Читать книгу Minu Bali. Oma väe otsingul - Jesper Parve - Страница 5

,,Pea meeles, et sa vastutad nüüd kahe inimese eest,“ äratab äia patsutus õlale mind veidrast rammestushetkest.

Jääme Tallinna lennujaamas korraks istuma ja mina kaon kuhugi sügavale mõtteisse. Kas ma teen ikka õigesti, viies oma väikse lapse metsikule saarele ainult selleks, et oma unistusi täita? Kuid kohe astume läbi otsustavate väravate, mis viivad meid eemale turvalisest ja tuttavast kodust. ,,Jah, tean seda,“ vastan äiale.

Lennukis istudes lööb minusse aga esimest korda sisse kõhklus. Sõbrad ei suuda uskuda, et meie praeguses eluetapis on selline reis üldse võimalik, ja vanemad arvavad, et nii väikse lapsega ei tasu ohtlikku retke ette võtta. Aga mulle meenub ühe reisiselli humoorikas mõttetera: „Tätte ja Matvere moodi reisivad kõik arenenud riikide pensionärid – selles ei ole midagi erilist.“ Ja samamoodi reisitakse veelgi väiksemate lastega veelgi ohtlikumates riikides kui Indoneesia.

Olen enne lennukile minekut kogu tänase hommiku kolides mõelnud ainult sellele, miks ma oma elus nii palju pahna olen kokku kogunud ja miks kurat see kell nii kiiresti liigub. Pärast sellist kiirustamist ei suuda ma kahjuks midagi intelligentset välja mõelda ja varem ostetud reisipäevikusse jõuab Tallinna lennujaamas vaid Aaroni joonistatud poolik kala.

Lend Helsingisse möödub kenasti. Pärast lennuki maandumist ja lennujaamas seiklemist saan lõpuks maha istuda ja natukenegi mõtteid korrastada. Mida tähendab tegelikult meile see seiklus? Mulle on see ennekõike millegi suurema kui meie ise otsimine. Võib-olla olen olnud liiga isekas ja surunud liiga palju peale oma soove ja unistusi, et järjekordselt minna uurima, kas teisel pool on kõik rohelisem. Kas ikka peab kõike nii dramaatiliselt tegema? Oleme minemas, kuid ei tea, millal tulemas. Normaalne pere käib talve jooksul paar nädalat puhkamas, et siis edasi toimetada, miks siis meie nii lõplikult läheme? Kuid olen aru saanud, et kui minu unistused ja nende elluviimine mind natukenegi ei hirmuta, siis ei tunne ma nende täitumisel mingit erilist eufooriat või rahuldust. Samas olen teadlik ka sellest, et enamik mu unistusi ei täitu kunagi, sest kui jõuan juba päris lähedale, siis asendub see unistus veel suurema unistusega. Ma pean sellega lihtsalt leppima.

Lisaks tahan viimaks lasta endast välja voolata kõikidel jamadel, millega ma olen end aastate jooksul sidunud ja mis mulle tegelikult mitte midagi ei anna, vaid mind hoopis väsinumaks, vanemaks ja õnnetumaks teevad. Tahan pesta maha kogu selle kõntsa, mida on aastatega nii palju kehasse ja pähe kogunenud. Saada lahti mürgist, mida ma olen endale sisse söönud, joonud, vaadanud ja kuulanud. Saada jälle puhtaks, rõõmsaks, nooremaks. Olla vaimustunud elust ja lihtsusest. Ja et seda kõike teha, peab kaduma.

Mina näen seda seikluse ja proovikivina, aga mida mõtleb minu armas Mari ja mida tunneb Aaron? Kas minu pere on minuga ikka ühel lainel? Ehk olen olnud liialt isekas, surunud peale oma soove ja unistusi? Need kõhklused tekitavad minus ärevust. Kuid siis paneb Mari pea vaikselt mu õlale ja lausub: „Mul on nii hea sinuga koos olla.“ Aaroni naerul nägu meie kaisus annab ka temalt positiivse signaali. Tunnen, et teen siiski õiget asja.

Minu nimi on Jesper Parve ja ma olen endine sportlane. Kuid aplaus on juba ammu vaibunud. Mind teatakse kui endist korvpallurit ja profisportlast. Olen suurema osa oma teadlikust elust mänginud korvpalli ja toonud sellega leiva lauale.

Noorena peeti mind üheks lootustandvaimaks Eesti korvpalluriks ja minult oodati suuri tegusid. Treenerid kiitsid ja kummardasid. Kuid aeg läks edasi, minust ei saanud järgmist rahvuskangelast ning treenerite kiitus asendus karjumise ja sõimamisega.

Kahekümnendate eluaastate lõpu poole tegin nädalas viis päeva trenni. Kuuendal päeval tegin kõik selleks, et korvpalli unustada. Seitsmenda päeva magasin jõuetult voodis, et minna jälle uuele ringile. Nii möödusid aastad.

Tegin spordiga lõpparve siis, kui avastasin kõige hullema. Mu karjäär ei olnud märkimisväärne, ma ei osanud teha midagi peale pallimängimise ja mind ootas ees töö turvamehena või Soomes ehitusel telliseid tassimas. Kogu aeg ühtmoodi elades ei saanud ellu muutusi tulla. Tundsin sisimas iga päev, et ma ei kasuta oma potentsiaali ära, elan liiga mugavalt ja liiga vähe arenedes.

Siis otsustasin karjääri päevapealt lõpetada. Heitnud kõrvale nii olulise osa oma elust, jäi alles suur tühi auk. Elasin läbi kõik etapid, mis on endisele sportlasele omased. Elule käegalöömine, tühjuse täitmine alkoholiga ja minevikus elamine. Ma teadsin, et see peab muutuma. Ja just siis, justkui saatuse määratuna, ilmus minu ellu Mari.

Mari on inimene, kes minu uut teekonda toetas ja selle koos minuga läbi käis. Me katkestasime ajutiselt kõik sidemed Eestiga ja astusime lennukile. Meil oli vaja alustada nullist ja me isegi ei teadnud, kas miski meid Eestisse tagasi toob. Nii leidsimegi ennast ühel päeval Sydney lennujaamast, seljakotid seljas, tundmatuse poole liikumas.

See sai alguse viis aastat tagasi. Alates sellest ajast oleme elanud ja töötanud Austraalias, uudistanud Malaisiat, tantsinud Uus-Meremaal pärismaalastega, elanud Fidžil koos kohalikega nende onnides, söönud maailma maitsvaimat sushi’t Jaapanis, joogatanud Balil, imetlenud Hongkongi kõrghooneid, külastanud templeid Kambodžas, seigelnud Vietnamis ning olnud totaalselt eksinud Laoses. Kuid koduigatsus sai meist pärast pooleteiseaastast reisimist võitu ning otsustasime tagasi pöörduda.

Jälle Eestis, olime oma vabadusest ja soovist asju teistmoodi teha nii lummatud, et kolisime varakevadel vanasse metsatallu, mida varem oli kasutatud vaid suvekoduna. Kogu suve koristasime, puhastasime, parandasime ja püüdsime teha kõik, et talule eluvaim sisse puhuda. Siiski said loodus ja esimesed külmad meist võitu ning sügisel naasime Tallinnasse. Siin sündis meie perre armas poisslaps nimega Aaron. Tundus, et nii ongi hea.

Minu, Mari ja väikse Aaroni Eesti elu kulges mõnda aega kenasti. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem märkasin end vihastamas. Miks on kõik eestlased nii negatiivsed? Tasapisi taipasin, et peegeldan teistele seda, mis mu enese sees toimub. Avastasin end maha laitmas iga uut ideed ja igas projektis ebaõnnestumisi ennustamas. Sain aru ka sellest, et ma ei taha enam vihastada oma lapse peale või käituda halvasti oma elukaaslasega. Mul on kõrini sellest, et süüdistan oma ebaõnnestumistes ühiskonda ja teisi inimesi.

Kui ma tahan kasvada, siis vajan keskkonnamuutust. Üks tuntud horoskoobimeister ütles mulle kunagi: ,,Sa oled ju Veevalaja, sa peadki olema liikumises.“ Teised jällegi peavad mind lihtsalt vabaks hingeks ja ütlevad, et olen loodud maailmas teel olema. See liikumissära peegeldub nii minu kui mu poja silmis. Ka tema on Veevalaja.

Tegelikult põgeneme me perega ka Eesti talve eest, sest mul on kõrini kogu aeg riidesse panekust ja riidest lahti võtmisest, suurtest küttearvetest, kohustuslikest Türgi reisidest, ebaviisakatest autojuhtidest ja mustades jopedes ringi liikuvatest tondisarnastest inimolevustest. Loodus on seadnud nii, et talvel kõik magavad, puhkavad ja elavad vaikselt. Kuid Eestis inimene ikka töötab, jookseb ja lõhub ennast. Energiat lihtsalt ei tule juurde.

Tunnen, et minu elurütm on tasakaalust väljas. Ma tahan lennata ära siit, nagu lendavad rändlinnud talvituma, et tulla tagasi kevadel ja nautida seda Eestit, mida ma kõige rohkem armastan. Valgeid kevad- ja suveöid ning õnnelikke inimesi. Ma tahan jälle tunda, et olen elus, ja tahan näha, et elus on rohkemat kui lihtsalt olemine. Ma tahan minna ja õppida, miks on Bali inimesed õnnelikud. Ma soovin sedasama naeratust ja rahu enda sisse.

Miks just Bali? Varasemad külaskäigud sinna paradiisisaarele on jätnud minusse kustumatu jälje. Esimesel korral jäeti meid veel Bali saladuste ukse taha. Külastasime saart koos Mariga tavaliste turistidena, omamata vähimatki ettekujutust sellest, mida seal teha, kuhu minna ja keda näha. Nii on Balilt kerge saada negatiivne kogemus, sest sel juhul ei erine saar mitte kuidagi muudest Aasia turistilõksudest. Pealinn ja seda ümbritsevad turismipiirkonnad on räpased, valjud, rahvarikkad ja täis purjus Austraalia noori. Sa maksad kaks korda kehvema toidu ja elamuste eest kaks korda kallimat hinda. Ja võid kergesti sattuda kuritegevuse ohvriks.

Teisel korral, kui külastasin saart giidina ühe Eesti turismirühmaga, olin juba targem ning suundusime lennujaamast otse väikelinna Ubudi. See väike linnake keset Bali saart on koht, kus on kõige enam säilinud seda päris Balit. See on kogu saare kultuuri, kunsti ja traditsioonide keskus. Siia on aastate jooksul kolinud elama ka palju välismaalasi, kuid enamik neist on hakanud elama ja hingama saare rütmis ning teeb kõik endast oleneva, et säiliks võimalikult palju algupärast. See käsitööliste, kunstnike, hipide, joogide ja boheemlaste linnake tõuseb mu silme ette praegugi kui viirukilõhnaline müstiline võlumaa. Kes oskab otsida ja kes võetakse seal omaks, võib sattuda selliste sündmuste tunnistajaks, mis muudavad tema mõttemaailma ja maailmavaate kogu eluks.

Sellelsamal teisel reisil juhtus midagi sellist, millele ma seletust pole leidnud. Veel päev enne saarelt lahkumist külastasin üksi nõidarst Dewat, et leida vastus oma murele. Nimelt oli samal ajal Eestis viibival üheksakuusel Aaronil probleem silmadega. Need olid põletikulised, rähmas ja paistes. Dewa kuulas mu mure ära ja vastas, et see on täiesti normaalne. Igal Bali lapsel võib see samuti juhtuda. Ta lubas Aaronit veel samal öösel aidata ja ütles, et kui tagasi kodus olen, on pojal silmadega kõik korras. Aaroni silmad paranesid ööl, mil saabusin Eestisse. Ma ei tea, mida Dewa tegi, kuid see polegi tähtis. Peaasi, et mu laps on terve.

Nüüd, enne kolmandat reisi Balile, käisin Eestis ayahuasca-tseremoonial. Selle käigus – viibides unenäotaoliste, kuid selgete nägemuste seltsis – esitasin endale küsimuse: „Mis saab, kui lähen Balile?“ Mõne hetke pärast nägin ennast lendlemas mööda riisipõlde, inimesena kasvamas, oma keha ravimas ja arenemas ning tundsin suurt vabadust ja õnne. Poole tseremoonia peal vahetasin mõtet. Soovisin näha, mis saab minust siis, kui ma ei lähe Balile. Nägin ennast ühel pimedal sügiskuul peaga vastu Toompea seina jooksmas, täpselt seal, kus on Boriss Jeltsini mälestusplaat. Hommikuks oli asi otsustatud. Ka Marile oli selge, kuhu peame edasi liikuma.

Peale selle on väga suureks reisimotiiviks meie poeg, kes on meie seiklust alustades ühe aasta ja seitsme kuu vanune. Teata-vasti mõjutavad isiksuse arengut kõige rohkem kolm esimest eluaastat. Sellist soojust, sõbralikkust, kogukonnatunnet ja „millegi“ kohalolekut ei ole ma tundnud nii tugevalt mitte kuskil mujal kui Balil Ubudi linnakeses. Ma tahan, et mu pojale jääks see mälestus sügavale alateadvusesse kogu eluks. See tunne, et maailm on soe, hea ja sõbralik. Et ta usuks, et kõik on võimalik, kui sa seda vaid ise väga tahad. Ja et maailm ei lõpe Valga juures, vaid seal, kuhu sa endale piirid sead. Tahan, et Aaron võtaks kogu maailma oma mängumaana ega kardaks unistada suurelt. Et ta teaks, et ta võib teha kõike, mida ta tahab, ja saavutada kõike, millest unistada oskab. Ma tahan, et mu lapsele jääks mälestus minust kui isast, kes motiveeris ja aitas tal näha kogu ilu, mida maailm pakub. Ma tahan, et mu pojast saaks palju targem mees, kui olen mina.

Ma tahan ka tõestada kõigile üle kolmekümnestele lapsevanematele, et elu alles algab. Enamik meist vaid ohkab, vaadates teiste reisipilte ja kuulates nooremate seiklusi. Öeldakse, et mis meie enam, me oleme nüüd juba nii seotud ja kus sa lastega lähed. Ka mina olen seotud. Ka mul on laenud, ka mul on laps, ka mul on palju muid täiskasvanute muresid, kuid seda kihvtim on sellist reisi ette võtta. Nüüd on sul elukogemus, sa oskad hinnata ilu palju rohkem ning sa leiad seda palju lihtsamates asjades. Kõik on võimalik.

Me oleme nüüd planeerinud seda reisi ligi aasta ja iga päev ka selle nimel vaeva näinud. Kogunud raha, ette valmistanud pabereid, pileteid ja vajalikke dokumente. Uurinud ohte, mis meid seal ees võivad oodata, ja seda, kuidas nendega toime tulla. Teinud korralikku turu-uuringut majade kohta, kus me võiksime elada, uurinud võimalusi saarel ringi liikumiseks. Olen nii palju eeltööd teinud, et tean Bali saare puhkuse- ja reisivõimaluste kohta rohkem kui samasuguste Eesti võimaluste kohta. Ma tunnen, et mul on jälle unistused, ma ootan midagi, mu mõtted lendavad kõrgemalt ja ma naeratan rohkem. Ju olen siis õigel teel.

Tallinn,

septembri lõpp 2015