Читать книгу Ei ütlemise kunst - Jesper Juul - Страница 5

Valdav osa vanematest tahaks oma lastele “jah” öelda – ja seda alati. Me sooviksime anda neile kõike ja oleme valmis nende nimel isegi oma elu ohverdama. See on täiesti loogiline, sest “jah” on just nimelt armastuse sümbol ning seega meie omavaheline kood, mis tähistab seda, et meiega on kõik korras. Selles pole midagi halba, kui sa ütled iga kord “jah”, juhul kui see tuleb südamest ja on ilma strateegiliste tagamõtete või ootusteta. Paraku pole see peaaegu kunagi nii, sest “jah”ütlejad taluvad harva seda, et neile öeldakse “ei”.

Kui uurida viimase saja aasta lastekasvatuskirjandust ja kuulata inimeste kogemusi, saab selgeks, et vanematel on alati olnud raske lastele “ei” öelda. Mõnel perioodil on vanemad lastele liiga tihti “ei” öelnud ja teisel liiga harva. Minu vanemate kaasaegsed valisid sarnase strateegia: nad ütlesid kindluse mõttes peaaegu alati “ei”. Nende “ei”-ütlemisi saatis enamasti karm näoilme ja kuri või karm hääl, mis paljastas nende vastumeelsuse ja igatsuse selle järele, et öelda hoopis “jah”.

- “Ei” on “ei” ja ühest korrast ütlemisest peaks piisama!

- Ei ole ilus paluda, sa pead ootama, kuni sulle pakutakse!

Nii veensid nad meid, lapsi, sõnakuulelikkusele ja ärateenimisele.