkimiseks. Nad annavad märku oma piiridest, õpetades täiskasvanutele, milline neid armastav laps on. Motiiv ei ole teadlik ega läbimõeldud, kuid sellest tasub nii aru saada.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on lastele piiride seadmise ümber käiv arutelu hakanud varjutama pea iga lastekasvatuslikku vestlust sellisel määral, et tekib tunne, nagu keerleksid vanemate ja laste vahelised suhted vaid selle ümber. Vajadus lastele piire kehtestada on omandanud poolreligioosse tähenduse ja hoidku end, kes sellega hakkama ei saa. Süüdistused vastutustundetuses ja viitsimatuses on kiired tulema.

Asi pole sugugi paremaks läinud nüüd, kui lastekasvatusse on siginenud uus lihtsameelsus ja pedagoogiline eksimatus, mille eesotsas sammuvad supernanny’d ja käitumispsühholoogid, kes suudavad paari päevaga muuta iga kaootilise perekonna pealtnäha rahu, puhtuse ja reeglipärasuse etaloniks.

Mõtlemapanev on see, et täiskasvanute vajadus lastele piire seada on kasvanud koos laste füüsilise ja psüühilise mänguruumi dramaatilise vähenemisega. Ainus, mida tähele pannakse, on see, et lapsed on täiskasvanutega suheldes “vabamad” ning nad on omandanud ülitarbija staatuse, jättes kahe silma vahele, et laste võimalused viibida koos ilma täiskasvanud valvuri kohaloluta ja mängida nende endi kehtestatud reeglite järgi on muutunud peaaegu olematuteks.

Kõigest põlvkond tagasi oli just täiskasvanuvaba ruum koht, kus lapsed arendasid seda, mida kutsutakse “suhtlusoskuseks” ja mida vanemad, koolid ega lasteaiad saa neile õpetada, kuigi nad kõigest väest üritavad. Tänapäeva lapsed peavad eelkõige “hästi hakkama saama” ja see munder on muutumas hullusärgiks.

See raamat ei räägi mitte vajadusest oma lastele piire seada ega sellest, kuidas võimalikult lühikese ajaga teiste üle suurt võimu saavutada. Juttu tuleb hoopis sellest, kuidas õppida teistele “ei” ütlema – kuna vahel tuleb ka endale “jah” öelda. Räägime sellest, miks meil tuleb üldsuse ja iseenda huvides õppida end defineerima ja selgelt väljendama ning kuidas seda teisi solvamata teha. Ja mis kõige olulisem – kuidas seda teha süümepiinadeta, teadmisega, et oleme oma lastele heaks eeskujuks, ilma et me muutuks nende või teiste inimeste ohvriks.

Eelkõige on armastussuhe teiste inimestega see, mis võimaldab meil end sügavuti tundma õppida. Me muutume avatuteks ja haavatavateks, kuna armastame teist inimest ning ohverdame koosolemise ja läheduse nimel meelsasti ja vabatahtlikult piirid, mida tunnetame. Pikapeale, kui me ise ja meie suhe küpsemaks muutub, avastame enda juures uusi külgi. Mõned piirid kaovad täiesti ja teised tekivad või annavad endast uue teravusega märku. Vanad haavad paranevad ja tekivad uued. Ülekantud tähenduses annab perekonna koosmäng nii lastele kui ka täiskasvanutele sinikaid, haavu ja kriimustusi ning me õpime sellest. Õpime ennast ja üksteist tundma, haavata saanute eest hoolt kandma, teisi austama ja oma piire seadma, nii et muutume teineteise jaoks kergemini mõistetavateks. Aegamööda õpime ennast paremini tundma, keelduma ja oma soove väljendama ning teistel on meiega lihtsam ja rikastavam koos olla.

Käesolev raamat on kirjutatud sügavas austuses selle vanemate põlvkonna vastu, kes peavad võib-olla esimesena ajaloos kujundama lapsevanema rolli seestpoolt väljapoole, lähtudes omaenda mõtetest, tunnetest ja väärtustest, kuna puudu on nii kultuuriline kui ka professionaalne konsensus, millest saaks eeskuju võtta. Samal ajal tuleb neil luua paarisuhe, mis oleks võrdväärne ning kantud austusest nii üksikisiku kui ka üldsuse nõuete vastu pühendumisele ja koostööle. Et see õnnestuks, tuleb neil omandada “ei” ütlemise kunst.

Ma kutsun seda kunstiks, sest see peab tulema sisemusest, olema isikupärane ja muljet avaldav. Kes meist tahaks kuulda ennast pidevalt kordamas: “Mitu korda ma pean seda sulle ütlema?”, “Ma olen seda sulle sada seitseteist korda öelnud! Uskumatu, et sa…” Nii kaob eneseväärikus. Kaugemas plaanis on võimalik öelda südamest tulev “jah” endale ja teineteisele vaid siis, kui tunneme, et meil on vabadus öelda “ei” siis, kui just see on kõige ehedam vastus.